IWPT_2021 / dev-blind /et.txt
de-francophones's picture
Upload folder using huggingface_hub (#2)
b29a238 verified
Aga mulle tundub, et kogu maailm ootab muusikamaailmalt midagi erutavalt uut
minimalismi kõrvale. Kust tuli mõte kirjutada ooper "Writing to Vermeer"? Mind
on Vermeeri looming alati fastsineerinud. Godard on märkinud, et Vermeer on
parimaid fotograafe kakssada aastat enne fotokunsti, sest Vermeer huvitus
tohutult oskusest vaadata, ajahetke jäädvustamisest. Teda huvitas camera
obscura, primitiivne optika ja mikroskoobid, aga samuti valgus, mis on
fotograafia oluline komponent. Teiseks avaldub Vermeeri töödes aja igavikulisuse
ja tegelikkusest lahknevuse filosoofiline aspekt. Ta on ainus kunstnik lääne
kunstiajaloos, kes käsitleb kodust miljööd ilma sentimentaalsusse langemata,
ilma heroiseerimata, selge mõistuslikkusega. Teksti kirjutades mõtlesin ma palju
ka Hollandi erakordselt intensiivsele kunstielule 17. sajandil, seal kujunes
välja keeruline kunstniku-tellija-ostja-kunstikaupmehe suhete nelinurk. Selles
maailmas oli kunstniku ühiskondlik positsioon justkui avaliku teenistuja oma,
kes täitis eraklientide kõrval kiriku, aristokraatide ja gildide tellimusi. Ma
kaldun arvama, et Vermeeri saatus oli teistsugune. Andriessen ütles Amsterdami
Muziektheateri pressikonverentsil, et uus ooper tuleb habras ja ilus, seevastu
kui "Rosa" oli brutaalne. Ja et ooperis on ainult kolm naistegelast -- Vermeeri
abikaasa, tema ämm ja veel keegi -- kes nimelt? Igaüks neist kirjutab Vermeerile
kuus kirja. Ma olen Vermeeriga tegelenud aastaid, juba 80. aastate algusest, ja
vaadake, mida me Vermeeri maalidel näeme: põhiliselt on tegu alati ühe ja sama
naismodelliga, kes kannab peaaegu ühesugust riietust, peaaegu alati on sama
ruum, peaaegu alati sama mööbel. 1994 toimus suur Vermeeri näitus ja see
võimaldas mul tema töid koos näha, et uute järeldusteni jõuda. Siis me
otsustasimegi Andriesseniga, et ooperisse tuleb ainult kolm tegelast -- kolm
naist, sest Vermeer maalis alati naisi. Ainult kaks maali ("Astronoom" ja
"Geograaf" -- H. L.) kujutavad mehi. Ja naised maalidel kujutavad kolme
tegevust: naised joomas, naised kirja kirjutamas või kirja lugemas, naised
musitseerimas. Huvitav küsimus on, millest need kirjad jutustavad? Kasutades oma
teadmisi Hollandi ajaloost ja Vermeerist, kirjutasin ma siis kuus täiesti
fiktiivset Vermeeri naise, Vermeeri ämma ja tema abstraktse noore muusa-modelli
kirja. Need 18 kirja on saadetud Delftist Haagi, kutsudes Vermeeri tagasi koju
hoolt kandma oma pere, varanduse ja naise eest. Teiseks tahtsin ma luua midagi,
mis seostub millenniumi ootustega -- inimliku mõõdutunde, harmoonia, selguse ja
puhtuse ootustega -- ning oleks totaalselt erinev alandlikku ja masohhistlikku
naist kujutavast "Rosast". Kas tänapäeval on teie arvates ooperihelilooja ja
libretist võrdsed autorid? Mina tahaksin öelda, et libretist seisab kõrgemal,
sest tema on võlur, kellelt tulevad ideed. Ma tahaksin, et muusika teeniks minu
ideid. Kahjuks teatakse ajaloos oopereid peamiselt heliloojate järgi. Kui te aga
mõtlete "Võluflöödile", siis selle idee tuli libretistilt ja teatriomanikult
(Emanuel Schikaneder -- H. L.), kes tahtis ise mängida Papagenot. Nii et tema
kasutas Mozartit oma unistuste teokstegemisel. On väga haruldane, kui helilooja
on ise libretist ja tulemus kannab. Nagu Wagneri puhul. Millest te alustate
ooperi stsenograafiat? Kas analoogselt "Rosale" kasutab ka "Vermeeri" lavastus
interaktiivset multimeediat? Tuleb omada visuaalset intuitsiooni. Kui sul on
juba tekst ja stseenid paberil, hakkab kujutlusvõime tööle. Ma vajan ka
assistente enda ümber, kellega mõtteid vahetada, vaielda. Ka uus ooper tuleb
omamoodi multimeedia, diaprojektsioonid etendavad näiteks Delfti linna põlemist.
Aga ma peaksin vist pihtima, et ma ei tea, mida interaktiivne meedia endast
täpselt kujutab, mida ta annab. Paljudes vestlustes kübermeedia veendunud
pooldajatega pole ma saanud targemaks ja mulle tundub, et ega nemadki asjast
paremini aru saa. Mind huvitab ta niivõrd, kuivõrd see võimaldab tugevdada minu
etenduse visuaalset jõulisust. Arvestades teie kunagist dokumentalistikarjääri,
kas te tahaksite teha dokumentaalfilmi inimlikest kannatustest, Kosovost?
Võiksin ju teha, kuid ausalt öeldes vaatlen ma samu asju oma praegustes
filmides. Teie uus film "8 Ž naist" on austusavaldus Fellinile. Mida te Fellini
puhul enim hindate? Fellini on erakordselt tähtis Euroopa filmirežissöör, kelle
tööd on mulle väga olulised. Esiteks, ta on suurepärane jutustaja, teiseks
fantastiline kujundilooja, lihtsalt suurepärane. Mu lemmikfilm on "Giulietta ja
vaimud", ma ei väsi vaatamast "8 Ž" ja "Roomat, lahtist linna". Ma ei ütle, et
Fellini on parim, seal on veel Renoir ja Godard, "Möödunud suvel Marienbadis",
aga Fellini esindab sellist kujutlusvõimet, mida ma tahan veel ja veel tundma
õppida, ja "8 1/2" on tõenäoliselt parim film, mis on tehtud filmi tegemisest.
Kolmandaks: Fellini interpreteerib võrratult seksuaalfantaasiaid. Minu "8 Ž
naist" on film meeste seksuaalfantaasiatest. Kas teil on kunagi olnud probleeme
tsensuuriga? Absoluutselt mitte kunagi. Isegi mitte Inglismaal. Nagu Fellini,
olete te oma filmides tohutult erootiline. Kui me kaotame füüsilise kontakti oma
kehaga, kaotame me füüsilise kontakti ka maailmaga, paradiisiga. Me ei ela
keskajal, kus oma alasti keha pühitsemine oli kuritegu. Kuid ma rõhutaksin, et
Itaalias on inimesed alati eksponeerinud oma seksuaalseid väärtusi, oma
ahvatlevaid "strateegilisi punkte". Inglismaa moraal on olnud puritaanlik,
kehalisi võlusid varjav, naistele palju enam lubav kui meestele. Nüüd on see
vahe muidugi peaaegu lakanud olemast, kuid on kaldutud uude äärmusse,
fokuseerudes ainult noorte inimeste seksuaalsusele. Milline on teie ettekujutus
aastatuhandevahetuse kunstilistest liikumistest? Kui jätaks kõrvale teie
lemmikstiili baroki, siis mis tundub teile olevat oluline nüüd? Le Corbusier,
Stravinski, Picasso on surnud -- mida teeme me nüüd? Sama küsiti 16. sajandil,
pärast Leonardo, Raffaeli ja Michelangelo surma, ning sünnitati manerism. Kuid
mulle ongi just huvitavad üleminekuajajärgud nagu manerism. "Manerism" oli saksa
kunstikriitikute poolt lendu lastud pööraselt halb nimi, olenemata sellest, et
maneristid olid ka Pontormo ja Bronzino. Teine loov üleminekuajajärk oli ancien
regime'i ja Prantsuse revolutsiooni vahel; arhitekt Boulle on üks minu
kangelasi. Kolmas erutav periood on 1850. aastad prantsuse kunstis, just enne
impressionismi. Üleminekuajastud arendavad välja uue keele ja ka praegune aeg on
selline, kus moodne tehnoloogia tekitab rohkem segadust, kui annab jäävaid
tulemusi. Aga ilu mõiste? See on väga tähtis, me peame ainult avardama selle
mahtu, leidma üles uued võtmed. Kuid minu ilu definitsioon on: vaadata ja
pühitseda. Loomulikult on see küsimus maitsest. Kuid vist esimest korda
kunstiajaloos antakse ka kitšile tähendus hea maitse sees. Vaadake Bernini "Püha
Teresa ekstaasi", see on ju puhas kitš! Ja samas üks iseloomulikumaid baroki
näiteid. Tänan intervjuu eest, härra Greenaway! Võtke heaks. Ja tulge 24. juunil
Kopenhaagenisse mu näituse "100 maailma kirjeldavat objekti" avamisele. "100
maailma kirjeldavat objekti" on teine ja tuntuim Greenaway kureeritud näitus,
mis rändab alates 1992. aastast, pärast esmaesitlust Viini Hofburgi palees.
Vaatasime ateljees veel põgusalt Greenaway vaevalt kuivanud maale. Need
esindavad geomeetrilist abstraktsionismi ja tuletasid mulle meelde Siim-Tanel
Annuse viimase aja töid. Greenaway mainis paari sõnaga ka uusimat projekti "The
Historians", umbes 8 tundi kestvat filmi vangis istuvast kirjanikust ja üle
terve maailma leitud 92 kohvrist. Greenaway isiknäitusi on korraldatud alates
1988. aastast väga erineva staatusega galeriides Tokyost New Yorgini. Greenaway
näitaks oma maale ja kollaaže ka Eestis, kui siitpoolt keegi näituse
organiseerimisel initsiatiivi ilmutaks. "Mul on praegu rändnäitus Rootsis või
Norras, selle võiks ju lähedale Eestisse saata," arvab ta. Paar nädalat hiljem
külastasin Greenaway ühte ateljeed Londonis, Hammersmithis. Ta hoiab seal oma
katalooge ja raamatuid ning seal töötab tema kujurist tütar, kes teeb
kilekottidest skulptuure. Kuid milline kontrast Amsterdamiga: räämas eeslinna
äritänava kusehaisuse ja räpase tagahoovi sopis asubki mingis ebamäärase
funktsiooniga majas tema stuudio. Seda ei usuks, kui aadress poleks õige. Aga
kes ütles, et looming peab peegeldama oma kasvuruumi? "Writing to Vermeer"
esietendub Amsterdamis 1. detsembril 1999. Ma tahan seda näha. Peter Greenaway
internetis: Peter Greenaway mängufilmid 1982 "Joonistaja leping" 1986 "Z ja kaks
nulli" 1987 "Arhitekti kõht" 1988 "Uppumised järgemööda" 1989 "Kokk, varas, tema
naine ja tolle armuke" 1991 "Prospero raamatud" 1993 "Maconi laps" 1996
"Padjaraamat" 1999 "8 1/2 naist" See väga rahulik mees, kes iial häält ei tõsta,
kõndis päev otsa stuudios ringi, kordagi maha istumata ning näis, et ta töötab
sama sujuvalt koos inglasest helimehe, prantslasest valgustaja ja kogu
paljurahvuselise võttegrupiga ning kõikvõimalikest rahvustest osatäitjatega, kes
olid isegi ületunde tehes väga sõnakuulelikud. Sir John Gielgud Peter
Greenawayst Uurin Kroonikast missivõistlustelt naasnud Karin Laasmäe sihvakat
kintsu, võrdlen seda enda omaga, mida lisaks tselluliidile kaunistab koera
puremisjälg ja langen sügavasse masendusse. Minu reaktsioon on tundeline ja
välistab ratsionaalse mõttekäigu, et enamik naiste jalgu on tselluliidised ja
koledad. Meediakujundiks ülenenud pikk ja sihvakas jalg ujub mul silme ees ja
rikub mu tuju. Suure pingutusega annan endale aru, et ma tean ju: Kroonikas kole
reaalsus, miljonid lühikesed ja paksud jalad lihtsalt ei kajastu. See ei
tähenda, et neid ei ole olemas. Kui teisipäeviti järjest ära vaadata TV 2
"Kriminaalkroonika" ja ETV "Avatud toimik", tundub, et kõik on läbi. Inimesed on
põhiliselt asotsiaalsed, peksavad üksteist, varastavad, joovad, istuvad siis
autorooli ja jätavad ülesõidetud ohvri tee peale lamama. Tänavale minna pole
mõtet, sest avalikes kohtades liiguvad kotivargad ja õhtupimeduse saabudes võib
ka eliitrajoonis nuga saada. Lisaks veel kõik need koledused Kosovos ... Ja üha
irratsionaalsemaks muutuv Venemaa. Kõige lõpuks annus X-faile ja kogu kompott
jääb ööseks seedima rahutus õudusunenäos. Lohutan end arutlusega, et vähemalt
pool kui mitte kolmveerand elu jääb meedia haardest välja. Suurem osa
tavalistest asjadest, mis moodustavad normaalse elu, meedias ei kajastu. See, et
päike iga päev tõuseb, et näljahäda ega sõda pole ja kevad tuleb niikuinii, ei
ületa uudiskünnist. Ka see, et enamik inimesi ajab edukalt oma igapäevaasju ega
soorita ühiskonnaohtlikke tegusid. Seltskonnaajakirjandus ja kriminaalkroonikad
pole kogu elu, sest enamik inimesi pole ei rikkad, ilusad ega pahatahtlikud,
vaid elavad oma tavalist, silmapaistmatut argipäeva. Kõik serblased pole
sõjakurjategijad ega Venemaa vaid hullude vanemate meeste liivakast. X-failid on
väljamõeldis, teadagi ... Põhimõtteliselt võiks mind arusaamine meedia
mehhanismidest selle toime suhtes immuunseks muuta. Tean, et see peegeldus on
kõvasti nihkes, et uudisväärtuse tingimusteks on negatiivsus ja ebatavalisus.
(Ja see pole mingi ajakirjanike kurikaval plaan inimeste terroriseerimiseks,
vaid tagantjärele tuvastatud meedia seaduspärasus, mida paraku on võimatu
vältida, kui muidugi tahta teha ajakirjandust ja mitte seinalehte.) Mis puudutab
uudiseid, aga kardan, et ka seebioopereid, siis näib, et enamik inimesi ei tea
midagi sellest, mis vahe on tegelikkusel ja meediategelikkusel, või kui ka
teavad, siis millegipärast ei tule neil see teadmine meediatarbijana meelde.
Inimestel pole enamasti energiat analüüsida, mida meedia tegelikult teeb, vaid
kirjutatut võetakse vastu üsna automaatselt. (Teoretiseeritud on muidugi ka, et
meediareaalsusel ja päristegelikkusel polegi vahet, sest elame põhiliselt meedia
poolt vahendatud maailmas. Kõigel sellel, mis meediasse ei jõua, polegi sel
juhul mingit tähtsust. Kuid need kõrgelennulised arutlused jäävad selle loo
haardest välja.) Stressist, mida üksnes äärmusi vahendav meedia põhjustab,
räägitakse palju. Peaaegu füüsiliselt saab inimeste reaktsiooni tundma
ajakirjanik, kes satub "meediamülka" esindajana mõnda seltskonda. Näib, et
väsimus koledusest ja masendus liigsest ilust käivad meedia juurde. Nagu ka
täitmatu himu üürikest infosaamise naudingut ning sellele järgnevat väsimust ja
masendust veel kord kogeda. Kuidas end mitte lasta matta meediategelikkusel,
kuidas mitte sattuda sõltuvusse vahendatud maailmast? Meedianarkomaaniast vabana
jääks aega ise ringi vaadata ja kogeda, et enamikul asjadel, millest meedia
räägib, pole konkreetse inimese jaoks mitte mingisugust tähendust. Mis preemia
sai Havail Karin Laasmäe oma jalgade eest, kus avastati salaviinatehas, mitu
hiinlast sai hukka Kosovo saatkonna pommitamisel ... Mis see minu asi on?
Bullshit. Need teadmised ei lahenda minu probleeme. Paraku on enamik
informatsioonist, mis meie peades liigub, meedia poolt vahendatud. Ja see hale
vahendatud maailm tundub meile millegipärast olulisena, rohkem eluna kui elu.
Televisioonis või trükiajakirjanduses näidatud sündmused või inimesed muutuvad
otsemaid teistest tähtsamaks, seal tõstatatud küsimused kuidagi tõeliseks,
omandades mingi seletamatu nimbuse, inspireerides vestlust või toites omakorda
järjekordseid meediadiskussioone. Millegipärast peavad paljud mu tuttavad
vajalikuks märkida, et nägid mind televiisoris, näiteks vilksatamas kuskil
uudisnupu seltskonnas. Olen küsinud: mis tähtsust sellel on, kas ma olin seal
kuidagi rohkem mina? Kas pole mitte olulisem, et näevad mind praegu elusast
peast? Rein Veidemanni rõveduse-vastasele artiklile järgnes Kalev Kesküla
rõvedusi pooldav seisukohavõtt, sellele omakorda Kärt Hellerma ja Fanny de
Siversi artiklid (ja nüüd ka minu repliik). Vabandust, aga kui paljude päid
vaevab üldse probleem "kultuuritekstide rõvedus"? Muidugi, meie vahetu kogemus
on ju õige mannetu, piiratud aja ja ruumiga. Meedia avardab seda kogemust
lõputuseni, moondab vahendatud maailma kuidagi tähendusterohkeks. Kuigi saan
aru, mis minuga toimub, olen -- nagu ilmselt paljud teisedki -- oma igapäevasest
rämpsinfo doosist keemiliselt sõltuv. Ka siis kui lõpptulemusena loksub peas
megamix seltskonnakroonikast, politseiuudistest, pseudoprobleemidest ja
selgitamata jäävatest mõrvadest. Läinud nädalal peeti Tartus publikumenukat
kirjanduse ja moraali suhteid lahkavat konverentsi, sel nädalalõpul toimub
Kirjanduse Majas kahepäevane kadunud aja otsimine: käsitletakse eesti ja soome
kirjandust 1950-60. Osalevad kümned tuntud intellektuaalid. Siiski ei peeta
kenal kevadel koosistumisi ainult kirjanduse pärast -- alles oli põhjapanev
Hansapanga konverents ja pisut enne seda Avatud Eesti Fondi foorum. Üks on
selge: Eestis on piisavalt helgeid ja haritud päid, kes toodavad
intellektuaalset omandit. Nad paiskavad õhku pidevalt sedasorti vaimset ollust,
mis peaks meid aitama oma olemist kirjeldada ja mõtestada. Kuidas peegeldub see
ollus meie meedias ja sellega ilmselt vastastikuses seoses olevas teadvuses?
Võiks vastata, et esemelis-konkreetselt, st autolis-palgaliselt. Miks erutab
tervet ühiskonda nii kohutavalt kellegi ostetud liiga hea auto ja kellelegi
makstud ebainimlikult kõrge palk? Ja nii aastast aastasse. Miks ei võiks autode
järele valvata asjaomased isikud, kes selleks kutsutud ja seatud? Vahel --
kohates mõnd tuntud mõtlejat -- olen küsinud: kuidas mõjutab eesti ühiskonna
inellektuaalne toodang selle arengut? Et kas konverentsitarkuse ja rahvuse
elukäigu vahel on mingit seost? Ei ole vastust saanud. Seepärast tahaks
tunnustust avaldada Jaan Kaplinskile (vt eelmine Areen) ja Lauri Vahtrele, kes
vaidlevad, kas Eesti on usuasi ja kas metafüüsiliste mullikeste eest võib
modernses Euroopas suusakepiga mööda muhku saada või mitte. See on vähemasti
katsetus intellektuaalse dialoogi võimalikkusest Eestis. 26. ja 27. mail kell
20.00 esietendub Von Krahli Teatris Ervin Õunapuu näitemäng laulude ja
tantsudega "Surm ooperis". Sel aastal mitmeid kordi pärjatud Ervin Õunapuu on
ise ka lavastuse kunstnik ning lavastaja. Peategelane on Vanaisa, kes on
sündinud ja terve oma elu elanud ooperiteatri tagalaval. Nüüd, eluõhtusse
jõudnuna, teeb ta arutu otsuse, mis viib tema ja ta noored kaaslased selgesse
hukatusse. Lavastus jälgib viimaseid minuteid vastu enda tahtmist
ooperimaniakiks saanud Vanaisa kirevast elust. Täiskasvanutele mõeldud etenduses
teeb oma come-back'i näitlejana Ivo Eensalu Vanaisa rollis. Ka teised osalised
Hendrik Toompere Jr, Andres Puustusmaa, Raimo Pass ning Viire Valdma on seekord
Von Krahli Teatris külalistena. Sellel hooajal mängitakse lavastust ainult kaks
korda. Stockholmi uues Moderna Museeti hoones korraldab kuraatorite kollektiiv
praegu ambitsioonikat näitust "After the Wall", mis analüüsib Berliini müüri
langemise järgset kunstiolukorda idapoolses Euroopas ning seal toimunud muutusi
ka kultuuris laiemalt. Praeguseks on välja valitud 120 kunstnikku, nende hulgas
neli eestlast -- Inessa Josing, Kai Kaljo, Liina Siib ning Jaan Toomik. Näitus
avatakse 16. oktoobril, sellega kaasnevad videote presentatsioonid ja seminarid.
Mõistagi publitseeritakse mahukas kataloog. Eesti tantsija ja koreograafi Teet
Kase (31) lühiballett "Ursula X" jõudis Pariisis toimunud 1. rahvusvahelisel
noorte koreograafide konkursil finaali ja on valitud ka 5.-6. juunil Hannoveris
toimuva 13. rahvusvahelise noorte koreograafide konkursi poolfinaali. Praegu
Norra Kuninglikus Balletis töötav Kask valiti Pariisis finaali koos kuue teise
koreograafiga, üldse oli osalejaid 40 ringis. Kase sõnul sai ta "Ursula X"
loomiseks inspiratsiooni, lugedes legendi Pühast Neitsi Ursulast. "Ursula X-le"
kirjutas muusika norra helilooja Erik Wollo. Pahast poisist kirjanik ja
luuletaja Sven Kivisildnik presenteeris reedel, 14. mail Rummu vanglas oma
ansambli Whaw! Zaiks CD-singlit "", millele on salvestatud kolm lugu.
Asjaosaliste sõnul on tegemist tarbimisväärtusega tantsitava
industriaalmuusikaga. Ansamblis mängivad pille Meelis Tauk, Andrus Uutsalu ja
Indrek Talts, laulavad Martin Murd ja Sven Kivisildnik. Viimaste uudiste
kohaselt olevat Rummu vangide seas juba tekkinud nõudmine alternatiivse muusika
järele. Peagi saabub müüki CD-plaat. Pärast seda, kui Narva Muuseumi muidu
edumeelse programmiga kunstigaleriis avati Leonhard Lapini näitus, eemaldati
sealt peagi üks töö -- nii kodu- kui ka välismaal palju eksponeeritud "Ülev ja
madal I" (1989). Pildil on kujutatud fallost ja sirpi ristatuna. Fakt annab
tunnistust asjaolust, et Eesti Vabariigi pinnal toimib kohati ikka veel
nõukogulik tsensuur, sest pildi eemaldamist näituselt dikteerisid poliitilised
ringkonnad. Kunstnik on šokeeritud, et temalt vähemalt luba ei küsitud.
Esmaspäeva õhtupoolikul oli haruldane juhus: Tallinnas esitleti korraga mitut
galeriitäit uut eesti mööblit. Kõigepealt näitas ikka heas vormis Maile Grünberg
Linnagaleriis oma uusi riiulisarju. Juba mitmelt näituselt tuttavad painutatud
vineerist neopop-esemed on nüüd TVMKs ometigi tootmisse jõudnud. Ainuke küsimus,
miks nii hilja. Siiski, samalaadseid ümarnurkseid asju teevad praegu noored
disainerid kogu maailmas. Ja kui palju on Eestis üldse kujundajaid, kes saavad
uhkustada oma esemete tootmisega? Tund aega hiljem esitlesid Kunstiakadeemia
kolmanda kursuse seitse vormidisainitudengit Kunstihoone galeriis suitsumasina,
video ja muusika abiga oma kursusetööd, Thulema mööblitööstuse toetusel
kavandatud ja valmistatud kontorimööblit. Eesti Disainerite Liidu esimehe,
noorema põlve silmapaistva mööblikujundaja Martin Pärna juhendamisel valminud
mööbel on mõeldud väike- või kodukontorisse. Lihtsavormilised esemed kasutavad
traditsioonilisi materjale, nagu paks vineer ja metall, ning sisaldavad
leidlikke detaile, nagu otse lauaplaadilt avanev prügikast ja rippuvad
tekstiilist paberipahnahoidjad. Möödunud sügisel Thulema ja Kunstiakadeemia
vahel sõlmitud koostööleping näitas nii oma esimesi vilju, jääb üle loota, et
mõni uue põlve disainerite ese kunagi ka päriselt tootmisse jõuab. T. K. Pärnus
tegutsev alternatiivne kunstikool Academia Non Grata avas 13. mail Tallinnas
Balti jaamas kolmanda näituse "Aastatuhandevahetuse sündroom". Seekordseks
objektiks on "Elamise masin". Balti jaam pole keskkond, mis soosiks neutraalset
huvi ja süvenemist, seal eksponeeritud objektid tekitavad laiemas publikus
ilmselt viha. Seepärast hoidub Non Grata poeesiast ja esineb tööga, mis on kui
möödaminnes poetatud lause. Vandalism selle töö kallal oleks suhteliselt
adekvaatne reageering. Huvitav, kas selline objekt tekitab publikus
äratundmisrõõmu, mõjub talle rahustavalt või tekitab ebamugavust, küsib näituse
pressiteates kunstikooli rektor Reiu Tüür. 14. mail toimus Tartus igakevadine
kirjanduspäev, millele korraldaja Eesti Kirjanduse Selts oli andnud pealkirja
"... ja need teised sõnad". Seekordne oli pühendatud obstsöönsuste kasutamisele
kirjanduses. Taustaks üritusele oli ka varem ajakirjanduses esinenud
selleteemaline mõttevahetus. Sissejuhatuseks tuleks märkida, et siinkirjutaja
kuulub nende hulka, kes antud teema üle diskuteerimisse mõnevõrra umbusklikult
suhtus. Mingitpidi on ju see teema läbi hekseldatud ja ära nämmutatud, Peeter
Sauteri novell "Kõhuvalu", mis selle diskussiooni algatas, sai Tuglase preemia
juba 1995. aastal, seega neli aastat tagasi. Sellest hoolimata näitas ürituse
tohutu populaarsus (raske oli leida istekohta, avati uksed, et inimesed saaksid
koridorist kuulata) seda, et midagi selle teemaga seoses ikkagi veel kusagil
pakitseb. Ja mitte ainult kirjanduskaugete inimeste hulgas, vaid päris
kirjanduse enda sees. Tasakaalustavat pilku väljastpoolt esindasid sedapuhku
Helga ja Enn Nõu, kelle käsikirjad juba 1960--1970ndatel moraali küsimuste
pärast Eesti Kirjanike Kooperatiivi tsensuuri kätte sattusid. Rootsi kirjanduses
elati see periood läbi 1970ndatel. Ja sellest ajast peale on kirjanike pilgud
pöördunud mujale. Teema pole enam ammu kuum ja väärtusi kirjanduses otsitakse
mujalt kui verbaalsetelt äärealadelt. Eesti oludes tundus see probleem siiski
olevat lahti rääkimata. Ettekanded ulatusid akadeemilistest käsitlustest
subjektiivsete sõnavõttudeni. Kõige ammendavam ja põhjalikum oli Arvo Krikmanni
käsitlus "Opositsioonist obstsöönne / mitteobstsöönne folkloorses retoorikas ja
koomikas", kus ta valdavalt toetus mõistatustele. Uudne ja üllatav oli Krikmanni
esitatud Eesti obstsöönsuste leviku kaart, kust selgus, et Eesti obstsöönsuste
levikupiirkond on Kirde-Eestis (Virumaal) ja ulatub Põhja-Tartumaani. Eesti
obstsöönsete mõistatuste keskkohaks selle statistilise analüüsi järgi osutus
Simuna kihelkond. Üllatav oli veel Rein Veidemanni ülesastumine
novellikirjanikuna. Ilmekalt esitatud ilukirjanduspalas kirjeldas ta mahlakas
keeles ametnik V. kannatusi Brüsselis, mida on põhjustanud kodust kaasa võetud
veidi kummis kaanega mulgikapsapurgi sisu. Kogu diskussiooni jäid aga valitsema
kirjanik Raudami ja kirjanik Ehlvesti sõnavõtud, kes mõlemad meenutasid teksti
ülimust sõnade üle ja avaldasid kahtlust sõnade väljakiskumise mõttekuse üle.
See, mis vabandab ja vabastab, on andekus. PIRET VIIRES Kolmas soome-ugri
etnofuturistide konverents "Kümme aastat etnofuturismi" algas kolmapäeval 5.
mail kell 10 pidulike avakõnedega Eesti Rahva Muuseumis. "Etnose" ja "futura"
koosluse arendamisele truudust vandunud inimeste huulilt pudenes ilusaid sõnu ja
tervitusi erinevates keeltes. Kaks päeva varem Kell 11.00 saabus Fenno-Ugria
Tartu osakonda telefonikõne, et Tartu raudteejaama on jõudnud Vene tolli poolt
ärakurnatud mari kunstnik Aleksander Ivanov. Tervitused kujunesid südamlikeks,
Kauksi Ülle maalikogu sai jälle ühe taiese võrra rikkamaks. "Paha poisina"
tuntud Ivanov komandeeriti aga järgmisel hommikul segaduste ärahoidmiseks
Pärnusse Kivisildniku järelevalve alla. Tema maalinäituse "Metsade ema" avamine
toimus 6. mail Chaplini Kunstikeskuses. Ja siis läks tööks ... Põhiettekanded
algasid kolmapäeval Oulu ülikooli professori Kari Sallamaa loenguga
etnofuturismi filosoofiast kui soome-ugri rahvaste kestmajäämise alusest. Sai
teada, et etnofuturism kujutab enesest tuleviku loomist etnilise teadvuse
kaasabil ja et esimesi sellelaadseid ideid kandis juba Nietzsche. Edasi kõneles
California ülikooli professor Rein Taagepera põlisrahvaste iseendaks-jäämisest
tänapäeval ja tulevikus. Narr vilepilliga Õhtul avati Obu galeriis Ersa
kunstniku Juri Dõrini maalinäitus "Narr vilepilliga". Suureformaadiliste maalide
juures andsid tooni maausklikkus ja ülijulged värvivalikud. Tavaliselt näituste
avamisel pakutavat veini asendas sedapuhku va haljas ise. Tartu Kirjanduse Majas
toimunud omakultuuride õhtul ei mahtunud publik saali kõrval asuvasse
salongiruumi ega koridorigi. Lauluõhtu kõige igavamaks, aga ka teenekamaks
meheks osutus Arvo Valton, kes tutvustas kuivalt enda poolt koostatud ja
tõlgitud luulekogusid "Neli komilannat" ja "Neli marilannat" Kärt Summataveti
kujunduses. Omakultuuriõhtu üks nael -- Udmurdi lauljatar Nadežda Utkina andis
seevastu oma kiirgava olemise ja naturaalkitarriga korduvalt põhjust
ovatsioonideks. Teine päev Hommik algas taas ettekannetega. Vaadati slaide Kursi
koolkonna loomingust ja Indrek Särje videofilmi "Luuletaja tuleb metsast", mis
püüdis avada kolme võru keeles kirjutanud etnofuturistliku luuletaja -- Rahmani,
Contra ja Ruitlase (allakirjutanu) sidemeid ja hingesugulust Võrumaaga. Tõelise
arvamustevahetuse põhjustas film Komimaast, mis kätkes hiilgavat operaatoritööd,
kauneid loodusvõtteid ja teravat allteksti. Nuriseti, et hääbuvale kultuurile
rõhumine mõjus pigem masendavalt ega omanud seost etnofuturismiga. Võttes
aluseks komide olukorra, kus välised mõjud on keelt ja kultuuri kõige enam
kahjustanud, võis seda filmi siiski võtta ka kui reaalse olukorra peegeldust ja
abipalvet. Konverents oli kurnav Kell 20.00 algas kirjandusõhtu Tartu Kirjanduse
Majas. Jällegi täissaalile lugesid oma luulet ja tõlkeid marilane Vladimir
Kozlov, komilane Niina Obrezkova, liivlane Valt Ernstreit, soomlane Kari
Sallamaa jt. Õhtu juhi, udmurditar Irina Orehhova poolt publiku seast
naljaviluks esinema kutsutud Rein Taagepera kogus end pärast esialgset ehmatust
ja esitas ühe Vihalemma luuletuse. Koomilist situatsiooni kõrvalt jälginud
hakkaja lauljatar Nadežda Utkina tuli kohmakale professorile seltsiks ja
kahepeale lauldi üks erootiline Udmurdi rahvalaulgi. Õhtu jätkus Jüri Ehlvesti
novellikogu "Elumask" esitlusega. Mängiti maha stseen kirjaniku esmakohtumisest
oma raamatuga, mille käigus autor valas hulgaliselt võltspisaraid. Pärast
esitlust oli autor aga üsna pea jäljetult kadunud -- räägiti, et ta olevat
põgenenud "liikude" eest. Päeva lõpetuseks sai kuulata noori luuletajaid Veiko
Märkat ja Contrat, aga nende esinemise ajaks oli publik juba niipalju väsinud,
et isegi Urvaste luuletaja vene keelde tõlgitud "Yesterday" ei tekitanud erilisi
tundmusi. Päev antud puhata Reede hommikul vara sõitsid etnofuturistid
Võrumaale. Tutvuti ökoturismiga ja jagati omavahel suusõnalisi küllakutseid.
Õhtul toimus lõpupidu Kiidi turismitalus ja ugrimugride tantsud ja laulud
kestsid peaaegu et hommikuni. Laupäeva hommik oli lahkumise aeg. Taas kord olid
sõpradel põsed suudlustest märjad ja kaenlaalused embustest tulised. Mis teha --
temperament! Portfellidesse jäi hulgaliselt koostööprojekte. Komi ajakiri Art
lubas teha etnofuturismi erinumbri. Neljas etnofuturismi konverents toimub juba
tuleval aastal Soomes. Tänukirjad "Kümne aasta jooksul tehtud töö ja mõeldud
mõtete eest etnofuturismi kehtestamiseks uue maailmakorrana" said: PJOTR
ZAHHAROV -- etnofuturismi kehtestamine udmurdi noorte loojate rahvuslikus
liikumises; LAID üEMJER -- etnofuturistliku kirjanduse vahendamine mari keelde;
KARI SALLAMAA -- etnofutu filosoofia sõnastamine ja propageerimine; ANDRES
HEINAPUU -- etnofutu ajaloo ja mõiste seletamine ning levitamine; KAIDO KAMA --
teened VKKF-i loomisel ja edu Võru Instituudi juhtimisel; VALT ERNSTREIT --
liivi rahva toomine tulevikku; TOOMAS HELP -- võru ja ersa rahvaste keelelise
uhkuse äratamine; HANNU OITTINEN -- etnofuturistlik tegevus tõlkijana (võru
keelest savo keelde, Ristikivi tõlkimine slängi jne). Ersa kunstnik Juri Dõrin.
Maalinäitus "Narr vilepilliga" Obu galeriis Tartus. Avatud kuni 23. maini.
Galeriis Passaaž Tallinnas. Avatud juulis. Obu galerii eksponeerib maale, mida
rafineeritud kunstikriitik pilluks ilmselt ninaga, sest need maalid meenutavad
mingit venelikku muinasjutumaailma -- kõik tegelased naeratavad oma suurte
punaste huultega, neil on pikad ripsmed ja südamlikud silmad ja isegi halvad
tegelased näevad välja heatahtlike tontidena. Maalid on küllalt erksate
värvidega, rikkalikult ornamenteeritud. Uskuge või mitte, maalide autoriks on
päris noor mees. Juri Dõrin. Ilmselt ei saa rafineeritud kunstikriitik neid töid
käsitleda endale harjumuspärase "tööriistakotiga", mille on läikima lihvinud
läänelik intellektualism. Ja ilmselt ei saa maale süüdistada ka kommertsis. Ersa
maalija lähtub väga siiralt sellest kontekstist, milles ta elab -- nõukogude
ajal Venemaa kõhtu kadunud rahvakild, millele pandi sunniviisiliselt nimeks
Mordva, ja mis püüab siiamaani säilitada oma kultuuri. Seda viimast peetakse
Venemaa ametkondades ka praegu ideoloogiliselt ohtlikuks taotluseks (ilmselt
hakkavad eestlased noid aegu juba unustama). Ersalastel, nagu ka teistel
idasmugrilastel on aga säilinud oma maa-usk või loodususk, mis neid aitab. Ja
seda Juri Dõrini maalid väljendavadki. Keskne tegelane Dõrini maalidel on
loodus. See on üleni hingestatud ja seal elab igasuguseid tüüpe, kelles on vägi.
Paneb imestama maalide helge toonus. Ei mingit hingelist painet, ohvritunnet,
depressiivsust ega suitsiidi meeleolu, neid meie noorema kunsti trendikaid
nähtusi. Rääkides sel teemal udmurdi kunstniku Juri Lobanoviga, ta lausa kiirgas
optimismi ja elujõudu ning imestas, et miks eestlased on depressiivsed, tulgu me
kõik Udmurdimaale, nemad aitavad meid hingehädadest üle! Ilmselt on hing ja
hingestatus ka Dõrini maalide üks võtmesõnu. See on seotud religioossusega. Kui
püüda hetkeks unustada oma kõrgeltharitud maitse ja üleolekutunne nondest
väärtustest, tekitavad Dõrini maalid kaasaelamist ja empaatiat, pakkudes ühtlasi
sissevaate väikese ja vapra rahva hingeellu. HEIE TREIER Oulus elav Helsingi
ülikooli kirjandusprofessor Kari Sallamaa pani etnofuturismi juubeliürituse
lõpus Rõuges kõigile südamele, et me kirjutaks, kirjutaks ja kirjutaks ja
levitaks etnofuturismi rõõmusõnumit igale poole. Lihtsalt öeldes on etnofuturism
väide, et kõigi soome-ugri rahvaste kultuuridel on tulevikku. Professor
Taagepera esitles oma Londonis vastilmunud teost idapoolsetest soomeugrilastest
ja vastandas etnofuturismi ühelt poolt kosmofuturismile ja teisalt
etnopreteritismile. Idasmugridel on üheks ohuks valida rahvusülene tulevik, mis
üldisele maailmakultuurile üleminemise asemel tähendab paraku kohaliku vene
imperiaalkultuuri omaksvõtmist. Teisalt hävitab tulevikus kultuurilise
rippumatuse väljavaated etnomineviklikkus, mis seostab idasmugri olemuse pelgalt
põllundusliku maakultuuriga. TAAGEPERA JÄRGI HÄVITAS möödunud sajandil linlik
eesti rahvas paarikümne aasta jooksul põllundusliku maarahva, selles protsessis
oli keskne just eestikeelse moodsa linnakultuuri teke. Teiste sõnadega,
Taagepera järgi on keskne küsimus idapoolsete smugrilaste püsimajäämisel see, et
linnadesse -- Sõktõvkari ja Ižkari -- siirdunud komilased ja udmurdid jääksid
truuks oma rahvale. Allakirjutanu on põhimõttel think globally, act locally
viimasel ajal hoidnud oma südant ersalaste rahvusliku ärkamise juures. Mordvamaa
(see on alandav nõukogulik nimetus Ersamaale) stalinismilaadse rahvusliku
rõhumise taustal oli juubelikonverentsil tõeline rõõm aduda, et kõigil
idasmugridel ei lähegi nii halvasti. Minu suur avastus olid udmurdid. Udmurdid
on kogu aeg olnud kuidagi varjus. Professor Paul Ariste aegadest mäletan, et
ainsa rahvusliku meelsusega rahvana nimetati marilasi. Ometi on marilased mõnes
mõttes meile võõrad, ütleksin, et "türgistunud". Prototüüpsete smugrilastena
pakuksin välja hoopis udmurte. Vaadake või nende kommet millegi tähtsa
sooritamise järel algul vaikida ja alles siis ennast näidata. Nende keele SOV
sõnajärje intonatsioon ja susisevate häälikute kõla -- see on tõesti midagi
omapärast ja mittetürgilikku. Meie siin Läänemere kaldal oleme germaanistunud,
soomlased rootsi poole ja eestlased saksa poole, komilased on ratsionaalsete
õigeusklikena juba ammu võtnud omaks vene kultuuri mõistusliku alge (mõtle
kasvõi nende XIV sajandi tähestikule!) jne. Aga udmurdid -- ma arvan, et just
nemad võiksid olla näide sellest, mis tähendab olla algne soomeugrilane ja just
nimelt seda. ÜHEL õHTUL läksin koos professor Sallamaaga udmurdi tudengite
tuppa, Tartu Narva maantee ühikasse. Oli tore õhtu. Nadežda Utkina laulis oma
laule, ja need olid moodsa udmurdi linnakultuuri laulud. Kari Sallamaa luges oma
luuletusi möödunud detsembri Ižkaris käigust, kuidas sõjatehaste ja Kalašnikovi
linna kivikõrbes võis ära eksida ja kuidas ülikooli koridoris vastu astunud
lahtise kirvega mees meenutas talle Raskolnikovi. Tõlkisin. Udmurdid jäid vait.
Oli piinlik. Keegi küsis, kuidas võidi Sallamaa kutsuda Ižkari detsembris, kõige
trööstitumal aastaajal. Siis lauldi uuesti. Sallamaa luges oma luuletuse
sellest, kuidas soomeugri rüvetatud jõgede ja hävitatud külade ülle langeb lund,
mis kõik endasse peidab ja uue alguse annab, ning mis meist, Fenno-Ugriast lõuna
pool tundub ainult juhusliku võimalusena. Hetk oli paljutähenduslik. Udmurdi
tudengid hakkasid kurtma, et Udmurtia parlamenti sai valitud ainult kaksteist
udmurti, et udmurdid ei saa endale kunagi võimu. Ja siis sai öeldud: udmurtide
tulevik pole mitte saadikud parlamendis, vaid ETNOFUTURISM! Selle võlusõna peale
hakkasid kõik kergendatult naerma. Etnofuturismi ema KAUKSI ÜLLE seletab mõiste
teket Etnofuturismi esivanemaid on veel vähe uuritud. Aga sõna ise sündis 1989
kevadel, mil mu koduses salongis otsiti uut kirjandusloosungit. Eesti oli
vabanemas ja me mõistsime, et kirjandus muutub, ning sellises olukorras on alati
olnud suur tähtsus rühmitustel. Arvasime, et loosung "Olgem eestlased ja saagem
eurooplasteks" enam ei sobi, sest Euroopas oleme meie kogu aeg olnud, teised
rahvad tulid hiljem. Pealegi me tahame olla Euroopas iseendana, mitte teiste
kultuuride edasiarendajatena. Etnofutu esimene tulemine Karl Martin Sinijärv
pakkus välja sõna "etnofuturism". Mõistsime seda olemuselt sügavana, seal peitub
rahva pikk mälu ja soov kesta ka tulevikus. Tegelikult esimesed, tänu kellele
etnofutu sündis, olid setod. Kui Karl Martin nägi seto memmekesi rahvariietes,
siis ta ütles, et vanad naised ei ole talle kunagi meeldinud, aga niimoodi,
väärikates rahvariietes, tahaks neile kohe musi anda. Käisime Setomaal esinemas.
Kivisildnik lõi regilauluridadest sonetid, Andro Kööp rahvariiete ainetel
kostüümid. Sinijärve luulekogu "Sürway" jäigi kajastama tookordseid mõjusid.
Peagi alustas tegevust Navitrolla. Rääkisime rahvuslikest mõnuallikatest nagu
kiikumine ja kärbseseen. See oli etnofuturismi esimene tulemine -- esinemised,
raamatute publitseerimised ja Kostabi lehe loomine (1991). Kostabi jääb oma
kirkusega vist kauaks säravaimaks täheks eesti kultuurilehtede ajaloos. Kostabi
nime võtsime sellepärast, et tahtsime elusat maailmakuulsat loojat. Me arvame,
et geeniusi tuleb toetada juba nende eluajal. 1993. a sõitsin kongressile
Udmurdimaale. Oma ettekandes kirjeldasin Eesti Kostabi Seltsi ja Võro Keele ja
Kultuuri Fondi saavutusi. Seejärel kogunes mu ümber rida noori kunstnikke ja
kirjanikke, kes tahtsid asjast rohkem teada. Kuna mu vene keel oli roostes,
ütlesin, et kutsun nad Eestisse, siis nad ise näevad. Tagasiteel rongis värbas
Fenno-Ugria tookordne ülemus Jaak Prozes mu poole kohaga FU Tartu sekretäriks
ning hiljem usaldas Sorosi Fond konverentsi tegemiseks muinasjutulise summa.
Abistasid Eesti Kostabi Seltsi esimees Kivisildnik, propagandaminister Sinijärv,
peaspetsialist Heie Treier, aseesimees Piret Viires, samuti Tartus õppivad
soomeugri üliõpilased. Nii toimus 1994. a Tartus esimene etnofuturismi
konverents ligi 40 külalisega, mille käigus kinkisid komi kunstnikud Eesti
Kostabi Seltsile oma pilte ja sellest sai alguse EKSi kunstikogu. Ajakirjanduses
tekkis kuhi vastukajasid ja udmurdid pühendasid etnofuturismile oma ajakirja
Invožo erinumbri. Meie uid sai filosoofiaks! 1997 augustis kohtasin Oulu
ülikooli professorit Kari Sallamaad, kes oli kuulnud Piret Viirese loengut ja
kujundanud etnofuturismist filosoofia. Põrutav tunne! Meie jaoks oli see olnud
pigem võitlusstrateegia. Kui sõitsin 1998 juulis koos Jan Rahmaniga
Udmurdimaale, avastasin ehmatusega, et mind tervitati kui suurt etnofuturismi
ema. Pidin vahetpidamata sõna võtma ja noored olid teinud referaate
"Etnofuturism udmurdi kirjanduses". Selgus, et kirjanik Pjotr Zahharov (Invožo
toimetaja) ja kunstnik Juri Lobanov (Udmurdi lipu ning vapi autor) jt olid
võtnud etnofuturismi oma juhtivaks ideoloogiaks, mille ümber kogunes kogu noorem
loojate kamp. Kirjanduse alal hakkas ideoloogiks Viktor Žibanov. 1998 augustis
kogunes soome-ugri noorte kunstnike laager Piirissaarel. Tekkisid sidemed Peeter
Lauritsa juhitava Kütioru Avatud Ateljeega. 1998 augustis Komimaal Soome-Ugri
Kirjanike Assotsiatsiooni kongressil pühendas Kari Sallamaa taas oma peakõne
etnofuturismile kui ainsale filosoofiale ja strateegiale, mis võib päästa
hõimurahvad kadumast iseendina. Atraktiivne sõna tõmbas nagu konksuga
ajakirjanikke ja kohalviibiv Contra esines hiilgava futu-näitena. Talupoiss, kes
ise oma raamatud välja annab, tavatutes tiraažides maha müüb ja on folkloristide
poolt tunnistatud tänapäeva rahvalaulikuks. Mai algul toimus Tartus konverents,
mis tähistas 10 aastat etnofuturismi. Peateemadeks kujunesid rahvus, kunst,
kirjandus ning ökoturism. Oma võimsate külade ja säilinud maakultuuriga oleks
soome-ugri maadel perspektiivi ökoturismi alal. Minu meelest on etnofuturismi
sümboliks suur kiik. Kiikudes ja kiigel lauldes hakkab kõik paistma teisiti.
Kord pani Kivisildnik Värska kiigel kõrvaklapid pähe ja kuulas mingit eriti
moodsat muusikat, ning leidis, et kaif oli täielik. Üldiselt, praegu ei julge
veel teha kokkuvõtteid. Peagi jõuab lugejateni Jüri Ehlvesti novellikogu
"Elumask", mida Laid Šemjeir hakkas mari keelde tõlkima. Contra lõi etnofutu
jaoks uue luulelaadi. Igatahes kisub asi tõsiseks ja aeg on suunduda koos
hõimukaaslastega maailmaturule. Ühest küljest on rahvusidee madal ja
naeruväärne. Eriti, kui üks rahvas teisele kallale läheb. Võib tulla ette
juhtumeid, kus käib hirmus sõda, mille ainsaks põhjuseks on see, et ühed on
ainuõiged sinised ja teised on ainuõiged rohelised. Lapsik, ütleme me siis oma
kõrgema kõrvalseisja positsioonilt. Kuid teisest küljest meenub Ilmar Tõnissoni
märkus: rahvus võib küll olla ajutine kultuurivorm, aga paraku käesolev.
Jumalasse ega jumalaisse enam eriti ei usuta, usutakse veel rahvusesse, ent on
küsitav, kui kaua sedagi. Sest iga usk paneb peale kohustusi ja kohustustest on
inimene ikka kaldunud mööda hiilima. Asi pole vaid konkreetses kirikukümnises,
mida nõuab religioon, ega ajas ja vaevas, mida nõuab rahvusriigi sõjavägi. On
palju raskemaid, vaimseid ja kõlbelisi kohustusi, mis piinavad eeskätt
intellektuaalsemat osa inimkonnast. Või õieti: ei piina päris rumalaid ja päris
tarku, vaid niisuguseid pooltarku. Mäss Jumala vastu on tüüpiline teismelise
ettevõtmine (vrd Indrek Paas). Ta ei saa aru, miks ta peab teenima Jumalat, kes
omalt poolt mingeid kohustusi ei võta. Kui lõpuks aru saab, jätab mässamise
järele, kui ei saa, mässab surmani. Nii sünnib ka mäss rahvuse vastu. Miks, MIKS
ma küll pean respekteerima mingit värvikombinatsiooni, kui see pole muud kui
vaid üks värvikombinatsioon? Miks ma küll pean mingi ajast ja arust laulukese
ajal püsti tõusma, kui see on vaid üks laulukene? Otsustatakse, et neil miksidel
muud vastust polegi kui inimeste rumalus. Norutundest oma taipamatuse üle saab
korrapealt mõnutunne oma tarkuse üle. Paraku ei jätku mõnu kauaks, sest teised
on ikka alles rumalad. Tüütu. Tekib olukord "miss Universum küürakate saarel".
Miss teab küll, et ta on miss, aga ühtlasi teab ka, et küürakate meelest on
hoopis tema kõver. Ja asubki inimene, kes äsja nõudis igaühele (tegelikult:
endale) vabadust olla selline, nagu talle meeldib, väänama teisi selliseks, nagu
temale meeldib. Tasapisi kujuneb välja olukord, kus endine enamus surutakse
vähemusse, vähemalt end intellektuaalideks pidavate inimeste hulgas. Mässaja
positsioon lubab võtta märtripoose. Vähemuse esindaja on puutumatu, teda
pärjatakse ja kullatakse ("julges tulla välja intrigeerivate mõtetega, ärgitada
diskussiooni"), tema vastased tehakse pisikesteks tükkideks ("näe, sallimatu
rahvusfundamentalist raevutseb"). Tänapäevane kõrgelt tituleeritud mässaja pole
mingi mässaja, vaid "preester, papp ja ajatolla", aga selle väljaütlemine on
ketserlus, preester paneb su kirikuvande alla, sest ta tahab olla ise see, kes
võitleb preestrite, pappide ja ajatolladega. Täiesti turvaliselt seejuures ja
kopsaka honorari eest. Seetõttu on hädasti vaja midagi või kedagi, kellega
võidelda. Näiteks "Eesti kui usuasjaga", millest kirjutab Jaan Kaplinski 13. mai
Eesti Ekspressis. Kaplinski kasutab osavalt ära poolharitlase mõttekrampi, mille
kohaselt usk kui selline on nõme. Rituaalid, pühakud, preestrid ja teoloogia on
nõmedad. Et ta selle juures ise preestrina esineb ja mingit nurihumanistlikku
mässu-usku kuulutab, peab jääma märkamatuks. Kas Kaplinski pole siis tõesti
tähele pannud, et usuvastane võitlus moondub oma viimases instantsis samuti
religiooniks? (Küll aga paneb seda tähele Mihkel Mutt samas lehenumbris.) Et nii
pealetükkiv sallivuse-evangeelium, nagu tema seda kuulutab, moondub vihkamiseks?
Ma pole ammu lugenud nii vihkavat esseed kui see Kaplinski oma. Ma ei väida, et
"Eesti kui usuasi" oleks Kaplinski luul. Ei, rahvuslus, ka nüri rahvuslus on
tõesti olemas ja on isegi igasugu Ivan Oravaid, kes sulle käratavad, et sa pole
"õige eestlane". Ainult et nad ei tee Eestis ilma. Nad on ebameeldivad, aga
paratamatud ja väikeses koguses dialektiliselt isegi vajalikud. Jagada riigid
sellisteks, kus valitseb riigiideoloogia (sealhulgas Eesti), ja sellisteks, kus
millessegi uskumine on inimese eraasi, on Kaplinskist lausa ehmatavalt
primitiivne. Mingi riigiideoloogia valitseb igas riigis. Ka Lääne-Euroopas ja
Põhja-Ameerikas. Ka Skandinaavias. Eesti pole selles mõttes mitte esirinnas,
vaid tagareas. Sellepärast Kaplinskil siin nii mugav mässata ongi. Rahvuslusega
seoses väita, et Eesti on riik, kus varitseb oht ketseriks jääda, on teiste
maade ja rahvastega võrreldes lihtsalt alatu. Eesti on maa, kus iseseisvuspäeval
tunneb ennast veidrikuna see, kellel on käes lipuke, ja mitte see, kellel ei
ole. Kui siia kõrvale panna näiteks Oslo Norra rahvuspüha aegu, siis on vahe
lausa rabav. Norra kuninga nö riigiusku alamad ummistasid tänavaid, ülempreester
seisis oma lossi rõdul ja imelik hakkas sellel, kellel ei olnud käes Norra
lipukest. Näiteks minul, ja ma ei rahunenudki enne, kui ühe sellise sain. Need
inimesed olid rõõmsad ja vabad, ma kadestasin neid. Ma usun, et kasvõi sealsamas
Norras oleks ennast Skandinaavia ajakirjanikuks tituleerival Kaplinskil hoopis
avaram tööpõld. Ainult et seal võib oma metafüüsiliste mullikeste eest
suusakepiga mööda muhku saada. Eestis seda hirmu pole. Minu vastulauseke toob
Kaplinskile ainult aupaistetust juurde. ARNE PAJULA Vana Tallinna Rataskaevu
tänav on koduks mitmele söögikohale. Neist põnevaim on kindlasti restoran
Casanova. Nimi ise pärineb kuulsalt Veneetsia seiklejalt, kes küll Tallinnasse
eales ei jõudnud. Ilmselt on ka restorani taga seisva Gesualdo Nava puhul
tegemist seiklejahingega -- põhitööna finantsmaailma Gordioni sõlmi lahtiraiuva
härrasmehe jaoks on restoran Tallinnas meeldiv hobi. Rahaköögi asemel on ju
vahel päris lõbus süveneda reaalsesse kööki. Õnneks ilmneb ka toitudesse
süvenedes Gesualdo Nava kirglik pühendumus ja täiesti hea professionaalne tase.
Lahke Franco Kuna põhitöö kõrvalt jääb Tallinnas kulinaarseks tegevuseks aega
väheseks, hoolitseb klientide igapäevase naudingu eest hoopis Francesco Ceroni,
keda koduselt Francoks kutsutakse. Just Franco teeb kohast sellise, nagu ta iga
päev on. Seekordne võistlusmenüü on omalaadne, sest Casanova pakub hindajatele
välja kaks täiesti erinevat varianti. Esmalt veidi odavam 300kroonine lihamenüü
ja teiseks kallim ja eksklusiivsem 500kroonine kalamenüü. Menüüd Mõlemas
menüüvariandis on kolm käiku -- eelroog, pasta ja praad. Soovijad võivad lisaks
tellida ka magustoidu, milleks Franco soovitab kindlasti Tiramisut, ja kõike
muud. Näiteks espressot ja pitsikest grappat söögiaja lõpetamiseks. Lihamenüü
esimeseks käiguks on Parma sink, mille originaalne kuivamisel tekkiv
kontsentreeritud maitse on kuulus juba sajandeid. Assisteerimas on talle
kartulisalatiga täidetud tavalise singi rull. Kergema vahepalana on
vegetariaansed taglierinid, mille retsepti leiate kõrvalt, ja finaaliks röstitud
küülikuliha polentaga. Polenta on maisipuder, mis on kogu Vahemere piirkonnas
laialt levinud. Ka kõik N armees aega viitnud teavad seda putru hästi. Puder on
siiski vaid kõrvaltegija. Oluline on küülik. Veinis hautatud ja üleküpsetatud
liha on pehme ja mahlakas ning lausa pudeneb luudelt. Pinnal on isuäratav
koorik. Salvei, küüslaugu ja rosmariini järgi lõhnav toit on meistriteos mis
meistriteos. Kalamenüü algab mereandidest eelroaga -- tegemist on tüüpilise
antipastoga, mis koosneb sini- ja rohemerekarpidest ning neile lisatud
krevettidest. Hästi peened lintnuudlid linguined on teise käigu aluseks.
Ideaalselt al dente linguinedele on lisatud mitut sorti kalamarja. Ehtsale
mustale kaaviarile lisaks suureteralist punast forelli- ja peeneteralist valget
heeringamarja ning veidi ka valgumarja. Maitse on piprane ja kalamarjale omaselt
soolakas. Lõpetuseks on grillitud mereandide valik. Efektsed röstitud
hiidkreveti sabapoolikud tõmbavad endale põhitähelepanu, kuid eksootilist on
veel. Vaevalt, et haikala meie igapäevatoidu hulka mahub. Tugevakoeline liha on
kindlasti huvitav järele proovida. Kodune lest üllatab oma mahlakuse ja kontide
täieliku puudumisega. Mõnus, kui kliendi eest nõnda hoolt kantakse. Vaatamata
eritüübilistele menüüdele pakutakse veinidest vaid punaseid. Valida on DOCG
Chianti Castellani 1997 noore ja mahlaka, mõningase kirssja mõrkusega
kvaliteetveini ja La Caraffa Vocato nimelise põnevasse pudelisse villitud
lahedalt mahlase ja hõrgu lauaveini vahel. Tegemist on ilmeka näitega Itaalia
veiniklassifikatsiooni omapärast. Kvaliteetveini kõrgemasse DOCG klassi kuuluv
vein ei erine lihtsast lauaveini nime kandvast kuigivõrd. Vaid õrnad
maitsenüansid peavad dikteerima selle, kumba valida. Nagu ikka, maitse üle ei
vaielda ja igaüks peab enesele sobiliku ise leidma. Kalamenüü on oma olemuselt
niivõrd isepäise ja tugeva maitsega, et punaveini kasutamine tema kõrvale tundub
harjumatu, kuid täiesti loogilise sammuna. Liha asemel aedviljad FRANCESCO
CERONI Restoran Casanova Toome enamiku oma toorainest otse Itaaliast. Nii tagame
pastatoodete ja lisandite hea kvaliteedi.
Vaatamata sellele, et Venemaa kuulub paljusid Aasia riike ühendavasse liitu
(Shanghai Koostöö Organisatsioon), ei suuda ta leida liitlast, kes söandaks end
sama tõsiselt läänemaailmale vastandada, kirjutab Suurbritannia ajaleht
Guardian. Shanghai Koostöö Organisatsiooni (SKO) - Hiina ja Venemaa juhitav kuut
kiiresti arenevat riiki ühendav liit, mida on kutsutud ka Aasia vastuseks
NATO-le - tähtsus on lähiajal kasvamas. Paraku on Vladimir Putini tülinoriv
hoiak USA, Suurbritannia ja ülejäänud lääne suhtes pingestanud suhteid SKO
liikmete vahel, kellest enamuse eesmärk on ellu jääda, mitte läänele vastanduda.
Venemaal Uuralites Tšeljabinskis algasid täna rahvusvahelised sõjaväeõppused,
mis koondavad regiooni 6500 sõdurit ja 80 lennukit Hiinast, Kasahstanist,
Kõrgõstanist, Tadžikistanist ja Usbekistanist. Õppused kannavad nime Rahu
Missioon 2007 ning tegemist on seni kõige ambitsioonikama sõjalise ühistööga SKO
raames, mille eesmärk on tugevdada riikide vahelist koostööd ka näiteks
poliitika ning majanduse vallas. Foto: Reuters Ukraina opositsiooniliider Julia
Tõmošenko väidab, et tema partei kandidaatidel ei lubata osa võtta kuu aja
pärast toimuvatest parlamendivalimistest. Valimised kuulutati välja lootuses
lõpetada riigi presidendi ja peaministri pooldajate omavaheline vastasseis. Ühe
põhjusena on välja toodud ka üha tugevnev võimuvõitlus presidendi ning
peaministri vahel. President Viktor Juštšenko on tuntud kui läänemeelne
poliitik, peaminister Viktor Janukovitš aga kui venemeelne, kirjutab BBC.
Tõmošenko oli 2004. aastal Ukrainas toimunud Oranži revolutsiooni üks juhtfiguur
ja on endiselt väga populaarne poliitik. Ta rääkis, et tema partei poliitikud on
valimisnimekirjadest kustutatud, kuna väidetavalt ei lisanud nad parlamendi
valimistele kandidaadiks registreerudes ankeedile oma täielikku aadressi. Foto:
berlinermauer.se Külma sõja aegsel Ida-Saksamaa piirivalvuritel oli antud selged
juhtnöörid, et vajaduse korral võib salaja piiri ületada üritava inimese tappa,
kinnitab üks tolleaegne kõrge ametnik. Ilmsiks tulnud käsk põgenikke tulistada
on selge tõestus selle kohta, et Ida-Saksamaa kommunistlik režiim võis anda
vajadusel loa inimene tappa, rääkis Stas-i dokumente haldava organisatsiooni
direktor BBC-le. Stasi eitas alati sellise poliitika olemasolu, kuid seda ümber
lükkav seitsme leheküljeline dokument leiti möödunud nädalal Magdeburgi
linnaarhiivist, teiste Ida-Saksa piirivalve materjalide seast. "Ärge kahelge
piiri ületada proovivate inimeste suhtes kasutada tulirelva, isegi juhul kui
põgenikeks on naised või lapsed," seisab Stasi dokumendis, mis kannab kuupäeva
1. oktoober 1973. Möödunud nädalal avaldas rühm Ida-Saksamaa kommunistliku
režiimi ohvreid, et vähemasti 1245 Ida-Saksamaalt põgeneda üritanud inimest
tapeti. Üle poole neist lasti maha pärast Berliini müüri püstitamist. Foto: Ivar
Soopan Rahvusvahelistes geofüüsikute meeskond avastas äsjase veealuse uuringu
käigus, et Liibanon asub ohtlikult lähedal veealusele pinnasemurrule, mille
liikumise korral toimub maavärin ning vallandub katastroofiline tsunami.
Pinnasemurd asub Vahemere põhjas umbes 100 kilomeetri pikkusena ja nelja miili
kaugusel Liibanoni rannikust ning just selles paigas toimunud maa liikumine
põhjustas 9. juulil 551. aastal tsunami, mis purustas Foiniikia, praegu
Liibanonina tuntud riigi rannikuäärsed linnad. Telekanalis Discovery News,
ajakirjas Geology ning National Geographic Newsis avaldatud uuringus jõuti
järeldusele, et tänu seniajani teadlastele tundmata olnud veealusele
pinnaseliikumisele kerkis Liibanoni mägine ala. Maapind liigub Liibanoni ranniku
ääres umbes iga 1500 aasta järel, mis tähendab, et 551. aastale ligilähedast
maavärinat ja tsunamit võib oodata lähiajal. Foto: Reuters USA-s Lääne-Virginias
nõuab McDonald's-is einestanud mees kohtu kaudu kiirtoidufirmalt 10 miljonit
dollarit kahjutasu, kuna ostetud hamburger olevat tal esile kutsunud allergilise
reaktsiooni. Jeromy Jackson kinnitab, et ta oli toitu tellides selgelt
väljendanud, et soovib burgerit (quarterpounder) ilma juustuta. Mees asuski
burgerit lähemalt uurimata sööma. Mõni hetk hiljem tekkis tal allergiline
reaktsioon, kuna burgeri vahel siiski oli juustu, kirjutab FOX News. Mehe väitel
oli ta haiglasse jõudes juba suremas. "Me soovime, et McDonald's-il tekiks
vastutustunne ligi 12 miljoni ameeriklase ees, kellel on toiduga seotud
allergiad. McDonald's peab hoolikamalt kontrollima, kuidas nad klientide soove
täidavad ning mida nad neile pakuvad," ütles Jacksoni advokaat Timothy Houston.
Foto: Reuters Ungaris leidsid arheoloogid hinnanguliselt kaheksa miljonit aastat
vana küpressimetsa. Arheoloogid leidsid ühelt kirde Ungaris Bukkabrany lähistel
asuvalt kivisöe kaevandusväljalt 16 puutüve, vahendab BBC. Puutüved on miljoneid
aastaid vastu pidanud tänu sellele, et neid ümbritses kiht liiva, mis võis olla
tekkinud mõnest tugevast liivatormist. Ilma selle kaitsekihita oleks puutüved
kivisöeks muutunud. Teadlased loodavad haruldast leidu kasutada kui võimalust
uurida, milline võis olla planeet Maa kliima kaheksa miljonit aastat tagasi.
Säilinud sooküpresside tüvede ümbermõõt on 2-3 meetrit ning kõrgus ligi 9
meetrit. Nende puude eluiga on tavaliselt 200-300 aastat. Kuna katse ühte tüve
kaevandusalalt minema transportida ebaõnnestus, siis plaanitakse iidsete puude
säilitamist nende leiukohas. Foto: canit.se Eesti ja Soome korraldavad 13-17.
augustini Avatud Taeva lepingu (ATL) alusel ühise vaatluslennu Vene
Föderatsiooni. "Käesolev vaatluslend on Eesti jaoks esimene sellelaadne aktiivne
missioon," ütles Kaitsejõudude Peastaabi relvastuskontrolli grupi ülem major
Villu Tamul. "Tähelepanuväärselt heal tasemel on olnud Eesti relvastuskontrolli
ja õhuväe koostöö Soome kolleegidega ühise vaatluslennu ettevalmistamisel."
Vaatluslennu juhtriigiks on Eesti, meeskonda kuulub viis Eesti ja viis Soome
kaitseväelast ning ametnikku. Missiooni juhib Kaitsejõudude Peastaabi
relvastuskontrolli grupi ülem major Villu Tamul, tema asetäitjaks ja ühtlasi
Soome vaatlejategrupi ülemaks on kolonel Arto Kupiainen. ATL vaatluslend viiakse
läbi Rootsilt koos meeskonnaga renditava ja vaatluslendudeks rahvusvaheliselt
sertifitseeritud lennukiga Saab 340B (OS-100). Kahemootoriline propellerlennuk
on varustatud vertikaalse optilise panoraamfotokaameraga. Foto: Pille-Riin
Pregel Reede öösel vastu laupäeva kella 01:30 ajal sai päästeamet teate, et
Tallinnas Paldiski maanteel psühhiaatriakliiniku juures põleb suur puu. Kohale
sõitnud tuletõrjujad kustutasid leekides puu 600 liitri veega, teatati
Põhja-Eesti päästekeskusest Päevaleht Online'ile. Õnnetuses ükski inimene
kannatada ei saanud. Samuti puudub ka märkimisväärne majanduslik kahju. Kuidas
puu süttis pole teada. Foto: Marko Mumm Lääne-Virumaal Vihula vallas Koolimäe
külas, Võsu - Vergi teel toimus täna öösel liiklusõnnetus, kus sõiduauto paiskus
vastu puud, kaassõitja hukkus. Peugeot 307, mida juhtis 1963. aastal sündinud
Viktor, sõitis teelt välja vastu puud. Juht toimetati vigastustega Rakvere
haiglasse, kaassõitja 1984. aastal sündinud Margus hukkus sündmuskohal. Foto:
Ivar Soopan Kolonel Riho Terras andis Iraagis üle NATO treeningmissiooni
staabiülema asetäitja ametikoha ning asus koduteele, siiamaani oli see kõige
kõrgem ametikoht, kus Eesti ohvitser välismissioonil on teeninud. "Kolonel
Terras seisis silmitsi tõsiste raskustega treeningmissiooni elutegevuse
tagamisel, aga tegi oma tööd erakordse professionaalsuse ja pühendumusega,"
ütles NATO treeningmissiooni Iraagis ülema asetäitja kindralmajor Alessandro
Pompegiani. "Kolonel Terras oli väärtuslik jõud meie rahvusvahelisse meeskonda,
mille koosseisus teenivad erinevatest rahvustest ja riikidest inimesed näevad
vaeva ühise eesmärgi saavutamise nimel," lisas ta. Kolonel Riho Terrase sõnul on
NATO treeningmissiooni peaeesmärgiks Iraagi julgeolekujõudude juhtimissüsteemi,
sealhulgas staabiprotseduuride, arendamine tasemele, mis võimaldab Iraagil endal
planeerida ja läbi viia sõjalisi operatsioone kõigil tasemetel. Foto: Reuters
Välisministeerium toetab ÜRO pagulaste ülemvoliniku ameti kaudu Sudaani
pagulaste ja sisepõgenike abistamist 500 000 krooniga. Välisminister Urmas Paet
kirjutas alla käskkirjale, mille kohaselt eraldatakse see summa
välisministeeriumi eelarves arengu- ja humanitaarabiks ettenähtud vahenditest.
ÜRO on Sudaanis toimuva klassifitseerinud maailma üheks suuremaks
humanitaarkatastroofiks. Välisminister Urmas Paeti sõnul on Sudaanis ja Tšaadis
valitsev olukord äärmiselt murettekitav. "Sudaanis toimuv kodusõda on riigis
põhjustanud ulatusliku humanitaarkriisi, mis on kaasa toonud rohkesti ohvreid
tsiviilelanikkonna hulgas," ütles Paet. Välisministri sõnul halveneb sealne
humanitaarolukord pidevalt, ainuüksi naaberriik Tšaad on vastu võtnud paarsada
tuhat põgenikku ja see arv kasvab iga päevaga. Võru maakonnas Mõksi külas põles
täna öösel puust elumaja, leekides hukkus kaks meesterahvast. Päästemeeskonna
kohale jõudes põles kahekordne puidust elumaja täisleegis. Külaelanike jutu
järgi võisid majas olla inimesed. Kustutustööde käigus leiti 2 hukkunud
meesterahva surnukeha. Tules hävis maja katus ja osaliselt vahelaed. Ruumid said
vee, tule ja suitsukahjustusi. Tulekahju tekkepõhjus on selgitamisel. Foto:
Marko Mumm Edgar Savisaare sõnul vastutab raudteelaste töökohtade kadumise eest
vabariigi valitsus, kelle poliitika sellise olukorra on tekitanud. "Kujunenud on
veider olukord - kui valitsus näeb ette transiidi taastamist, siis miks
koondatakse praegu raudteelasi," märkis Savisaar. "Kui transiidile on otsustatud
käega lüüa, siis valitsus oleks pidanud sellest õigeaegselt teatama ja ette
nägema alternatiivsed võimalused, et mitte vähendada rahvuslikku koguprodukti."
"Igal juhul kannab valitsus vastutust, et tööta jäänud raudteelased leiaksid uue
töö või uutes ametites väljaõppevõimalused," nentis Savisaar. Linnapea Savisaare
sõnul pakub Tallinn omalt poolt tööta jäänud raudteelastele abi uue töö
leidmisel. Näiteks on pakkuda koheselt tööd autobussikoondise remonditöökojas,
samuti saab asuda õppima trollijuhiks peatselt algavatel trollijuhtide
kursustel. Foto: Kristo Nurmis Lääne-Virumaal Tapa vallas Imastu külas, Tapa -
Loobu tee 2. kilomeetril juhtus eile õhtul ränk avarii, milles hukkus kaks ning
sai vigastada viis inimest. Sõiduauto Mercedes Benz E250D, mida juhtis 1971.
aastal sündinud Darius, kaldus vastassuunavööndisse ja põrkas kokku vasttuleva
sõiduautoga Mitsubushi Carisma, mille roolis oli 1981. aastal sündinud Arina.
Sõiduauto MB juht ja kaassõitja, 1971. aastal sündinud Viktoria, paiskusid
autost välja ning hukkusid sündmuskohal, tagaistmel istunud 2-aastane poiss
toimetati Rakvere haiglasse ja sealt edasi Tallinna Lastehaiglasse. Sõiduauto
Mitsubishi juht ja kaassõitjad 2-aastane poiss, 1957. aastal sündinud Irina ning
1977. aastal sündinud Anatoli toimetati Rakvere haiglasse. Alates reedest, 10.
augustist on Non Grata kunstikonteineris väljas performance'ikunstniku, Non
Grata asutajaliikme ja legendaarse pedagoogi Margus Tiitsma (kunstnik, keda
aastani 2007 tunti kui Sorget) näitusmüük "Vaigutajad ja assamblaažid". Väljas
on Tallinnas varem eksponeerimata tööd, mis on valminud enamuses sellel või
eelmisel aastal. "Tehnika on mulle huvitav sellepärast, et kui foto jäädvustab
hetke, siis assamblaaž jäädvustab esemeid ja materiaalseid vorme ja nende
järeletegemine teisel ajal on võimatu. Varasemad tööd sisaldavad rohkem eseme
ajaloolist informatsiooni, hilisemad on lakoonilsemad," kommenteerib kunstnik
oma assamblaaže. "Tiitsma väikseformaadilised assamblaažid on teravmeelsed
kommentaarid kunstiklassika põhiteemadele, näiteks "Prohvet ja ebausk", mille
kolmemõõtmelisel pinnal kohtuvad maalitud Kristuse pea ja meditsiinilised
käemulaažid stigmadena mõjuvatest käehaavanditest. Foto: Priit Simson Haagis
täna lõppenud rannavolle EM-i viienda etapi võitsid kodus mänginud hollandlased
Emiel Boersma ja Bram Ronnes, kes finaalis alistasid 2:0 kaasmaalased Reinder
Nummerdor - Richard Schuili, Kais ja Vesik seitsmendad. Eesti esipaar Kristjan
Kais - Rivo Vesik alistusid viimases miinusringi mängus napilt seisuga 1:2 (-17,
15, -10) austerlastele Nikolas Bergerile ja Robert Nowotnyle. "Mängudega võib
üldiselt rahule jääda, kuid viimane kaotus jääb veidi kripeldada," võttis
turniiri kokku Kais. Kais ja Vesik teenisid 7-nda kohaga 360 EM-punkti ning 3000
Euro suuruse auhinnaraha. Rannavõrkpalli maailmakarikasari jätkus sel nädalal
Norras, karjääri 28-nda etapivõitu võtsid brasiillased Ricardo Santos - Emanuel
Rego. Teisele kohale platseerusid sakslased Jonas Reckermann - Mischa Urbatzka
ning pronksi võtsid brasiillased Fabio Luiz - Marcia Araujo. Foto: Eesti
Purjelaualiit Täna pandi punkt Baltikumi ja Soome purjelaudurite olulisimale
võistlussarjale Audi Neilpryde Baltic Cup'ile, kus eestlased Erno Kaasik ja
Martin Ervin tulid sarja üldarvestuses tihedas konkurentsis teiseks ja
kolmandaks. Hooaja jooksul Leedus, Lätis, Soomes ning sel nädalalõpul Eestis
peetud põnevatel etappidel sõitis üldarvestuses parima tulemuse välja lätlane
Janis Preiss. Sarjast erinevatest etappidest võttis osa 126 purjelaudurit 11-st
riigist, millest eksootilisemad on Austraalia, Brasiilia ja Malaisia. Võistluse
tulemused: FORMULA KLASSI ÜLDARVESTUS 1. Janis Preiss (LAT-23) 2. Erno Kaasik
(EST-2) 3. Martin Ervin (EST-202) NAISED 1. Kadi Ilmjärv (EST-665) 2. Karolina
Noor (EST-255) 3. Maarja Niinemets (EST-84) MASTER Foto: Raigo Pajula Martin
Padar võitis eile Saksamaal Braunshweigis Saksa lahtisel meistrivõistlustel
kuldmedali. Padar, kes 30 mehelises konkurentsis teel finaali alistas teiste
hulgas ka tuntud venelase Mihhailini, vahendab. Finaalis alistas Padar waza-ari
ja ipponi vääriliste heidetega maineka ungarlase Barna Bori. Saksa
meistrivõistlused olid viimaseks suuremaks jõuprooviks enne 13.-16. septembrini
toimuvat judo MM-i Brasiilias Rio de Janeiros. Sulgpallurid Helen Reino ja
Kai-Riin Saluste alistasid Tai pealinnas Bangkokis peetaval suveuniversiaadil
naispaarismängus numbritega 2:0 (21:14, 21:7) Lõuna-Aafrika Vabariigi duo
Christina English - Sherilee Johnson. Pääsu eest veerandfinaali mängivad
eestlannad Indoneesia paariga Nadya Melati ja Nitya Krishinda Maheswari.
Üksikmängus lõppes Reino ja Saluste jaoks turniir avaringis, vahendab. Umbes
6000 pealtvaataja silme all Pärnumaal Audru ringrajal eile peetud Puma Racing
Weekend kujunes starti tulnud võistlejate arvu poolest Eesti kõigi aegade
suurimaks ringrajavõidusõiduks. Publikule enim põnevust pakkunud "NEZ GT"
klassis üldarvestuses oli võidukas soomlane Pertti Kuismanen, kellele järgnesid
rootslane Erik Behrens ja kodupubliku ees esinenud Rain Pilve. Pertti Kuismanen
(Dodge Viper GTS-R) võitis mõlemad Pärnus peetud sõitudest. Esimeses võidus
veeres küll Erik Behrens (samuti Dodge Viper GTS-R) esimesena üle finišijoone,
kuid hiljem lisas kohtunik võitlussituatsioonis Kuismaneniga tekkinud väiksema
kokkupõrke eest talle 10 trahvisekundit, mis andis võidu soomlasele. Teises
sõidus jäi Kuismanen Behrensile püüdmatuks. Sõidu üks favoriite, norrakas
Haavard Lien jäi teise sõidu soojendusringil oma 770-hobujõulise Chevrolet
Corvette C5-ga raja äärde. Oma BMW M3 tagasilla rikke tõttu pidi kaks ringi enne
finišit katkestama ka Tõnu Soomer, kes hoidis pikalt kolmandat positsiooni.
Hitech Racingu esipiloot Marko Asmer võitis Briti F3 sarjas tänavu juba
üheksanda etapi, olles parim täna Silverstone'i ringrajal peetud 15. ja 16.
sõidul. Esimeses sõidus edestas Asmer teisena lõpetanud sakslast Maro Engelit
(Carlin Motorsport) 1,656 sekundiga. Kolmandaks kihutas end soomlane Atte
Mustonen (Räikkönen Robertson Racing), kes jäi eestlasest maha 4,7 sekundiga,
kirjutab Esikuuikusse sõitsid end veel kolm britti - Greg Mansell (Fortec
Motorsport, +7,264), Stephen Jelley (Räikkönen Robertson Racing, +13,899) ja Sam
Bird (Carlin Motorsport, +15,382). Asmer sõitis välja ka kogu võistluse kiireima
ringi 1.15,943, mis sündis kihutamise kaheksandal ringil. Ka päeva teise sõidu
võitis Asmer. Teisena lõpetas sakslane Maro Engel (Carlin Motorsport), kes
kaotas talle 6,771 sekundiga. Poodiumi madalaima koha hõivas Fortec Motosporti
esindav britt Greg Mansell. Foto: laserklasse.nl Hollandis 4. - 11. augustil
peetud Laser Radiali juunioride MM-il osalesid Kaarel Kruusmägi (Saaremaa
Merispordi Selts), Ilmar Rosme (Tallinna Jahtklubi) ja Liina Kolk (Saaremaa
Merispordi Selts). Laser Radiali maailmameistrid selgitati välja kümne
võistlussõidu käigus. Poiste arvestuses võitis esikoha Thorbjoem Schierup
Taanist 22 punktiga, hõbemedali pälvis Ioannis Mitakis Kreekast 28 punktiga ning
pronksi sai hollandlane Gjis Pelt 30 punktiga. Eestlastest saavutas parima
tulemuse Kaarel Kruusmägi, kes kuldfliidis purjetades saavutas 43. koha 189
punktiga. Ilmar Rosme seilas pronkslaevastikus, kus võitis 59. koha 399
punktiga. Kolmes laevastikus võistlesid kokku 204 poissi. Tüdrukute arvestuses
läks juunioride maailmameistritiitel Soome sportlasele Tuula Tenkanenile 39,6
punktiga, teise koha saavutas hispaanlanna Susana Romero Steensma 40 punktiga,
kolmas koht kuulus Sarah Gunnile Taanist 52 punktiga. Liina Kolk võitis 56. koha
337 punktiga. Tai pealinnas Bangkokis jätkuval universiaadil kaotas ainsa
eestlannana konkurentsi jäänud Olga Aleksejeva naiste epeevehklemises
veerandfinaalis Iisraeli esindajale Noam Millsile 10:11. Sama tulemusega kaotas
eile oma veerandfinaali meeste seas ka Nikolai Novosjolov. Alagrupiturniirilt
jõudsid 32 parema hulka kõik kolm Eesti esindajat Valentina Gribova, Irina
Embrich ja Aleksejeva. Aleksejeva alistas seal 15:12 Gribova, Embrich pidi
tunnistama poolatari Malgorzata Bereza 14:15 paremust. Kaheksandikfinaalis
alistas eelmise universiaadi võitja Aleksejeva 8:7 korealanna Jung Hyo-jungi,
vahendab. Välismaa Shortlisti ehk n-ö finaali pääsenud autorid selguvad 6.
septembril ja võitja 16. oktoobril. The Guardiani hinnangul oli tegemist
erakordse valikuga ilukirjandusauhinna 39-aastases ajaloos - vastupidiselt
ootustele ei pääsenud nimekirja sellised hiiud nagu JM Coetzee, Graham Swift,
Doris Lessing või Michael Ondaatje. Ainsa enamtuntud kirjanikuna pääses
nimekirja Ian McEwan oma romaaniga "On Chesil Beach". 50 000-naelasele Man
Bookeri auhinnale kandideerivad: Nicola Barker "Darkmans" Edward Docx "Self
Help" Tan Twan Eng "The Gift Of Rain" Anne Enright "The Gathering" Mohsin Hamid
"The Reluctant Fundamentalist"
“ Ma olen optimist. ” Karu meenutav mees teisel pool lauda lausa pakatas
tervisest ja tegutsemislustist. “ Ma olen optimist - oleme majanduskasvu
esimeses faasis. ” 58aastane statistikaprofessor vedas paberitükile üha uusi
nooli. Kord olid need suunatud vasakule, kord jälle paremale. Intervjuu lõpuks
oli paberil lugematu hulk siniseid nooli. Ja mõned märksõnad. Vello Vensel oli
juba kaks aastat valmis Eesti Panga presidendi toolile istuma. “ Põhiline
kaalumine oli kaks aastat tagasi, kui nõustusin keskpanga nõukogu esimeheks
kandideerima. Nüüd ma ei kõhelnudki. ” Ja milleks kõhelda, kui tunned end
panganduses nagu kala vees. Kulus hulk aega, enne kui keskpanga tulevane juht
leidis võimaluse Luubiga avameelselt vestelda. Ühelt poolt ei tahaks rääkida
enne, kui president on mind kinnitanud, arutles professorihärra. Teiselt poolt
kammitses ametisse asumise kuupäev - reede, 28. aprill. Siis on mul suu lukus.
Siis ei saa enam rääkida. Siis on intervjuudega lõpp. Homse Eesti Alan Greenspan
tajus ülima selgusega, milliseks muutub peagi iga tema sõna kaal. Ta ei arvanud,
et tema sõna peale hakkavad maaklerid aknast alla hüppama. Küll aga arvas ta, et
kui just mitte tema, siis Eesti Panga signaalid peaksid olema õigeaegsemad, väga
selged ja üheselt mõistetavad. 17. aprillil saabus viimaks õige hetk -
pangapresidendi ametiks valmistuv professor Vensel oli veel vaba rääkima
sellest, mis talle meeldib ja mis ei meeldi, millised on Eesti tegelikud
võimalused, mida on ta elust õppinud. Ootamatult kujunes Luubi intervjuu
keskpanga presidendiks kinnitatud mehele viimaseks. Miks? Küllap selgub seegi.
Seni on needki vähesed, kes teavad, vait nagu surmahirmus kuldid rukkis.
Kuulujuttudest lausa umbes õhus vihjab üks, et küllap ta varjas midagi. Varjas
tõepoolest! Mitte viis, vaid vähemalt viis tuhat hane on tal, mõtlesin
neljapäeva varahommikul nõutult Tuula külas Venseli talu ees seistes. Kui
põldudel häälitsevaid haneparvi mitte arvestada, oli talu otsekui välja surnud.
Lakkamatu voona libisesid linnud üle Venseli talu punase kivikatuse. Eesti riigi
üks tippametnikke oli ühes nendega läinud ... KAVALERID. Eestlaste põline
tööarmastus sai okupatsiooniajal nii mõnelegi saatuslikuks - võimumehed tegid
neist kangelased. “ Lehmä es tohtinu vitsaga ka lüüa. Kui ülevaatus tulli,
pesime lehmä kõik seebiga puhtass. Iga päev sai loomi kammitu ja klanitu.
Tännava peale puistasime saepuru, et oless puhas astu. ” Stalini ajal kuldtähe
saanud sotsialistliku töö kangelastest on ainsana elus Aurelie Külaots (80). Ta
elab Narva külje all Sinimäel, traktor õuel ja aed mesipuid täis. 6 tonni piima
lehma kohta. “ Raba töötegemist, sis läheb ikke, ” kõlab Aurelie retsept
kangelaseks saamise kohta. “ Kari oli ka vägade hea, see tumepunane Eesti kari.
” Kangelasteo paik oli Udeva sovhoos. Pea kõik 5. oktoobril 1949 kilinad-kulinad
rinda saanud rabasid tööd teha Udeva mõisa vanas laudas. Imelehmad olid
kunagiste mõisalehmade väärikad järeltulijad. Kangelasnaine pidi tähe eest tosin
sarvekandjat neli korda päevas piimast kuivaks pigistama. Aurelie tuli Eestisse
Venemaalt, Jaroslavli oblasti Kulza eesti külast. Ees ootavat suurt au ei osanud
ta aimata: “ Ei tiiand ette midägit. Ütskõrd kutsuti välla ja ... Muidugi olli
hää meel, kel tuu ei ole hää meel. ” Sangarinimetus tõi lisaks 3000 rubla, vaese
kolhoosniku jaoks suure raha. Praeguses presidendilossis Kadriorus anti autasud
üle ja tehti suur pidu. “ Nüüd on unustatu kõik. Eks ma tuletan meelde neid
kõiki, aga mis seal enam, see om ju kõik kadunu. ” Aurelie emal oli 12 last.
Tööd tuli kõigil teha. “ Egä niimoodi saand nagu nüid, istuvad tänaval ja
nühivad pükse. ” Sõja ajal teenis Aurelie kolm aastat Venemaal traktoril leiba.
Ühel ilusal veebruaripäeval laaditi ta traktoriga rongile ja algas
päevadepikkune teekond Ukrainasse. Seal tuli otsejoones kolm kilomeetrit mööda
põldu lasta, enne kui pööramise aeg kätte jõudis. “ Minul pole häda midägit.
Pension käib ja puha. ” Traktor aias on poja oma. Mis te nende tähtedega teete?
“ Maha müün. ” Vanavarakaupmees Andri Heidmets on rääkinud peaaegu kõigi
sotsialistliku töö kangelastega. Nende elukohti mäletab ta peast. “ Ahah,
Ruppert Kaik! Kolmas paraadna, üles. Vaat tema ei ole enda oma ära müünud.
Peaaegu kõigi käest olen küsinud, Ernesaksalt ka. ” Andri maksab kuldtähe eest
5000 krooni. Iga sotsialistliku töö kangelase kohta on tal kaart. 142st Eesti
NSVs välja teenitud sotstöö kuldtähest on Andri Heidmetsa käest läbi käinud
umbes 80. “ Mul juba arvepidamine sassis. ” Tegi igapäevast tööd. “ Tahtsin end
natukenegi kohendada, ostsin kübara, mida maanaine muidu elus ei näinudki. Eks
naised saand seda kusagilt teada. Üks võttis mingi mütsilätu, pillas
sõnnikurenni: no näe, lüpsjad käivad nüüd kübaratega! ” Järvamaal Ahulas elavale
endisele lüpsjale Leida Vinkelile (69) tuli kuldtäht lihtsalt rinda. “ Tegin oma
igapäevast tööd. ” 1950ndate aastate algul hakati taga ajama kõrget toodangut. “
Kukkus lihtsalt rumalasti välja, et minu grupis olid taludest kogutud paremad
loomad. ” Suure pressi all surid küll pooled väärtuslikud lehmad ära - polnud
kangelaslikkusega harjunud. “ See oli ju tohutu sööt, mis neile ette anti,
udarad jäid haigeks. ” Ellujäänute vasikatest hakati siis kasvatama
kolhoosilehmi. Ahulas on Leida Vinkel ka sündinud. Tema isa suri varakult,
meeshinge majas polnud, viis tüdrukut kasvamas. Kel kael hakkas kandma, see
pandi tööle. “ Tööd tuli hirmsasti teha, aga eks seda tegid kõik, ” ei taha
Leida Vinkel end esile tõsta. Kell pool viis hommikul tuli laudas kohal olla.
Igal neljandal päeval pidi valves sõnnikut koristama ja loomade poegimist
jälgima. Suvel oli vaja igal neljandal päeval karjas käia. Neljal talitajal oli
igaühel 12-14 looma. Kõige hullem oli piiritustehase praaka kanda. Seda oli
võimatult palju. “ Kui loom praaka sai, sõi ta kõik ära, mis ette anti, ”
meenutab Leida Vinkel. Kangelaseks saamine oli talle juba ette teada. Märtsis
1958 anti koos kuldtähega Lenini orden ja kaevurilamp. “ Nihuke jurakas
metallitükk, karbiid sees ja haises nii, et hoidku, ” naerab Leida Vinkel.
Kuulsus tõi kadedust, sangari-ike ka kõiksuguseid kohustusi - Moskvas saadiku
mängimisest koduse parteitööni. “ Oli nagu seal kell kaelas, ” naerab Leida
Vinkel oma tähte. Tema kangelaslaudas aga mõtiskleb noor talumees klassikalisi
mõtteid: kas jätta kari alles või müüa lihaks. Liisis omal ajal 700 000 krooni
eest korralikud seadmed, mida piima praeguse hinnaga pole lootustki tasa
teenida. 1992 saatis vanavarakaupmees Andri Heidmets kõigile sotsialistliku töö
kangelastele ja Lenini ordeni kavaleridele kirja, et nad oma aumärgid ära
müüksid. Siis tuli hoobilt sadakond tükki. Leida Peipsi oma läks teisele mehele,
kahetseb Heidmets. “ Vaiksalu ka ei anna. Näed, olen suurelt peale kirjutanud “
ei anna ”, ” näitab Heidmets oma antikvaarseid esemeid pungil toas
registrikaarti. Lenini ordeneid tilgub paar tükki kuus. Kokku anti neid Eestis
umbes paar tuhat. Dokumentideta ordenid lähevad sulatusahju. “ Puhas kuld, proov
958. Kettideks, sõrmusteks - oleneb, mida tellitakse. ” Andri firmal on oma
sulatusahi, milles sotsialistlik kuld enne mõne kapitalistliku töö kangelase
ehtimist puhastustulest läbi käib. Ühel hooajal 400 ha viljavälja. “ Olen isegi
oma sünnipäeval 14. novembril veel põllul olnud. Mina ei tahtnud niisama aega
viita, mööda pidusid käia, mina tahtsin tööd teha. ” Elmina Otsman (75) on
siiras naine. Ei varja, et tahtis saada kangelaseks ja Eesti parimaks
mehhanisaatoriks. “ Mul oli töö suhtes küll eesmärk. ” 1950 tulid Eestisse
esimesed iseliikuvad kombainid. Pärast sõda Venemaalt esivanemate koju naasnud
Elmina Otsmanist sai siis esimene kohalik naiskombainer. Esimese lõikuse tegi ta
rukkipõllul Karksis. “ Käidi hulganisti seda kombaini vaatamas ja muidugi ka
naiskombainerit. Kinomehedki olid platsis. Ringvaade “ Nõukogude Eesti ”. ”
Elminale tähendas tähelepanu, et ta pidi üha paremini töötama. 1951 püstitas ta
oma masinaga täna ehk fantastilisena tunduva rekordi, koristas ühe hooajaga 400
hektarit. Kollendavate väljade vahel algasid tööpäevad hommikul kell 6 ja
venisid keskööni. “ Maha ei kukkunud, häda polnud midagi. ” Häda sai Otsmani
arvates otsa siis, kui sõda lõppes. “ Kui on rahu, on kõik lustimäng, ” arvab
naine, kes 1941-42 erakordselt külmal talvel raudratastega traktorite kolonnis
Luugast Tsherepovetsi rändas. “ Koolis sain vähe käia. Pea oli kehvavõitu, aga
traktorist sain jagu. Tahtsin elus midagi korda saata. Minu vaimustus oli ehtne.
” Elmina õnn ei seisnenud rahas: hektari koristamise eest maksti vaid kolm ja
pool rubla (1961. aasta vääringus 35 kopikat). “ Aga milline töö see oli! ”
ohkab Otsman. “ Ümberringi kuldne rukkiväli ja kombainid seal sees! Tulin
kombainilt maha, korjasin rukkililli ja ehtisin kabiini. Igatsen selle järele
tänapäevani. ” Kui Otsmani noorus oleks tänasesse langenud, ei oskaks ta midagi
peale hakata. “ Mina ei taha iseendale elada, nagu praegu soovitatakse. Tahtsin
elada ühiskonna heaks. Mulle meeldis kolhoos, kollektiiv. ” Kangelaseks saada
oli Otsmani suur ja salajane unistus. Et see juba 1958. aastal täitus, valmistas
Elminale isegi pettumuse. “ Ma ei väärinud seda veel tol ajal. Hiljem küll. ”
Elmina ei kahetse põrmugi. Ta heidab endale ette ainult seda, et tööd rabades
sai ta nii vähe oma lastega koos olla. Eesti Vabariik ja Elmina Otsman? “ Ei
mingeid suhteid. Kohe vabariigi algul tuli mulle Siiri Oviiri allkirjaga kiri,
kus öeldi, et kõik minu privileegid on nüüdsest tühistatud. ” Privileegid olid
20 rubla võrra suurem pension ja tasuta bussisõit rajooni piires. Viimast ei
kasutanud Otsman nagunii kunagi. Piinlik oli. Kangelase tähte ja Lenini ordeneid
pole Otsmanil enam näidata. “ Käis siin üks tüüp ning ajas peale, et müü ja müü!
Noh, müüsimegi - ning ostsime teleka ja mootorsae. Muidu poleks neid kuidagi
saanud. ” “ 80ndate teisel poolel hakkasin nende ostmisega peale, ” räägib Andri
Heidmets. “ Algul elegantselt ja õrnalt. ” Kirovi-nimelise kolhoosi direktori
Kuuli omast jäi ta ilma. Selle ostis Eestist pärit suurärimees, kes elab
Itaalias. Tal on hiilgav aumärgikogu, sealhulgas kõik eelmise vabariigi
Vabadusristid. “ Muravjov maksab lihtsalt üle, ” kurdab Heidmets. Mõne kuldtähe
edasimüümiseks kulub Heidmetsal vahel aasta. Kõige paremini ostavad
ameeriklased. Venemaalt saaks tuua hunnikute viisi Lenini ordeneid. Kuid seal on
keelatud neid müüa ja üle piiri viia. “ N Liidu kangelase kuldtähte oled käes
hoidnud? ” Andri võtab vitriinist punase karbi. Täht on raske. Kuulus NKVD
kaptenile, kes läks tuliveearmastuse tõttu 60ndate algul teise ilma. Mälestus
enkavedistlikest kangelastegudest maksab praegu 10 000 krooni. 70 vagonetti
põlevkivi vahetuses. “ Mul oli sõber Värskast. Ta määrati suure kolhoosi
esimeheks. Ükskord kutsusin ta sünnipäevale. Ütles, et mina viina ei võta, olen
autoga. Vihastasin hirmsasti, et oled suur kolhoosiesimees ja mina lihtne
kaevur. Hakkasin püüdma, et minu brigaadil hästi läheks. ” Endel Paap (61) on
sotskangelastest ainsana ka praegu riigitüüri juures. Tegelikult ei tahtnudki
Riigikogu liige Paap saada kaevuriks, vaid hoopis loomaarstiks. 17aastasena
opereeris ta kodus maal lehmal naelad kõhust välja. Niikuinii sureb. Korda läks.
Kehvast perest maapoiss teadis lehma hinda. Kaevandusse läks ta pärast sõjaväge.
Pere tahtis toitmist, kaevanduses maksti 3000 rubla, veterinaarile tollal 410. “
Algul oli hirmus raske. Sidusin käed kõik sidemetega kinni. Aga kolm päeva
hiljem võtsin juba vana kaevuri normi. ” Läbindajatel mõõdeti meetreid - kui
palju on edasi raiutud. 200 meetrit kuus loeti juba kiirprohhodkaks. Paabu
brigaad tegi 300-500 meetrit. Tänini on tema nimel väike rekord: vahetuses
laadis ta koos paarimehega täis 70 kolmetonnist vagonetti, seda masina abil.
Käsitsi on ta vahetuses kühveldanud ühe 60tonnise vagunitäie. Kui paas eraldada,
jääb umbes 27 tonni puhast põlevkivi. Paap ajas oma brigaadile autosid ja
kortereid välja. Kord küsis Moskva ministeeriumist meestele kolme ordenit. Seal
aeti silmad suureks: teil endal ei olegi, anname siis neli. Kuldtäht anti
Paabule kätte 1979. aastal Moskvas. Kaevandusstaaži oli tal siis 19 aastat.
Söetööstusminister ise riputas talle tähe kaevurite päeval rinda. Saal oli
geroisid täis. “ Ma ei ole kunagi töötanud selle nimel, et tähte saada. ” Kaks
raudruuna rongi ette. “ Kui hakkasime rääkima, kui palju see ökonoomilist efekti
annab, siis oi kurat, nii ja naa palju! ” Naftamagnaadid peaksid Ruppert Kaiki
(73) kätel kandma. Tema juurutatud kahevedurisüsteemita oleksid rasked
naftarongid palju lühemad. Vedurijuht Ruppert Kaigi kangelastegu võrsus
väiksemate raudteejaamade sulgemisest 1960ndate aastate algul. Kuid
vahejaamadeta ei pääsenud liikuma nii palju ronge, nagu olnuks vaja. “ Panime
kaks vedurit elektriliselt kokku. Alguses kippusid küll üks siia, teine teise
kanti, aga leidsime vead üles. Ja läks lahti. ” Ühe vedurijuhi palk oli hoobilt
kokku hoitud ja rong pikem. Suurel Venemaal sellist süsteemi ei tuntud. “ Küll
ratas liigub, ” tavatseb Ruppert Kaik ütelda. “ Kui on, kes liigutab. ” Ühel
oktoobriõhtul tuli ta väsinult koju ja imestas: raadiomees ootab toas. “ Küsin,
mis viga. Tema, et olete saanud kangelaseks. ” Ruppert ajas jämeda nõelaga
pintsakureväärile augu sisse. Et Käbinil oleks lihtsam tähte riputada. “ Vanal
käsi vigane. Et rahva ees hädasse ei jääks. ” Ruppert Kaik ühendas vedurid terve
talupojamõistusega ja sai raske risti kaela. “ No siis hakkas tulema neid
jobisid. 1967 valiti sinna Eesti ülemnõukogusse, ja kui Müürisepp suri, siis
liidu ülemnõukogusse, ning hakkas see jama peale. Ega seal saand ka luuslanki
lüüa. ” Endal lapsed kasvamas, tehnikumiõpingud samuti kaelas. “ Oli sihuke
plevna, et oi-oi-joo, pane kas või metsa. ” Kaik pidi käima valijatega kohtumas.
Esimesel korral mõtles, et kulub paar tundi. Tegelikult läks lõunast õhtul kella
poole üheksani. Kõik tahtsid muudkui korterit. “ No kust ma võtan, mul pole
omalgi. Minu jaoks ei ehita keegi ühtki maja, et võtmed on siin, muudkui kirjuta
välja. ” Toona mõtles ta igatsusega aegadele, mil oli veel nooruke vedurijuhi
abi. “ 1951 sain kursustel aimu, mis see raudtee on ja kuidas temaga võidelda,
nagu öeldakse. ” Kaigi 45 aastasse Eesti raudteel mahtusid paljud
auruvedurimargid. Kitsad ja laiad rööpad. Mootorvedurid, Vene, Saksa ja Ungari
omad. Ka miniatuursed manöövervedurikesed. Reisi- ja kaubarongid. Punased ja
rohelised semaforituled. Kutsekooli poiste juhendamine. Pärast kuldtähe saamist
oli hirm kolleegide pärast, kellest mõni oleks hea meelega näinud, et üks
parimaid raudteelasi jäänuks avariiga teele. Ruppert Kaik kontrollis enne sõitu
alati hoolega iga sõlme. Tööratta ring sai täis 1996. Auruveduri valgetes
pahvakutes see algas ning ka lõppes. Andis kõrvalteele lükatud väsinud
auruveduriga sooja raudtee kütusemahutile ja pesumajale. Nüüd on traadid südame
vatsakestes. Arst patsutas õlale: hea stimulaator. Kestab vähemalt 15 aastat.
Praegu pannakse liine muudkui kinni. Juba eelmise vabariigi ajal oli nii, et
kaubavedu doteerib reisivedu, ajab raudtee erastamine Ruppertil hinge täis. “
Nüüd on kõik läind ja ei tea, kes peremeheks saab! ” Milleks see rabamine?
Äkitselt ei leia Ruppert sõnu. “ Miski asi ei pand tööle, aga oma kohus ju ...
Pisikesest peale sai hakatud maal karjas käima. Kuni sõda peale tuli. ” “
Tilguvad ilusti ära, kus nad pääsevad, ” rõõmustab Heidmets kuldtähtede üle. “
35 tükki on veel inimeste käes. Põlvamaal on üks alles, ülejäänud minu jagu. ”
Sulatusahi ootab uut suutäit. AU TÖÖLE! Eesti sotsioloogia grand old man väidab,
et tööga pole võimalik rikkaks saada. Töö on eneseteostuse üks tee. Töö võib
olla, on olnud ja jääb edaspidigi nii õnne allikaks kui ka orjastamise abinõuks.
Kellele kuidas. Eesti muinasjuttudes ei saa õnnelikuks kõige lollim ja laisem.
Töökus (koos arukuse ja visadusega!) on viinud sihile ainult need, kes on olnud
ausad, helded, tähelepanelikud ja kannatlikud. Ent ajad muutuvad. Tahaks loota,
et Eestis ei kujune ideaaliks kohvitasside ja õllepurkide taga ripsmeid
plõgistavad eurobeibid, kes ei oska päeval midagi peale inglise keele. Raske on
leida veel rumalamat tegevust kui üritada teha rumalusi üha paremini.
Lähiminevik näitas, et mingite demagoogiavõtete süsteemidega on võimalik panna
inimest rügama nõnda ennastsalgavalt, et ta ei märka enam maad ega taevast.
Mingite abstraktsete ja kaugete ideaalide nimel on inimene teatud puhkudel
valmis kas või surema. Töötajad hakkavad end samastama nendega, kes on nad jalge
alla tallanud ja kes võidutsevad teiste higi arvel. Inimene võtab võõrad
eesmärgid omaks ning kujutleb, et on vaba ja iseseisev. Tööga ei ole võimalik
rikkaks saada; rikkaks saab müümisega. Rohkem kui endale vaja on mõtet midagi
toota vaid sel juhul, kui on teada, et keegi vajab seda produkti, teenust või
keskkonda, ning hindab seda nii kõrgelt, et on nõus seda ostma ja maksma
omahinnast mõnevõrra rohkem. Õnneks tarbivad Eestis paljud inimesed ise oma töö
tulemusi. Müümisega saavad hakkama vähesed. Töö on eesmärgistatud tegevus mingi
(tarbimisväärtust omava) toote valmistamiseks, keskkonna korrastamiseks või
teenuse osutamiseks. Kui ühtki nendest kolmest tunnusest pole märgata, tuleks
tõdeda, et kõnealune tegevus ei ole töö. Uskumatu, aga tõsi - N Liidus, selles
nn töörahva riigis, ei ilmunud töö kohta ühtki tõsiselt võetavat raamatut. Töö
kui probleem. Kahtlemata kuulub töö nende suurte probleemide hulka, millel on
eksistentsiaalne tähendus ja mida ei õnnestu hästi lahendada kuskil. Üks asi
näikse selge olevat: kui mõnes riigis rahvas või väga suur osa rahvast enam ei
oska, ei taha, ei viitsi, ei julge (häbeneb) tööd teha, siis pole sellel rahval
mingit väljavaadet üha karmistuvas konkurentsis ellu jääda. Sahkerdamise,
lõhverdamise, susserdamise jms tegevuse abil on võimalik looduse, tervise ja
kultuuri arvel mõnda aega vegeteerida ning kellelegi võib-olla isegi soodsat
muljet jätta, aga peagi tuleb tagapõhi ilmsiks. Tagajärg raksatab seda raskema
jõuga, mida kauem õnnestus ennast ja teisi petta. Eestis on praegu paljude
arvates haruldane olukord: Moskva enam ei käsi ja Brüssel veel ei käsi, kuidas
oleks vaja elada ning mõelda, arvata ja öelda. Kahjuks saavad häid otsuseid teha
vaid asjatundlikud isikud. Ühiskonnateaduseta jäänud riigis on valitsusel selles
mõttes mõnus, et pole karta mingisugust argumenteeritud kriitikat. Olukorras,
kus valdaval osal elanikkonnast ei ole haridust ega usaldatavaid andmeid
ühiskonnas ja kultuuris orienteerumiseks ning kus ühiskond on tervikuna
sidestamata, ei saa keegi öelda, et selles riigis on midagi mädavõitu või
valesti korraldatud. Selline ühiskond, kus on silmapaistvalt edukad vaid
parasiteerivad struktuurid ning kus tööd teha oskaval ja tahtval inimesel ei ole
võimalik oma töö eest saadud palgast ära elada, ei vääri kuigi suurt tunnustust
ega sobi teistele eeskujuks. SUURÜLLATAJA. Keskpanga presidendiks kinnitatud
Vello Venseli vaade Eesti majandusele ja pangandusele enne kõrgest ametist
loobumist. Milline on Eesti majanduse seis? Ma olen optimist - oleme
majanduskasvu esimeses faasis. Väliskriiside mõjud on ületatud ja see läks isegi
üllatavalt kiiresti. Nüüd on oluline, kuidas funktsioneerib pangandus. Rootsi
kapitali tulek suurpankadesse ja väiksemate pankade kadumine on mõjunud
tervistavalt. Kas USA võimalik börsikrahh võib Eesti majanduse taas langusele
pöörata? Võib-olla on tegu vaid ajutise langusega. Juba ammu oodati, et
hämmastavalt stabiilsele majanduskasvule ja aktsiahindade tõusule tuleb ükskord
lõpp. Kuna meie majandus on rohkem seotud eurotsooni ja Skandinaavia maadega,
siis tulevad mõjud eeskätt sealt. Ka Venemaal on määramatuse aste endiselt
kõrge. Kas Venemaa mõjutab rohkem kui USA? Jah, ma arvan nõnda. Milliseid samme
soovitaksite praeguses olukorras oma USA kolleegile Alan Greenspanile? Soovitusi
ei julge talle anda. Seni on peetud just tema teeneks, et USA majandus on nii
pikka aega stabiilne olnud. Greenspanil on finantssüsteemi üle tugev mõju ja
kontroll. Kas loodate saavutada Greenspaniga sarnase positsiooni, et majanduse
reguleerimiseks piisab vaid sõnast? Greenspani fenomen ei tulnud äkki. Kui oled
kauem ametis olnud, piisab ainult sõnast. Mitte just otse minu, aga Eesti Panga
signaalid peaksid olema õigeaegsemad, väga selged ja üheselt mõistetavad. Peaks
ka paindlikum olema - keerulisematel aegadel tuleks pangandusnormatiive
karmistada, kui aga läheb lõdvemaks, siis järele anda. Laveerimisvõimalus peab
olema. Praegu, kui eeldatavasti on ees majandustõus, oleksid taolist sorti
signaalid ajakohased. Infrastruktuuri- ja teenindussektor on viimastel aastatel
jätkuvalt laienenud, aga eksporttööstus pigem järele andnud. Milliseid võimalusi
näete majanduse arenguks? Väikeriigile on paratamatu, et SKP enamik ei tule
mitte asjade tootmisest, vaid teenindusest. See nihe süveneb. Uued,
läbilöögivõimelised tooted pole tõenäolised, sest need nõuavad palju raha ja
inimpotentsiaali. See ei välista võimalust, et me leiame oma nishi. Iirimaa on
näiteks tarkvara tootmises maailmas teisel kohal. Kas väikestel on
globaliseeruvas maailmas võimalusi? Geograafiline asend on meie miinus ning ka
meie pluss. Läänemere piirkonnas võib oodata tugevat majanduskasvu. Kui ka
Venemaa peaks hästi arenema, siis miinuseid nagu polekski. Euroopa Liidule
niisiis alternatiivi pole? Mitte majandusest, vaid riigi julgeolekust lähtuvalt
ei näe ma euroskeptitsismile mingit õigustust. Kui kaugel me SKPd silmas pidades
Euroopa Liidust oleme? Euroopa Liidu praegusele keskmisele tasemele jõudmiseks
kulub vähemalt üks inimpõlvkond. 20 aastat peab keskmine kasvutempo olema 6-7%
aastas. SKP kasv sõltub suuresti meid ümbritsevast, aga me ise saaksime hoida
võimalikult liberaalset ja stabiilset poliitikat. SKP suur kasv tuleneb
enamjaolt suurtest välisinvesteeringutest. Sisemaine sääst on napp ja sellega
majandust ei arenda. Samal ajal piirab Euroopa Liit liberaalsust? Ma loodan, et
kui Eesti ükskord sinna jõuab, siis on tegu juba praegusest oluliselt erineva
liiduga. Millal võetakse Eesti Euroopa Liitu? Ametlik seisukoht on, et Eesti
peaks olema valmis 1. jaanuariks 2001. Kahtlen, kas me suudame selleks ajaks
viia oma seadusandliku ja institutsionaalse raamistiku vastavusse Euroopa
standarditega. Optimistina arvan, et Eesti liitub Euroopa Liiduga viie aasta
pärast. Nii et eurot teie ametiaja jooksul Eestis käibele ei võeta? Jah. Neil on
mängureeglid paigas ja eksperimente ei tehta. Vaevalt meid enne kuut aastat
eurotsooni võetakse. Eestist on kujunemas linnriik ehk raha ja sellega koos ka
ettevõtlus on koondunud Tallinna. Kas see on pöördumatu protsess? See on
paratamatu, sest Eesti on nii pisike. Riigil peaaegu pole regionaalpoliitikat,
sest on elulisemaidki muresid. Ka pangad sulevad regioonides järjest filiaale ja
lähevad üle Internetile. See avab tee aga laenu-hoiuühistutele, kes teenindavad
vaid enda omanikke. Nii on see ka mujal maailmas seal, kust kommertspangad on
ära läinud. Need ühistud pole loodud kasumi teenimiseks, vaid oma liikmete
teenindamiseks. Keskpank saab omalt poolt neile kaasa aidata vastava keskkonna
loomise abil. Ühest küljest on meil tugevad suurpangad, teisalt tõstavad
kasuminäljas monopolid teenustasusid? Olen teinud 1994. aastast reaalsektori
ettevõtete monitooringut, millest ilmneb, et majandusagendid tunnetavad
konkurentsi kadumist panganduses ja loodavad välispankade tulekut. Turu väiksuse
tõttu pole neid siiski tulnud, kuid see on vaid aja küsimus. Täna pole pilt
kliendile kuigi roosiline ja pangad kasutavad seda loomulikult ära. Keskpank ei
saa aga siin midagi teha. Loodan vaid, et välispankade toel tekkiv konkurents
paneb asjad paika. Mis teile Eesti majandusruumis ei meeldi? Vastaksin jälle
monitooringu tulemustega - ettevõtjad hindavad meie keskkonda suhteliselt heaks.
Probleemiks on ebaotstarbekas administratiivne jaotus, mõttetult suur arv
väikseid vürstiriigikesi. Ka liigne pusimine seadustega tundub mõttetu, paljud
olulised seadused oleks tulnud importida. Nüüd on meil palju vastuolulisi
seadusi. Nii lahendavadki ettevõtjad konflikte omavaheliste kokkulepetega ega
usalda kohtusüsteemi. Kas akadeemiliste ringkondade mõju Eesti arengule on
piisav? Laia silmaringiga teadlastelt pole eriti nõu küsitud. Eesti asja -
näiteks ka Euroopa Liidu läbirääkimisi - on seni aetud riigiametnike tasemel.
Alati pole mõtet jalgratast leiutada. Millega olete viimastel aastatel
tegelenud? Olen Tartu Ülikooli paberitega rahandus-pangandusspetsialist. Pikemat
aega tegelesin statistika ja ökonomeetriaga. Nii kandidaadi- kui ka doktoritöö
tegin nendest valdkondadest. Hiljem siirdusin finantsanalüüsi ja panganduse
valdkonda. 1980ndate lõpust osalesin tudengite majandusõpikute tõlkimises. Kogu
majandusele sai ring peale. Edasi tulid Euroopa Ühenduse ühisprojektid:
iga-aastane reaalsektori monitooring ja pankade analüüs. Tunnete end seega
panganduses nagu kala vees. Eks jah. Tagasiside reaalsektorist ja pangandusest
võimaldab näha asja terviklikumalt. Miks on 50aastane pangajuht parem kui
25aastane? Nooremad on riskialtimad, aga pangandus on siiski konservatiivne ala.
Eestis oli paratamatu, et noored said võimule. Nüüd on probleem, et uutel pole
eriti võimalust karjääri teha. Kas keskpanga presidendiks kandideerimise otsus
tuli kergelt? Põhiline kaalumine oli juba kaks aastat tagasi, kui nõustusin
keskpanga nõukogu esimeheks kandideerima. Nüüd ma ei kõhelnudki, sest olin juba
kaks aastat tagasi selleks valmis. Suure struktuuri juhtimine ei hirmuta? Olen
10 aastat Tehnikaülikoolis instituuti juhtinud. Panga presidendi funktsioonid on
väga rangetes raamides. Mingit isetegevust ei saa olla - rahapoliitika ja
strateegiad kuni euroni on raudselt paigas. Millised on teie
majandusfilosoofilised eeskujud? Pean ennast neoklassikalise koolkonna jüngriks
ega poolda eriti Keynesi ideid. Tema nägi rohkem riigi rolli. Eestis on mind
enim mõjutanud minu akadeemikutest õpetajad Uno Mereste ja Raimund Hagelberg,
kes on seotud ka keskpangaga. Keskpangale on ette heidetud laia joont - ametnike
arvu ja kinnisvara hulga paisutamist. Samal ajal keskpanga funktsioonid justkui
väheneksid, sest pankasid on vähem ja kroon stabiilsem kui kunagi varem. Ühest
küljest on see õige. Seoses euroküsimustega jätkub praegu siiski tööd. Kui saame
eurosüsteemi, siis asi muutub ja funktsioonid teisenevad. Rahapoliitilised
funktsioonid lähevad üle Euroopa Keskpanka. Ometi tuleb uusi ülesandeid juurde.
Me peaksime täitma rohkem ühiskonna teenri rolli. Analüütiline info ja inimesed
tuleb panna tööle nii, et selle väljund oleks kasulik ühiskonnale ja majandusele
tervikuna, et paljud saaksid meilt õigeid signaale. Saite kunagi kurva kogemuse
Keila Panga nõukogust. Keila Pank läks pangapoliitika nahka - kapitali
absoluutsummaga taheti väga kiiresti jõuda Euroopa tasemele. 5 mln eküüd ehk 75
mln krooni käis väikepankadel üle jõu - tekkis sihitu rabelemine, aga seda
kapitali polnud võimalik kokku ajada. See tõi kaasa info varjamise ja ebaausate
võtete kasutamise. Oleks see asi korraldatud sujuvamalt, oleks nii mõnedki
väikepangad ellu jäänud, nishid olid ju olemas. Muide, kõige tulisematel aegadel
(1994/95) olin mina USAs ega viibinud kõigi otsuste juures. Panganduse süül
kõrbesite ka Pennus? Jah, Pennu saatuse tingis paljuski pankade poliitika. Pennu
oli õitsval järjel firma, kes riskis nagu paljud teisedki, teostades pikemaid
projekte lühiajaliste laenudega. Ma olin liisingufirma loomise vastu, sest alla
80 mln kroonise mahuta ei tasu see ära, ning nii ka läks. 1997. aasta lõpus
tekkisid märgid, et Hansapank tahab suhteliselt hästi toimivat firmat üle võtta,
ning hakati laenudega pigistama. Tollane juhtkond tabas selle ära ja läks üle
Hoiupanka, kuid siis võttis Hansapank selle üle ja asus Hoiupanga kliente
pitsitama. Hansapank seadis juhtkonna n-ö seina äärde, nõudis raha tagasi ning
siis tuli müüa. Pank ei võitnud lõpuks midagi, sest praegu on Pennu järglase
kahjumid aina suurenenud. Hansapanga peale vimma ei kanna? Ei kanna, aga selle
firma taustal oli kummaline, et suhteliselt hea klient, kes maksis õigel ajal ja
kellega polnud probleeme, suruti lihtsalt vastu seina. Kogemuse ma
reaalsektorist sain - tean valitsevaid ohte ja kuidas asi toimib. Pennu oli
selles mõttes eriline, et põhiomanik oli juhtkonnas ja väikeomanikud nõukogus.
See ka suigutas, sest omanik on ju huvitatud kasumi maksimeerimisest ega taha
oma ettevõttele halba. Elate Keila lähedal Tuula külas. Kuidas teie külal läheb?
Olen maal elanud 10 aastat. Kasvatan viit hane. Meie külas on paar aktiivset
inimest, kes on sovhoosi tegevuse edukalt üle võtnud - Kadariku ja Tuule talud.
Telefoni ja arvuti abil olen ka kodus töötanud, kuid keskpangas tõenäoliselt
elukombed muutuvad. Intervjuu toimus 17.04.2000. UURIMISRAHAD.
Sotsiaalministeerium narris teadlasi, lastes neil kirjutada granditaotlusi,
mille rahuldamiseks polnud tegelikult raha. Mullu hilissuvel taotlesid 25 Eesti
teadlasrühma uurimistoetust sotsiaalministeeriumi poolt selleks aastaks välja
kuulutatud rahvatervisealase teadus- ja arendustegevuse riikliku sihtprogrammi
täitmiseks. Märtsi viimasel nädalal said aga kõik taotlejad teate, et nende
projekt ei kuulu rahastatavate hulka ja rahapuudusel ei avata üldse uusi
projekte. “ Olin ise nende 25 hulgas, kes raiskasid hulk aega taotluse
kirjutamiseks. Ma ei suuda vaadata leebe pilguga isikute poole, kes kuulutasid
konkursi vastutustundetult välja, ” on Eksperimentaalse ja Kliinilise Meditsiini
Instituudi epidemioloogia ja biostatistika osakonna juhataja ning Tartu Ülikooli
külalisprofessor Mati Rahu nördinud. “ Meie ees ei suvatsetud isegi vabandada,
et konkurss korraldati ekslikult. ” Sotsiaalministeeriumi rahvatervise osakonna
juhataja Piret Laur tunnistab, et konkursi väljakuulutamise hetkel polnud tõesti
100 protsenti kindel, kas taotluste rahuldamiseks vajalikud rahad tulevad või
mitte. “ Risk oli suur, kuid alustatud protsessi ei saanud peatada. Konkursi
väljakuulutamine oli otsustatud juba kevadel. Kui oleks olnud vastupidi, et
protsessi poleks üldse alustatud, aga võimalus oleks olnud, siis oleks saanud
taotluste nõukogu mittemidagitegemises palju rohkem süüdistada. See oleks olnud
palju rängem koorem, ” on Laur veendunud. Osalejad panevad pahaks ka seda, et
toetusest keeldumist ei ole eksperthinnangutega põhjendatud. “ Eksperte pole
projektide hindamisel ilmselt kasutatud, vähemalt ei ole meile nende arvamust
edastatud, ” märgib mõlemal aastal konkursil osalenud Füsioloogiainstituudi
vanemassistent Aavo Lang. Nördinud teadlased ei tee oma pahameelest saladust,
vaid valavad selle ametnike peale välja. “ Sellist lollitamist pole ma varem
kogenud, ” ütleb Rahu. “ Selge see, et kõiki taotlusi ei saa rahuldada, kuid
pole normaalne, et kõik taotlejad tõmmatakse haneks. ” Sotsiaalministeerium ei
lase end aga sellest segada. “ Kui me kardaksime pahameelekirju ja jätaksime
seetõttu midagi tegemata, siis ei peaks me enam siin töötama, ” on Laur rahulik.
Sotsiaalministeeriumil on tänavuses eelarves 2001. aasta rahvatervisealaste
teadus- ja arendusprojektide rahastamiseks 4,5 miljonit krooni. See raha jaguneb
enam-vähem võrdselt kahe alaprogrammi, rahvatervise ja töötervise programmi
vahel, kinnitab rahandusministeeriumi sotsiaalkulude talituse juhataja Saida
Ausing. Ehkki sotsiaalministeerium valmistub uut konkurssi välja kuulutama,
kinnitavad nii Rahu kui ka Lang, et nemad sellest enam osa ei võta. “ Eesti võib
granditaotluste rahuldamise määra - 0 protsenti - poolest Guinnessi rekordite
raamatusse kanda, ” soovitab Rahu. Möödunud aastal käivitunud rahvatervise
teadus- ja arendustegevuse sihtprogrammi raames finantseeritakse praegu enam kui
10 möödunud aastal alanud jätkuprojekti. Need projektid on kirjutatud kolme
aasta peale ja peaks lõppema järgmisel aastal. PÕGENIKUD. Kes kordki on
paradiisis jala maha saanud, ei taha sealt naljalt lahkuda. Juura mäestiku ühes
maalilises orus asub Wittnau küla. Jõukate ja enesega rahulolevate shveitslaste
kõrval elab seal rõskes kahetoalises korteris Hilj Bekaj viieliikmeline pere.
Hilj on albaanlane Kosovost. Üks 40 000st Shveitsi pagenud Kosovo albaanlasest.
Pärast seda, kui immigrantide suhtes liberaalse Shveitsi sisepoliitilised pinged
sundisid valitsust vastu võtma otsuse, et kõik passita võõramaalased peavad mai
lõpuks riigist lahkuma, on pooled juba läinud. “ Aga me ei taha tagasi
Kosovosse, ” ohkab 31aastane pereema Sonja. “ Seal pole elektrit, mägedes jätkub
sissisõda, turvatundest ei saa rääkidagi! ” Vaesena võõrsil. Kopitanud seintega
maja ärklikorrusel elav Bekajde pere ei kurda tingimuste üle, kuigi peab jagama
esimesel korrusel asuvat 1960ndate stiilis sisustatud kööki teise põgenikeperega
ning magama lastega ühes tillukeses toas. Peres on kolm tütart - viieaastane
Tina, kolmene Jeta ja Shveitsis sündinud poolteisene Urate. Sonja on lastega
kodus. Hilj käib kord nädalas saksa keele tunnis ning pahