NTEU_TestSet.et

Marrakechi lepingu alusel on soodustatud isikud inimesed, kes on pimedad või kellel on nägemispuue, mida ei saa parandada nii, et neile oleks tagatud nägemisvõime, mis on sisuliselt samaväärne nende isikute nägemisvõimega, kellel niisugust puuet ei ole; inimesed, kellel on taju- või lugemispuue, sealhulgas düsleksia, või muu õpiraskus, mille tõttu nad ei saa trükiseid lugeda sisuliselt samal tasemel nagu isikud, kellel sellist puuet ei ole, ja inimesed, kes ei ole füüsilise puude tõttu suutelised raamatut hoidma või käsitsema või silmi lugemiseks vajalikul määral fookustama või liigutama niivõrd, et niisuguse häire või puude tõttu ei ole nad suutelised trükitud teoseid lugema sisuliselt samal tasemel nagu isikud, kellel niisugust häiret või puuet ei ole.
Pimedad ja nägemispuude või muu trükikirja lugemise puudega inimeste ligipääs autoriõigusega ja autoriõigusega kaasnevate õigustega kaitstud raamatutele ja muudele trükistele on endiselt mitmeti takistatud.
Vajadust suurendada selliste isikute jaoks ligipääsetavas vormis teoste ja muude kaitstud objektide hulka ning märgatavalt parandada nende teoste ja muude kaitstud objektide ringlust ja levitamist on tunnustatud rahvusvahelisel tasandil.
Euroopa Liidu Kohtu arvamuse 3/15 [4] kohaselt tuleb Marrakechi lepingus ette nähtud autoriõiguse ja autoriõigusega kaasnevate õiguste kohta kehtivaid erandeid või piiranguid, mis käsitlevad teatavate teoste või muude kaitstud objektide ligipääsetavas vormis koopiate valmistamist ja levitamist, rakendada Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2001/29/EÜ [5] ühtlustatud valdkonnas.
Sama kehtib ka selles lepingus ette nähtud eksportimise ja importimise korra kohta, kuna nende lõppeesmärk on lubada lepinguosalise territooriumil üldsusele suunata või levitada teise lepinguosalise territooriumil valmistatud ligipääsetavas vormis koopiaid ilma õiguste omajate loata.
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2017/1564 [6] eesmärk on täita Marrakechi lepingust tulenevad liidu kohustused ühtlustatud viisil, et parandada kõikides liidu liikmesriikides ligipääsetavas vormis koopiate kättesaadavust soodustatud isikutele ja edendada selliste koopiate ringlust siseturul, ning selles direktiivis nähakse liikmesriikidele ette kohustus kehtestada erand teatavatest õiguste omajate õigustest, mida on liidu õigusaktidega ühtlustatud.
Käesoleva määruse eesmärk on täita Marrakechi lepingust tulenevaid kohustusi, mis puudutavad liidu ja Marrakechi lepingu osalistena kolmandate riikide vahel sisse seatud mittetulunduslikul eesmärgil ligipääsetavas vormis koopiate soodustatud isikute tarvis eksportimise ja importimise korda, ning kehtestada ühtlustatud viisil sellise ekspordi ja impordi tingimused direktiividega 2001/29/EÜ ja (EL) 2017/1564 ühtlustatud valdkonnas, et tagada, et neid meetmeid kohaldatakse järjekindlalt kogu siseturul, ohustamata sealjuures nendes direktiivides käsitletud ainuõiguste ja erandite ühtlustamist siseturul.
Määrusega tuleks tagada, et raamatute, sealhulgas e-raamatute, ajakirjade, ajalehtede ja muude kirjutiste, muusikanootide, sealhulgas noodilehtede, ning muude trükiste, sealhulgas helikandjal nii digitaal- kui ka analoogvormingus materjali ligipääsetavas vormis koopiaid, mis on valmistatud ükskõik millises liikmesriigis direktiivi (EL) 2017/1564 kohaselt vastu võetud riigisiseste õigusnormide alusel, on võimalik levitada, suunata või kättesaadavaks teha Marrakechi lepingu osalises kolmandas riigis asuvale soodustatud isikule või pädevale üksusele, nagu on osutatud Marrakechi lepingus.
Ligipääsetavate vormide hulka kuuluvad näiteks raamatud, mis on rahvusvahelises pimedate kirjas või suures kirjas, kohandatud e-raamatud, audioraamatud ja raadioprogrammid.
Võttes arvesse „Marrakechi lepingu mittetulunduslikku eesmärki“, [7] peaksid ligipääsetavas vormis koopiaid kolmandas riigis asuvatele pimedatele, nägemispuudega või muu trükikirja lugemise puudega inimestele või pädevatele üksustele levitama, suunama või kättesaadavaks tegema ainult liikmesriigis asuvad pädevad üksused mittetulunduslikul alusel.
Käesoleva määrusega tuleks samuti ette näha, et liikmesriigis asuvatel soodustatud isikutel ja pädevatel üksustel oleks võimalik importida kolmandatest riikidest Marrakechi lepingu täitmisega kooskõlas valmistatud ligipääsetavas vormis koopiaid ja saada neile koopiatele juurdepääs pimedate, nägemispuudega või muu trükikirja lugemise puudega inimeste huvides mittetulunduslikul otstarbel.
Neid ligipääsetavas vormis koopiaid peaks olema võimalik levitada siseturul samadel tingimustel nagu liidus direktiivi (EL) 2017/1564 alusel valmistatud ligipääsetavas vormis koopiaid.
Selleks et parandada juurdepääsu ligipääsetavas vormis koopiatele ning hoida ära teoste või muude kaitstud objektide loata levitamist, peaksid pädevad üksused, kes ligipääsetavas vormis koopiaid levitavad, üldsusele suunavad või üldsusele kättesaadavaks teevad, täitma teatavaid kohustusi.
Tuleks soodustada liikmesriikide algatusi, mis aitavad edendada Marrakechi lepingu eesmärke ja vahetada ligipääsetavas vormis koopiaid Marrakechi lepingu osaliste kolmandate riikidega ning toetada pädevaid üksusi teabe vahetamisel ja kättesaadavaks tegemisel.
Need algatused võiksid hõlmata ligipääsetavas vormis koopiate valmistamist ja levitamist käsitlevate suuniste või parimate tavade väljatöötamist, mille käigus konsulteeritakse pädevate üksuste esindajate, soodustatud isikute ja õiguste omajatega.
On oluline, et igasugune isikuandmete töötlemine käesoleva määruse raames toimuks järgides põhiõigusi, sealhulgas Euroopa Liidu põhiõiguste harta (edaspidi „harta“) artiklites 7 ja 8 sätestatud õigust era- ja pereelu austamisele ja isikuandmete kaitsele, ning on nõutav, et igasugune isikuandmete töötlemine toimuks samuti kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiividega 95/46/EÜ [8] ja 2002/58/EÜ [9], mis reguleerivad isikuandmete töötlemist juhul, kui töötlejaks on käesoleva määruse raames pädevad üksused liikmesriikide pädevate ametiasutuste järelevalve all, eeskätt liikmesriikide määratud sõltumatute ametiasutuste järelevalve all.
ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooniga, mille osaline liit on, tagatakse puudega inimestele õigus saada juurdepääs teabele ja haridusele ning osaleda kultuuri-, majandus- ja ühiskonnaelus teistega võrdsetel alustel.
ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni kohaselt tuleb konventsiooniosalistel võtta kooskõlas rahvusvahelise õigusega kõik asjakohased meetmed, tagamaks, et intellektuaalomandi õigusi kaitsvad õigusaktid ei takistaks ebamõistlikult või diskrimineerivalt puudega inimeste juurdepääsu kultuuriteavikutele.
Hartaga keelatakse liidu poolt diskrimineerimise kõik vormid, sealhulgas diskrimineerimine puude tõttu, ning tunnustatakse ja austatakse puuetega inimeste õigust saada kasu meetmetest, mille eesmärk on tagada nende sõltumatus, sotsiaalne ja tööalane integratsioon ning osalemine ühiskonnaelus.
Kuna käesoleva määruse eesmärki, eelkõige Marrakechi lepingus sätestatud kohustuste ühtlustatud viisil täitmist teatavate teoste ja muude kaitstud objektide ligipääsetavas vormis koopiate mittetulunduslikul otstarbel ja soodustatud isikute huvides toimuva ekspordi ja impordi puhul liidu ja Marrakechi lepingu osaliste kolmandate riikide vahel ning sellise ekspordi ja impordi tingimuste kehtestamist, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab seda selle ulatuse ja toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega.
Kõnealuses artiklis sätestatud proportsionaalsuse põhimõtte kohaselt ei lähe käesolev määrus nimetatud eesmärgi saavutamiseks vajalikust kaugemale.
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2016/1139 on kehtestatud Läänemere tursa-, räime- ja kiluvarude majandamise mitmeaastane kava (edaspidi „kava“).
Kava eesmärk on aidata saavutada ühise kalanduspoliitika eesmärke, eelkõige tagada, et mere elusressursside kasutamisel taastatakse ja säilitatakse püütavate liikide populatsioonid maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tagamiseks vajalikust kõrgemal tasemel.
Määruse (EL) 2016/1139 artiklis 1 on sätestatud asjaomased Läänemere kalavarud, mille hulka kuuluvad Botnia mere räimevaru ja Botnia lahe räimevaru.
Selleks et kaitsta nende kalavarude täielikku taastootmisvõimet, on kõnealuse määruse I ja II lisaga kehtestatud teatavad kaitse piirväärtused, sealhulgas kalastussuremuse sihttasemete vahemikud ja kudekarja biomassi kaitse piirväärtused.
Rahvusvahelise Mereuurimise Nõukogu (ICES) poolt 2017. aastal tehtud Botnia mere räimevaru ja Botnia lahe räimevaru teaduslikul hindamisel ilmnes, et kaks asjaomast kalavaru on sarnased.
Nii liitis ICES kaks kalavaru üheks, muutis selle geograafilise jaotuse ala piire ja prognoosis uuesti maksimaalse jätkusuutliku saagikuse tagavad kalastussuremuse vahemikud, samuti asjaomased kaitse piirväärtused.
Nii muutusid määruse (EL) 2016/1139 artiklis 1 kindlaks määratud kalavarud ning I ja II lisas esitatud arvväärtused.
Määruse (EL) 2016/1139 artikli 5 lõikes 6 on sätestatud, et kui komisjon leiab teaduslike nõuannete põhjal, et kõnealuse määruse II lisas esitatud kaitse piirväärtused ei kajasta enam õigesti kava eesmärke, võib kõnealused punktid kiireloomuliselt esitada Euroopa Parlamendile ja nõukogule läbivaatamiseks.
Selleks et võtta asjaomaste kalavarude kalapüügivõimaluste kindlaksmääramisel arvesse ajakohastatud kaitse piirväärtusi, on asjakohane määruse (EL) 2016/1139 artikli 1 lõike 1 punkte e ja f ning I ja II lisa kiireloomuliselt muuta.
Määrust (EL) 2016/1139 tuleks seetõttu vastavalt muuta,
ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA MÄÄRUSE:
Määruse (EL) nr 211/2011 III lisa muudetakse järgmiselt:
A osa lõpus esitatud toetusavalduse vormi näidises sätestatud avaldus isikuandmete kaitse puutumatuse kohta asendatakse järgmisega:
„Avaldus isikuandmete puutumatuse kohta: Vastavalt isikuandmete kaitse üldmäärusele kasutatakse sellel vormil esitatud isikuandmeid üksnes algatuse toetamiseks ja need tehakse pädevatele riiklikele asutustele kättesaadavaks ainult kontrollimiseks ja tõendamiseks.
Teil on õigus taotleda algatuse korraldajatelt juurdepääsu oma isikuandmetele, nende parandamist, kustutamist ja nende töötlemisele piirangute seadmist.
Korraldajad säilitavad Teie andmeid maksimaalselt 18 kuu jooksul pärast kavandatud kodanikualgatuse registreerimise kuupäeva või üks kuu pärast algatuse esitamist komisjonile, olenevalt sellest, kumb kuupäev on varasem.
Haldus- või kohtumenetluse korral võib neid säilitada kauem, maksimaalselt kuni nädal pärast nimetatud menetluse lõppu.
Ilma et see piiraks muude halduslike või õiguslike kaitsevahendite kohaldamist, on Teil õigus esitada kaebus andmekaitseasutusele, eelkõige liikmesriigis, kus on Teie alaline elukoht, töökoht või väidetava rikkumise toimumiskoht, kui olete on seisukohal, et Teie andmeid on töödeldud õigusvastaselt.
Kodanikualgatuse korraldajad on vastutavad töötlejad isikuandmete kaitse üldmääruse tähenduses ning nendega saab ühendust võtta käesolevas vormis esitatud kontaktandmete abil.
Andmekaitseametniku (kui see on olemas) kontaktandmed on kättesaadavad toetusavalduse vormil esitatud algatuse veebiaadressil Euroopa Komisjoni loodud registris.
Teie isikuandmeid vastu võtvate ja töötlevate riiklike ametiasutuste kontaktandmed ning riiklike andmekaitseasutuste kontaktandmed on kättesaadavad aadressil: http://ec.europa.eu/citizens-initiative/public/data-protection.“;
Nõukogu määrusega (EÜ) nr 1683/95 [2] kehtestati ühtne viisavorm.
Viisakleebise ühtset kujundust, mis on olnud käibel 20 aastat, peetakse tõsiste võltsimisintsidentide ja pettuste tõttu ohustatuks.
Viisakleebise turvalisemaks muutmiseks ja võltsimise ärahoidmiseks tuleks seetõttu kehtestada uus ühtne kujundus koos ajakohasemate turvaelementidega.
Iirimaa või Ühendkuningriigi taotlusel peaks komisjon kehtestama taotleva liikmesriigiga asjakohase korra, mille kohaselt vahetatakse selle liikmesriigiga tema välja antavate viisadega seotud tehnilist teavet.
Käesolevas määruses austatakse põhiõigusi ning järgitakse eelkõige Euroopa Liidu põhiõiguste hartas tunnustatud põhimõtteid.
Käesolev määrus kujutab endast nende Schengeni acquis' sätete edasiarendamist, milles Ühendkuningriik ei osale vastavalt nõukogu otsusele 2000/365/EÜ; [3] seetõttu ei osale Ühendkuningriik käesoleva määruse vastuvõtmisel ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav.
Käesolev määrus on akt, mis põhineb Schengeni acquis'l või on muul viisil sellega seotud 2003. aasta ühinemisakti artikli 3 lõike 1, 2005. aasta ühinemisakti artikli 4 lõike 1 ja 2011. aasta ühinemisakti artikli 4 lõike 1 tähenduses.
Islandi ja Norra puhul kujutab käesolev määrus endast nende Schengeni acquis' sätete edasiarendamist Euroopa Liidu Nõukogu ning Islandi Vabariigi ja Norra Kuningriigi vahelise lepingu (viimase kahe riigi osalemiseks Schengeni acquis' sätete rakendamises, kohaldamises ja edasiarendamises) [5] tähenduses, mis kuuluvad nõukogu otsuse 1999/437/EÜ [6] artikli 1 punktis B osutatud valdkonda.
Šveitsi puhul kujutab käesolev määrus endast nende Schengeni acquis' sätete edasiarendamist lepingu (Euroopa Liidu, Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahel Šveitsi Konföderatsiooni ühinemise kohta Schengeni acquis' rakendamise, kohaldamise ja edasiarendamisega) [7] tähenduses, mis kuuluvad otsuse 1999/437/EÜ artikli 1 punktis B osutatud valdkonda, kusjuures nimetatud otsuse vastavat punkti tõlgendatakse koostoimes nõukogu otsuse 2008/146/EÜ [8] artikliga 3.
Liechtensteini puhul kujutab käesolev määrus endast nende Schengeni acquis' sätete edasiarendamist Euroopa Liidu, Euroopa Ühenduse, Šveitsi Konföderatsiooni ja Liechtensteini Vürstiriigi vahelise protokolli (mis käsitleb Liechtensteini Vürstiriigi ühinemist Euroopa Liidu, Euroopa Ühenduse ja Šveitsi Konföderatsiooni vahelise lepinguga Šveitsi Konföderatsiooni ühinemise kohta Schengeni acquis' rakendamise, kohaldamise ja edasiarendamisega) [9] tähenduses, mis kuuluvad otsuse 1999/437/EÜ artikli 1 punktis B osutatud valdkonda, kusjuures nimetatud otsuse vastavat punkti tõlgendatakse koostoimes nõukogu otsuse 2011/350/EL [10] artikliga 3.
tuletõrje-avariipumba toimimine juhul, kui selle põhitorustiku külge on ühendatud kaks töötavat tuletõrjevoolikut,
katelde, pea- ja abimasinate kütusevarustuse ning ventilaatorite kaugjuhitavate hädaseiskamispidemete testimine,
tulesiibrite kaug- ja paiksete sulgemisseadmete testimine,
tulekahju avastamis- ja häiresüsteemide testimine,
tuletõkkeuste korraliku sulgumise testimine,
pilsipumpade toimimine,
veekindlate vaheseinte uste sulgemine; nii paiksetest kui ka kaugjuhtimispunktidest,
veendumine, et meeskonna juhtivliikmed on kursis laevavigastuste kontrolliplaaniga,
vähemalt ühe valvepaadi ja ühe päästepaadi vettelaskmine, nende jõuseadme ja roolimehhanismi käivitamine ja katsetamine ning nende tagasitõstmine veest nende asukohale pardal,
kõikide päästepaatide ja valvepaatide nimistule vastavuse kontroll,
laeva või veesõiduki rooliseadme ja avariirooliseadme katsetamine.
Kontrolli tegemisel keskendutakse laevapere teadlikkusele ohutuseeskirjadest, hädaolukorras tegutsemise plaanidest, hooldusest, töökorraldusest, reisijate ohutusest, komandosilla korrast ning lasti ja sõidukitega seotud toimingutest ning nende tulemuslikkusele eelnimetatud valdkondades.
Kontrollitakse meremeeste oskust mõista ning vajaduse korral anda korraldusi ja juhiseid ning anda aru ühises töökeeles, mis on kantud laeva logiraamatusse.
Kontrollitakse dokumentaalseid tõendeid, et meeskonna liikmed on edukalt läbinud erikoolituse, pidades eelkõige silmas järgmist:
hoiuste tagamise skeemid, millel on regressiõigus nende hoiustajate õiguste ja kohustuste suhtes, kelle hoiused on maksejõuetusmenetluses tagatud.
Liikmesriigid tagavad, et artikli 1 lõike 1 esimese lõigu punktides a–d osutatud ettevõtjate puhul on tavalistel tagamata nõuetel tavalist maksejõuetusmenetlust reguleeriva siseriikliku õiguse kohaselt kõrgem rahuldamisjärk kui sellistel tagamata nõuetel, mis tulenevad järgmistele tingimustele vastavatest võlainstrumentidest:
võlainstrumentide algne lepinguline lõpptähtaeg on vähemalt üks aasta;
võlainstrumendid ei sisalda varjatud tuletisinstrumente ega ole ise tuletisinstrumendid;
võlainstrumentide emiteerimisega seotud lepingulises dokumentatsioonis ja asjakohasel juhul prospektis on selgelt osutatud käesoleva lõike kohasele madalamale rahuldamisjärgule.
Liikmesriigid tagavad, et lõike 2 punktides a, b ja c sätestatud tingimustele vastavatest võlainstrumentidest tulenevatel tagamata nõuetel on tavalist maksejõuetusmenetlust reguleeriva siseriikliku õiguse kohaselt kõrgem rahuldamisjärk kui nõuetel, mis tulenevad artikli 48 lõike 1 punktides a–d osutatud instrumentidest.
Ilma et see piiraks lõigete 5 ja 7 kohaldamist, tagavad liikmesriigid, et tavalist maksejõuetusmenetlust reguleerivat 31. detsembriks 2016 vastu võetud siseriiklikku õigust kohaldatakse tavalises maksejõuetusmenetluses sellistest võlainstrumentidest tulenevate tagamata nõuete rahuldamisjärkude suhtes, mille artikli 1 lõike 1 esimese lõigu punktides a–d osutatud ettevõtjad on emiteerinud enne Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2017/2399 ülevõtvate siseriiklike õigusnormide jõustumise kuupäeva.
Juhul kui liikmesriik on pärast 31. detsembrit 2016 ja enne 28. detsembrit 2017 võtnud vastu siseriikliku õigusakti, millega reguleeritakse tavalises maksejõuetusmenetluses selliste tagamata nõuete rahuldamisjärke, mis tulenevad pärast kõnealuse siseriikliku õigusakti kohaldamise alguskuupäeva emiteeritud võlainstrumentidest, ei kohaldata käesoleva artikli lõiget 4 nõuete suhtes, mis tulenevad pärast kõnealuse õigusakti kohaldamise alguskuupäeva emiteeritud võlainstrumentidest, kui on täidetud kõik järgmised tingimused:
kõnealuse siseriikliku õigusakti kohaselt on käesoleva lõigu punktis a sätestatud tingimustele vastavatest võlainstrumentidest tulenevatel tagamata nõuetel tavalises maksejõuetusmenetluses kõrgem rahuldamisjärk kui nõuetel, mis tulenevad artikli 48 lõike 1 punktides a–d osutatud instrumentidest.
Direktiivi (EL) 2017/2399 ülevõtvate siseriiklike õigusnormide jõustumise kuupäeval on esimese lõigu punktis b osutatud võlainstrumentidest tulenevatel tagamata nõuetel sama rahuldamisjärk, milele on osutatud käesoleva artikli lõike 2 punktides a, b ja c ning lõikes 3.
Lõike 2 punkti b ja lõike 5 esimese lõigu punkti a alapunkti ii kohaldamisel ei käsitata võlainstrumente, millel on muutuv intressimäär, mis tuleneb laialt kasutatavast viiteintressimäärast, ja võlainstrumente, mis ei ole nomineeritud emiteerija omavääringus, tingimusel et põhisumma, tagasimakse ja intress on nomineeritud samas vääringus, üksnes nende tunnuste tõttu varjatud tuletisinstrumente sisaldavate võlainstrumentidena.
Liikmesriigid, kes enne 31. detsembrit 2016 on võtnud vastu tavalist maksejõuetusmenetlust reguleeriva siseriikliku õigusakti, mille kohaselt artikli 1 lõike 1 esimese lõigu punktides a–d osutatud ettevõtjate poolt emiteeritud võlainstrumentidest tulenevad tavalised tagamata nõuded on jagatud kahte või enamasse järku või millega on muudetud sellistest võlainstrumentidest tulenevate tavaliste tagamata nõuete rahuldamisjärke kõigi muude sama järguga tavaliste tagamata nõuete suhtes, võivad sätestada, et kõnealustest tavalistest tagamata nõuetest madalaima rahuldamisjärguga võlainstrumentide järk on sama mis käesoleva artikli lõike 2 punktide a, b ja c ning lõike 3 tingimustele vastavatel nõuetel.
Üha enam globaliseerunud tootmine nõuab sidusa raamistiku loomist, mis lihtsustaks eri valdkondade statistika tõlgendamist ja integreerimist.“;
eesmärgi 2.1.1 all muudetakse teist lõiku järgmiselt:
teine taane asendatakse järgmisega:
töötatakse välja sissetulekute, tarbimise ja jõukuse jagunemise näitajad kodumajapidamiste kaupa ning ühendatakse rahvamajanduse arvepidamise koondnäitajad kodumajapidamisi käsitlevate uuringute andmetega või haldusandmetega;“
sotsiaalkaitse, tervise ja hariduse valdkonnas tugevdatakse seoseid rahvamajanduse arvepidamisega;
töötatakse välja elukvaliteedi mõõtmise raamistik, tugevdades kodumajapidamiste vaatenurka rahvamajanduse arvepidamises;
töötatakse välja SKP täiendamisega seotud näitajad, millega mõõdetakse keskkonnasäästlikkust ja välismõjusid rahvamajanduse arvepidamise vaatenurgast;“
viienda taande järele lisatakse järgmised taanded:
arendatakse edasi ajakohaseid sotsiaalseid näitajaid, sealhulgas täiustatud meetodeid lähiprognooside ja kiirhinnangute jaoks;
toetatakse rahvusvahelist makromajandusandmete jagamist, et vähendada statistika tegijate koormust ning parandada võrreldavate ja järjepidevate andmete kättesaadavust kasutajate jaoks;
töötatakse välja ja täpsustatakse sissetuleku ja varandusliku ebavõrdsuse aspektide koondnäitajad;
mõõdetakse ja analüüsitakse soolist ebavõrdsust, sealhulgas soolist palgalõhet;“
eesmärgi 2.1.2 all asendatakse teise lõigu viimane taane järgmisega:
tehakse kättesaadavaks harmoneeritud eluasemehindade statistika kõigi liikmesriikide kohta ja laiendatakse seda.“;
Praegust ühtset elamisloavormi, mis on olnud käibel 20 aastat, peetakse tõsiste võltsimisjuhtumite ja pettuste tõttu ohustatuks.
Kolmandate riikide kodanike elamislubade turvalisemaks muutmiseks ja võltsimise ärahoidmiseks tuleks seetõttu kehtestada uus ühtne kujundus koos ajakohasemate turvaelementidega.
Kolmandate riikide kodanikel, kellel on Schengeni acquis'd täielikult kohaldava liikmesriigi antud kehtiv ühtses vormis koostatud elamisluba, on õigus liikuda Schengeni alal vabalt kuni 90 päeva, tingimusel et nad vastavad Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2016/399 [3] (Schengeni piirieeskirjad) osutatud riiki sisenemise tingimustele.
Liidu õigusaktides, mis käsitlevad kolmandate riikide kodanike sisenemist liikmesriiki ja seal elamist, on sätestatud skeemid, millega nähakse ette täiendavate liikumisega seotud õiguste andmine ning spetsiifilised sellistesse liikmesriikidesse sisenemise ja seal viibimise tingimused, kelle jaoks nimetatud acquis' on siduv.
Kõnealuste õigusaktide alusel välja antud elamislubade puhul kasutatakse määruses (EÜ) nr 1030/2002 sätestatud ühtset vormi.
Selleks, et pädevatel asutustel oleks võimalik teha kindlaks kolmandate riikide kodanikud, kes võivad kasutada neid spetsiifilisi liikumisega seotud õigusi, on seega oluline, et nendel elamislubadel oleks kooskõlas asjakohaste liidu õigusaktidega selgelt nähtavad asjakohased kanded, näiteks „teadlane“, „üliõpilane“ või „ettevõtjasiseselt üleviidud töötaja“.
Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokolli (nr 22) (Taani seisukoha kohta) artiklite 1 ja 2 kohaselt ei osale Taani käesoleva määruse vastuvõtmisel ning see ei ole tema suhtes siduv ega kohaldatav.
Arvestades, et käesolev määrus põhineb Schengeni acquis'l, otsustab Taani kõnealuse protokolli artikli 4 kohaselt kuue kuu jooksul pärast nõukogu poolt otsuse tegemist käesoleva määruse üle, kas ta rakendab seda oma siseriiklikus õiguses.
Euroopa Liidu lepingule ja Euroopa Liidu toimimise lepingule lisatud protokolli (nr 21) (Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukoha kohta vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala suhtes) artiklite 1 ja 2 ning artikli 4a lõike 1 kohaselt, ja ilma et see piiraks kõnealuse protokolli artikli 4 kohaldamist, ei osale kõnealused liikmesriigid käesoleva määruse vastuvõtmisel ning see ei ole nende suhtes siduv ega kohaldatav.
Selleks et võimaldada liikmesriikidel elamislubade olemasolevate varude ärakasutamist, tuleks sätestada üleminekuaeg, mille jooksul liikmesriik võib vanu elamislube jätkuvalt kasutada.
Nõukogu nimel
Euroopa Parlamendi 13. juuni 2018. aasta seisukoht (Euroopa Liidu Teatajas seni avaldamata) ja nõukogu 26. juuni 2018. aasta otsus.
Ühelt poolt Euroopa Liidu ja Euroopa Aatomienergiaühenduse ning nende liikmesriikide ning teiselt poolt Ukraina vaheline assotsieerimisleping (ELT L 161, 29.5.2014, lk 3).
Nõukogu 12. juuli 2002. aasta otsus 2002/639/EÜ Ukrainale täiendava makromajandusliku finantsabi andmise kohta (EÜT L 209, 6.8.2002, lk 22).
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. juuli 2010. aasta otsus nr 646/2010/EL makromajandusliku finantsabi andmise kohta Ukrainale (ELT L 179, 14.7.2010, lk 1).
Nõukogu 14. aprilli 2014. aasta otsus 2014/215/EL Ukrainale makromajandusliku finantsabi andmise kohta (ELT L 111, 15.4.2014, lk 85).
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16. veebruari 2011. aasta määrus (EL) nr 182/2011, millega kehtestatakse eeskirjad ja üldpõhimõtted, mis käsitlevad liikmesriikide läbiviidava kontrolli mehhanisme, mida kohaldatakse komisjoni rakendamisvolituste teostamise suhtes (ELT L 55, 28.2.2011, lk 13).
Nõukogu 26. juuli 2010. aasta otsus 2010/427/EL, millega määratakse kindlaks Euroopa välisteenistuse korraldus ja toimimine (ELT L 201, 3.8.2010, lk 30).
Nõukogu 25. mai 2009. aasta määrus (EÜ, Euratom) nr 480/2009 välistegevuse tagatisfondi asutamise kohta (ELT L 145, 10.6.2009, lk 10).
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 25. oktoobri 2012. aasta määrus (EL, Euratom) nr 966/2012, mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju ning millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrus (EÜ, Euratom) nr 1605/2002 (ELT L 298, 26.10.2012, lk 1).
Komisjoni 29. oktoobri 2012. aasta delegeeritud määrus (EL) nr 1268/2012, mis käsitleb Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL, Euratom) nr 966/2012 (mis käsitleb Euroopa Liidu üldeelarve suhtes kohaldatavaid finantseeskirju) kohaldamise eeskirju (ELT L 362, 31.12.2012, lk 1).
Nõukogu 18. detsembri 1995. aasta määrus (EÜ, Euratom) nr 2988/95 Euroopa ühenduste finantshuvide kaitse kohta (EÜT L 312, 23.12.1995, lk 1).
Nõukogu 11. novembri 1996. aasta määrus (Euratom, EÜ) nr 2185/96, mis käsitleb komisjoni tehtavat kohapealset kontrolli ja inspekteerimist, et kaitsta Euroopa ühenduste finantshuve pettuste ja igasuguse muu eeskirjade eiramiste eest (EÜT L 292, 15.11.1996, lk 2).
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 11. septembri 2013. aasta määrus (EL, Euratom) nr 883/2013, mis käsitleb Euroopa Pettustevastase Ameti (OLAF) juurdlusi ning millega tunnistatakse kehtetuks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1073/1999 ja nõukogu määrus (Euratom) nr 1074/1999 (ELT L 248, 18.9.2013, lk 1).
EUROOPA PARLAMENDI, NÕUKOGU JA KOMISJONI ÜHISAVALDUS
Euroopa Parlament, nõukogu ja komisjon tuletavad meelde, et makromajandusliku finantsabi andmise eeltingimus on, et abi saav riik järgib mõjusaid demokraatlikke mehhanisme (nt parlamentaarne mitmeparteisüsteem) ja õigusriigi põhimõtet ning tagab inimõiguste austamise.
Komisjon ja Euroopa välisteenistus jälgivad kõnealuse eeltingimuse täitmist kogu liidu makromajandusliku finantsabi andmise perioodi jooksul.
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 258/2014 [3] alusel kaasrahastab liit rahvusvaheliste finantsaruandlusstandardite sihtasutust (IFRSi sihtasutus), mis on rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite komitee sihtasutuse õigusjärglane, ning avaliku huvi järelevalve nõukogu (PIOB) tegevustoetuste vormis kuni 31. detsembrini 2020.
Liit kaasrahastas määruse (EL) nr 258/2014 alusel Euroopa finantsaruandluse nõuanderühma (EFRAG) tegevustoetuste vormis kuni 31. detsembrini 2016.
12. novembril 2013 avaldas komisjon siseturu ja teenuste voliniku erinõuniku Philippe Maystadti aruande (edaspidi „erinõuniku aruanne“), milles ta andis ülevaate võimalikest reformidest EFRAGi juhtimises, mille eesmärk on suurendada liidu panust rahvusvaheliste raamatupidamisstandardite väljatöötamisse.
Komisjon on hoolikalt jälginud EFRAGi juhtimise reformi elluviimist ning nõuetekohaselt teavitanud selle edenemisest Euroopa Parlamenti ja nõukogu.
Selle põhjal on asjakohane jätkata EFRAGi rahastamist aastatel 2017–2020, et täita liidu programmi pikaajalised eesmärgid, toetamaks teatavaid tegevusi finantsaruandluse ja auditeerimise valdkonnas.
EFRAGi nõukogu, kus on tasakaalustatult esindatud nii avaliku kui ka erasektori huvid, peaks tagama, et nõukogu liikmed kohustuvad tegutsema Euroopa avalikes huvides.
Euroopa Väärtpaberiturujärelevalvet, Euroopa Pangandusjärelevalvet, Euroopa Kindlustus- ja Tööandjapensionide Järelevalvet ja Euroopa Keskpanka kutsutakse üles aktiivselt panustama EFRAGi nõukogu töösse, niivõrd kui võimalik.
Komisjon peaks esitama igal aastal Euroopa Parlamendile ja nõukogule aruande EFRAGi eelneva aasta peamiste saavutuste ja tegevuste kohta.
Samuti tuleks aruandes uurida laiendatud avaliku hüve kriteeriumiga seotud suundumusi ja esitada üksikasjalik ülevaade arengust rahvusvaheliste finantsaruandlusstandardite valdkonnas.
Raamatupidamisstandardid ei tohiks seada ohtu finantsstabiilsust liidus ega takistada liidu majanduslikku arengut.
Seoses rahvusvaheliste finantsaruandlusstandardite, PIOBi ja EFRAGi arenguga tuleks komisjoni iga-aastases aruandes viidata ka Euroopa Parlamendi soovituste järelmeetmetele ja nende rakendamisele.
Lisaks julgustatakse IFRSi sihtasutust, PIOBit ja EFRAGi võtma korrapäraselt, st vähemalt kord aastas, osa Euroopa Parlamendi korraldatavatest kuulamistest, et anda täielikult aru rahvusvaheliste finantsaruandlus- ja auditeerimisstandardite väljatöötamisest.
Komisjon peaks andma Euroopa Parlamendile ja nõukogule rohkem korrapärast teavet IFRSi sihtasutuse, PIOBi ja EFRAGi ühiste püüdluste kohta, võttes arvesse asjaolu, et kõnealust kolme organisatsiooni kaasrahastab liit ja nad töötavad samade eesmärkide nimel.
Komisjon peaks samuti kaaluma pikas perspektiivis EFRAGi toimimise ja eraõigusliku staatuse võimalikku muutmist.
Kuna käesoleva määruse eesmärki – suurendada aastateks 2017–2020 liidu programmi eelarvet, toetamaks EFRAGi tegevust, mis aitab kaasa liidu poliitikaeesmärkide saavutamisele finantsaruandluse vallas – ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab seda selle ulatuse ja toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega.
EFRAGi rahastamise järjepidevuse tagamiseks peaks käesolev määrus jõustuma selle avaldamise päeval ning seda tuleks kohaldada alates 1. jaanuarist 2017,
Kõnealustel karistustel peaks olema võimalike kuritegude toimepanijate jaoks tugev hoiatav toime kogu liidus.
Liikmesriigid peaksid tagama, et nõukogu raamotsuses 2008/841/JSK [10] määratletud kuritegeliku ühenduse raames kuriteo toimepanemise asjaolu loetakse raskendavaks asjaoluks kooskõlas nende õigussüsteemis kohaldatavate õigusnormidega.
Liikmesriigid peaksid tagama, et kohtunikel võimaldatakse kaaluda raskendavat asjaolu kuriteo toimepanijale karistuse mõistmisel, ent kohtunikel ei ole kohustust otsuse tegemisel raskendavale asjaolule tugineda.
Liikmesriigid ei ole kohustatud raskendavat asjaolu ette nägema, kui riigisisese õiguse kohaselt loetakse raamotsuses 2008/841/JSK määratletud kuritegusid eraldiseisvateks kuritegudeks ja need võivad kaasa tuua karmimad karistused.
Arvestades eelkõige kuritegude toimepanijate ja liidu finantshuve kahjustavast ebaseaduslikust tegevusest saadava tulu liikuvust ning sellega seotud piiriüleste uurimiste keerukust, peaks iga liikmesriik kehtestama oma kohtualluvuse, et sellise tegevuse vastu võidelda.
Iga liikmesriik peaks seeläbi tagama, et tema kohtute alluvuses on kuriteod, mis pannakse toime tema territooriumil kasutatud info- ja kommunikatsioonitehnoloogia abil.
Arvestades mitme kohtualluvuse võimalusega käesoleva direktiivi kohaldamisalasse kuuluvate piiriüleste kuritegude puhul, peaksid liikmesriigid tagama, et direktiivi üle võtvas riigisiseses õigusaktis järgitakse täielikult ne bis in idem põhimõtet.
Liikmesriigid peaksid sätestama õigusnormid vajalike tähtaegade kohta, mis võimaldavad neil liidu finantshuve kahjustavat ebaseaduslikku tegevust tõkestada.
Kuritegude korral, mille eest mõistetav maksimumkaristus on vähemalt neli aastat vangistust, peaks see tähtaeg olema vähemalt viis aastat alates kuriteo toimepanemisest.
See ei tohiks seada piiranguid nendele liikmesriikidele, kes ei ole kehtestanud uurimismenetlusele, süüdistuse esitamisele ja kohtulahendi täitmisele pööramisele aegumistähtaegu.
Ilma et see piiraks kriminaalasjades tehtavat piiriülest koostööd ja vastastikust õigusabi käsitlevate normide ning muude liidu õigusnormide, eelkõige Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL, Euratom) nr 883/2013 [11] normide kohaldamist, on vaja ette näha asjakohased koostöö sätted, et tagada tulemuslik tegevus käesolevas direktiivis määratletud, liidu finantshuve kahjustavate kuritegude vastu, sealhulgas liikmesriikide ja komisjoni vaheline teabevahetus ning komisjoni antav tehniline ja operatiivabi riiklikele pädevatele asutustele, kuna neil võib olla vaja oma uurimiste koordineerimist hõlbustada.
Selline abi ei tohiks kaasa tuua komisjoni osavõttu liikmesriikide korraldatavatest uurimis- või kohtu alla andmise menetlustest konkreetsetes kriminaalasjades.
Kooskõlas määruse (EL, Euratom) nr 883/2013 artikliga 8 peaksid kontrollikoda ning liidu institutsioonide, organite ja asutuste eelarvete auditeerimise eest vastutavad audiitorid tegema Euroopa Pettustevastasele Ametile (OLAF) ja teistele pädevatele asutustele teatavaks kõik asjaolud, mida võidakse lugeda kuriteoks käesoleva direktiivi alusel, ning liikmesriigid peaksid tagama, et riiklikud auditeerimisasutused määruse (EL, Euratom) nr 966/2012 artikli 59 tähenduses teevad sedasama.
Komisjon peaks andma Euroopa Parlamendile ja nõukogule aru meetmetest, mida liikmesriigid on võtnud käesoleva direktiivi järgimiseks.
Aruandele võib vajaduse korral lisada ettepanekud, millega võetakse arvesse võimalikke arengusuundi, eelkõige seoses liidu eelarve rahastamisega.
Konventsioon tuleks asendada käesoleva direktiiviga nende liikmesriikide puhul, kellele see on siduv.
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2015/849 [12] artikli 3 lõike 4 punkti d kohaldamisel tuleks viidet liidu finantshuve kahjustavale raskele kelmusele, nagu on määratletud konventsiooni artikli 1 lõikes 1 ja artikli 2 lõikes 1, käsitada viitena liidu finantshuve kahjustavale pettusele, nagu on määratletud käesoleva direktiivi artiklis 3 ja artikli 7 lõikes 3 või ühise käibemaksusüsteemi vastu suunatud kuritegudele, nagu on määratletud käesoleva direktiivi artikli 2 lõikes 2.
Käesoleva direktiivi nõuetekohane rakendamine liikmesriikides hõlmab isikuandmete töötlemist pädevate riigiasutuste poolt ning selliste andmete vahetamist ühelt poolt liikmesriikide ja teiselt poolt liidu pädevate asutuste vahel.
Pädevate riigiasutuste vaheline isikuandmete töötlemine riigi tasandil peaks olema reguleeritud liidu acquis'ga.
Isikuandmete vahetamine liikmesriikide vahel peaks toimuma vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile (EL) 2016/680 [13].
Niivõrd kui isikuandmeid töötlevad liidu institutsioonid, organid ja asutused, peaks kohalduma Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 45/2001 [14] või asjakohasel juhul muud liidu õigusaktid, mis reguleerivad isikuandmete töötlemist kõnealuste organite ja asutuste poolt, samuti kohtulike uurimiste konfidentsiaalsust käsitlevad kohaldatavad normid.
Käesolevas määruses ei tuleks kehtestada arvestus- ega aruandluskohustust eraõiguslikele isikutele, sealhulgas põllumajandustootjatele ja metsakasvatajatele.
Maakasutuse ja metsanduse sektoril, sealhulgas põllumajandusmaal on otsene ja ulatuslik mõju bioloogilisele mitmekesisusele ja ökosüsteemi teenustele.
Sel põhjusel on neid sektoreid mõjutavate poliitikasuundade tähtis eesmärk tagada sidusus liidu bioloogilise mitmekesisuse strateegia eesmärkidega.
Kõnealuses sektoris tuleks rakendada ja toetada nii leevendus- kui ka kohanemismeetmeid.
Samuti tuleks tagada kooskõla ühise põllumajanduspoliitika ja käesoleva määruse vahel.
Kõik sektorid peaksid andma oma õiglase panuse kasvuhoonegaaside heitkoguste vähendamisse.
Märgalad on tõhusad ökosüsteemid süsiniku sidumiseks.
Seetõttu saaks märgalade kaitse ja taastamisega vähendada kasvuhoonegaaside heitkoguseid maakasutuse ja metsanduse sektoris.
Sellega seoses tuleks arvesse võtta valitsustevahelise kliimamuutuste rühma poolt 2006. aastal kasvuhoonegaaside riiklike inventuuride kohta avaldatud suuniste täpsustamist märgalade osas.
Et tagada maakasutuse ja metsanduse sektori panus liidu heite vähemalt 40 % võrra vähendamise eesmärgi ja Pariisi kokkuleppe pikaajalise eesmärgi saavutamisse, on vaja tugevat arvestamissüsteemi.
Selleks et saavutada heitkoguste ja sidumise täpne arvestus kooskõlas valitsustevahelise kliimamuutuste rühma 2006. aasta suunistega kasvuhoonegaaside riiklike inventuuride kohta (edaspidi „valitsustevahelise kliimamuutuste rühma suunised“), tuleks kasutada igal aastal Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 525/2013 kohaselt esitatud maakasutuskategooriate ja maakasutuskategooriate muutmise väärtusi, ühtlustades seega ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioonist ja Kyoto protokollist tulenevalt kasutatud lähenemisviise.
Muuks maakasutuskategooriaks muudetud maad tuleks valitsustevahelise kliimamuutuste rühma suuniste kohaselt vaikimisi käsitada sellele kategooriale ülemineku staadiumis olevana 20 aasta jooksul.
Liikmesriikidel peaks olema võimalik sellest vaikeväärtusest kõrvale kalduda ainult metsastatud maa puhul ja üksnes valitsustevahelise kliimamuutuste rühma suunistes täpsustatud piiratud juhtudel.
Vajaduse korral tuleks käesoleva määruse aruandlusnõuetes arvesse võtta valitsustevahelise kliimamuutuste rühma suuniste muudatusi, mis on vastu võetud ÜRO kliimamuutuste raamkonventsiooni osaliste konverentsi poolt või Pariisi kokkuleppe osaliste koosolekuna toimiva konventsiooniosaliste konverentsi poolt.
Rahvusvaheliselt kokku lepitud valitsustevahelise kliimamuutuste rühma suuniste kohaselt võib biomassi põletamisel tekkiva heite väärtuseks energeetikasektoris arvestada nulli, tingimusel et kõnealune heide arvestatakse maakasutuse ja metsanduse sektoris.
Komisjoni määruse (EL) nr 601/2012 artikli 38 ja määruse (EL) nr 525/2013 sätete kohaselt arvestatakse biomassi põletamisel tekkivat heidet praegu liidus nullväärtusega, seega saaks kooskõla valitsustevahelise kliimamuutuste rühma suunistega tagada ainult siis, kui seda heidet kajastatakse korrektselt käesoleva määruse alusel.
Metsamaast tulenev heide ja selle sidumine sõltub ka mitmetest looduslikest asjaoludest, metsade vanusega seotud dünaamilistest karakteristikutest ning samuti varasematest ja praegustest majandamistavadest, mis liikmesriigiti oluliselt erinevad.
Baasaasta kasutamine ei suudaks kajastada neid tegureid, nendest tulenevat tsüklilist mõju heitele ja sidumisele ega nende varieerumist aastate lõikes.
Selle asemel tuleks asjaomastes arvestuseeskirjades sätestada võrdlustasemete kasutamine, et välistada loodusliku ja riigiomase eripära mõju.
Metsa heitkoguse võrdlustasemed peaksid võtma arvesse metsade igasugust tasakaalustamata vanuselist struktuuri ega tohiks asjatult piirata tulevase metsamajandamise intensiivsust, nii et pikaajalisi süsinikdioksiidi neeldajaid saaks säilitada või tugevdada.
Horvaatia metsa heitkoguse võrdlustaseme puhul tuleks erilise ajaloolise olukorra tõttu võtta arvesse ka riigi territooriumi okupeerimist, sõjaaegseid ja -järgseid olusid, mis on mõjutanud metsamajandamist võrdlusperioodil.
Asjaomased arvestuseeskirjad võtavad arvesse Euroopa metsade kaitset käsitleva ministrite konverentsi (Forest Europe) vastu võetud metsa säästva majandamise põhimõtteid.
Komisjon määrab rakendusaktidega Euroopa Liidu tugilabori Newcastle'i haiguse jaoks.
Nimetatud rakendusaktid võetakse vastu kooskõlas artiklis 25 osutatud kontrollimenetlusega.
Newcastle'i haiguse jaoks määratud Euroopa Liidu tugilabori ülesanded ja kohustused on järgmised:
komisjoniga konsulteerides koordineerida liikmesriikides Newcastle'i haiguse diagnoosimiseks kasutatavaid meetodeid, konkreetsemalt:
liigitada, ladustada ja tarnida Newcastle'i haiguse viiruse tüvesid seroloogiliste testide jaoks ning antiseerumite valmistamiseks;
tarnida liikmesriikides tehtavate katsete ja kasutatavate reaktiivide standardiseerimise eesmärgil liikmesriikide tugilaboritele standardseerumeid ja muid võrdlusreaktiive;
koostada ja hooldada Newcastle'i haiguse viirusetüvede ja isolaatide kogu;
korraldada liidu tasandil diagnostikaprotseduuride regulaarseid võrdluskatseid;
koguda ja kõrvutada andmeid ja teavet liidus kasutatavate diagnostikameetodite ja tehtud katsete tulemuste kohta;
iseloomustada Newcastle'i haiguse viiruse isolaate kõige nüüdisaegsemate olemasolevate meetodite abil, et soodustada Newcastle'i haiguse epidemioloogia paremat mõistmist;
pidada sammu Newcastle'i haiguse järelevalve, epidemioloogia ja vältimise arenguga kogu maailmas;
säilitada teadmisi Newcastle'i haiguse viiruse ja muude asjakohaste viiruste kohta, et võimaldada kiiret eristusdiagnoosi;
koguda põhjalikke teadmisi Newcastle'i haiguse likvideerimiseks ja tõrjeks kasutatavate immunoloogiliste veterinaarravimite valmistamise ja kasutamise kohta;
aidata aktiivselt kaasa Newcastle'i haiguse puhangute diagnoosimisel liikmesriikides, uurides diagnoosi kinnitamiseks, iseloomustamiseks ja epidemioloogiliseks uurimiseks laborile saadetud viirusisolaate;
abistada laboratoorse diagnoosi spetsialistide koolitamisel või ümberõppel vastavate tehnikate liidusisest ühtlustamist silmas pidades.“
Artiklit 19 muudetakse järgmiselt:
lõige 5 asendatakse järgmisega:
Kui see on vajalik käesolevas artiklis ettenähtud meetmete nõuetekohaseks kohaldamiseks, esitavad liikmesriigid komisjonile alalises taime-, looma-, toidu- ja söödakomitees teabe haiguse olukorra ning kohaldatavate tõrjemeetmete kohta.“;
lisatakse järgmine lõige:
Komisjon võib rakendusaktidega sätestada eeskirjad seoses teabega, mida liikmesriigid peavad komisjonile vastavalt käesoleva artikli lõikele 5 esitama.
Artikkel 21 asendatakse järgmisega:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1295/2013 loodi Euroopa kultuuri- ja loomesektori toetamiseks programm „Loov Euroopa“ (2014–2020).
Euroopa Liidu noorteorkestri eripära on selles, et see on kultuuripiire ületav Euroopa orkester, millesse kuuluvad kõigist liikmesriikidest igal aastal korraldatud rangetel katsetel väljavalitud noored muusikud, kelle valimisel on lähtutud rangetest kvaliteedinõuetest.
See on ainus orkester liidus, mis värbab oma liikmeid kõigist liikmesriikidest.
Algusest peale on Euroopa Liidu noorteorkester aidanud edendada kultuuridevahelist dialoogi ning vastastikust austust ja üksteisemõistmist.
Euroopa kultuuride ja tärkavate talentide rikkuse ja mitmekülgsuse tutvustamise teel on Euroopa Liidu noorteorkester tegutsenud liidu kultuurisaadikuna.
Orkester on ka edendanud Euroopa muusikapärandi tundmist, aidanud kaasa Euroopa teoste levikule ning suurendanud Euroopa noorte talentide liikuvust väljapoole oma riigi ja Euroopa piire.
Euroopa Liidu noorteorkester pakub noortele muusikutele resideerimisprogrammi abil korrapärast koolitust ja esinemisvõimalusi, toetades sellega nende rahvusvahelist karjääri ning arendades tunnustatud dirigentide juhendamisel nende oskusi.
Euroopa Liidu noorteorkester peaks oma tulude mitmekesistamiseks otsima aktiivselt rahalist toetust muudest kui liidu vahenditest, et tagada orkestri jätkusuutlikkus ja vähendada sõltuvust liidu rahalisest toetusest.
Seetõttu tuleks tagada ka orkestri juhtimise kulutõhusus.
Euroopa Liidu noorteorkester peaks püüdma suurendada oma nähtavust ka traditsioonilises ja digitaalmeedias ning esinema Euroopa üritustel ja enamates liikmesriikides.
Koostöös oma partneritega liikmesriikides peaks orkester suurendama teadlikkust iga-aastastest katsetest, et kõigi liikmesriikide muusikud oleksid orkestris tasakaalustatumalt esindatud.
Orkestri tegevus peaks olema kooskõlas programmi „Loov Euroopa“ eesmärkidega, eriti eesmärgiga toetada publiku arendamist, ja alaprogrammi „Kultuur“ prioriteetidega.
Seetõttu peaks Euroopa Liidu noorteorkester tegelema aktiivselt publiku arendamisega, pöörates erilist tähelepanu noortele.
Orkester asutati Euroopa Parlamendi 8. märtsi 1976. aasta resolutsiooni alusel, olles sellega Euroopa orkestrite seas ainulaadne.
Euroopa Liidu noorteorkestri panust on tunnustanud liikmesriigid ja liidu institutsioonid, sealhulgas komisjoni ja Euroopa Parlamendi järjestikused presidendid.
Tänu oma eristaatusele, strateegilistele eesmärkidele ja tegevusele, mis ulatub ühe või mitme liikmesriigi huvidest ja kasust kaugemale ning näitab selgelt Euroopa lisaväärtust, kvalifitseerub Euroopa Liidu noorteorkester asutuseks, mis on alusaktis kindlaks määratud asutus komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 1268/2012 artikli 190 lõike 1 punkti d tähenduses, mistõttu võib toetusi anda ilma taotlusvooruta.
Euroopa Liidu noorteorkestrit tuleks erandkorras rahastada kuni programmi „Loov Euroopa“ lõppemiseni 31. detsembril 2020.
Seetõttu tuleks orkester lisada erandina nii praegusest alaprogrammist „Kultuur“ kui ka programmi „Loov Euroopa“ sektoriülesest tegevussuunast toetatavate meetmete hulka.
Et tagada Euroopa Liidu noorteorkestri sujuv toimimine, peaks ta saama toetust võimalikult kiiresti, eelkõige kulude katteks, mis tekivad 2018. aastal enne käesoleva määruse jõustumist.
Seetõttu tuleks käesolevat määrust kohaldada tagasiulatuvalt alates 1. jaanuarist 2018.
Jäätmekäitlust tuleks liidus parandada, et kaitsta, säilitada ja parandada keskkonna kvaliteeti, kaitsta inimese tervist, tagada loodusvarade heaperemehelik, tõhus ja mõistlik kasutamine ning edendada ringmajanduse põhimõtteid.
Väikeettevõtjate regulatiivse koormuse vähendamiseks tuleks lihtsustada neile lubade andmise ja nende registreerimise nõudeid.
Liikmesriikides iga kolme aasta tagant koostatavad rakendamisaruanded ei ole osutunud tõhusaks vahendiks, millega kontrollida nõuete täitmist või tagada, et direktiive on rakendatud hästi, ning need tekitavad tarbetut halduskoormust.
Seetõttu on asjakohane tunnistada kehtetuks sätted, mis kohustavad liikmesriike koostama selliseid aruandeid.
Selle asemel peaks nõuetele vastavuse seire tuginema üksnes andmetele, mida liikmesriigid esitavad igal aastal komisjonile.
Liikmesriikide esitatud andmed on komisjoni jaoks olulised, et hinnata liidu jäätmeõiguse sätete täitmist liikmesriikides.
Andmete kvaliteeti, usaldusväärsust ja võrreldavust tuleks parandada. Selleks tuleks kehtestada üks ühine koht kõigi jäätmeandmete sisestamiseks, jätta välja aegunud aruandlusnõuded, hinnata liikmesriikide aruandlusmeetodikaid ja võtta kasutusele andmekvaliteedi kontrolli aruanne.
Jäätmekäitluse andmete usaldusväärne esitamine on äärmiselt oluline, et tagada tõhus rakendamine ja andmete võrreldavus liikmesriikide vahel.
Seepärast peaksid liikmesriigid Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivides 2000/53/EÜ, 2006/66/EÜ ja 2012/19/EL sätestatud sihtmäärade saavutamist käsitlevate aruannete koostamisel lähtuma komisjoni väljatöötatud kõige uuematest normidest ning liikmesriikides nende direktiivide rakendamise eest vastutavate pädevate asutuste välja töötatud metoodikast.
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2008/98/EÜ sätestatud jäätmehierarhia määrab ära prioriteetide järjestuse jäätmetekke vältimist ja jäätmete käitlemist käsitlevates liidu õigusaktides.
Käesoleva direktiivi eesmärki järgides peaksid liikmesriigid võtma vajalikke meetmeid jäätmehierarhia prioriteetide arvesse võtmiseks ning tagama nende praktilise elluviimise.
Arvestades liidu kohustust minna üle ringmajandusele, tuleks direktiivid 2000/53/EÜ, 2006/66/EÜ ja 2012/19/EL läbi vaadata ja neid vajaduse korral muuta, võttes arvesse nende rakendamist ja kaaludes muu hulgas võimalust kehtestada asjaomastes jäätmevoogudes sisalduvate konkreetsete materjalide puhul sihtmäärad.
Direktiivi 2000/53/EÜ läbivaatamisel tuleks tähelepanu pöörata ka selliste romusõidukite probleemile, mida ei käsitata romusõidukitena, sealhulgas selliste kasutatud sõidukite veole, mille puhul on kahtlus, et need on romusõidukid, ning romusõidukite kontaktisikutele mõeldud suuniste nr 9 (romusõidukite saadetiste kohta) kohaldamisele.
Direktiivi 2006/66/EÜ läbivaatamisel tuleks arvesse võtta ka tehnilist arengut seoses uut tüüpi patareidega, milles ei kasutata ohtlikke aineid.
Direktiivi 2000/53/EÜ muutmiseks ja täiendamiseks ning direktiivi 2012/19/EL muutmiseks peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte käesoleva direktiiviga muudetud direktiivi 2000/53/EÜ artikli 4 lõike 2 punkti b, artikli 5 lõike 5, artikli 6 lõike 6 ja artikli 8 lõike 2 kohta ning käesoleva direktiiviga muudetud direktiivi 2012/19/EL artikli 19 kohta.
On eriti oluline, et komisjon viiks oma ettevalmistava töö käigus läbi asjakohaseid konsultatsioone, sealhulgas ekspertide tasandil, ja et kõnealused konsultatsioonid viidaks läbi kooskõlas 13. aprilli 2016. aasta institutsioonidevahelises parema õigusloome kokkuleppes sätestatud põhimõtetega.
Eelkõige selleks, et tagada delegeeritud õigusaktide ettevalmistamises võrdne osalemine, saavad Euroopa Parlament ja nõukogu kõik dokumendid liikmesriikide ekspertidega samal ajal ning nende ekspertidel on pidev juurdepääs komisjoni eksperdirühmade koosolekutele, millel arutatakse delegeeritud õigusaktide ettevalmistamist.
Selleks et tagada käesoleva direktiiviga muudetud direktiivi 2000/53/EÜ artikli 7 lõike 2 ja artikli 9 lõike 1d ning käesoleva direktiiviga muudetud direktiivi 2012/19/EL artikli 16 lõike 9 ühetaolised rakendamistingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused.
Neid volitusi tuleks teostada kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 182/2011.
Kuna käesoleva direktiivi eesmärke, nimelt parandada liidus jäätmekäitlust ning seega kaitsta, säilitada ja parandada keskkonna kvaliteeti ja tagada loodusvarade heaperemehelik ja mõistlik kasutamine, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab neid meetmete ulatuse või toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega.
Direktiive 2000/53/EÜ, 2006/66/EÜ ja 2012/19/EL tuleks seetõttu vastavalt muuta.
Kooskõlas liikmesriikide ja komisjoni 28. septembri 2011. aasta ühise poliitilise deklaratsiooniga selgitavate dokumentide kohta kohustuvad liikmesriigid põhjendatud juhtudel lisama ülevõtmismeetmeid käsitlevale teatele ühe või mitu dokumenti, milles selgitatakse seost direktiivi osade ja ülevõtvate liikmesriigi õigusaktide vastavate osade vahel.
Alusandmed tuleks võtta asjaomastest komisjoni andmebaasidest.
Üksikute tariifikvootide kasutamise osakaalu arvutamise metoodika kehtestasid ja selles leppisid kokku liit ja Ühendkuningriik kooskõlas GATT 1994 artikli XXVIII nõuetega ning seetõttu tuleks kõnealune metoodika täiel määral säilitada, et tagada selle ühesugune kohaldamine.
Kui teatava tariifikvoodi puhul tüüpilise perioodi jooksul kauplemist ei täheldata, tuleks Ühendkuningriigi kasutamise osakaalu kindlaksmääramiseks järgida kaht alternatiivset lähenemisviisi.
Juhul kui on olemas teine tariifikvoot täpselt sama tootemääratlusega, tuleks sellise tariifikvoodi suhtes, mille puhul tüüpilise perioodi jooksul kauplemist ei täheldatud, kohaldada identse tariifikvoodi kasutamise osakaalu.
Juhul kui identse tootemääratlusega tariifikvoodid puuduvad, tuleks kohaldada kasutamise osakaalu arvutamise valemit liidu vastavate tariifiridade impordi suhtes tariifikvoodiväliselt.
Asjaomaste põllumajandustoodete tariifikvootide puhul on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1308/2013 artiklites 184–188 sätestatud õiguslik alus, mis on vajalik tariifikvootide haldamiseks siis, kui kvoodid on käesoleva määruse kohaselt jaotatud.
Nimetatud tariifikvootide kogused on sätestatud käesoleva määruse lisa A osas.
Seepärast tuleks neid hallata, võttes nõuetekohaselt arvesse ELi toimimise lepingus sätestatud ühise põllumajanduspoliitika eesmärke ja põllumajandustegevuse multifunktsionaalsust.
Enamikke kalandustooteid, tööstustooteid ja teatavaid töödeldud põllumajandustooteid hõlmavaid tariifikvoote hallatakse vastavalt määrusele (EÜ) nr 32/2000.
Nimetatud tariifikvootide kogused on sätestatud kõnealuse määruse I lisas, mis tuleks seetõttu asendada käesoleva määruse lisa B osas sätestatud kogustega.
Nelja kalandustariifikvooti ei hallata mitte määruse (EÜ) nr 32/2000, vaid komisjoni määruse (EÜ) nr 847/2006 alusel, millega rakendatakse nõukogu otsust 2006/324/EÜ.
Komisjonile tuleks anda rakendamisvolitused, et kohandada määruse (EÜ) nr 847/2006 sätteid seoses kõnealuse nelja kalandustariifikvoodiga kooskõlas käesolevas määruses kehtestatud jaotatud kogustega.
Selleks et võtta arvesse asjaolu, et läbirääkimised asjaomaste WTO liikmetega on toimunud samaaegselt seadusandliku tavamenetlusega käesoleva määruse vastuvõtmiseks, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte, et muuta käesoleva määruse lisa A ja C osa seoses selles loetletud jaotatud tariifikvootide kogustega, et võtta arvesse võimalikke sõlmitud lepinguid või asjakohast teavet, mida komisjon võib saada kõnealuste läbirääkimiste raames ja millest nähtuks, et teatavate varem teadmata asjaolude tõttu tuleb liidu ja Ühendkuningriigi vaheliste tariifikvootide jaotamist kohandada, tagades sidususe Ühendkuningriigiga ühiselt kokku lepitud ühise metoodikaga.
Komisjonil peaks olema õigus võtta vastu delegeeritud õigusakte ka juhul, kui selline asjakohane teave muutub väljaspool kõnealuseid läbirääkimisi kättesaadavaks muudest allikatest, kellel on huvi konkreetse tariifikvoodi vastu.
Samuti tuleks muuta määrust (EÜ) nr 32/2000, et anda komisjonile õigus võtta vastavalt ELi toimimise lepingu artiklile 290 vastu õigusakte kõnealuse määruse I lisa muutmiseks.
Vastavalt proportsionaalsuse põhimõttele ja arvestades Ühendkuningriigi liidust väljaastumist on vajalik ja asjakohane kehtestada liidu jaoks WTO loendis olevate tariifikvootide jaotamiseks normid.
ELi lepingu artikli 5 lõike 4 kohaselt ei lähe käesolev määrus seatud eesmärkide saavutamiseks vajalikust kaugemale.
Vastavalt nõukogu määruse (EMÜ, Euratom) nr 1182/71 artikli 4 lõikele 3 lõpeb õigusaktide kohaldamine kindlaksmääratud kuupäeval sellele kuupäevale vastava päeva viimase tunni lõpus.
Käesolevat määrust tuleks seetõttu kohaldada alates järgmisest päevast pärast kuupäeva, millal määrust (EÜ) nr 32/2000 Ühendkuningriigi suhtes enam ei kohaldata, arvestades et nii liit kui ka Ühendkuningriik peavad alates sellest päevast teadma oma WTO raames võetud kohustusi.
Käesoleva määruse sätteid, milles sätestatakse volituste delegeerimine ja rakendamisvolituste andmine, tuleks aga kohaldada alates käesoleva määruse jõustumise kuupäevast.
Võttes arvesse ühelt poolt seadusandliku tavamenetluse menetlusnõudeid ja vajadust võtta seejärel vastu rakendusaktid käesoleva määruse kohaldamiseks, ning teisalt vajadust kehtestada jaotatud tariifikvoodid, mida saab kohaldada hetkest, millal liidu kontsessioonide ja kohustuste loendit Ühendkuningriigi suhtes enam ei kohaldata, mis võib juhtuda juba 30. märtsil 2019, on oluline, et käesolev määrus jõustuks niipea kui võimalik,
Nõukogu määrust (EÜ) nr 91/2003 on korduvalt oluliselt muudetud.
Kuna kõnealusesse määrusesse on vaja teha uusi muudatusi, tuleks see selguse huvides uuesti sõnastada.
Raudteed on tähtis osa liidu transpordivõrkudest.
Komisjon vajab statistikat kauba- ja reisijateveo kohta raudteel, et jälgida ja arendada ühist transpordipoliitikat ning piirkondlike ja üleeuroopaliste võrkudega seotud tegevuspõhimõtete veondustahke.
Komisjon vajab raudteeohutuse statistikat ka selleks, et ette valmistada ja jälgida liidu tegevust transpordiohutuse alal.
Euroopa Liidu Raudteeamet kogub andmeid õnnetuste kohta Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2004/49/EÜ I lisa alusel seoses ühiste ohutusnäitajatega ja õnnetusjuhtumite maksumuse arvestamise ühiste meetoditega.
Liidu statistikat raudteeveo kohta on vaja ka selleks, et täita Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2012/34/EL artiklis 15 sätestatud järelevalveülesandeid.
Liidu statistilisi andmeid kõikide transpordiliikide kohta tuleks koguda ühiste põhimõtete ja normide kohaselt, et saavutada transpordiliikide vahel võimalikult hea võrreldavus.
Oluline on vältida töö dubleerimist ning optimeerida sellise olemasoleva teabe kasutamist, mida on võimalik statistilistel eesmärkidel kasutada.
Sel eesmärgil ning liidu kodanikele ja teistele sidusrühmadele hõlpsasti kättesaadava ja kasuliku raudteeveoohutust ja raudteesüsteemi, sh raudteetaristu koostalitlust käsitleva teabe esitamist silmas pidades tuleks komisjoni talituste ja asjaomaste üksuste vahel sõlmida asjakohased statistikaalast tegevust käsitlevad koostöölepingud, sh rahvusvahelisel tasandil.
Euroopa statistika tegemisel tuleks saavutada tasakaal kasutajate vajaduste ja andmeesitajate koormuse vahel.
Euroopa Parlamendile ja nõukogule esitatud aruandes määruse (EÜ) nr 91/2003 kohaldamisel saadud kogemuste kohta viitas komisjon asjaolule, et pikaajaline areng toob tõenäoliselt kaasa kõnealuse määruse alusel juba kogutud andmete väljajätmise või lihtsustamise ning sellele, et eesmärk on lühendada reisijate raudteeveo aastaandmete edastamise perioodi.
Komisjon peaks jätkama korrapäraste aruannete esitamist käesoleva määruse rakendamise kohta.
Avalik-õiguslike ja eraomandis olevate raudtee-ettevõtjate kooseksisteerimine raudteeveo kaubandusturul eeldab, et statistilised andmed, mida raudtee-ettevõtjad peaksid esitama ja mida Eurostat peaks levitama, on täpselt kindlaks määratud.
Kuna käesoleva määruse eesmärki, milleks on ühtlustatud andmete esitamist võimaldavate ühiste statistikanormide loomine, mida tuleks igas liikmesriigis rakendada riikliku statistika tegemise eest vastutavate asutuste ja institutsioonide järelevalve all, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab seda toimingu ulatuse ja toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega.
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 223/2009 on raamistik käesoleva määruse sätetele.
Selleks et kajastada uusi suundumusi liikmesriikides ja samal ajal säilitada raudteevedu käsitlevate andmete ühtlustatud kogumine liidus, samuti selleks et säilitada liikmesriikide edastatavate andmete hea kvaliteet, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte käesoleva määruse muutmiseks, et kohandada tehnilisi mõisteid ja ette näha täiendavaid tehnilisi mõisteid.
Komisjon peaks tagama, et kõnealuste delegeeritud õigusaktidega ei panda liikmesriikidele ega andmeesitajatele märkimisväärset lisakoormust.
Selleks et tagada käesoleva määruse ühetaolised rakendamistingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused, et määrata kindlaks andmed, mida tuleb esitada aruannete tarvis, mis käsitlevad kvaliteeti ja tulemuste võrreldavust, ning kord, kuidas komisjon (Eurostat) neid tulemusi levitab.
Euroopa statistikasüsteemi komiteega on konsulteeritud,
Artikli 1 punkti 1 alapunktis b osutatud ainete loetelu
P-metüültioamfetamiin või 4-metüültioamfetamiin, millele on osutatud nõukogu otsuses 1999/615/JSK [1].
2 Parametoksümetüülamfetamiin või N-metüül-1-(4-metoksüfenüül)-2-aminopropaan, millele on osutatud nõukogu otsuses 2002/188/JSK [2].
2,5-dimetoksü-4-jodofenetüülamiin, 2,5-dimetoksü-4-etüültiofenetüülamiin, 2,5-dimetoksü-4-(n)-propüültiofenetüülamiin ja 2,4,5-trimetoksüamfetamiin, millele on osutatud nõukogu otsuses 2003/847/JSK [3].
ensüülpiperasiin või 1-bensüül-1,4-diaso-tsükloheksaan või N-bensüülpiperasiin või bensüülpiperasiin, millele on osutatud nõukogu otsuses 2008/206/JSK [4].
etüülmetkatinoon, millele on osutatud nõukogu otsuses 2010/759/EL [5].
etüül-5-(4-metüülfenüül)-4,5-dihüdrooksasool-2-amiini (4,4′-DMAR) ja 1-tsükloheksüül-4-(1,2-difenüületüül)piperasiini (MT-45), millele on osutatud nõukogu rakendusotsuses (EL) 2015/1873 [6].
etamfetamiin, millele on osutatud nõukogu rakendusotsuses (EL) 2015/1874 [7].
do-2,5-dimetoksü-N-(2-metoksübensüül)fenetüülamiin (25I-NBOMe), 3,4-dikloro-N-[1-(dimetüülamino)tsükloheksüül]metüül]bensamiid (AH-7921), 3,4-metüleendioksüpürovaleroon (MDPV) ja 2-(3-metoksüfenüül)-2-(etüülamino)tsükloheksanoon (metoksetamiin), millele on osutatud nõukogu rakendusotsuses (EL) 2015/1875 [8].
5-(2-aminopropüül)indool, millele on osutatud nõukogu rakendusotsuses (EL) 2015/1876 [9].
enüül-2-(pürrolidiin-1-üül)pentaan-1-oon (α-pürrolidinovalerofenoon, α-PVP), millele on osutatud nõukogu rakendusotsuses (EL) 2016/1070 [10].
2-[[1-(tsükloheksüülmetüül)-1H-indool-3-karbonüül] amino]-3,3-dimetüülbutaanhappe metüülester (MDMB-CHMICA), millele on osutatud nõukogu rakendusotsuses (EL) 2017/369 [11].
N-(1-fenetüülpiperidiin-4-üül)-N-fenüülakrüülamiid (akrüüloüülfentanüül), millele on osutatud nõukogu rakendusotsuses (EL) 2017/1774 [12].
Nõukogu 13. septembri 1999. aasta otsus 1999/615/JSK, millega määratletakse 4-MTA uue sünteetilise narkootikumina, mille suhtes tuleb kohaldada kontrollmeetmeid ja kriminaalkaristusi (EÜT L 244, 16.9.1999, lk 1).
Nõukogu 28. veebruari 2002. aasta otsus 2002/188/JSK, mis käsitleb kontrollmeetmeid ja kriminaalkaristusi seoses uue sünteetilise narkootikumiga PMMA (EÜT L 63, 6.3.2002, lk 14).
Nõukogu 27. novembri 2003. aasta otsus 2003/847/JSK, mis käsitleb uute sünteetiliste narkootikumidega 2C-I, 2C-T-2, 2C-T-7 ja TMA-2 seotud kontrollmeetmeid ja kriminaalkaristusi (ELT L 321, 6.12.2003, lk 64).
Nõukogu 3. märtsi 2008. aasta otsus 2008/206/JSK, millega 1-bensüülpiperasiin (BZP) määratletakse uue psühhoaktiivse ainena, mille suhtes tuleb kohaldada kontrollimeetmeid ja kriminaalkaristusi (ELT L 63, 7.3.2008, lk 45).
Nõukogu 2. detsembri 2010. aasta otsus 2010/759/EL 4-metüülmetkatinooni (mefedrooni) suhtes kontrollimeetmete võtmise kohta (ELT L 322, 8.12.2010, lk 44).
Nõukogu 8. oktoobri 2015. aasta rakendusotsus (EL) 2015/1873 4-metüül-5-(4-metüülfenüül)-4,5-dihüdrooksasool-2-amiini (4,4′-DMAR) ja 1-tsükloheksüül-4-(1,2-difenüületüül)piperasiini (MT-45) suhtes kontrollimeetmete kehtestamise kohta (ELT L 275, 20.10.2015, lk 32).
Nõukogu 8. oktoobri 2015. aasta rakendusotsus (EL) 2015/1874 4-metamfetamiini suhtes kontrollimeetmete kehtestamise kohta (ELT L 275, 20.10.2015, lk 35).
Nõukogu 8. oktoobri 2015. aasta rakendusotsus (EL) 2015/1875, 4-jodo-2,5-dimetoksü-N-(2-metoksübensüül)fenetüülamiini (25I-NBOMe), 3,4-dikloro-N-[[1-(dimetüülamino)tsükloheksüül]metüül]bensamiidi (AH-7921), 3,4-metüleendioksüpürovalerooni (MDPV) ja 2-(3-metoksüfenüül)-2-(etüülamino)tsükloheksanooni (metoksetamiin) suhtes kontrollimeetmete kehtestamise kohta (ELT L 275, 20.10.2015, lk 38).
Nõukogu 27. juuni 2016. aasta rakendusotsus (EL) 2016/1070 1-fenüül-2-(pürrolidiin-1-üül)pentaan-1-oon (α-pürrolidinovalerofenoon, α-PVP) suhtes kontrollimeetmete kehtestamise kohta (ELT L 178, 2.7.2016, lk 18).
Nõukogu 27. veebruari 2017. aasta rakendusotsus (EL) 2017/369, millega kehtestatakse kontrollimeetmed 2-[[1-(tsükloheksüülmetüül)-1H-indool-3-karbonüül] amino]-3,3-dimetüülbutaanhappe metüülestri (MDMB-CHMICA) suhtes (ELT L 56, 3.3.2017, lk 210).
Nõukogu 25. septembri 2017. aasta rakendusotsus (EL) 2017/1774 N-(1-fenetüülpiperidiin-4-üül)-N-fenüülakrüülamiidi (akrüloüülfentanüüli) suhtes kontrollimeetmete kehtestamise kohta (ELT L 251, 29.9.2017, lk 21).
Nõukogu direktiivid 86/278/EMÜ ja 87/217/EMÜ põhinevad Euroopa Majandusühenduse asutamislepingu artiklitel 100 ja 235, mis nüüd on Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklid 115 ja 352.
Nimetatud direktiivide muutmine käesoleva otsusega on seotud liidu keskkonnapoliitikaga ja tuleneb otseselt nõukogu direktiivi 91/692/EMÜ kehtetuks tunnistamisest ELi toimimise lepingu artikli 192 lõike 1 alusel.
Seepärast on asjakohane teha muudatused ELi toimimise lepingu artikli 192 lõike 1 alusel.
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 94/63/EÜ põhineb Euroopa Ühenduse asutamislepingu artiklil 100a, mis nüüd on ELi toimimise lepingu artikkel 114.
Direktiiv 91/692/EMÜ võeti vastu selleks, et ratsionaliseerida ja parandada sektorite kaupa sätteid teatavaid keskkonnakaitsealaseid direktiive käsitleva teabe edastamise ja aruannete avaldamise kohta.
Selleks muudeti direktiiviga 91/692/EMÜ mitut direktiivi, et kehtestada ühised aruandlusnõuded.
Direktiiviga 91/692/EMÜ kehtestatud aruandlusnõuete kohaldamine on muutunud koormavaks ja ebatõhusaks.
Veelgi enam, paljud direktiiviga 91/692/EMÜ muudetud liidu õigusaktid on asendatud uutega ega sisalda enam nimetatud direktiiviga kehtestatud aruandlusnõudeid.
Näiteks tunnistati Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2000/60/EÜ kehtetuks seitse liidu veepoliitikaga seotud õigusakti, kuid direktiiviga 91/692/EMÜ kehtestatud aruandlussüsteemi sellega üle ei võetud.
Lisaks eeltoodule puuduvad Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2010/75/EL viited direktiivile 91/692/EMÜ, selle asemel kehtestatakse eraldi aruandlussüsteem.
Direktiivis 91/692/EMÜ puuduvad sätted elektrooniliste vahendite kasutamise kohta.
Euroopa Keskkonnaameti andmesüsteemi Reportnet edukat väljaarendamist ja sektorite kaupa aruandluse ühtlustamise algatusi (nt Euroopa veeteabesüsteem) arvesse võttes on muutunud küsitavaks vajadus horisontaalse aruandlusvahendi järele ning selle tõhusus.
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2007/2/EÜ vastuvõtmise ja sellega seotud ühise keskkonnateabe süsteemi väljaarendamise tulemusel hakati liidu keskkonnapoliitikaga seotud teabe haldamise ja asjakohase aruandluse suhtes kohaldama ajakohasemat ja tõhusamat horisontaalset lähenemisviisi.
Direktiiv 91/692/EMÜ tuleks seetõttu kehtetuks tunnistada.
Enamik direktiiviga 91/692/EMÜ muudetud direktiive on kehtivuse kaotanud.
Seni kehtivad veel direktiivid 86/278/EMÜ ja 87/217/EMÜ.
Direktiiviga 86/278/EMÜ kohustatakse liikmesriike esitama kõnealuse direktiivi rakendamise aruanne küsimustiku või vormi alusel, mille komisjon on koostanud direktiiviga 91/692/EMÜ ette nähtud korras.
Selleks et vältida direktiivi 91/692/EMÜ kehtetuks tunnistamisest põhjustatud õiguslikku vaakumit, tuleb viited direktiivile 91/692/EMÜ asendada viidetega direktiivis 86/278/EMÜ osutatud menetlusele.
Pärast Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1907/2006 vastuvõtmist, millega on ette nähtud liidus toorasbesti ja asbesti sisaldavate toodete tootmise ja kasutamise lõpetamine, ei pea liikmesriigid direktiivi 87/217/EMÜ alusel enam aruandeid esitama.
Seepärast on asjakohane nimetatud direktiivis sätestatud aruandlusnõuded välja jätta.
Pärast direktiivi 91/692/EMÜ jõustumist on nimetatud direktiivile viidatud järgmistes määrustes ja direktiivides: Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 94/62/EÜ, direktiiv 94/63/EÜ, nõukogu direktiiv 1999/31/EÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2000/53/EÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2003/87/EÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/98/EÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2009/31/EÜ ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EL) nr 1257/2013.
Komisjon tegi ELi ringmajanduse loomise tegevuskava raames ettepaneku muuta direktiive 94/62/EÜ, 1999/31/EÜ, 2000/53/EÜ ja 2008/98/EÜ, et asendada viide direktiivile 91/692/EMÜ uue viitega.
Tagamaks, et direktiivi 86/278/EMÜ lisade teatavad sätted oleksid ajakohased, peaks komisjonil olema õigus võtta kooskõlas ELi toimimise lepingu artikliga 290 vastu delegeeritud õigusakte nende sätete kohandamiseks tehnika ja teaduse arenguga.
Direktiivi 2009/31/EÜ lisade kohandamine ei tohiks kaasa tuua neis lisades sätestatud kriteeriumidele vastava ohutustaseme langust ega järelevalvepõhimõtete nõrgenemist.
Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikli 9 kohaselt võtab liit oma poliitika ja meetmete määratlemisel ja rakendamisel arvesse kõrge tööhõive taseme edendamise, piisava sotsiaalse kaitse tagamise, sotsiaalse tõrjutuse vastase võitluse ning hariduse, koolituse ja inimeste tervise kaitse kõrge tasemega seotud nõudeid.
Lisaks, ning nagu on sätestatud ELi toimimise lepingu artiklis 11, peavad liidu poliitikasse ja tegevusse olema integreeritud keskkonnakaitse nõuded, eelkõige pidades silmas säästva arengu edendamist.
ELi toimimise lepingu artiklites 120 ja 121 on sätestatud, et liikmesriigid teostavad oma majanduspoliitikat nii, et aidata kaasa liidu eesmärkide saavutamisele, ning pidades silmas nõukogu sõnastatavaid üldsuuniseid.
Seega on liikmesriikide majanduspoliitika kooskõlastamine ühistes huvides.
Mitmes liikmesriigis on toimunud ja toimuvad jätkuvad kohandamisprotsessid varem tekkinud makromajandusliku tasakaalustamatuse korrigeerimiseks ning paljud liikmesriigid seisavad silmitsi madala potentsiaalse kasvu probleemiga.
Majanduse jätkusuutlikuks taastamiseks, kohanemisvõime tugevdamise eesmärgil kasvupotentsiaali vallandamiseks ning lähenemisprotsessi toetamiseks on liit ühe oma poliitilise prioriteedina nimetanud struktuurireformide elluviimist.
Reformid on olemuselt keerukad protsessid, mille puhul on tarvis tervet väga spetsiifiliste teadmiste ja oskuste ahelat ning pikaajalist nägemust.
Struktuurireformide elluviimine erinevates avaliku poliitika valdkondades on keerukas, sest nende mõju avaldub sageli hiljem.
Seetõttu on õigeaegne ja tõhus kavandamine ja elluviimine tähtis nii kriisist tabatud kui ka struktuurselt nõrga majandusega riikides.
Sellega seoses on viimastel aastatel liidu poolt tehnilise abi kujul antav toetus mänginud tähtsat rolli Kreeka ja Küprose majanduse kohandamise toetamisel.
Struktuurireformide elluviimise eest vastutuse võtmine kohapeal on reformide eduka elluviimise oluline tingimus.
Liikmesriigid võivad saada toetust selliste probleemide lahendamiseks, mis seonduvad jätkusuutlikku majanduskasvu tagavate ning liidu majanduslike ja sotsiaalsete eesmärkidega kooskõlas olevate struktuurireformide kavandamise ja elluviimisega.
Need probleemid võivad sõltuda erinevatest teguritest, näiteks piiratud haldus- ja institutsioonilisest suutlikkusest ning liidu õiguse puudulikust kohaldamisest ja rakendamisest.
Liidul on märkimisväärsed kogemused liikmesriikide valitsusasutuste ja liikmesriikide muude ametiasutuste sihipärase toetamise vallas seoses suutlikkuse suurendamise ja sarnaste meetmetega teatavates sektorites (nt maksundus, toll ning toetus väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele) ning seoses ühtekuuluvuspoliitika elluviimisega.
Liidu kogemust liikmesriikide ametiasutuste abistamisel reformide elluviimisel tuleks kasutada, et suurendada liidu suutlikkust liikmesriikide toetamisel.
Majanduskasvu soodustavaid reforme ellu viivatele ning sellega seoses liidult abi taotlevatele liikmesriikidele toetuse andmiseks on tõepoolest vaja terviklikke ja sidusaid meetmeid.
Euroopa Kontrollikoja eriaruanne nr 19/2015 „Kreekale tehnilise abi andmise parandamiseks tuleb tulemustele rohkem tähelepanu pöörata“ sisaldab kasulikke soovitusi komisjoni poolt liikmesriikidele tehnilise abi andmise kohta.
Kõnealuseid soovitusi tuleb võtta arvesse toetuse andmisel käesoleva määruse alusel.
Seda arvesse võttes on vaja luua struktuurireformi tugiprogramm (edaspidi „programm“) eesmärgiga tugevdada liikmesriikide suutlikkust valmistada ette ja viia ellu majanduskasvu soodustavaid haldus- ja struktuurireforme, sealhulgas liidu fondide tõhusa ja tulemusliku kasutamise toetamise teel.
Programmi eesmärk on toetada niisuguste ühiste eesmärkide saavutamist nagu majanduse elavdamise, ühtekuuluvuse ja töökohtade loomise toetamine, Euroopa konkurentsivõime ja tootlikkuse edendamine ning reaalmajandusse investeerimise stimuleerimine.
See võimaldaks ka paremini reageerida majanduslikele ja sotsiaalsetele probleemidele kõrgetasemelise sotsiaalse heaolu ning kvaliteetsete tervishoiu- ja haridusteenuste tagamisel ning vaesuse ja sotsiaalse tõrjutuse vastu võitlemisel.
Komisjon peaks liikmesriigi taotlusel andma kõnealuse programmi raames toetust sellistes ühtekuuluvuse, konkurentsivõime, tootlikkuse, innovatsiooni, aruka, jätkusuutliku ja kaasava majanduskasvu, töökohtade ja investeeringutega seotud valdkondades nagu eelarve ja maksustamine, avalik teenistus, institutsioonilised ja haldusreformid, kohtusüsteemid, võitlus pettuse, korruptsiooni, rahapesu ja maksudest kõrvalehoidumise vastu, ettevõtluskeskkond, erasektori areng, konkurents, riigihanked, riigiosalus ettevõtetes, erastamisprotsessid, rahastamisvõimalused, finantssektori poliitika, kaubandus, säästev areng, haridus ja koolitus, tööhõivepoliitika, rahvatervis, varjupaiga- ja rändepoliitika, põllumajandus, maaelu areng ning kalandus.
Liikmesriikidel peaks olema võimalik taotleda komisjonilt programmi alusel toetust seoses reformide elluviimisega majanduse juhtimise protsesside raames, eelkõige Euroopa poolaasta raames esitatavate riigipõhiste soovituste puhul, seoses liidu õiguse rakendamise meetmetega ning ka seoses makromajanduslike kohandamisprogrammide elluviimisega.
Samuti peaks neil olema võimalik taotleda toetust seoses endi algatatud reformidega ühtekuuluvuse, investeerimise, jätkusuutliku majanduskasvu, töökohtade loomise ja konkurentsivõime saavutamiseks.
Komisjon võiks esitada juhendid toetusetaotluse põhiosade kohta.
Taotluse esitanud liikmesriigiga muu hulgas Euroopa poolaasta raames peetud dialoogi järel peaks komisjon analüüsima taotlust, võttes arvesse läbipaistvuse, võrdse kohtlemise ja usaldusväärse finantsjuhtimise põhimõtteid, ning määrama tuvastatud probleemide kiireloomulisuse, ulatuse ja raskuse, poliitikavaldkondade toetusvajaduste, sotsiaalmajanduslike näitajate analüüsi ning liikmesriigi üldise haldussuutlikkuse põhjal kindlaks antava toetuse.
Selle analüüsi põhjal ja võttes arvesse liidu fondidest või liidu programmidest rahastatavaid käimasolevaid meetmeid ja tegevusi, peaks komisjon saavutama asjaomase liikmesriigiga kokkuleppe prioriteetsete valdkondade, eesmärkide, esialgse ajakava, võetavate toetusmeetmete ulatuse ja rahalise toetuse hinnangulise üldsumma kohta, mis sätestatakse koostöö- ja toetuskavas.
Komisjon peaks muu hulgas läbipaistvuse saavutamiseks esitama käesolevas määruses sätestatud tingimustel koostöö- ja toetuskavad Euroopa Parlamendile ja nõukogule.
Nii sisemiselt valitsetavate kvalifitseeruvate riskikapitalifondide algkapital kui ka kvalifitseeruvate riskikapitalifondide väliste valitsejate algkapital peab olema 50000 eurot.“;
Omavahendid peavad moodustama alati vähemalt ühe kaheksandiku fondivalitseja eelneva aasta üldpüsikuludest.
Päritoluliikmesriigi pädev asutus võib seda nõuet kohandada juhul, kui fondivalitseja äritegevuses on eelneva aastaga võrreldes toimunud oluline muutus.
Kui kvalifitseeruva riskikapitalifondi valitseja äritegevus ei ole veel kestnud terve aasta, on nõude suurus üks kaheksandik tema äriplaani kohaselt oodatavatest üldpüsikuludest, välja arvatud juhul, kui päritoluliikmesriigi pädev asutus nõuab äriplaani kohandamist.
Kui fondivalitseja valitsetavate kvalifitseeruvate riskikapitalifondide väärtus ületab 250000000 eurot, peab fondivalitseja suurendama omavahendite summat.
Kõnealune täiendav summa peab võrduma 0,02 protsendiga summast, mille võrra kvalifitseeruvate riskikapitalifondide koguväärtus ületab 250000000 eurot.
Päritoluliikmesriigi pädev asutus võib kvalifitseeruva riskikapitalifondide valitsejal lubada jätta lisamata kuni 50 % lõikes 4 osutatud täiendavate omavahendite summa suurendamise nõudest, kui nimetatud fondivalitsejal on kõnealusele summale sellise krediidiasutuse või kindlustusandja tagatis, kelle registrijärgne asukoht on liikmesriigis või kolmandas riigis, kus tema suhtes kohaldatakse usaldatavusnõudeid, mida päritoluliikmesriigi pädev asutus peab samaväärseteks liidu õiguses sätestatutega.
Omavahendid tuleb investeerida likviidsetesse varadesse või lühikese aja jooksul kergesti rahaks konverteeritavatesse varadesse ning need ei tohi sisaldada spekulatiivseid positsioone.“
Artiklisse 12 lisatakse järgmine lõige:
Päritoluliikmesriigi pädev asutus teeb kogu käesoleva artikli alusel kogutud teabe õigeaegselt kättesaadavaks iga asjaomase kvalifitseeruva riskikapitalifondi pädevale asutusele ning iga asjaomase vastuvõtva liikmesriigi pädevale asutusele ja Euroopa Väärtpaberiturujärelevalvele artiklis 22 osutatud menetluse kohaselt.“
Artikli 13 lõike 1 punkt b asendatakse järgmisega:
asjaomase fondivalitseja omavahendite summa, mis tal on oma kvalifitseeruvate riskikapitalifondide nõuetekohaseks valitsemiseks vajalike tehniliste ja inimressursside piisavuse tagamiseks;“.
lõike 1 punkt e jäetakse välja;
Päritoluliikmesriigi pädev asutus teatab lõikes 1 osutatud fondivalitsejale, kas ta on registreeritud kvalifitseeruva riskikapitalifondi valitsejana, hiljemalt kaks kuud pärast seda, kui ta on esitanud kõik nimetatud lõikes osutatud andmed.
Käesoleva artikliga kooskõlas registreerimine on kvalifitseeruvate riskikapitalifondide valitsemise mõttes registreerimine direktiivi 2011/61/EL artikli 3 lõike 3 tähenduses.
Käesolevas artiklis osutatud kvalifitseeruva riskikapitalifondi valitseja teatab käesoleva artikli kohaselt päritoluliikmesriigi pädevale asutusele esmase registreerimise tingimuste olulised muudatused, tehes seda enne niisuguste muudatuste elluviimist.
Kui päritoluliikmesriigi pädev asutus otsustab kehtestada piiranguid või esimeses lõigus osutatud muudatused tagasi lükata, teavitab ta sellest kvalifitseeruva riskikapitalifondi valitsejat ühe kuu jooksul pärast kõnealuste muudatuste kohta teate saamist.
Pädev asutus võib seda tähtaega kuni ühe kuu võrra pikendada, kui ta peab seda juhtumi konkreetseid asjaolusid arvestades vajalikuks, olles eelnevalt kvalifitseeruva riskikapitalifondi valitsejat sellest teavitanud.
Kui asjaomane pädev asutus ei esita muudatustele nende hindamise tähtaja jooksul vastuväiteid, võidakse muudatused ellu viia.
Et tagada käesoleva artikli ühetaoline kohaldamine, võib Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve töötada välja regulatiivsete tehniliste standardite eelnõu, et veelgi täpsustada teavet, mis tuleb esitada pädevatele asutustele seoses lõikes 1 sätestatud registreerimise taotlusega, ning et veelgi täpsustada lõikes 2 sätestatud tingimusi.
Komisjonile antakse õigus täiendada käesolevat määrust, võttes vastu käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud regulatiivsed tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1095/2010 artiklitega 10–14.
Selleks et tagada käesoleva artikli ühetaoline kohaldamine, võib Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve töötada välja rakenduslike tehniliste standardite eelnõu seoses lõikes 1 sätestatud registreerimise taotlusega ja lõikes 2 sätestatud tingimustega pädevatele asutustele teabe esitamise standardvormide, -mallide ja -menetluste kohta.
Komisjonile antakse õigus võtta vastu käesoleva lõike esimeses lõigus osutatud rakenduslikud tehnilised standardid kooskõlas määruse (EL) nr 1095/2010 artikliga 15.
Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve korraldab kooskõlas määruse (EL) nr 1095/2010 artikliga 30 võrdleva analüüsi, et suurendada käesoleva määruse kohaselt pädevate asutuste tehtavate registreerimistoimingute sidusust.“
Lisatakse järgmised artiklid:
Liit aitab kaasa sellele, et tagada tarbijakaitse kõrge tase ning asetada tarbijad siseturul kesksele kohale, toetades ja täiendades liikmesriikide poliitikat, millega püütakse tagada, et kodanikud saavad täielikult osa siseturu hüvedest ning nende õiguslikud ning majandushuvid on seejuures nõuetekohaselt esindatud ja kaitstud.
Hästi toimiv ja usaldusväärne finantsteenuste sektor on siseturu ja selle piiriülese suutlikkuse oluline osa.
See eeldab tugevat reguleerimise ja järelevalve raamistikku, mis samaaegselt tagab finantsstabiilsuse ja toetab jätkusuutlikku majandust.
Samal ajal peaks hästi toimiv ja usaldusväärne finantsteenuste sektor tagama kõrgetasemelise kaitse tarbijatele ja muudele finantsteenuste lõppkasutajatele, sealhulgas jaeinvestoritele, hoiustajatele, kindlustusvõtjatele, pensionifondide liikmetele ja neist fondidest tulu saajatele, üksikaktsionäridele, laenuvõtjatele ning väikestele ja keskmise suurusega ettevõtjatele.
Alates 2007. aastast on finants- ja majanduskriis kõigutanud finantsteenuste lõppkasutajate, eelkõige tarbijate usaldust.
Selleks et taastada nende usaldus finantssektori kindluse vastu ja soodustada parimate tavade järgimist finantssektoris, on oluline suurendada tarbijate ja muude finantsteenuste lõppkasutajate, sealhulgas jaeinvestorite, hoiustajate, kindlustusvõtjate, pensionifondide liikmete ja neist fondidest tulu saajate, üksikaktsionäride, laenuvõtjate ning väikeste ja keskmise suurusega ettevõtjate, samuti nende huve esindavate sidusrühmade aktiivset osalemist liidu poliitika ja muu asjakohase mitmepoolse poliitika kujundamises finantsteenuste valdkonnas ja nende kaasatust sellesse.
Nende eesmärkide saavutamiseks ja Euroopa Parlamendi erakondadeülest algatust järgides käivitas komisjon 2011. aasta lõpus katseprojekti, mille eesmärk oli anda toetusi finantsteadmiste keskuse arendamiseks, et sellest saaksid kasu tarbijad, muud lõppkasutajad ja nende huve esindavad sidusrühmad, et tugevdada nende suutlikkust osaleda liidu poliitika kujundamises finantsteenuste valdkonnas ning toetada vastupidava pangandussüsteemi väljakujundamist.
Peamised poliitilised eesmärgid olid järgmised: tagada, et uue liidu õigusakti algatamisel edastatakse liidu poliitikakujundajatele ka muud seisukohad peale finantssektori asjatundjate seisukohtade; tagada tulevases liidu õiguses tarbijate ja muude finantsteenuste lõppkasutajate huvidega arvestamine; tagada, et laiem avalikkus oleks finantsvaldkonna õigusaktides käsitletavatest küsimustest paremini informeeritud, tõstes seeläbi üldist finantsteadlikkust ning tagada, et suurendataks tarbijate ja muude finantsteenuste lõppkasutajate aktiivset osalemist liidu poliitika kujundamises finantsteenuste valdkonnas, mille tulemuseks oleks tasakaalustatud liidu õigus.
Selle tulemusena andis komisjon aastatel 2012–2015 avaliku projektikonkursi kaudu tegevustoetust kahele mittetulundusorganisatsioonile – Finance Watch ja Better Finance.
Need toetused määrati 2012. ja 2013. aastal kaks aastat kestnud katseprojekti raames ning alates 2014. aastast ettevalmistava meetme raames.
Lisaks otsustati 2016. aastal asendada tegevustoetus meetmetoetusega, sest meetmetoetus tagab parema kontrolli liidu eelarvekulutuste üle.
Kuna ettevalmistavat meedet saab Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL, Euratom) nr 966/2012 [3] kohaselt kasutada üksnes kuni kolme järjestikuse aasta jooksul, on vaja seadusandlikku akti, et tagada õiguslik alus selliste meetmete rahastamiseks alates 2017. aastast.
Finance Watch loodi liidu toetuste abil 2011. aastal Belgia õiguse kohaselt rahvusvahelise mittetulundusühinguna.
Selle eesmärk on kaitsta kodanikuühiskonna huve finantssektoris.
Liidu toetuste tulemusena õnnestus Finance Watchil lühikese ajaga moodustada selliste kvalifitseeritud ekspertide meeskond, kes olid suutelised finantsteenuste valdkonnas tegema uuringuid, poliitika analüüse ja korraldama teabevahetust.
Better Finance loodi alates 2009. aastast toimunud olemasolevate Euroopa investorite ja aktsionäride liitude järjestikuste ümberkorraldamiste ja ümbernimetamiste tulemusena.
Tänu liidu toetustele on nimetatud organisatsioon rajanud finantsekspertiisi keskuse, mis on peamiselt keskendunud tarbijate, jaeinvestorite, üksikaktsionäride, hoiustajate ja muude finantsteenuste lõppkasutajate huvidele vastavalt oma liikmeskonnale ja vahenditele.
Katseprojekti ja sellele järgneva ettevalmistava meetme 2015. aastal toimunud hindamise tulemusena leiti, et poliitilised eesmärgid on üldiselt saavutatud.
Finance Watch ja Better Finance on käsitlenud vastastikku täiendavaid poliitikavaldkondi ja suhelnud eri sihtrühmadega.
Ühiselt on nende tegevus katnud enamiku liidu 2012. aasta järgsest finantspoliitilisest tegevuskavast ning niivõrd kui nende ressursid on lubanud, on Finance Watch ja Better Finance püüdnud oma tegevust laiendada, et katta liidusiseselt geograafiliselt laia ala.
Mõlemad organisatsioonid on andnud lisaväärtust oma liikmesriikidest pärit liikmete tegevusele ja liidu tarbijatele.
Liikmesriikide organisatsioonidel, kes tegelevad paljude eri tarbijaküsimustega, puuduvad sageli tehnilised ekspertteadmised konkreetselt finantsteenustega seotud poliitikavaldkondadest ning liidu asjaomase poliitika kujundamise protsessist.
Lisaks ei ole teisi sarnaseid organisatsioone liidu tasandil kindlaks tehtud.
Kuigi katseprojekti hindamine näitas, et alates 2012. aastast toimunud iga-aastastele projektikonkurssidele ei ole teisi taotlejaid ilmunud, peaks käesolevas määruses ette nähtud programm ajavahemiku 2017–2020 järel olema avatud teistele võimalikele toetusesaajatele, kui nad selle nõuetele vastavad.
Regulaarsetest jõupingutustest hoolimata ei ole Finance Watch ja Better Finance suutnud saada stabiilseid ja märkimisväärseid rahalisi vahendeid teistelt, finantssektorist sõltumatutelt rahastajatelt, mistõttu nende rahaline jätkusuutlikkus jääb suuresti sõltuvaks liidu rahastamisest.
Seepärast on liidupoolne kaasrahastamine praegu vajalik, et tagada nende vahendite saamine, mida vajatakse lähiaastatel soovitud poliitikaeesmärkide saavutamiseks ning et pakkuda finantsstabiilsust kõnealustele organisatsioonidele ning nende ekspertidele ja haldustöötajatele, kellel on siiani õnnestunud vajalikud tegevused lühikese aja jooksul käivitada.
Seega on vaja aastateks 2017–2020 luua organisatsioonide Finance Watch ja Better Finance tegevuse toetamiseks liidu programm (edaspidi „programm“), millega täiendatakse liikmesriikide poolt riigi tasandil ellu viidavat sarnast poliitikat.
Finantsstabiilsus omab mõlema organisatsiooni ekspertteadmiste säilitamise ja projektide kavandamise seisukohalt keskset tähtsust.
Siiski peavad kõnealusest programmist toetust saavad organisatsioonid püüdma suurendada muudest allikatest saadava rahastamise osakaalu.
Organisatsioonide Finance Watch ja Better Finance rahastamise jätkamine ajavahemikus 2017–2020 samadel alustel kui ettevalmistava meetme korral tagaks nende organisatsioonide tegevuse siiani hinnatud positiivse mõju jätkumise.
Käesoleva määruse eesmärk on lubada nõukogu otsuste (EL) 2015/1523 ja (EL) 2015/1601 rakendamise toetamiseks Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL) nr 516/2014 sätestatud meetmega seotud, kuid kasutamata jäänud summad uuesti meetmega siduda või eraldada nimetatud summad riikliku programmi muudele meetmetele kooskõlas liidu prioriteetide ja liikmesriikide vajadustega konkreetsetes varjupaiga- ja rändepoliitika valdkondades.
Samuti on vaja tagada uuesti sidumise või muudele meetmetele eraldamise läbipaistvus.
Komisjon sidus Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondi vahenditest liikmesriikide riiklike programmidega vahendid, et toetada otsuste (EL) 2015/1523 ja (EL) 2015/1601 rakendamist.
Otsust (EL) 2015/1601 muudeti nõukogu otsusega (EL) 2016/1754.
Nimetatud otsuseid enam ei kohaldata.
Osa rahalisest toetusest, mis aastal 2016 ja teatavatel juhtudel aastal 2017 otsuste (EL) 2015/1523 ja (EL) 2015/1601 alusel eraldati, on liikmesriikide programmides endiselt kättesaadavad.
Liikmesriikidel peaks olema võimalik kasutada kasutamata jäänud summasid selleks, et jätkata isikute ümberpaigutamist, ja siduda need riikliku programmi sama meetmega.
Liikmesriigid peaksid vähemalt 20 % nendest summadest uuesti meetmega siduma või riikliku programmi meetmetele ümber paigutama selleks, et viia rahvusvahelise kaitse taotlejaid või rahvusvahelise kaitse saajaid teise liikmesriiki, asustada isikuid ümber, võtta isikuid vastu muudel ad hoc humanitaarsetel põhjustel, teha ettevalmistusi meritsi või muul viisil liitu saabunud rahvusvahelise kaitse taotlejate viimiseks teise liikmesriiki või viia rahvusvahelise kaitse saajaid teise liikmesriiki.
Meetmete hulgas peaksid olema üksnes need, millele on osutatud määruse (EL) nr 516/2014 artikli 5 lõike 1 teise lõigu punktides a, b, e ja f.
Liikmesriikidel peaks olema võimalik kasutada kuni 80 % nendest summadest selleks, et lahendada kooskõlas määrusega (EL) nr 516/2014 muid rände- ja varjupaigavaldkonna küsimusi, kui see on nõuetekohaselt põhjendatud nende riiklike programmide muutmise tõttu.
Liikmesriikide vajadused nendes valdkondades on endiselt suured.
Kasutamata jäänud summasid peaks olema võimalik sama meetmega uuesti siduda või riikliku programmi muudele meetmetele ümber paigutada ainult ühe korra ja juhul, kui komisjon selle heaks kiidab.
Liikmesriigid peaksid tagama, et vahendite eraldamisel järgitakse täielikult Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruses (EL, Euratom) 2018/1046 sätestatud põhimõtteid, eelkõige tõhususe ja läbipaistvuse põhimõtet.
Isikute ringi, keda võib teise liikmesriiki viia, ja liikmesriikide arvu, kust võib isikuid teise liikmesriiki viia, tuleks suurendada, et liikmesriigid saaksid teise liikmesriiki viimisel tegutseda paindlikumalt võttes arvesse saatjata alaealiste ja teiste haavatavate taotlejate vajadusi ning rahvusvahelise kaitse saajate pereliikmete olukorda.
Isikute ringi ja liikmesriikide arvu suurendamist tuleks arvesse võtta sätetes, mis käsitlevad ühekordseid makseid, mida kasutatakse ümberasustamiseks ja rahvusvahelise kaitse saajate viimiseks ühest liikmesriigist teise.
Liikmesriikidel ja komisjonil peaks olema piisavalt aega, et riiklik programm läbi vaadata ja teha käesolevas määruses sätestatud muudatused.
Seetõttu tuleks otsuste (EL) 2015/1523 ja (EL) 2015/1601 rakendamise toetamiseks meetmega seotud, kuid kasutamata jäänud summade suhtes teha Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 514/2014 artikli 50 lõikest 1 erand pikendades kuue kuu võrra tähtaega, mille jooksul võib summad meetmest vabastada, et viia lõpule riikliku programmi muutmine, millele on osutatud määruse (EL) nr 514/2014 artiklis 14.
Liikmesriigil peaks ühtlasi olema piisavalt aega, et ta saaks kasutada sama meetmega uuesti seotud või muudele meetmetele ümber paigutatud summasid enne, kui summad on meetmest vabastatud.
Kui komisjon kiidab summade uuesti sidumise või riikliku programmi meetmetele ümberpaigutamise heaks, tuleks neid summasid käsitada nii, nagu need oleks meetmega seotud aastal, mil muudeti riiklikku programmi, millega uuesti sidumine või ümberpaigutamine heaks kiideti.
Komisjon peaks andma Euroopa Parlamendile ja nõukogule igal aastal aru, kuidas on vahendeid rahvusvahelise kaitse taotlejate ja rahvusvahelise kaitse saajate teise liikmesriiki viimiseks kasutatud, eriti mis puudutab summade ümberpaigutamist riikliku programmi muudele meetmetele, nagu käesoleva määrusega on ette nähtud.
Käesolev määrus ei mõjuta vahendeid, mida saab kasutada määruse (EL) nr 516/2014 artikli 17 kohaselt.
Käesoleva määruse eesmärkide täitmine ei mõjuta läbirääkimisi, mida peetakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 604/2013 muutmise üle.
ELi lepingule ja ELi toimimise lepingule lisatud protokolli nr 21 (Ühendkuningriigi ja Iirimaa seisukoha kohta vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva ala suhtes) artikli 3 ning artikli 4a lõike 1 kohaselt on Iirimaa (oma 7. detsembri 2018. aasta kirjaga) teatanud oma soovist osaleda käesoleva määruse vastuvõtmisel ja kohaldamisel.
Kuna otsuste (EL) 2015/1523 ja (EL) 2015/1601 rakendamise toetamiseks meetmega seotud, kuid kasutamata jäänud summad on vaja meetmest vabastada, peaks käesolev määrus jõustuma selle Euroopa Liidu Teatajas avaldamise päeval.
Kui määrust (EL) nr 516/2014 enne 2018. aasta lõppu ei muudeta, ei saa liikmesriigid määrusekohaseid vahendeid Varjupaiga-, Rände- ja Integratsioonifondist toetatavate riiklike programmide jaoks enam kasutada.
Võttes arvesse määruse (EL) nr 516/2014 muutmise kiireloomulisust on asjakohane teha erand kaheksa nädala pikkusest ajavahemikust, millele on osutatud ELi lepingule, ELi toimimise lepingule ja Euroopa Aatomienergiaühenduse asutamislepingule lisatud protokolli nr 1 (riikide parlamentide rolli kohta Euroopa Liidus) artiklis 4.
Kui keskus, komisjon või liikmesriikide enamus leiab, et uue psühhoaktiivse aine kohta ühelt või mitmelt liikmesriigilt artikli 5a kohaselt saadud teave annab alust arvata, et uus psühhoaktiivne aine võib liidu tasandil kätkeda tervise- või sotsiaalseid riske, koostab keskus uue psühhoaktiivse aine kohta esialgse aruande.
Selle lõike kohaldamise eesmärgil teatavad liikmesriigid komisjonile ja teistele liikmesriikidele oma soovist, et koostataks esialgne aruanne.
Kui on saavutatud liikmesriikide enamus, annab komisjon keskusele asjakohase ülesande ja teatab sellest liikmesriikidele.
Esialgne aruanne sisaldab esimesi viiteid järgmisele:
uue psühhoaktiivse ainega potentsiaalselt seotud tervise- ja sotsiaalsetele probleemidele osutavate juhtumite laad, arv ja ulatus ning uue psühhoaktiivse aine kasutamismustrid;
uue psühhoaktiivse aine keemiline ja füüsikaline kirjeldus, selle valmistamiseks või eraldamiseks kasutatavad meetodid ja lähteained;
uue psühhoaktiivse aine farmakoloogiline ja toksikoloogiline kirjeldus;
kuritegelike rühmituste osalemine uue psühhoaktiivse aine valmistamises või levitamises.
Esialgne aruanne sisaldab samuti järgmist:
teave uue psühhoaktiivse aine kasutamise kohta meditsiinis ja veterinaarias, sealhulgas inimtervishoius kasutatava ravimi või veterinaarravimi toimeainena;
teave uue psühhoaktiivse aine kaubanduslikul ja tööstuslikul otstarbel kasutamise ja selle ulatuse kohta ning teadusliku uurimis- ja arendustegevuse eesmärgil kasutamise kohta;
teave selle kohta, kas uue psühhoaktiivse aine suhtes on liikmesriikides rakendatud piiravaid meetmeid;
teave selle kohta, kas uut psühhoaktiivset ainet hinnatakse või on hinnatud ÜRO 1961. aasta narkootiliste ainete ühtse konventsiooni, mida on muudetud 1972. aasta protokolliga, ja ÜRO 1971. aasta psühhotroopsete ainete konventsiooni alusel loodud süsteemi (ÜRO süsteemi) raames;
muu kättesaadav asjakohane teave.
Esialgse aruande koostamisel kasutab keskus enda käsutuses olevat teavet.
Keskus taotleb vajaduse korral artiklis 5 osutatud riiklikelt teabekeskustelt lisateavet uue psühhoaktiivse aine kohta.
Riiklikud teabekeskused esitavad kõnealuse teabe kahe nädala jooksul pärast taotluse saamist.
Keskus taotleb Euroopa Ravimiametilt põhjendamatu viivituseta teavet selle kohta, kas uus psühhoaktiivne aine on liidu või liikmesriigi tasandil toimeaine:
müügiloaga inimtervishoius kasutatavas ravimis või veterinaarravimis vastavalt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2001/83/EÜ, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivile 2001/82/EÜ või Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusele (EÜ) nr 726/2004;
inimtervishoius kasutatavas ravimis või veterinaarravimis, millele taotletakse müügiluba;
inimtervishoius kasutatavas ravimis või veterinaarravimis, mille müügiloa on pädev asutus peatanud;
inimtervishoius kasutatavas ravimis, millel ei ole müügiluba vastavalt direktiivi 2001/83/EÜ artiklile 5, või veterinaarravimis, mille on ekstemporaalselt valmistanud isik, kellel on liikmesriigi õiguse alusel selleks luba kooskõlas direktiivi 2001/82/EÜ artikli 10 lõike 1 punktiga c;
uuritavas ravimis, mis on määratletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2001/20/EÜ artikli 2 punktis d.
Kui nimetatud teave käsitleb liikmesriikide antud müügilube, edastavad asjaomased liikmesriigid vastava teabe Euroopa Ravimiameti taotluse korral Euroopa Ravimiametile.
Keskus taotleb Europolilt põhjendamatu viivituseta teavet kuritegelike rühmituste osalemise kohta uue psühhoaktiivse aine valmistamises, levitamises ja levitamismeetodites, salakaubanduses ning uue psühhoaktiivse aine igal viisil kasutamises.
Keskus taotleb Euroopa Kemikaaliametilt, Haiguste Ennetamise ja Tõrje Euroopa Keskuselt ja Euroopa Toiduohutusametilt põhjendamatu viivituseta nende käsutuses oleva teabe ja andmete esitamist uue psühhoaktiivse aine kohta.
Keskuse ning käesoleva artikli lõigetes 5, 6 ja 7 osutatud asutuste ja ametite koostöö üksikasjad reguleeritakse töökorras.
Nimetatud töökorras lepitakse kokku vastavalt artikli 20 teisele lõigule.
Keskus järgib talle edastatud teabe kasutamisele seatud tingimusi, sealhulgas dokumentidele juurdepääsu, teabeturbe ja andmekaitse ning konfidentsiaalsete andmete, sealhulgas tundlike andmete ja konfidentsiaalse äriteabe kaitsega seotud tingimusi.
Keskus esitab komisjonile ja liikmesriikidele esialgse aruande viie nädala jooksul alates lõigetes 5, 6 ja 7 osutatud teabetaotluste tegemisest.
Kui keskus kogub teavet mitme uue psühhoaktiivse aine kohta, mis on tema arvates sarnase keemilise struktuuriga, esitab ta komisjonile ja liikmesriikidele kuue nädala jooksul alates lõigetes 5, 6 ja 7 osutatud teabetaotluste tegemisest eraldi esialgsed aruanded või kombineeritud esialgsed aruanded mitme uue psühhoaktiivse aine kohta, tingimusel et iga uue psühhoaktiivse aine omadused on selgelt kindlaks määratud.
Euroopa Tööohutuse ja Töötervishoiu Agentuur (EU-OSHA) asutati nõukogu määrusega (EÜ) nr 2062/94, et aidata parandada töökeskkonda töötajate ohutuse ja tervise kaitse seisukohast meetmete kaudu, mille eesmärk on avardada ja levitada teadmisi kõnealuses valdkonnas.
Alates selle asutamisest 1994. aastal on EU-OSHA-l olnud oluline roll tööohutuse ja töötervishoiu parandamisel kogu liidus.
Samas on tööohutuse ja töötervishoiu valdkonnas ning tehnoloogias toimunud pidev areng.
Seepärast tuleks kõneluse arengu arvesse võtmiseks EU-OSHA eesmärkide ja ülesannete kirjeldamiseks kasutatud sõnastust kohandada.
Määrust (EÜ) nr 2062/94 on korduvalt muudetud.
Vastavalt võimalustele ja arvestades EU-OSHA kolmepoolset laadi, tuleks EU-OSHA-t reguleerivad normid kehtestada kooskõlas Euroopa Parlamendi, Euroopa Liidu Nõukogu ja Euroopa Komisjoni 19. juuli 2012. aasta ühisavaldusega detsentraliseeritud asutuste kohta.
Kuna kolm kolmepoolset asutust – nimelt EU-OSHA, Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Sihtasutus (Eurofound) ning Euroopa Kutseõppe Arenduskeskus (Cedefop) – tegelevad kõik tööturu, töökeskkonna, kutsehariduse ja -õppe ning oskuste küsimustega, peavad nad tegema tihedat koostööd.
EU-OSHA peaks seepärast oma tegevusega täiendama Eurofoundi ja Cedefopi tegevust valdkondades, kus neil on sarnased huvid, eelistades hästi toimivaid vahendeid, näiteks vastastikuse mõistmise memorandumeid.
EU-OSHA peaks ära kasutama võimalusi parandada tõhusust ja koostoimet ning vältima oma tegevuse kattumist Eurofoundi, Cedefopi ja komisjoni tegevusega.
Lisaks peaks EU-OSHA asjakohasel juhul tegema tõhusat koostööd liidu institutsioonide ja väliste erialaasutustega, et kasutada ära olemasolevat teadussuutlikkust.
EU-OSHA hindamise käigus peaks komisjon konsulteerima peamiste sidusrühmadega, sealhulgas haldusnõukogu ja Euroopa Parlamendi liikmetega.
EU-OSHA, Eurofoundi ja Cedefopi kolmepoolsuses väljendub ülimalt väärtuslik terviklik lähenemisviis, mis põhineb sotsiaalpartnerite, liidu ja riikide ametiasutuste vahelisel sotsiaaldialoogil, mis on ühiste ja kestlike sotsiaalsete ning majanduslike lahenduste leidmiseks äärmiselt oluline.
Kui käesolevas määruses viidatakse tööohutusele ja töötervishoiule, siis mõistetakse selle all nii füüsilist kui ka vaimset tervist.
Selleks et lihtsustada EU-OSHA otsustusprotsessi ning parandada tõhusust ja tulemuslikkust, tuleks võtta kasutusele kahetasandiline juhtimisstruktuur.
Selleks peaksid liikmesriigid, liikmesriikide tööandjate ja töötajate organisatsioonid ning komisjon olema esindatud haldusnõukogus, millel on vajalikud volitused, sealhulgas õigus võtta vastu eelarve ning kiita heaks programmdokument.
Haldusnõukogu peaks EU-OSHA mitmeaastast ja iga-aastast tööprogrammi sisaldavas programmdokumendis kehtestama EU-OSHA tegevuse strateegilised prioriteedid.
Lisaks peaksid haldusnõukogu vastu võetav huvide konfliktide vältimise ja lahendamise eeskiri sisaldama meetmeid, mis aitavad võimalikke riske varakult tuvastada.
EU-OSHA nõuetekohaseks toimimiseks peaksid liikmesriigid, Euroopa tööandjate ja töötajate organisatsioonid ning komisjon tagama, et haldusnõukogusse nimetatavatel isikutel on asjakohased teadmised tööohutuse ja töötervishoiu valdkonnast, et teha strateegilisi otsuseid ning jälgida EU-OSHA tegevust.
Juhatusele tuleks teha ülesandeks valmistada asjakohaselt ette haldusnõukogu koosolekud ning toetada selle otsustus- ja seireprotsesse.
Kiireloomulistel juhtudel peaks juhatus saama vajaduse korral teha haldusnõukogu nimel teatavaid esialgseid otsuseid, et haldusnõukogu abistada.
Juhatuse töökorra peaks kehtestama haldusnõukogu.
Tegevdirektor peaks vastutama EU-OSHA üldise juhtimise eest kooskõlas haldusnõukogu kehtestatud strateegilise suunaga, sealhulgas igapäevase töö juhtimise ning finantsjuhtimise ja personalihalduse eest.
Tegevdirektor peaks rakendama talle antud volitusi.
Neid volitusi peaks olema võimalik peatada, kui ilmnevad erandlikud asjaolud, näiteks huvide konflikt või Euroopa Liidu ametnike personalieeskirjadest (edaspidi „personalieeskirjad“) tulenevate kohustuste raskekujuline täitmata jätmine.
Võrdõiguslikkus on üks liidu õiguse aluspõhimõtetest.
Lähtuvalt sellest tuleb tagada naiste ja meeste võrdõiguslikkus kõikides valdkondades, kaasa arvatud tööhõive, töö ja palga puhul.
Kõik osapooled peaksid püüdlema selle poole, et naised ja mehed oleksid haldusnõukogus ja juhatuses tasakaalustatult esindatud.
Seda eesmärki peaks taotlema ka haldusnõukogu oma esimehe ja aseesimeeste hulgas tervikuna, samuti valitsusi ning tööandjate ja töötajate organisatsioone esindavad rühmad haldusnõukogus, kui nad määravad asendajaid osalema juhatuse koosolekutel.
EU-OSHA-l on kontaktbüroo Brüsselis.
Tuleks tagada võimalus selle büroo tegevuse jätkamiseks.
Liidus ja liikmesriikides on juba organisatsioone, mis pakuvad sama liiki teavet ja teenuseid nagu EU-OSHA.
Kuigi virtuaalvääringud kätkevad endas suurt riski, nagu ilmneb komisjoni 26. juuni 2017. aasta aruandest siseturgu mõjutavate ja piiriülese tegevusega seotud rahapesu ja terrorismi rahastamise riskide hindamise kohta, ei ole tolliasutustel pädevust nende üle järelevalvet teha.
Vabalt kaubeldavad esitaja maksevahendid võimaldavad nende tegelikul valdajal taotleda rahalise väärtuse väljamaksmist, ilma et tema nimi registreeritaks või üles märgitaks.
Neid võidakse hõlpsasti kasutada suurte summade ülekandmiseks ja need võivad olla vääringuga märkimisväärselt sarnased likviidsuse, anonüümsuse ja kuritarvitamise riski seisukohast.
Väärtuse säilitamiseks kasutatavate suure likviidsusega kaupade väärtus on võrreldes nende mahuga suur ja nendega kauplemiseks on kergesti juurdepääsetav rahvusvaheline turg, mis võimaldab neid väheste tehingukuludega vääringusse ümber vahetada.
Sellised kaubad on üldjuhul standardsel kujul, mis lubab nende väärtuse kiiresti kindlaks teha.
Ettemaksekaardid on kaardid, mis ei ole nimelised, millel hoitakse rahalist väärtust või rahalisi vahendeid või mis annavad neile juurdepääsu ning mida saab kasutada maksetehingute tegemiseks, kaupade või teenuste ostmiseks või sularaha sissemakseks.
Need kaardid ei ole pangakontoga seotud.
Ettemaksekaardid hõlmavad direktiivis (EL) 2015/849 osutatud anonüümseid ettemaksekaarte.
Neid kaarte kasutatakse laialdaselt mitmel õiguspärasel eesmärgil ja mõne sellise instrumendi vastu on ka selge ühiskondlik huvi.
Ettemaksekaarte on lihtne edasi anda ja neid saab kasutada märkimisväärse väärtuse ülekandmiseks üle välispiiri.
Seetõttu on vaja, et sularaha mõiste hõlmaks ka ettemaksekaarte, eriti kui neid saab osta kliendi suhtes rakendatavaid hoolsusmeetmeid kohaldamata.
See võimaldab olemasoleva tehnoloogia abil laiendada kontrolle teatavat liiki ettemaksekaartidele, kui see on tõendite alusel põhjendatud, tingimusel et selliste kontrollide laiendamisel lähtutakse proportsionaalsuse põhimõttest ja praktilise rakendamise võimalikkusest.
Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamiseks tuleks liitu sisenevatele või liidust lahkuvatele füüsilistele isikutele kehtestada sularaha deklareerimise kohustus.
Selleks et mitte põhjendamatult piirata kodanike vaba liikumist ning kodanikke ja ametiasutusi haldusformaalsustega liigselt mitte koormata, tuleks kõnealune kohustus ette näha alates 10000 euro suurusest summast.
Seda piirmäära tuleks kohaldada vedajate suhtes, kes veavad niisuguseid summasid üle välispiiri, kandes seda kaasas, või kellel on see summa pagasis või veovahendis.
Vedajatelt tuleks nõuda, et nad esitaksid sularaha pädevatele asutustele kontrollimiseks ja vajaduse korral annaksid selle pädevatele asutustele üle.
Mõistet „vedaja“ tuleks käsitada nii, et see ei hõlmaks vedajaid, kes tegelevad kutseliselt kaupade või inimeste vedamisega.
Saatjata sularaha liikumise puhul, näiteks kui sularaha tuuakse liitu või viiakse liidust välja postisaadetistes, kullersaadetistes, saatjata pagasis või konteinerveoses, peaks pädevatel asutustel olema õigus nõuda saatjalt või saajalt või nende esindajalt kooskõlas riigisiseste menetlustega süstemaatiliselt või juhtumipõhiselt avalikustamisdeklaratsiooni esitamist.
Kõnealuses avalikustamisdeklaratsioonis tuleks nõuda teavet, mida ei nõuta tavapärastes tollile esitatavates dokumentides, nagu veodokumendid ja tollideklaratsioonid.
Sellise teabe hulka kuulub sularaha päritolu, sihtkoht, majanduslik päritolu ja kavandatud otstarve.
Saatjata sularaha avalikustamiskohustuse suhtes tuleks kohaldada sama piirmäära nagu sularaha puhul, mida vedajad kaasas kannavad.
Käesoleva määruse eesmärkide saavutamiseks tuleks sularaha liikumise kohta talletada teatav hulk standarditud andmeelemente, nagu deklarandi, omaniku või saaja isikuandmed, sularaha majanduslik päritolu ja kavandatud otstarve.
Eelkõige on tähtis, et deklarant, omanik või saaja esitaksid oma isikuandmed oma isikut tõendavates dokumentides esitatud kujul, et vältida nii palju kui võimalik vigu nende isikusamasuses ja viivitusi võimaliku edasise kontrollivajaduse tõttu.
Saatjaga sularaha deklareerimise ja saatjata sularaha avalikustamise kohustustega seoses peaks pädeval asutusel olema õigus kontrollida inimesi, nende pagasit, välispiiri ületamiseks kasutatavat veovahendit ja kõiki välispiiri ületavaid saatjata saadetisi või mahuteid, mis võivad sisaldada sularaha, või veovahendeid, milles neid veetakse.
Kui neid kohustusi ei täideta, peaksid pädevad asutused koostama ex officio deklaratsiooni asjaomase teabe järgnevaks esitamiseks teistele asutustele.
Selleks et pädevad asutused teeksid kontrolle ühetaoliselt, peaksid kontrollid põhinema eelkõige riskianalüüsil, mille eesmärk peaks olema selgitada välja ja hinnata riske ning töötada välja vajalikud vastumeetmed.
Ühise riskijuhtimise raamistiku loomine ei tohiks pädevaid asutusi takistada tegemast pistelisi või omaalgatuslikke kontrolle, kui nad seda vajalikuks peavad.
Kui pädevad asutused avastavad sularaha, mille väärtus jääb küll allapoole piirmäära, kuid on märke sellest, et raha võib olla seotud käesoleva määrusega hõlmatud kuritegeliku tegevusega, peaks pädevatel asutustel olema võimalik talletada saatjaga sularaha puhul teave sularaha vedaja, omaniku ja, kui see on teada, sularaha kavandatud saaja kohta, sealhulgas täielik nimi, kontaktandmed, üksikasjad sularaha liigi ja summa või väärtuse, selle majandusliku päritolu ja kavandatud otstarbe kohta.
Saatjata sularaha puhul peaks pädevatel asutustel olema võimalik talletada teave sularaha deklarandi, omaniku, saatja ja saaja või kavandatud saaja kohta, sealhulgas täielik nimi ja kontaktandmed, üksikasjad sularaha liigi ja summa või väärtuse, selle majandusliku päritolu ja kavandatud otstarbe kohta.
See teave tuleks edastada rahapesu andmebüroole asjaomases liikmesriigis, mis peaks tagama, et rahapesu andmebüroo edastab kogu asjakohase teabe omal algatusel või taotluse korral teiste liikmesriikide rahapesu andmebüroodele.
Need bürood on rahapesu ja terrorismi rahastamise vastase võitluse keskused, mis võtavad vastu ja töötlevad teavet eri allikatest, nagu finantseerimisasutused, ja analüüsivad seda teavet, et teha kindlaks, kas edasine uurimine on põhjendatud, kuna see ei pruugi olla selge nende pädevate asutuste jaoks, kes käesoleva määruse alusel deklaratsioone koguvad ja kontrolle teevad.
Teabe tulemusliku liikumise tagamiseks peaksid kõik rahapesu andmebürood olema ühendatud nõukogu määruse (EÜ) nr 515/97 alusel loodud tolliinfosüsteemi ning pädevate asutuste ja rahapesu andmebüroode saadud või vahetatavad andmed peaksid olema ühilduvad ja võrreldavad.
Tunnistades, et käesoleva määruse tulemuslike järelmeetmete võtmiseks on oluline asjaomaste asutuste, sealhulgas rahapesu andmebüroode vaheline tulemuslik andmevahetus neid üksusi reguleeriva õigusraamistiku piires, ning et vaja on tugevdada koostööd rahapesu andmebüroode vahel liidus. Seda arvesse võttes peaks komisjon hindama 1. juuniks 2019 võimalust luua ühine mehhanism võitluseks rahapesu ja terrorismi rahastamise vastu.
Piirmäärast allapoole jäävate sularaha summade avastamine olukorras, kus on märke kuritegelikust tegevusest, on sellega seoses eriti oluline.
Seetõttu, kui on märke kuritegelikust tegevusest, peaks piirmäärast allapoole jäävate summadega seoses olema võimalik vahetada teavet ka teiste liikmesriikide pädevate asutustega.
Rahapesu ning sellega seotud terrorismi ja organiseeritud kuritegevuse rahastamine on liidus endiselt suured probleemid, mis kahjustavad finantssektori usaldusväärsust, stabiilsust ja mainet ning ohustavad liidu siseturgu ja sisejulgeolekut.
Et neid probleeme lahendada ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL) 2015/849 kohaldamist täiendada ja edendada, on käesoleva direktiivi eesmärk võidelda rahapesu vastu kriminaalõiguse abil, võimaldades pädevatel asutustel teha piiriülest koostööd tõhusamalt ja kiiremini.
Meetmetel, mida võetaks üksnes riigi või isegi üksnes liidu tasandil, pööramata tähelepanu rahvusvahelisele koordineerimisele ja koostööle, oleks väga väike mõju.
Liidu poolt rahapesu vastu võitlemiseks võetavad meetmed peaksid seega kokku sobima muude rahvusvahelisel tasandil võetavate meetmetega ja olema vähemalt sama ranged.
Liidu tegevuses tuleks ka edaspidi arvestada eelkõige rahapesuvastase töökonna (Financial Action Task Force – FATF) soovitustega ning teiste rahapesu ja terrorismi rahastamise vastases võitluses osalevate rahvusvaheliste organisatsioonide ja organite meetmetega.
Kui see on kohane, tuleks liidu asjaomased õigusaktid veel enam vastavusse viia rahvusvaheliste standarditega, mille rahapesuvastane töökond 2012. aasta veebruaris rahapesu, terrorismi rahastamise ja massihävitusrelvade leviku tõkestamise kohta („FATFi läbivaadatud soovitused“) vastu võttis.
Kuna liit on Euroopa Nõukogu konventsioonile rahapesu ning kriminaaltulu avastamise, arestimise ja konfiskeerimise ning terrorismi rahastamise kohta alla kirjutanud, peaks liit selle konventsiooni nõuded oma õiguskorda üle võtma.
Nõukogu raamotsuses 2001/500/JSK on sätestatud nõuded rahapesu kriminaliseerimise kohta.
Kõnealune raamotsus ei ole aga piisavalt laiahaardeline ja praegu ei ole rahapesu kriminaliseerimine piisavalt sidus, et liidus saaks rahapesu vastu tõhusalt võidelda, mistõttu on õigusnormide täitmise tagamine puudulik ja see takistab eri liikmesriikide pädevate asutuste vahelist koostööd.
Rahapesu eelsüüteona käsitatava kriminaalse tegevuse määratlus peaks olema kõikides liikmesriikides võimalikult ühetaoline.
Liikmesriigid peaksid tagama, et kõiki süütegusid, mis on karistatavad sellise vangistusega nagu on sätestatud käesolevas direktiivis, käsitatakse rahapesu eelsüüteona.
Niivõrd, kuivõrd see ei ole juba nende kohaldatavate karistuste piirmääradega hõlmatud, peaksid liikmesriigid hõlmama süüteod igast käesolevas direktiivis loetletud süüteokategooriast.
Sellisel juhul peaksid liikmesriigid saama ise otsustada, kuidas igas kategoorias süütegusid piiritleda.
Kui süüteokategooria (nt terrorism või keskkonnasüütegu) sisaldab süütegusid, mis on sätestatud liidu õigusaktides, peaks neile õigusaktidele käesolevas direktiivis osutama.
Liikmesriigid peaksid aga käsitama kõiki nendes õigusaktides sätestatud süütegusid rahapesu eelsüütegudena.
Igasugust karistatavat osalemist sellise eelsüüteo toimepanemises, mis on liikmesriigi õiguse kohaselt kriminaliseeritud, tuleks käesoleva direktiivi kohaldamisel käsitada samuti kuritegeliku tegevusena.
Kui liidu õiguses on liikmesriikidel lubatud kehtestada muid karistusi kui kriminaalkaristused, ei peaks liikmesriikidelt käesoleva direktiivi alusel nõudma nende juhtumite kohaste süütegude liigitamist eelsüütegudeks käesoleva direktiivi tähenduses.
Rahapesu vastu võitlemisel tuleb arvestada, et virtuaalvääringute kasutamisega kaasnevad uued riskid ja probleemid.
Liikmesriigid peaksid tagama, et nende riskide suhtes võetakse mõjusaid vastumeetmeid.
Võttes arvesse, kuidas mõjutavad avalikku sfääri ja avalik-õiguslike asutuste usaldusväärsust rahapesusüüteod, mille on toime pannud avaliku teenistuse ametikandjad, peaks liikmesriikidel olema võimalik kaaluda oma õiguses avaliku teenistuse ametikandjatele karmimate karistuste sätestamist kooskõlas oma õigustavadega.
Kooskõlas FATFi läbivaadatud soovitustega peaks kuritegeliku tegevuse määratlus hõlmama otseste ja kaudsete maksudega seotud maksusüütegusid.
Kuna kuritegeliku tegevusena, mille suhtes on ette nähtud käesolevas direktiivis osutatud karistused, võidakse liikmesriikides käsitada eri maksukuritegusid, võib maksukuritegude määratlemine olla liikmesriikide õiguses erinev.
Käesoleva direktiivi eesmärk ei ole siiski ühtlustada maksukuritegude määratlust liikmesriikide õiguses.
Liikmesriigid peaksid üksteist rahapesu puudutavates kriminaalmenetlustes võimalikult palju aitama ja tagama, et teabevahetus on tõhus ja kiire ning kooskõlas liikmesriigi õiguse ja liidu kehtiva õigusraamistikuga.
See, et liikmesriikide õiguses on eelsüüteod määratletud erinevalt, ei tohiks takistada rahvusvahelist koostööd rahapesu puudutavates kriminaalmenetlustes.
Koostööd kolmandate riikidega tuleks tihendada neid eelkõige innustades ja toetades, et nad kehtestaksid rahapesu vastu võitlemiseks tõhusad meetmed ja mehhanismid, ning edendades rahvusvahelist koostööd selles valdkonnas.
Käesolevat direktiivi ei kohaldata sellise rahapesu suhtes, mis on seotud liidu finantshuve kahjustavatest kuritegudest saadud tuluga; selle suhtes kohaldatakse erieeskirju, mis on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis (EL) 2017/1371.
See ei piira liikmesriikide õigust võtta käesolev direktiiv ja direktiiv (EL) 2017/1371 riigi tasandil üle ühtse tervikliku raamistiku kaudu.
Kooskõlas Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artikli 325 lõikega 2 peavad liikmesriigid võtma liidu finantshuve kahjustavate pettuste vastu samu meetmeid, mida nad võtavad omaenda finantshuve kahjustavate pettuste puhul.
Liikmesriigid peaksid tagama, et teatavat tüüpi rahapesu on karistatav ka siis, kui selle on toime pannud isik, kelle kuritegeliku tegevuse tõttu asjaomane vara saadi (omaenda kuritegeliku raha pesu).
Kui rahapesu ei piirdu sellisel juhul ainult vara omamise või kasutamisega, vaid hõlmab ka vara ülekandmist, muundamist, varjamist või saladuses hoidmist ning põhjustab suuremat kahju, kui kuritegeliku tegevusega on juba tekitatud, näiteks kui kuritegelikust tegevusest saadud vara on pandud ringlusse ning seejuures on varjatud vara ebaseaduslikku päritolu, peaks selline rahapesu olema karistatav.
Et rahapesuvastane võitlus kriminaalõiguse meetmete abil oleks tõhus, peaks olema võimalik teha süüdimõistev otsus vajaduseta täpselt tuvastada, millise kuritegeliku tegevusega vara saadi, ja eeldamata eelnevat või samaaegset süüdimõistmist selle kuritegeliku tegevuse eest, võttes samal ajal arvesse kõiki asjasse puutuvaid asjaolusid ja tõendeid.
Kooskõlas oma õigussüsteemiga peaks liikmesriikidel olema võimalik seda tagada muude meetmete kui õigusaktide abil.
Rahapesu eest vastutusele võtmist ei tohiks takistada ka pelk asjaolu, et kuritegelik tegevus toimus teises liikmesriigis või kolmandas riigis käesolevas direktiivis sätestatud tingimuste kohaselt.
Direktiivi eesmärk on kriminaliseerida rahapesu, kui see on toime pandud tahtlikult ja olles teadlik, et vara on saadud kuritegeliku tegevusega.
Seejuures ei peaks käesolevas direktiivis tegema vahet olukorral, kuss vara on saadud kuritegeliku tegevuse tagajärjel otse ja olukorral, kus see on saadud kaudselt, vastates Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2014/42/EL sätestatud mõiste „tulu“ laiahaardelisele määratlusele.
Et selgitada, kas vara on saadud kuritegeliku tegevusega ning kas isik seda teadis, tuleks igal juhul arvesse võtta juhtumi konkreetseid asjaolusid, näiteks seda, et süüdistatava isiku vara väärtus ei ole proportsioonis tema seadusliku sissetulekuga ning et kuritegelik tegevus ning vara omandamine toimusid sama ajavahemiku jooksul.
Tahtlikkust ja teost teadmist võib järeldada objektiivsete faktiliste asjaolude põhjal.
Jäätmekäitlust tuleks liidus parandada, et kaitsta, säilitada ja parandada keskkonna kvaliteeti, kaitsta inimese tervist, tagada loodusvarade heaperemehelik, tõhus ja mõistlik kasutamine, edendada ringmajanduse põhimõtteid, suurendada energiatõhusust ning vähendada liidu sõltuvust imporditud loodusvaradest.
Nõukogu direktiivis 1999/31/EÜ sätestatud sihtkoguseid prügi ladestamise piiramiseks tuleks karmistada nii, et need kajastaksid paremini liidu ringmajanduse edendamise püüdlusi ning aitaksid edukalt rakendada komisjoni 4. novembri 2008. aasta teatist „Tooraineid käsitlev algatus – majanduskasvu ja tööhõive seisukohast kriitiliste vajaduste rahuldamine“, vähendades järk-järgult miinimumini jäätmete tavajäätmeprügilasse ladestamist.
Komisjon ja liikmesriigid peaksid tagama, et prügi ladestamise vähendamine muutuks tervikliku poliitika osaks, millega tagada jäätmehierarhia arukas rakendamine, edendada üleminekut jäätmetekke vältimisele, sealhulgas jäätmete korduskasutamisele, selle ettevalmistamisele ja jäätmete ringlussevõtule, ning hoida ära üleminek prügilatesse ladestamiselt põletamisele.
Selleks et tagada liidu jäätmeõiguse suurem sidusus, tuleks direktiivi 1999/31/EÜ mõisted viia kooskõlla Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2008/98/EÜ omadega, kui see on asjakohane.
Mõiste „isoleeritud asula“ praegust määratlust tuleks seoses äärepoolseimate piirkondadega kohandada, et võtta arvesse sellise asula eripära, millega muude piirkondadega võrreldes kaasnevad keskkonna seisukohast oluliselt erinevad probleemid.
Direktiivi 1999/31/EÜ kohaldamisala tuleks viia kooskõlla Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2006/21/EÜ kohaldamisalaga ja see peaks jätkuvalt hõlmama direktiivi 2006/21/EÜ kohaldamisalasse mittekuuluvate kaevandustööstuse jäätmete ladestamist.
Selget keskkonnaalast, majanduslikku ja sotsiaalset kasu annaks jäätmete ladestamise veelgi suurem piiramine, alustades jäätmevoogudest, mille suhtes kohaldatakse liigiti kogumist, nagu plasti-, metalli-, klaasi-, paberi- ja biojäätmed.
Selliste ladestamise piirangute rakendamisel tuleks arvesse võtta jäätmete liigiti kogumisel tekkivate jääkjäätmete ringlussevõtu või muul viisil taaskasutamise tehnilist, keskkonnaalast ja majanduslikku teostatavust.
Suure osa olmejäätmetest moodustavad biolagunevad olmejäätmed.
Töötlemata biolagunevate jäätmete prügilatesse ladestamisega kaasneva kasvuhoonegaaside heite ning pinna- ja põhjavee, mulla ja õhu reostuse tõttu on sellel märkimisväärne kahjulik keskkonnamõju.
Kuigi direktiivis 1999/31/EÜ on juba sätestatud sihtkogused biolagunevate jäätmete ladestamise vältimiseks, on asjakohane kehtestada lisapiirangud ning keelata selliste biolagunevate jäätmete ladestamine, mis on kogutud liigiti ringlussevõtu eesmärgil vastavalt direktiivile 2008/98/EÜ.
Selleks et tagada jäätmehierarhia nõuetekohane kohaldamine, tuleks võtta sobivaid meetmeid, et kohaldada alates 2030. aastast jäätmete prügilatesse ladestamise piiranguid kõigile jäätmetele, mis sobivad ringlussevõtuks ning materjalina või energiana kasutamiseks.
Selliseid piiranguid ei tohiks kohaldada, kui on võimalik tõendada, et jäätmed ei sobi ringlussevõtuks või muuks taaskasutamiseks ning prügilasse ladestamine annaks vastavalt direktiivis 2008/98/EÜ sätestatud jäätmehierarhiale keskkonna mõttes parima tulemuse.
Paljud liikmesriigid ei ole vajalikku jäätmekäitlustaristut veel täielikult välja arendanud.
Jäätmete ladestamise vähendamise sihtkoguste kehtestamine nõuab paljudes liikmesriikides suuri muudatusi jäätmekäitluses ning soodustab edasiminekut liigiti kogumises, sortimises ja ringlussevõtus ja sellesse investeerimist ning aitab vältida ringlussevõtuks sobivate materjalide jäämist jäätmehierarhia madalamale astmele.
Jäätmete ladestamist prügilatesse on vaja järk-järgult vähendada, et vältida kahjulikku mõju inimese tervisele ja keskkonnale ning tagada majanduslikult väärtuslike jäätmematerjalide järkjärguline ja tõhus taaskasutusse võtmine jäätmete nõuetekohase käitlemise kaudu ja kooskõlas jäätmehierarhiaga, nagu on sätestatud direktiivis 2008/98/EÜ.
Ladestamise vähendamine peaks aitama hoida ära liigse võimsuse tekke jääkjäätmete käitlemise kohtades, näiteks jäätmete energiakasutuse või töötlemata olmejäätmete madala kvaliteediga mehhaanilise biotöötluse kaudu, mis võib õõnestada olmejäätmete korduskasutamiseks ettevalmistamiseks ja ringlussevõtuks direktiivis 2008/98/EÜ sätestatud pikaajaliste liidu sihtkoguste saavutamist.
Lisaks sellele ning et kaitsta inimese tervist ja keskkonda, peaksid liikmesriigid võtma kõik vajalikud meetmed, et tagada üksnes käideldud jäätmete prügilatesse ladestamine, ning sellise kohustuse täitmine ei tohiks kaasa tuua jääkolmejäätmete käitlemise liigse võimsuse tekkimist.
Lisaks, et tagada kooskõla direktiivis 2008/98/EÜ sätestatud sihtmäärade ja käesoleva direktiiviga muudetud direktiivis 1999/31/EÜ sätestatud jäätmete prügilasse ladestamise vähendamise sihtkoguste vahel ning tagada nendest sihtkogustest kinnipidamiseks vajalike taristute ja investeeringute koordineeritud kavandamine, tuleks liikmesriikidele, kes OECD ja Eurostati ühisele küsimustikule antud vastuste kohaselt ladestasid 2013. aastal prügilasse rohkem kui 60 % oma olmejäätmetest, anda õigus otsustada pikendada 2035. aastaks kehtestatud jäätmete prügilasse ladestamise sihtkoguse saavutamise tähtaega.
Andmete usaldusväärsuse tagamiseks on tähtis sätestada täpsemad õigusnormid, mille alusel liikmesriigid peaksid prügilasse ladestatud olmejäätmete kohta aru andma.
Aruandlus peaks põhinema prügilasse ladestatavate olmejäätmete kogusel pärast töötlemistoiminguid, millega jäätmete prügilasse ladestamist ette valmistatakse, näiteks biolagunevate olmejäätmete stabiliseerimine, ning kogusel, mis suunatakse põletamisele.
Mis puudutab olmejäätmeid, mida enne ringlussevõttu või taaskasutamist töödeldakse, näiteks sorditakse või töödeldakse mehaaniliselt, siis selliste töötlemistoimingute tagajärjel tekkivaid jäätmeid, mis lõppkokkuvõttes ladestatakse prügilasse, tuleks samuti ladestamise sihtkoguse arvutamisel arvesse võtta.
Täites direktiivis 1999/31/EÜ sätestatud kohustust tagada jäätmete töötlemine enne nende prügilasse ladestamist, peaksid liikmesriigid kohaldama sobivaimat käitlemist, sealhulgas jäätmete orgaanilise osa stabiliseerimist, et vähendada nii palju kui võimalik selliste jäätmete prügilasse ladestamise kahjulikku mõju keskkonnale ja inimese tervisele.
Liikmesriigid peaksid käitlemise asjakohasuse hindamisel võtma arvesse meetmeid, mida nimetatud kahjuliku mõju vähendamiseks on juba rakendatud, eelkõige biojäätmete eraldamist ning paberi ja papi eraldi kogumist.
Selleks et tagada käesoleva direktiivi parem, õigeaegsem ja ühetaolisem rakendamine ning ennetada rakendamise puudujääke, tuleks seada sisse varajase hoiatamise aruannete süsteem, et teha kindlaks puudused ja võtta meetmeid enne sihtkoguste saavutamise tähtaega.
Selleks et aidata saavutada direktiivi 1999/31/EÜ eesmärke ning kiirendada üleminekut ringmajandusele, peaks komisjon edendama teabe ja parimate tavade kooskõlastamist ja vahetamist nii liikmesriikide kui ka eri majandussektorite vahel.
Jäätmekäitluse andmete usaldusväärne esitamine on äärmiselt oluline, et tagada tõhus rakendamine ja andmete võrreldavus liikmesriikide vahel.
Selleks et tagada direktiivi 1999/31/EÜ ühetaolised rakendamistingimused, tuleks komisjonile anda rakendamisvolitused käesoleva direktiiviga muudetud direktiivi 1999/31/EÜ artikli 5a lõike 4, artikli 15 lõike 5 ning artiklite 15b ja 15c osas.
Direktiivi 1999/31/EÜ tuleks seetõttu vastavalt muuta.
Käesoleva direktiivi puhul leiab seadusandja, et nimetatud dokumentide edastamine on põhjendatud,
ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA DIREKTIIVI:
Elavhõbe on väga mürgine aine, mis kujutab endast, sealhulgas kalades ja mereandides, ökosüsteemides ja eluslooduses leiduva metüülelavhõbeda kujul, ülemaailmset ja olulist ohtu inimeste tervisele.
Kuna elavhõbedasaaste levib üle riigipiiride, on 40–80 % kogu liidu elavhõbedasaastest pärit väljastpoolt liitu.
Seetõttu tuleb tegutseda kohalikul, piirkondlikul, riiklikul ja rahvusvahelisel tasandil.
Enamik elavhõbedaheitest ja elavhõbedaga seotud riskidest tuleneb inimtegevusest, näiteks elavhõbeda põhimaavarana kaevandamisest ja töötlemisest, elavhõbeda kasutamisest toodetes ja tootmisprotsessides ning käsitöönduslikus ja väiksemahulises kullakaevandamises ja -töötlemises, kivisöe põletamisest ja elavhõbedajäätmete käitlemisest.
Seitsmendas keskkonnaalases tegevusprogrammis, mis võeti vastu Euroopa Parlamendi ja nõukogu otsusega nr 1386/2013/EL, [3] on seatud mittetoksilise keskkonna pikaajaline eesmärk ning nähtud ette, et selleks on vaja võtta meetmeid, mis tagaksid, et kemikaalide negatiivne mõju inimeste tervisele ja keskkonnale viidaks miinimumini aastaks 2020.
Komisjoni 28. jaanuari 2005. aasta teatises Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Ühenduse elavhõbedaalane strateegia“, mis vaadati läbi 7. detsembril 2010 (edaspidi „strateegia“), on püstitatud eesmärk vähendada kogu maailmas miinimumini inimtegevusest tulenevat elavhõbedaheidet õhku, vette ja maapinda ning võimaluse korral see täielikult lõpetada.
Liidus on viimase 10 aasta jooksul saavutatud elavhõbeda käitlemises märkimisväärset edu pärast strateegia vastuvõtmist ja mitmesuguste meetmete võtmist elavhõbedaheite, elavhõbeda tarnimise, nõudluse ja kasutamise ning elavhõbeda ülejääkide ja varude käitlemise kohta.
Strateegias soovitatakse, et prioriteetne ülesanne peaks olema läbirääkimiste pidamine ja rahvusvahelise õiguslikult siduva elavhõbedat käsitleva leppe sõlmimine, kuna liidu meetmed üksi ei taga liidu kodanike tervise tõhusat kaitset elavhõbeda negatiivse mõju eest.
Liit ja 26 liikmesriiki on allkirjastanud 2013. aasta elavhõbedat käsitleva Minamata konventsiooni (edaspidi „konventsioon“).
Kaks liikmesriiki (Eesti ja Portugal), kes ei ole konventsioonile alla kirjutanud, on väljendanud kavatsust see ratifitseerida.
Liit ja kõik selle liikmesriigid on seega kohustunud selle sõlmima, üle võtma ja rakendama.
Konventsiooni kiire heakskiitmine liidu poolt ja selle ratifitseerimine liikmesriikide poolt innustab maailma suurimaid elavhõbeda kasutajaid ja heite tekitajaid, kes on konventsioonile alla kirjutanud, seda ratifitseerima ja rakendama.
Käesoleva määrusega tuleks liidu õigustikku täiendada ja kehtestada sätted, mida on vaja, et tagada liidu õigustiku täielik kooskõla konventsiooniga, nii et liidul ja selle liikmesriikidel oleks võimalik konventsioon vastavalt kas heaks kiita või ratifitseerida ning seda rakendada.
Liidu edasised meetmed, mis ületavad konventsiooni nõudeid, oleksid teerajajaks, nagu seda oli Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrus (EÜ) nr 1102/2008 [4] elavhõbedat mittesisaldavate toodete ja protsesside puhul.
Vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELi toimimise leping) artiklile 193 ei takista käesolev määrus liikmesriike säilitamast või kasutusele võtmast rangemaid kaitsemeetmeid, kui need meetmed on kooskõlas aluslepingutega ning komisjonile on neist teatatud.
Elavhõbeda ekspordi keeldu, mis on sätestatud määruses (EÜ) nr 1102/2008, tuleks täiendada elavhõbeda impordi piirangutega sõltuvalt allikast, kasutusotstarbest ja elavhõbeda päritolust.
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1013/2006 [5] sätteid elavhõbedajäätmete impordi kohta tuleks jätkuvalt kohaldada, eelkõige seoses pädevate asutuste volitustega vastavalt kõnealusele määrusele.
Käesoleva määruse nende sätete eesmärgiks, mis käsitlevad elavhõbeda ja elavhõbedasegude importi, on tagada, et liit ja selle liikmesriigid täidaksid elavhõbedaga kauplemist käsitlevast konventsioonist tulenevaid kohustusi.
Mitmesuguste elavhõbedat sisaldavate toodete eksport, import ja tootmine, mille arvele langeb märkimisväärne osa elavhõbeda ja elavhõbedaühendite kasutamisest liidus ja kogu maailmas, peaks olema keelatud.
Käesoleva määruse kohaldamine ei tohiks piirata liidu õigustiku kohaldamist, millega kehtestatakse rangemad nõuded elavhõbedat sisaldavatele toodetele, sealhulgas maksimaalse elavhõbedasisalduse osas.
Elavhõbeda ja elavhõbedaühendite kasutamine tootmisprotsessides tuleks järk-järgult lõpetada ning selleks tuleks luua stiimulid teadustööks, mille eesmärk on elavhõbeda asemel kahjutute või vähemalt keskkonnale ja inimeste tervisele vähem ohtlike omadustega asendusainete otsimine.
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EÜ) nr 1907/2006 [6] keelatakse alates 10. oktoobrist 2017 viie teadaolevalt polüuretaani tootmises eelkõige katalüsaatorina kasutatava fenüülelavhõbedaühendi tootmine, turule laskmine ja kasutamine.
Ka muude elavhõbedat sisaldavate katalüsaatorite kasutamine polüuretaani tootmises tuleks keelata alates 1. jaanuarist 2018.
Järk-järgult tuleks lõpetada alkoholaatide tootmine, kus elavhõbedat kasutatakse elektrolüüdina, ning võimalikult kiiresti asendada kõnealune tootmisprotsess teostatava elavhõbedavaba tootmisprotsessiga.
Kui sobivat kättesaadavat elavhõbedavaba tootmisprotsessi ei ole olemas, tuleks naatrium- ja kaaliummetülaadi ja -etülaadi tootmisele, milles kasutatakse elavhõbedat, kehtestada käitamisnõuded.
Tuleks võtta meetmeid elavhõbeda kasutamise vähendamiseks, seades eesmärgiks lõpetada selle kasutamine kõnealuses tootmises järk-järgult ja võimalikult kiiresti ning kindlasti enne 1. jaanuari 2028.
Uute elavhõbedat sisaldavate toodete tootmine ja turulelaskmine ning uute elavhõbedat või elavhõbedaühendeid kasutavate tootmisprotsesside kasutamine suurendaks elavhõbeda ja elavhõbedaühendite kasutamist ning elavhõbedaheidet liidus.
Uus tegevus peaks seetõttu olema keelatud, välja arvatud juhul, kui hindamisest ilmneb, et uued elavhõbedat sisaldavad tooted või uus tootmisprotsess tagaksid olulise kasu keskkonnale või inimeste tervisele ega ohustaks märkimisväärselt ei keskkonda ega inimeste tervist ning et samu eeliseid pakkuvaid tehniliselt teostatavaid elavhõbedavabu alternatiivseid lahendusi ei ole.
Elavhõbeda ja elavhõbedaühendite kasutamine käsitöönduslikus ja väiksemahulises kullakaevandamises ja -töötlemises moodustab suure osa elavhõbeda kasutusest ja heitest kogu maailmas, avaldades negatiivset mõju nii kohalikele kogukondadele kui ka ülemaailmsel tasandil.
Elavhõbeda ja elavhõbedaühendite kasutamine sel viisil tuleks seetõttu keelustada ja seda tuleks rahvusvahelisel tasandil reguleerida.
Ilma et see piiraks niisuguse kasutamise keelustamist ja lisaks tulemuslikele, proportsionaalsetele ja hoiatavatele karistustele, mida liikmesriigid käesoleva määruse rikkumise korral rakendavad, on asjakohane ette näha ka riiklik kava juhuks, kui keelu eiramist esineb rohkem kui üksikjuhtudel, et lahendada probleem, mis on seotud käsitööndusliku ja väiksemahulise kullakaevandamise ja -töötlemisega, kus kulla eraldamiseks maagist kasutatakse elavhõbeamalgaami moodustamist.
Elavhõbeda kasutamine hambaamalgaamis on elavhõbeda ulatuslikem kasutusviis liidus ja kujutab endast märkimisväärset saasteallikat.
Seetõttu tuleks hambaamalgaami kasutamist järk-järgult vähendada kooskõlas konventsiooni ja riiklike kavadega, lähtudes eelkõige konventsiooni A lisa II osas loetletud meetmetest.
Komisjon peaks hindama hambaamalgaami järkjärgulise kasutuselt kõrvaldamise teostatavust pikema aja jooksul ja eelistatavalt 2030. aastaks ning sellest aru andma, võttes arvesse käesolevas määruses nõutud riiklikke kavasid ja täielikult austades liikmesriikide pädevust tervishoiuteenuste ja arstiabi korraldamisel ja kättesaadavaks muutmisel.
Lisaks tuleks võtta ennetava tervisekaitse erimeetmeid haavatavate ühiskonnaliikmete, näiteks laste ning rasedate ja rinnaga toitvate naiste kaitseks.
Tuleks muuta kohustuslikuks, et hambaravikabinettides, kus kasutatakse hambaamalgaami või eemaldatakse amalgaamist hambatäidiseid või selliste täidistega hambaid, oleks lubatud kasutada ainult kapslivormis hambaamalgaami ja amalgaamiseparaatoreid, et kaitsta hambaarste ja patsiente elavhõbedaga kokkupuutumise eest ja tagada, et elavhõbedajäätmeid kogutakse ja kõrvaldatakse jäätmetena keskkonnahoidliku jäätmekäitluse raames ning nad ei satuks mingil juhul keskkonda.
Seetõttu tuleks hambaarstidel keelata doseerimata kujul elavhõbeda kasutamine.
Hambaarstidele peetakse kasutamiseks sobivaiks amalgaamikapsleid, mida kirjeldatakse Euroopa standardites EN ISO 13897:2004 ja EN ISO 24234:2015.
Lisaks tuleks kehtestada amalgaamiseparaatorite kinnipidamistõhususe miinimumtase.
Amalgaamiseparaatorite vastavus eeskirjadele peaks põhinema asjaomastel standarditel, näiteks Euroopa standardil EN ISO 11143:2008.
Võttes arvesse hambaravisektoris töötavate ja kehtestatavatest nõuetest mõjutatud ettevõtjate suurust, tuleks anda piisavalt aega, et nad saaksid uute nõuetega kohaneda.
Elavhõbeda kasutamist aitaks vähendada hambaravi üliõpilaste ja hambaarstide koolitamine elavhõbedavabade asendajate kasutamisel, eelkõige haavatavate elanikkonna liikmete puhul nagu lapsed, rasedad ja rinnaga toitvad naised, samuti teadusuuringute ja innovatsiooni edendamine suuõõne ja hammaste tervishoiu valdkonnas, et parandada teadmisi olemasolevate materjalide ja hambataastustehnikate kohta ning välja töötada uusi materjale.
Nõukogu direktiiviga 91/477/EMÜ [3] kehtestati siseturu kaasmeetmed.
Direktiiviga loodi olukord, kus omavahel on tasakaalus ühelt poolt kohustus tagada teatavate tulirelvade ja tulirelva oluliste osade vaba liikumine liidus ja teiselt poolt vajadus seada sellele vabadusele piirid kõnealustele toodetele kohandatud turvalisusnõuetega.
Teatavaid direktiivi 91/477/EMÜ aspekte on vaja proportsionaalsel viisil täiendavalt parandada, et käsitleda tulirelvade väärkasutamist kuritegelikel eesmärkidel, võttes arvesse hiljutisi terrorirünnakuid.
Selles kontekstis nõuti komisjoni 2015. aasta 28. aprilli teatises „Euroopa julgeoleku tegevuskava“ selle direktiivi läbivaatamist ja tulirelvade laskekõlbmatuks muutmise ühise käsitlusviisi vastuvõtmist, et takistada kurjategijatel nende taas laskekõlblikuks muutmist ja kasutamist.
Kui tulirelv on omandatud seaduslikult ja selle valdamine toimub kooskõlas direktiiviga 91/477/EMÜ, tuleks kohaldada siseriiklikke õigusnorme, mis käsitlevad relvade kandmist, küttimist või sportlaskmist.
Direktiivi 91/477/EMÜ kohaldamisel peaks „vahendaja“ mõiste hõlmama kõiki füüsilisi ja juriidilisi isikuid, partnerlused kaasa arvatud, ning „tarnimise“ mõiste peaks hõlmama ka laenutamist ja rentimist.
Kuna vahendajad osutavad relvakaupmeeste teenustega sarnaseid teenuseid, peaksid ka nemad kuuluma direktiivi 91/477/EMÜ kohaldamisalasse seoses relvakaupmeeste kohustustega, mis on vahendajate tegevuse seisukohalt olulised, ning sedavõrd, kuivõrd nad saavad neid kohustusi täita ja kuivõrd neid kohustusi ei täida sama tehingu puhul relvakaupmees.
Relvakaupmehe tegevus hõlmab lisaks tulirelva tootmisele ka tulirelva, tulirelva oluliste osade ja laskemoona ümberehitamist või kohandamist, näiteks komplekteeritud tulirelva lühendamist, mille tulemusena see liigitatakse teise klassi või alamklassi.
Sellist puht eraviisilist mittetulunduslikku tegevust nagu laskemoona selle komponentidest käsitsi laadimist või taaslaadimist isiklikul otstarbel kasutamiseks, tulirelva või tulirelva oluliste osade vahetamist omaniku poolt (nt kaba või sihiku vahetamine või hooldamine kulunud osade vahetamise eesmärgil) ei tuleks lugeda tegevuseks, mida võib sooritada ainult relvakaupmees.
Kõigi tulirelvade ja tulirelva oluliste osade jälgitavuse parandamiseks ning nende vaba liikumise hõlbustamiseks tuleks kõik tulirelvad ja tulirelva olulised osad märgistada selge, alalise ja ainulaadse märgistusega ning registreerida need liikmesriikide andmekogumissüsteemides.
Andmekogumissüsteemides säilitatavad kirjed peaksid sisaldama kogu teavet, mis on vajalik tulirelva seostamiseks selle omanikuga, ning seal tuleks esitada tootja nimi või kaubamärk, tootjariik või tootmiskoht, tulirelva tüüp, mark, mudel, kaliiber ja seerianumber ning muu selle raamile või lukukojale kantud ainulaadne märgistus.
Relva muud olulised osad peale raami ja lukukoja tuleks andmekogumissüsteemides kanda seda tulirelva käsitleva kirje alla, mille külge need kinnitatakse.
Et takistada märgistuse kerget eemaldamist ja täpsustada, millistele relva olulistele osadele tuleks märgistus kanda, tuleks kehtestada ühised liidu märgistamiseeskirjad.
Nimetatud eeskirju tuleks kohaldada üksnes 14. septembril 2018 või pärast seda toodetud või liitu imporditud tulirelvade või tulirelva oluliste osade suhtes nende turule laskmisel, samas kui enne nimetatud kuupäeva toodetud või liitu imporditud tulirelvade ja nende osade suhtes peaksid jääma kehtima direktiivist 91/477/EMÜ tulenevad ja enne seda kuupäeva kohaldatud märgistamis- ja registreerimisnõuded.
Tulirelvade ja tulirelva oluliste osade ohtlikkust ja vastupidavust arvestades ning selle tagamiseks, et pädevad asutused saaksid haldus- ja kriminaalmenetluste huvides ning riiklike menetlusnormide täitmiseks tulirelvade ja tulirelva oluliste osade liikumist jälgida, on vaja andmekogumissüsteemi kirjeid säilitada 30 aastat pärast tulirelvade või tulirelva oluliste osade hävitamist.
Juurdepääs nimetatud kirjetele ja kõigile seonduvatele isikuandmetele peaks relvaloa andmise või selle tühistamise või tolliprotseduuri, sh võimalike halduskaristuste määramise eesmärgil olema ainult pädevatel asutustel kuni 10 aasta jooksul alates asjaomase tulirelva või tulirelva olulise osa hävitamisest ja kuni 30 aasta jooksul tulirelva või tulirelva olulise osa hävitamisest, kui see on vajalik kriminaalõiguse kohaldamiseks.
Andmekogumissüsteemi tulemuslikuks toimimiseks on tähtis tõhus teabevahetus ühelt poolt relvakaupmeeste ja vahendajate ning teiselt poolt liikmesriigi pädevate asutuste vahel.
Seepärast peavad relvakaupmehed ja vahendajad andma liikmesriigi pädevatele asutustele teavet põhjendamatu viivituseta.
Selle hõlbustamiseks peaksid riiklikud pädevad asutused looma relvakaupmeestele ja vahendajatele kättesaadava elektroonilise sidekanali, mis võib hõlmata teabe esitamist e-posti teel või vahetult andmebaasi või muu registri kaudu.
Seoses liikmesriikide kohustusega kehtestada jälgimissüsteem, et tagada relvaloa andmise tingimuste täitmine relvaloa kehtivuse ajal, peaksid liikmesriigid otsustama, kas hindamine kätkeb endas eelnevat meditsiinilist või psühholoogilist kontrolli.
Ilma et see piiraks ametialast vastutust käsitleva liikmesriigi õiguse kohaldamist, ei tohiks see meditsiiniliste ja psühholoogiliste andmete hindamine muuta kõnealust teavet andvat meditsiinitöötajat või muud isikut kuidagi vastutavaks direktiivi 91/477/EMÜ nõuete kohaselt vallatavate tulirelvade väärkasutamise eest.
Tulirelvad ja laskemoon tuleks hoiustada turvaliselt, kui need ei ole vahetu järelevalve all.
Kui tulirelvi ja laskemoona ei hoita seifis, siis tuleks neid hoiustada eraldi.
Kui tulirelvad ja laskemoon tuleb transportimiseks vedajale üle anda, peaks nende nõuetekohase järelevalve ja hoiustamise eest vastutama vedaja.
Nõuetekohase hoiustamise ja turvalise veo kriteeriumid tuleks määrata kindlaks siseriiklikus õiguses, võttes arvesse asjaomaste tulirelvade ja laskemoona kogust ja olemust.
Direktiiv 91/477/EMÜ ei tohiks mõjutada liikmesriikide õigusnorme, mille kohaselt on lubatud teha seaduslikke tehinguid tulirelvade, tulirelva oluliste osade ja laskemoonaga postimüügi, interneti või Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2011/83/EL [4] määratletud „kauglepingu“ kaudu, näiteks veebipõhiseid oksjonikatalooge, erakuulutusi, telefoni või e-posti kasutades.
Seejuures on aga tähtis, et selliste tehingute osapooled ja nende seaduslik õigus tehinguid teha oleksid kontrollitavad ja seda ka tegelikult kontrollitaks.
Müügilepingute puhul on seetõttu asjakohane tagada, et litsentseeritud või volitatud relvakaupmees või vahendaja või avaliku sektori asutus või selle esindaja saaks kontrollida nende isikut ning vajaduse korral tema õigust tulirelva, tulirelva olulise osa või laskemoona omandamiseks hiljemalt ostu kättetoimetamisel.
Direktiivis 91/477/EMÜ tuleks kõige ohtlikumate tulirelvade suhtes kehtestada rangemad normid, mis tagavad, et peale mõne üksiku ja piisavalt põhjendatud erandi ei ole kõnealuste tulirelvade omandamine, valdamine ja nendega kauplemine lubatud.
Kõnealuste normide eiramise korral peaksid liikmesriigid võtma kõik asjakohased meetmed, mis võivad hõlmata asjaomaste tulirelvade arestimist.
Liikmesriikidel peaks siiski olema võimalik lubada A-klassi tulirelvade, tulirelva oluliste osade ja laskemoona omandamist ja valdamist, kui see on vajalik hariduslikel, kultuurilistel (sh filmi- ja teatrikunst), teaduslikel või ajaloolistel põhjustel.
Isikud, kellele see on lubatud, võivad olla muu hulgas relvur, kontrolliasutused, tootjad, sertifitseeritud eksperdid, kohtueksperdid ja teatud juhtudel filmide või telesaadete tootmisega seotud isikud.
Samuti peaks liikmesriikidel olema võimalik lubada üksikisikutel omandada ja vallata A-klassi tulirelvi, tulirelva olulisi osi ja laskemoona riigikaitse eesmärgil, näiteks seoses vabatahtliku sõjalise väljaõppega, mis on sätestatud liikmesriigi õiguses.
Liikmesriikidel peaks olema võimalik anda tunnustatud muuseumidele ja kollektsionääridele luba A-klassi tulirelvade, tulirelva oluliste osade ja laskemoona omandamiseks ja valdamiseks, kui see on vajalik ajaloolistel, kultuurilistel, teaduslikel, tehnilistel, hariduslikel või kultuuripärandiga seotud põhjustel, tingimusel et muuseumid ja kollektsionäärid tõendavad enne loa saamist, et nad on võtnud vajalikke meetmeid, et vältida ohtu avalikule julgeolekule ja avalikule korrale, sh hoiustavad relvi ja laskemoona nõuetekohaselt.
Loa andmisel tuleks võtta arvesse ja see peaks peegeldama konkreetset olukorda, sh kollektsiooni olemust ja eesmärke, ning liikmesriikidel tuleks tagada kollektsionääride ja kollektsioonide jälgimise süsteemi olemasolu.
Relvakaupmeestel ja vahendajatel ei peaks olema keelatud käidelda A-klassi tulirelvi, tulirelva olulisi osi ja laskemoona, kui kõnealuste tulirelvade, tulirelva oluliste osade ja laskemoona omandamine ja valdamine on erandkorras lubatud juhul, kui nende käitlemine on vajalik relvade laskekõlbmatuks muutmiseks või ümberehitamiseks, või muudel direktiivis 91/477/EMÜ (nagu seda on muudetud käesoleva direktiiviga) ette nähtud juhtudel.
Samuti ei tohiks relvakaupmeestel ja vahendajatel keelata käidelda selliseid tulirelvi, tulirelva olulisi osi ja laskemoona juhtudel, mis ei ole hõlmatud direktiiviga 91/477/EMÜ (nagu seda on muudetud käesoleva direktiiviga), näiteks tulirelvade, tulirelva oluliste osade ja laskemoona eksport väljapoole liitu või relvade omandamine relvajõudude, politsei või ametiasutuste poolt.
Relvakaupmehed ja vahendajad peaksid saama keelduda sooritamast kõiki kahtlasi tehinguid terviklike padrunite või laskemoona süütelaenguga komponentide omandamiseks.
Tehingut võib pidada kahtlaseks näiteks juhul, kui see hõlmab eraviisilise kasutamise jaoks ebatüüpilisi koguseid või kui ostja näib olevat laskemoona kasutamises võhik või nõuab võimalust maksta sularahas ega soovi oma isikut tõendada.
Relvakaupmehed ja vahendajad peaksid ka saama teatada sellistest kahtlastest tehingutest pädevatele asutustele.
On suur oht, et akustilisi relvi ja muid paukpadruneid laskvaid tulirelvi ehitatakse ümber tegelikeks tulirelvadeks.
Seepärast on oluline tegeleda probleemiga, mida kujutab endast selliste ümberehitatud tulirelvade kuritegevuses kasutamine, eelkõige nende lisamisega direktiivi 91/477/EMÜ kohaldamisalasse.
Et vältida hoiatus- ja signaalrelvade sellist tootmist, mis võimaldab neid ümber ehitada püssirohu toimel haavli, kuuli või lendkeha väljalaskmiseks, peaks komisjon kehtestama tehnilised nõuded eesmärgiga tagada, et neid relvi ei oleks võimalik selliselt ümber ehitada.
Võttes arvesse suurt ohtu, et nõuetele mittevastavalt laskekõlbmatuks muudetud tulirelvad muudetakse taas laskekõlblikuks, ja eesmärgiga tõhustada turvalisust kogu liidus, peaksid sellised tulirelvad kuuluma direktiivi 91/477/EMÜ kohaldamisalasse.
Tuleks esitada laskekõlbmatuks muudetud tulirelva määratlus, mis peegeldaks tulirelvade laskekõlbmatuks muutmise üldpõhimõtteid, mis on kehtestatud tulirelvade, nende osade, lisaseadiste ja laskemoona ebaseaduslikku valmistamist ja nendega ebaseaduslikku kauplemist tõkestava protokolliga, mis on lisatud nõukogu otsusele 2014/164/EL, [5] millega see protokoll võetakse üle liidu õigusraamistikku.
Liidu kodanike ja liikmesriikide solidaarsus on üks universaalsetest väärtustest, millel liit rajaneb.
See ühine väärtus annab suuna liidu tegevusele ja tagab vajaliku ühtsuse, et tulla toime ühiskonna praeguste ja tulevaste probleemidega, mille lahendamisele noored eurooplased oma solidaarsust praktikas näidates tahavad kaasa aidata.
Solidaarsus suurendab noorte huvi ühise Euroopa projekti vastu.
Solidaarsuse põhimõte on sätestatud Euroopa Liidu lepingu (ELi leping) artiklis 2 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta preambulis.
14. septembri 2016. aasta kõnes Euroopa Liidu olukorra kohta rõhutati vajadust investeerida noortesse ja teatati Euroopa solidaarsuskorpuse loomisest, mille eesmärk on luua noortele kogu liidus võimalusi ühiskonda sisuliselt panustada, näidata üles solidaarsust ning arendada oma oskusi, pädevusi ja teadmisi, omandades seega väärtuslikke inimlikke kogemusi, mis on väga tähtis ka selleks, et tekiks aktiivne ja kaasatud liidu kodanikkond.
7. detsembri 2016. aasta teatises „Euroopa solidaarsuskorpus“ rõhutas komisjon vajadust tugevdada solidaarsustöö aluseid kogu Euroopas, pakkuda noortele rohkem ja paremaid võimalusi eri valdkondi hõlmavaks kvaliteetseks solidaartegevuseks ning toetada riiklikke, piirkondlikke ja kohalikke osalejaid nende püüdlustes tulla toime eri probleemide ja kriisidega.
Teatisega käivitati Euroopa solidaarsuskorpuse esimene etapp, milles võeti kasutusele mitmesugused liidu programmid, et pakkuda noortele üle kogu liidu vabatahtliku tegevuse, praktika või tööga seotud võimalusi.
Olenemata sellest, kas tegevus toimub enne või pärast käesoleva määruse jõustumist, peaks jätkama selle suhtes selliste õigusnormide ja tingimuste kohaldamist, mis on sätestatud vastava liidu programmi raames, millest tegevust Euroopa solidaarsuskorpuse esimeses etapis rahastati.
Käesoleva määruse kontekstis võiks solidaarsus tähendada kõigi isikute vastutustunnet, igaühe valmidust tegutseda üldiseks hüvanguks, mis väljendub konkreetsetes tegudes ilma vastuteeneid ootamata.
Noortele tuleks pakkuda hõlpsasti kättesaadavaid võimalusi osaleda kvaliteetses solidaartegevuses, millel on tugev Euroopa mõõde, et aidata osalevates riikides seeläbi tugevdada ühtekuuluvust, solidaarsust, sotsiaalset sidusust ja demokraatiat, millest võidaksid kohalikud kogukonnad; osalemine täiustaks samal ajal noorte pädevusi ja toetaks nende isiklikku arengut, mis tõstaks omakorda nende enesehinnangut, suurendaks iseseisvust ja õpitahet, stimuleeriks nende haridusalast, sotsiaalset, kunsti-, keelte- ja kultuurialast arengut, arendaks neid nii ühiskondlikult kui ka erialaselt, suurendaks nende kodanikuaktiivsust, tööalast konkurentsivõimet ja lihtsustaks üleminekut tööturule.
Selline solidaartegevus toetaks ka osalevate noorte liikuvust.
Käesoleva määrusega luuakse liidu meede „Euroopa solidaarsuskorpus“, millele rajada positiivseid ühiskondlikke muutusi, toetades kogukondi ja organisatsioone, kes on pühendunud solidaarsuse tugevdamisele kogu Euroopas.
Seega nähakse määrusega ette liidu meetme rahastamise vahend, mis võetakse järjepidevalt kasutusele alates käesoleva määruse jõustumise kuupäevast ning millega pannakse alus Euroopa solidaarsuskorpusele kui kogukonnale ning inspiratsiooniallikale Euroopas tugevama solidaarsuse loomiseks Euroopa solidaarsuskorpuse raames toimuva tegevuse mõju suurendamise kaudu.
Noortele pakutav solidaartegevus peaks olema kvaliteetne selles mõttes, et see peaks aitama saavutada Euroopa solidaarsuskorpuse eesmärke ja lahendada ühiskondlikke probleeme, tegeledes kohalike kogukondade vajadustega.
Solidaartegevus peaks pakkuma noortele võimaluse omandada väärtuslikke pädevusi isiklikuks, sotsiaalseks, ja erialaseks arenguks ning arenguks kodanikuna, hõlmama kindlat õppe- ja koolitusmõõdet, olema kättesaadav kõikidele noortele ning seda peaks ellu viima ohututes ja tervislikes tingimustes ning nõuetekohaselt valideerima.
Solidaartegevus ei tohiks avaldada negatiivset mõju olemasolevatele töö- või praktikakohtadele ning peaks ettevõtete sotsiaalse vastutuse raames võetud kohustusi tugevdama, mitte neid asendama.
Kui konkreetsed nõuded on täidetud, peaks iga Euroopa solidaarsuskorpuses osaleda sooviv organisatsioon, olenemata sellest, kas teda rahastatakse Euroopa solidaarsuskorpuse eelarvest, mõnest muust liidu programmist või mõnest teistsugusest rahastamisallikast, saama kvaliteedimärgise.
Kvaliteedimärgise nõuet ei tuleks kohaldada füüsiliste isikute suhtes, kes taotlevad rahalist toetust oma solidaarsusprojektile mõne mitteametliku rühma osalevate isikute nimel.
Osalevatele organisatsioonidele antav kvaliteedimärgis peaks kinnitama, et need organisatsioonid suudavad tagada pakutava solidaartegevuse kvaliteedi.
Kvaliteedimärgise andmise menetlus peaks toimuma Euroopa solidaarsuskorpuse rakendusasutustes mõistetavalt ja läbipaistvalt.
Kvaliteedimärgise nõuetele vastavust tuleks regulaarselt uuesti hinnata ja märgise peaks saama tagasi võtta, kui uuesti hindamise käigus ilmneb, et märgise andmise tingimused ei ole enam täidetud.
Euroopa solidaarsuskorpus oleks esimene koht, kus kogu liidus alustada solidaartegevusega.
Tuleks tagada Euroopa solidaarsuskorpuse kooskõla ja vastastikune täiendavus muude asjakohaste liidu poliitikavaldkondade, programmide ja vahenditega.
Euroopa solidaarsuskorpus peaks rajanema olemasolevate ja varasemate programmide, eelkõige programmide „Erasmus+“ ja „Aktiivsed noored“ tugevatel külgedel ja koostoimel.
Samuti peaks see täiendama liikmesriikide jõupingutusi toetada noori ja lihtsustada nende üleminekut koolist tööellu selliste skeemide nagu noortegarantii raames, mis loodi kooskõlas nõukogu 22. aprilli 2013. aasta soovitusega noortegarantii loomise kohta, pakkudes neile täiendavaid võimalusi osaleda solidaarstegevuses praktika- või töökoha kaudu oma koduriigis või välismaal.
Sa peaks tagama vastastikuse täiendavuse Euroopa solidaarsuskorpusega kokkusobivate olemasolevate liidu tasandi võrgustikega, nt avalike tööturuasutuste võrgustiku, EURESe ja Eurodeski võrgustikuga.
Lisaks tuleks tugevdada olemasolevate seotud kavade ja Euroopa solidaarsuskorpuse täiendavust ja lojaalset koostööd, eelkõige noorte solidaarsuse, vabatahtliku tegevuse, kodanikuteenistuse ja liikuvuse kavadega riigi, piirkonna või kohalikul tasandil, samuti solidaarsuse ja noortega seotud prioriteetidega osalevates riikides, kui see on asjakohane, et selliste kavade mõju ja omadusi vastastikku edendada ja rikastada ning tugineda headele tavadele.
Euroopa solidaarsuskorpus ei peaks asendama sarnaseid riiklikke solidaarsuse, vabatahtliku tegevuse, kodanikuteenistuse või liikuvuse kavasid.
Kõikidele noortele peaks riikides tagama võrdse juurdepääsu solidaartegevusele.
Peaks julgustama partnerlusi Euroopa võrgustikega, mis on spetsialiseerunud konkreetsete kiireloomuliste ühiskondlike probleemide lahendamisele.
Euroopa solidaarsuskorpuse maksimaalse mõju saavutamiseks peaksid muud liidu programmid saama kaasa aidata Euroopa solidaarsuskorpuse eesmärkide saavutamisele, toetades selle vastutusalasse kuuluvat tegevust.
Seda kaasabi tuleks rahastada kooskõlas asjaomaste programmide õigusaktidega, et tagada liikmesriikides noorte, kodanikuühiskonna ja olemasolevate vabatahtliku tegevuse kavade parem kaasamine.
Kui osalevad organisatsioonid on saanud kehtiva kvaliteedimärgise, tuleks neile anda juurdepääs Euroopa solidaarsuskorpuse portaalile ning nad peaksid saama kasutada vastavalt solidaartegevuse liigile pakutavaid kvaliteedi- ja toetusmeetmeid.
Euroopa solidaarsuskorpus peaks avama noortele uusi võimalusi osaleda vabatahtlikus tegevuses, praktikas või töös, samuti töötada välja ja arendada nende enda algatatud solidaarsusprojekte, millel on ilmne Euroopa lisaväärtus.
Kõnealused võimalused peaksid aitama vastata rahuldamata ühiskondlikele vajadustele ja tugevdada kogukondi ning edendada noorte isiklikku, haridusalast, sotsiaalset ja erialast arengut ning arengut kodanikuna.
Euroopa solidaarsuskorpus peaks toetama ka selles osalevate isikute ja organisatsioonide võrgustikutegevust, samuti meetmeid, mis aitavad tagada toetatava tegevuse kvaliteeti ja parandada tegevuse käigus omandatud õpiväljundite valideerimist.
Samuti peaks see aitama solidaartegevuses osalevaid olemasolevaid organisatsioone toetada ja tugevdada.
Vabatahtlik tegevus on formaalse ja mitteformaalse õppimise kontekstis rikkalik kogemus, mis edendab noorte isiklikku, sotsiaalhariduslikku ja erialast arengut ning tööalast konkurentsivõimet ja kodanikuaktiivsust.
Vabatahtlik tegevus ei tohiks asendada praktika- või töökohti ning see peaks põhinema kirjalikul vabatahtliku tegevuse lepingul.
Komisjon ja liikmesriigid teevad noorte vabatahtliku tegevuse valdkonnas koostööd avatud koordinatsiooni meetodil.
Praktika- ja töökohad peaksid olema vabatahtlikust tegevusest selgelt eristatud, nii rahalisest kui ka organisatsioonilisest seisukohast.
Praktikakohad ei tohiks ühelgi juhul kujuneda töökohtade asendajaks.
Tasustatud praktika- ja töökohad võivad aga olla ebasoodsas olukorras olevatele ja vähemate võimalustega noortele stiimuliks, et osaleda solidaarsust arendavas tegevuses, mis teisiti ei oleks neile kättesaadav.
Praktikakohad võivad lihtsustada noorte üleminekut hariduse omandamiselt tööellu ning suurendada nende tööalast konkurentsivõimet, mis on nende püsiva tööturule integreerimise seisukohast peamise tähtsusega.
Euroopa solidaarsuskorpuse raames pakutava praktika ja töö eest peaks alati tasuma Euroopa solidaarsuskorpuses osalejat vastuvõttev või töölevõttev osalev organisatsioon.
Praktikakohad peaksid põhinema kirjalikel praktikalepingutel kooskõlas praktika toimumise riigis kohaldatava õigusega, kui see on asjakohane, ja vastama põhimõtetele, mis on esitatud nõukogu 10. märtsi 2014. aasta soovituses praktika kvaliteediraamistiku kohta.
Euroopa Elu- ja Töötingimuste Parandamise Fond (Eurofound) asutati nõukogu määrusega (EMÜ) nr 1365/75, et aidata kaasa paremate elu- ja töötingimuste kavandamisele ja loomisele tegevuste kaudu, mille sihiks on laiendada ja levitada teadmisi.
Sellega seoses peaks Eurofound arvesse võtma ka keskpikka ja pikaajalist perspektiivi.
Alates selle asutamisest 1975. aastal on Eurofoundil olnud oluline roll elu- ja töötingimuste parandamise toetamisel kogu liidus.
Samas on elu- ja töötingimuste kontseptsioon ja tähendus ühiskonna arengu ning oluliste muutuste tõttu tööturul muutunud.
Eurofound annab liidu institutsioonidele ja asutustele, liikmesriikidele ja sotsiaalpartneritele Eurofoundi pädevusvaldkonnas erialast teavet, mis kätkeb endas lisaväärtust.
Eurofound peaks jätkama uuringute tegemist, et tagada elu- ja töötingimuste ning tööturu suundumuste võrdleva analüüsimise jätkuvus liidus.
Samuti on oluline, et Eurofound teeks tihedat koostööd asjakohaste rahvusvaheliste, liidu ja riigi tasandi asutustega.
Eurofoundil on kontaktbüroo Brüsselis.
Eurofoundi puudutavaid finantssätteid ning programmitööd ja aruandlust käsitlevaid sätteid tuleks ajakohastada.
Komisjoni delegeeritud määruses (EL) nr 1271/2013 on sätestatud, et Eurofound teeb eel- ja järelhindamisi nende programmide ja tegevuste puhul, millega kaasnevad märkimisväärsed kulud.
Oma mitmeaastase ja iga-aastase programmitöö koostamisel peaks Eurofound kõnealuseid hindamisi arvesse võtma.
Selleks et tagada Eurofoundi täielik iseseisvus ja sõltumatus ning võimaldada tal nõuetekohaselt täita oma eesmärke ja ülesandeid kooskõlas käesoleva määrusega, peaks tal olema piisav eraldiseisev eelarve, mille peamine tuluallikas on liidu üldeelarvest makstav toetus.
Eurofoundi suhtes tuleks kohaldada liidu eelarvemenetlust selles osas, mis hõlmab liidu rahalist toetust ja muid liidu üldeelarvest makstavaid toetusi.
Eurofoundi raamatupidamisarvestust peaks auditeerima kontrollikoda.
Eurofoundi toimimiseks vajalikke tõlketeenuseid peaks osutama Euroopa Liidu Asutuste Tõlkekeskus (edaspidi „tõlkekeskus“).
Eurofound peaks koos tõlkekeskusega kehtestama kvaliteedi, õigeaegsuse ja konfidentsiaalsuse näitajad, määrama sõnaselgelt kindlaks Eurofoundi vajadused ja prioriteedid ning looma tõlkeprotsessi jaoks läbipaistva ja objektiivse korra.
Eurofoundi töötajaid käsitlevad sätted tuleks viia kooskõlla personalieeskirjadega ja liidu muude teenistujate teenistustingimustega (edaspidi „muude teenistujate teenistustingimused“), mis on kehtestatud nõukogu määrusega (EMÜ, Euratom, ESTÜ) nr 259/68.
Eurofound peaks võtma vajalikud meetmed, et tagada konfidentsiaalse teabe turvaline käsitlemine ja töötlemine.
Vajaduse korral peaks Eurofound võtma vastu julgeolekunormid, mis on samaväärsed nendega, mis on sätestatud komisjoni otsustes (EL, Euratom) 2015/443 ja (EL, Euratom) 2015/444.
Seoses eelarve ning haldusnõukogu, tegevdirektori ja töötajatega on vaja kehtestada üleminekusätted, et tagada Eurofoundi tegevuse jätkumine kuni käesoleva määruse rakendumiseni,
Käesolevas direktiivis sätestatud kohustuslik erand peaks piirama reprodutseerimisõigust selliselt, et võimaldada nende toimingute tegemist, mis on vajalikud teose või muu kaitstud objekti muutmiseks, teisendamiseks või kohandamiseks nii, et sellest on võimalik teha ligipääsetavas vormis koopiat, mis muudab asjaomase teose või muu kaitstud objekti soodustatud isikule ligipääsetavaks.
See hõlmab vahendeid, mis on vajalikud teabe sirvimiseks ligipääsetavas vormis koopias.
Samuti hõlmab see muudatusi, mis võivad olla vajalikud, kui teose või muu kaitstud objekti vorm on teatavatele soodustatud isikutele juba ligipääsetav, kuid ei pruugi olla ligipääsetav teistele soodustatud isikutele kas teistsuguse häire või puude või sellise häire või puude teistsuguse ulatuse tõttu.
Käesolevas direktiivis sätestatud lubatud kasutusviiside hulka peaks kuuluma ligipääsetavas vormis koopiate valmistamine soodustatud isikute või nende vajadustega tegelevate selliste pädevate üksuste poolt, olenemata sellest, kas pädevad üksused on avalik-õiguslikud või eraõiguslikud organisatsioonid, nagu raamatukogud, haridusasutused ja muud mittetulundusühendused, või kas nad tegelevad trükikirja lugemise puudega isikute vajadustega ühe oma põhitegevuse osana, institutsioonilise kohustusena või avalikke huvisid teenivate ülesannete ühe osana.
Käesolevas direktiivis sätestatud kasutusviisid peaksid hõlmama ka ligipääsetavas vormis koopiate valmistamist soodustatud isikute ainukasutuseks sellise füüsilise isiku poolt, kes teeb seda soodustatud isiku nimel või abistab soodustatud isikut niisuguse koopia valmistamisel.
Ligipääsetavas vormis koopiaid tuleks teha üksnes sellistest teostest ja muudest kaitstud objektidest, mis on soodustatud isikutele või pädevatele üksustele õiguspäraselt ligipääsetavad.
Liikmesriigid peaksid tagama, et lepingutest tulenevad sätted, millega püütakse kõnealuse erandi kohaldamist mingil viisil piirata või takistada, ei tooks kaasa õiguslikke tagajärgi.
Käesolevas direktiivis sätestatud erand peaks võimaldama pädevatel üksustel liidu piires käesoleva direktiivi kohaldamisalasse kuuluvate teoste ja muude kaitstud objektide ligipääsetavas vormis koopiaid valmistada ja neid nii veebis kui ka mujal levitada.
Direktiiviga ei tuleks kehtestada pädevatele üksustele kohustust koopiaid valmistada ja levitada.
Ühes liikmesriigis valmistatud ligipääsetavas vormis koopiaid peaks olema võimalik saada kõikides liikmesriikides, et tagada nende suurem kättesaadavus kogu siseturul.
See vähendaks kogu liidus nõudlust sellise töö dubleerimise järele, mis seisneb samast teosest või muust kaitstud objektist ligipääsetavas vormis koopiate tegemises, mis aitaks kokku hoida kulusid ja suurendada tõhusust.
Seetõttu tuleks käesoleva direktiiviga tagada, et mis tahes liikmesriigis pädevate üksuste poolt valmistatud ligipääsetavas vormis koopiaid võivad soodustatud isikud ja pädevad üksused levitada ja kasutada kogu liidu piires.
Sellise piiriülese vahetuse tugevdamiseks ning pädevate üksuste vastastikuse identifitseerimise ja koostöö hõlbustamiseks tuleks soodustada liidus asuvate pädevate üksuste nimede ja kontaktandmete ning võimaluse korral nende veebisaitide andmete vabatahtlikku jagamist.
Selleks peaksid liikmesriigid edastama pädevatelt üksustelt saadud teabe komisjonile.
See ei peaks kohustama liikmesriike kontrollima sellise teabe täpsust ja täielikkust või selle vastavust riigisisesele õigusele, millega nad käesoleva direktiivi üle võtavad.
Komisjon peaks tegema kõnealused andmed liidu tasandi teabekeskuse kaudu veebis kättesaadavaks.
See aitaks pädevatel üksustel ning soodustatud isikutel ja õiguste omajatel kooskõlas käesoleva direktiivi ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) 2017/1563 [10] sätetega võtta pädevate üksustega ühendust lisateabe saamiseks.
Eelnimetatud teabekeskus peaks olema täienduseks teabepunktile, mille loob vastavalt Marrakechi lepingule Maailma Intellektuaalse Omandi Organisatsioon (WIPO) ning mille eesmärk on hõlbustada pädevate üksuste identifitseerimist ja koostööd rahvusvahelisel tasandil.
Nõuded, mida liikmesriigid võivad tegevusloa või tunnustamise eeltingimusena pädevatele üksustele esitada, näiteks seoses soodustatud isikutele üldist laadi teenuste pakkumisega, ei tohiks takistada üksusi, keda käesoleva direktiivi kohane pädeva üksuse mõiste hõlmab, rakendamast käesoleva direktiiviga lubatud kasutusviise.
Pidades silmas käesolevas direktiivis sätestatud erandi ainukordsust, selle spetsiifilist ulatust ja vajadust tagada soodustatud isikute jaoks õiguskindlus, ei peaks liikmesriikidel olema lubatud kehtestada erandi kohaldamiseks täiendavaid, käesolevas direktiivis sätestamata nõudeid, nagu näiteks ligipääsetavas vormis teoste kaubandusvõrgus kättesaadavuse eelnev kontroll.
Liikmesriikidel tuleks lubada ette näha teoste või muude kaitstud objektide lubatud viisil kasutamise hüvitamise kord üksnes pädevate üksuste puhul.
Selleks et vältida soodustatud isikute koormamist ja pädevatele üksustele ülemääraste nõuete esitamist ning mitte takistada ligipääsetavas vormis koopiate piiriülest levitamist, on oluline, et liikmesriikide võimalusi sellise hüvitamise korra kujundamisel piiratakse.
Seepärast ei tohiks hüvitamiskorraga nõuda soodustatud isikutelt maksete tegemist.
Hüvitamiskord peaks reguleerima üksnes kasutamist korra kehtestanud liikmesriigi territooriumil asuvate pädevate üksuste poolt ning sellega ei tohiks nõuda maksete tegemist teistes liikmesriikides või Marrakechi lepinguga liitunud kolmandates riikides asuvatelt pädevatelt üksustelt.
Liikmesriigid peaksid tagama, et sellise hüvitamiskorraga ei kehtestata ligipääsetavas vormis koopiate piiriülese vahetamise puhul koormavamaid nõudeid kui riigisisese vahetuse puhul, sealhulgas hüvitise vormi ja võimaliku suuruse osas.
Hüvitise suuruse määramisel tuleks piisavalt arvesse võtta pädevate üksuste tegevuse mittetulunduslikku iseloomu, direktiivi üldhuvieesmärke, erandiga soodustatud isikute huve, õiguste omajale tekkivat võimalikku kahju ning vajadust tagada ligipääsetavas vormis koopiate piiriülene levik.
Veel tuleks arvestada iga juhtumi eripära, mille tingib konkreetse ligipääsetavas vormis koopia valmistamine.
Kui õiguste omajale tekkiv kahju on minimaalne, ei tohiks hüvitise maksmise kohustust tekkida.
ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooniga, mille osaline liit on, tagatakse puudega inimestele õigus saada juurdepääs teabele ja haridusele ning õigus osaleda kultuuri-, majandus- ja ühiskonnaelus teistega võrdsetel alustel.
Käesoleva direktiivi vastuvõtmisega soovib liit tagada, et soodustatud isikutel oleks kõikjal siseturul juurdepääs ligipääsetavas vormis raamatutele ja muudele trükistele.
Käesolev direktiiv on niisiis esimene oluline samm puudega inimeste jaoks teoste ligipääsetavuse parandamisel.
Komisjon peaks hindama selliste ligipääsetavas vormis teoste ja muude kaitstud objektide ligipääsetavust, mida käesolev direktiivi ei reguleeri, ning ligipääsetavas vormis teoste ja muude kaitstud objektide ligipääsetavust muu puudega isikute jaoks.
On oluline, et komisjon jälgiks sellealast olukorda tähelepanelikult.
Vajaduse korral võiks komisjoni esitatud aruande põhjal kaaluda käesoleva direktiivi kohaldamisala muutmist.
Liikmesriikidel tuleks lubada jätkuvalt kehtestada puudega isikute huvides erandeid või piiranguid ka olukorras, mida käesolev direktiiv ei reguleeri, eeskätt direktiivi 2001/29/EÜ artikli 5 lõike 3 punkti b kohaselt käesoleva direktiiviga hõlmamata teoste ja muude kaitstud objektide ja teistsuguste puuete puhul.
Käesolev direktiiv ei takista liikmesriike kehtestamast erandeid või piiranguid liidu autoriõigusega ühtlustamata õiguste puhul.
Käesolevas direktiivis austatakse põhiõigusi ja järgitakse eelkõige hartas ja ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsioonis tunnustatud põhimõtteid.
Seepärast tuleks käesolevat direktiivi tõlgendada ja kohaldada kooskõlas nende õiguste ja põhimõtetega.
Marrakechi lepinguga on kehtestatud teatavad kohustused seoses ligipääsetavas vormis koopiate vahetamisega liidu ja lepingu osalisest kolmandate riikide vahel.
Liidu poolt nende kohustuste täitmiseks võetud meetmed on ette nähtud määruses (EL) 2017/1563, mida tuleks tõlgendada koostoimes käesoleva direktiiviga.
Kuna käesoleva direktiivi eesmärki, nimelt parandada liidus pimedate, nägemispuudega või muu trükikirja lugemise puudega isikute juurdepääsu autoriõigusega ja autoriõigusega kaasnevate õigustega kaitstud teostele ja muudele objektidele, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab seda selle ulatuse ja toime tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega.
punktid e ja f jäetakse välja;
lõiget 4 muudetakse järgmiselt:
punkti a kolmas taane asendatakse järgmisega:
nad vastavad täielikult dünaamilise tõstejõuga laevade ohutuse koodeksi (DSC koodeks) nõuetele, mis sisalduvad IMO resolutsioonis A.373(10) (ajakohastatud versioon);“;
punkt c asendatakse järgmisega:
kiirreisilaeva ja selle varustuse ehitus ja hooldus peavad vastama tunnustatud organisatsiooni kiirlaevade klassifitseerimise eeskirjadele või samaväärsetele eeskirjadele, mida ametiasutus kasutab vastavalt direktiivi 2009/15/EÜ artikli 11 lõikele 2.“;
Uute ja olemasolevate laevade ulatuslik remont, ümberehitus ja muutmine ning asjaomane varustamine peab vastama lõike 2 punktis a sätestatud nõuetele, mida kohaldatakse uute laevade suhtes; laeva ümberehitust, mille eesmärk on üksnes laeva parema vastupidavuse saavutamine, ei loeta ulatuslikuks muutmiseks.
Enne 20. detsembrit 2017 samaväärsest materjalist ehitatud laevad peavad vastama käesoleva direktiivi nõuetele hiljemalt 22. detsembriks 2025.
Erandina käesolevast direktiivist võib liikmesriik, kellel on 20. detsembril 2017 rohkem kui 60 oma lipu all sõitvat reisilaeva, mis on ehitatud alumiiniumisulamist, teha järgmised erandid käesolevast direktiivist järgmistele reisilaevadele järgmisteks ajavahemikeks:
B-, C- ja D-klassi reisilaevade puhul, mis on ehitatud alumiiniumisulamist pärast 20. detsembrit 2017, kümne aasta kestel pärast nimetatud kuupäeva, ning
tingimusel, et need laevad sõidavad üksnes selle liikmesriigi sadamate vahel.
Liikmesriik, kes soovib käesolevat erandit kasutada, teatab komisjonile oma kavatsusest hiljemalt 21. detsembriks 2019 ning teavitab komisjoni kavatsuse sisust.
Ta teavitab komisjoni ka hilisematest muudatustest.
Komisjon teavitab teisi liikmesriike vastavalt artikli 9 lõikele 4.“
C-klassi ro-ro-reisiparvlaevad, millele pandi kiilud või mis olid samasuguses ehitusjärgus 1. oktoobril 2004 või pärast seda, ning kõik A- ja B-klassi ro-ro-reisiparvlaevad peavad vastama direktiivi 2003/25/EÜ artiklitele 6, 8 ja 9.“;
lõige 2 jäetakse välja.
lõike 3 teine lõik jäetakse välja;
Liikmesriik võib lõikes 4 sätestatud korras võtta meetmeid, mis lubavad kohaldada käesoleva direktiivi teatavate erinõuetega samaväärseid nõudeid, kui samaväärsed nõuded on vähemalt sama tulemuslikud kui direktiivis sätestatud nõuded.“;
Lõikest 1, 2 või 3 tulenevaid õigusi kasutav liikmesriik toimib käesoleva lõike teise kuni seitsmenda lõigu kohaselt.
Liikmesriik teatab komisjonile meetmetest, mida ta kavatseb võtta, ja teatab ühtlasi üksikasjadest, mis on piisavad ohutustaseme säilimises veendumiseks.
Kui kuue kuu jooksul pärast teatamist võtab komisjon rakendusaktina vastu otsuse, et kavandatud meetmed ei ole põhjendatud, peab kõnealune liikmesriik kavandatud meetmeid muutma või jätma need vastu võtmata.
Võetavaid meetmeid täpsustatakse riigi asjakohaste õigusaktidega ning neist teatatakse komisjonile ja teistele liikmesriikidele.
Iga sellist meedet kohaldatakse kõigi sama klassi reisilaevade või samade täpsustatud tingimuste kohaselt tegutsevate veesõidukite suhtes, diskrimineerimata nende lipuriiki või nende reederit kodakondsuse või tegevuskoha alusel.
Lõikes 3 osutatud meetmeid kohaldatakse üksnes seni, kuni laev või veesõiduk tegutseb kindlaks määratud tingimustes.
Liikmesriigid teatavad komisjonile teises ja neljandas lõigus osutatud meetmetest komisjoni poolt sel eesmärgil loodava ja hallatava andmebaasi kaudu, millele on juurdepääs komisjonil ja liikmesriikidel.
Komisjon teavitab võetud meetmetest avalikul veebisaidil.“;
lõike 5 punkt c asendatakse järgmisega:
komisjon võtab rakendusaktina vastu otsuse, kas liikmesriigi otsus peatada sellise laeva või veesõiduki käitamine või kehtestada lisameetmed on põhjendatud tõsise ohuga inimelule, varale või keskkonnale, ning – kui peatamine või lisameetmete kehtestamine ei ole põhjendatud – võtab rakendusaktina vastu otsuse, mille kohaselt peab asjaomane liikmesriik peatamist või meetmete võtmist käsitleva otsuse tühistama.
konkreetseid viiteid artikli 2 punktides g, m, q ja zb, artikli 3 lõike 2 punktis a, artikli 6 lõike 1 punktis b ja artikli 6 lõike 2 punktis b nimetatud rahvusvahelistele konventsioonidele ja IMO resolutsioonidele.“;
lõikes 2
kogemustele tuginedes kohandada rahvusvahelistesse konventsioonidesse B-, C- ja D-klassi laevade ja veesõidukite suhtes tehtud muudatustes leiduvaid tehnilisi kirjeldusi;“;
lihtsustada ja täpsustada tehnilisi elemente, tuginedes rakendamisel saadud kogemustele;
ajakohastada viited muudele liidu õigusaktidele, mida kohaldatakse kohalikke rannasõite tegevate reisilaevade suhtes.“;
lõiked 3 ja 4 asendatakse järgmisega:
Komisjonil on õigus võtta kooskõlas artikliga 10a vastu delegeeritud õigusakte käesoleva artikli lõigetes 1 ja 2 osutatud käesoleva direktiivi muudatuste vastuvõtmiseks.
Erandlikel asjaoludel, kui see on komisjoni asjakohase analüüsi kohaselt õigustatud, ja selleks, et hoida ära tõsine ja lubamatu oht meresõiduohutusele, tervisele, laeva pardal kehtivatele elamis- ja töötingimustele või merekeskkonnale või vältida vastuolu liidu merendusalaste õigusaktidega, on komisjonil õigus võtta kooskõlas artikliga 10a vastu delegeeritud õigusakte, millega muudetakse käesolevat direktiivi, et artiklis 2 osutatud rahvusvaheliste õigusaktide muudatust käesoleva direktiivi rakendamisel mitte kohaldada.
Delegeeritud õigusaktid võetakse vastu vähemalt kolm kuud enne asjaomase muudatusega vaikivaks nõustumiseks rahvusvaheliselt kindlaks määratud aja möödumist või kõnealuse muudatuse kavandatud jõustumiskuupäeva.
Delegeeritud õigusakti jõustumisele eelneval perioodil hoiduvad liikmesriigid kõikidest algatustest, mille eesmärk on lõimida muudatus siseriiklikesse õigusaktidesse või kohaldada asjaomase rahvusvahelise õigusakti muudatust.“
Alates Europassi CV loomisest 2004. aastal on koostatud rohkem kui 100 miljonit elektroonilist Europassi CVd.
Kahe kvalifikatsioonilisa mudelis (Europassi diplomilisa ja Europassi kutsetunnistuse lisa) esitatakse teave teatava kvalifikatsiooniga seotud õpingute sisu ja õpiväljundite ning kvalifikatsiooni väljastanud riigi haridussüsteemi kohta.
Europassi keelepassi kasutatakse keeleoskuse kirjeldamiseks.
Europassi õpirändetunnistuse mudelis kirjeldatakse välismaal õpingute või töö käigus omandatud oskusi.
Nõukogu 22. mai 2017. aasta soovitus annab ühise võrdlusraamistiku, mille abil üksikisikud ja organisatsioonid saavad võrrelda eri kvalifikatsioonisüsteeme ja nendega hõlmatud kvalifikatsioonide tasemeid.
Nõukogu 20. detsembri 2012. aasta soovituses kutsutakse liikmesriike üles kehtestama hiljemalt 2018. aastaks, riigi olusid ja eripära arvesse võttes ning neile sobivatel tingimustel, mitteformaalse ja informaalse õppe valideerimise kord, mis võimaldab isikute mitteformaalse ja informaalse õppimise teel saadud teadmised, oskused ja kompetentsid valideerida ning anda neile täiskvalifikatsiooni või asjakohasel juhul osalise kvalifikatsiooni.
Nõukogu 28. mai 2004. aasta resolutsioonis (strateegiate, süsteemide ja tavade tugevdamise kohta elukestva nõustamise valdkonnas) esitatakse elukestva nõustamise poliitika üldeesmärgid kõigi liidu kodanike jaoks.
Nõukogu 21. novembri 2008. aasta resolutsioonis juhitakse tähelepanu sellele, kui tähtis on elukestva õppe jaoks nõustamine.
Euroopa õppimisvõimaluste ja kvalifikatsioonide portaali kaudu pääseb ligi teabele Euroopa eri haridussüsteemides pakutavate õppimisvõimaluste ja kvalifikatsioonide kohta ning riiklike kvalifikatsiooniraamistike võrdlemise kohta Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku abil.
ELi oskuste ülevaade annab teavet eri ametite ja konkreetsete sektorite jaoks vajalike oskuste kohta, sh nõudluse ja pakkumise kohta riigi tasandil.
Vabade töökohtade ja muude tööturusuundumuste analüüsimine on laialt levinud meetod oskuste prognoosimiseks, et mõista selliseid probleeme nagu oskuste nappus ning kvalifikatsioonide nõudlusele mittevastavus.
Mitmekeelse oskuste, kompetentside, kvalifikatsioonide ja ametite Euroopa klassifikaatoriga (ESCO), mida komisjon tihedas koostöös liikmesriikide ja huvirühmadega arendab ja pidevalt ajakohastab, soovitakse suurendada oskuste ja kvalifikatsioonide läbipaistvust nii hariduses ja koolituses kui ka tööga seotud eesmärkidel.
Pärast asjakohast katsetamist ja võttes nõuetekohaselt arvesse liikmesriikide seisukohta, võib komisjon ESCOt kasutada Europassi raamistikus; liikmesriigid kasutavad ESCOt vabatahtlikkuse alusel pärast seda, kui nad on seda katsetanud ja hinnanud.
Euroopa tööturuasutuste võrgustik (EURES), mis loodi Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) 2016/589, on koostöövõrgustik teabe vahetamiseks ja suhtlemise hõlbustamiseks tööotsijate ja tööandjate vahel.
Võrgustik pakub tasuta abi välismaale tööle asuda soovijatele ning aitab tööandjaid, kes soovivad välismaalt töötajaid värvata.
Europassi ja EURESe portaalide sünergiat ja koostööd tuleks suurendada, et tagada mõlema teenuse suurem mõju.
Tööturutoiminguid, nagu vabade töökohtade avaldamine, töökohale kandideerimine, oskuste hindamine ja töölevõtt, tehakse üha sagedamini elektrooniliselt vahenditega, mis kasutavad suhtlusmeediat, suurandmeid ja muud tehnoloogiat.
Kandidaate valitakse välja vahendite ja meetoditega, mille abil saab teavet formaalsel, mitteformaalsel ja informaalsel teel omandatud oskuste ja kvalifikatsioonide kohta.
Formaalne, mitteformaalne ja informaalne õpe toimub praegu samuti uutmoodi kujul ja keskkonnas ning seda pakuvad eri teenuseosutajad, eelkõige digitehnoloogia ja -platvormide abil, samuti kaugõppe, e-õppe, teistelt õppimise, laialt avatud e-õppe ja avatud õppematerjalide abil.
Lisaks on oskuste, kogemuste ja õpisaavutuste kinnitamiseks eri viise, näiteks avatud tunnistused.
Digitehnoloogiat kasutatakse ka mitteformaalsel teel, nt noorsootöö ja vabatahtliku töö kaudu omandatud oskuste puhul.
Käesolevas otsuses käsitatakse oskusi laias tähenduses: need hõlmavad seda, mida inimene teab, mõistab ja teha oskab.
Oskused viitavad eri liiki õpitulemustele, sealhulgas teadmistele ja kompetentsidele, samuti võimele rakendada teadmisi ja kasutada oskusi ülesannete täitmiseks ja probleemide lahendamiseks.
Lisaks kutseoskuste tunnustatud tähtsusele tunnustatakse ka järjest rohkem eri valdkondades kasutust leida võivaid valdkonnaüleseid või „pehmeid“ oskusi, näiteks kriitiline mõtlemine, meeskonnatöö, probleemide lahendamine, loovus, digi- või keeleoskus, mis on üha tähtsamad ja oluliseks eeltingimuseks isiklikule ja tööalasele eneseteostusele ning mida võib rakendada eri valdkondades.
Inimestele on kõnealuste ja muude oskuste hindamiseks ja kirjeldamiseks vaja vahendeid ja nõuandeid.
Tavapäraselt on inimesed esitanud teabe omandatud oskuste ja kvalifikatsioonide kohta CVs ja lisadokumentides, nagu tunnistused või diplomid.
Nüüd on olemas uued vahendid, mis võivad lihtsustada oskuste ja kvalifikatsioonide tutvustamist mitmesugustes elektroonilistes ja digivormingutes.
Uued vahendid aitavad inimestel eri viisidel omandatud oskusi ise hinnata.
Europassi raamistik peaks vastama praegustele ja tulevastele vajadustele.
Kasutajad vajavad vahendeid oma oskuste ja kvalifikatsioonide dokumenteerimiseks.
Lisaks võib töö- ja õppimisvõimaluste kohta otsuste tegemiseks olla kasu oskuste hindamise ja oma oskuste hindamise vahenditest, samuti juurdepääsust vajalikule teabele, sealhulgas teabele valideerimisvõimaluste ja nõustamise kohta.
Oskuste ja kvalifikatsioonidega seotud liidu vahendeid tuleks kohandada muutuvate tavade ja tehnoloogia arenguga, et need oleksid asjakohased ja kasutajatele kasulikud.
Selleks tuleks muu hulgas luua uuenduslikke elemente (nt interaktiivsed vahendid, dokumentide toimetamine ja kujundamine), püüdes lihtsustada ja tagada ühtsemad, tõhusamad ja tulemuslikumad vahendid ning parema tehnilise koostalitlusvõime, suurendada seonduvate (sh kolmandate isikute väljatöötatud) vahendite sünergiat ning võtta arvesse puuetega inimeste erivajadusi.
Lisaks võidakse kasutada autentimismeetmeid, et toetada oskusi ja kvalifikatsioone tõendavate digidokumentide kontrollimist.
Muutuvate vajaduste arvessevõtmiseks tuleks otsusega nr 2241/2004/EÜ loodud Europassi raamistik asendada uuega.
Uus Europassi raamistik peaks vastama kõikide lõppkasutajate, näiteks õppijate, tööotsijate, sealhulgas töötute ja töötajate, samuti muude asjaomaste sidusrühmade, näiteks tööandjate (eriti väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete), kaubanduskodade, kodanikuühiskonna organisatsioonide, vabatahtlike, nõustajate, avalike tööturuasutuste, sotsiaalpartnerite, haridus- ja koolitusteenuste osutajate, noorsoo-organisatsioonide, noorsootöö pakkujate, vastutavate riiklike asutuste ning poliitikakujundajate vajadustele ja ootustele.
Samuti peaks see arvesse võtma liitu saabuvate või liidus elavate kolmandate riikide kodanike vajadusi, et toetada nende lõimumist.
Europassi raamistikku tuleks arendada, et see võimaldaks kirjeldada eri liiki õpikogemusi ja oskusi, eelkõige selliseid, mis on saadud mitteformaalse ja informaalse õppimise teel.
Europassi raamistikku tuleks arendada kasutajakeskselt, võttes aluseks tagasiside ja vajaduste kogumise (sealhulgas uuringute ja katsetamisega) ning pöörates tähelepanu Europassi sihtrühmade praegustele ja tulevastele eriomastele vajadustele.
Europassi omadused peaksid eelkõige kajastama liikmesriikide ja liidu võetud kohustust tagada puuetega inimestele võrdne juurdepääs tööturule ning info- ja kommunikatsioonitehnoloogiatele ja -süsteemidele.
Europassi vahendid peaksid olema tajutavad, talitlusvõimelised, mõistetavad ja töökindlad ning seega kasutajatele, eriti puuetega inimestele paremini juurdepääsetavad.
Europassi raamistiku ajakohastamine ja muutmine peaks toimuma koostöös asjaomaste sidusrühmadega, näiteks tööturuasutuste, nõustajate, haridus- ja koolitusteenuste osutajate ning sotsiaalpartneritega (nt ametiühingud ja tööandjate liidud), järgides täielikult käimasolevat poliitilist koostööd, nagu Bologna protsess Euroopa kõrgharidusruumis.
Europassi raamistiku edukaks väljatöötamiseks ja rakendamiseks on otsustava tähtsusega komisjoni, liikmesriikide ja sidusrühmade konstruktiivne koostöö.
Käesoleva otsuse alusel säilitatavate ja töödeldavate isikuandmete töötlemisele tuleks kohaldada asjaomaseid isikuandmete kaitset käsitlevaid liidu õigusakte ja riiklikke rakendusmeetmeid.
Kasutajatel peaks olema võimalik piirata juurdepääsu oma isikuandmetele.
Raamistikus osalemine peaks olema avatud Euroopa Majanduspiirkonna riikidele, kes ei ole liidu liikmesriigid, ühinevatele riikidele, liiduga ühineda soovivatele kandidaatriikidele ja potentsiaalsetele kandidaatriikidele, sest nad on pikka aega kõnealuse valdkonna vastu huvi tundnud ja liiduga selles valdkonnas koostööd teinud.
Osaleda tuleks kooskõlas liidu ja kõnealuste riikide vahelisi suhteid reguleerivate õigusaktide asjakohaste sätetega.
Europassi raamistiku kaudu pakutav teave oskuste ja kvalifikatsioonide kohta peaks pärinema ka muudest kui osalevatest riikidest ja nende haridussüsteemidest ning selles peaks kajastuma rändeliikumine mujalt maailmast ja mujale maailma.
Komisjon peaks käesoleva otsuse ühtse rakendamise ja järelevalve tagama liikmesriikide ja asjakohaste sidusrühmade esindajatest koosneva Europassi nõuanderühma kaudu.
Nõuanderühm peaks eelkõige ning asjakohasel juhul koostöös teiste rühmadega, töötama välja strateegilise lähenemisviisi Europassi rakendamisele ja selle edasisele arendamisele ning andma nõu veebivahendite arendamise kohta, sealhulgas katsetamise teel, ja Europassi veebiplatvormi kaudu pakutava teabe kohta.
Käesoleva otsuse rakendamist kaasrahastatakse muu hulgas liidu programmist Erasmus+, mis on loodud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrusega (EL) nr 1288/2013.
Määruse alusel loodud komitee osaleb strateegilises arutelus Europassi rakendamise edusammude ja selle edasise arendamise üle.
Kuna käesoleva otsuse eesmärki, eelkõige luua haridusega seotud liikuvuse ja piiriülese tööhõivega seotud vahendite ja teabe ulatuslik ja koostalitlusvõimeline raamistik, ei suuda liikmesriigid piisavalt saavutada, küll aga saab seda meetme mõju tõttu paremini saavutada liidu tasandil, võib liit võtta meetmeid kooskõlas Euroopa Liidu lepingu artiklis 5 sätestatud subsidiaarsuse põhimõttega.
Üldise põhimõttena peaksid liikmesriikide kohustused ning haldus- ja finantskoormus olema kulude ja kasu osas tasakaalustatud.
Käesoleva otsuse raames meetmete võtmisel tuleks kasutada liidu ametitelt, eelkõige Euroopa Kutseõppe Arenduskeskuselt saadud oskusteavet nende pädevusvaldkonda kuuluvates küsimustes.
Seetõttu tuleks otsus nr 2241/2004/EÜ kehtetuks tunnistada, piiramata varem väljaantud Europassi dokumentide kehtivust või staatust.
Kõiki Europassi dokumentide mudeleid tuleks uues raamistikus säilitada niikaua, kui on tehtud vajalikud muudatused või uuendused kooskõlas käesoleva otsusega.
Et tagada sujuv üleminek Europassi veebiplatvormile, peaks otsusega nr 2241/2004/EÜ loodud Europassi internetipõhine teabesüsteem jätkama toimimist seni, kuni Europassi veebiplatvorm on loodud ja töövalmis,
ON VASTU VÕTNUD KÄESOLEVA OTSUSE: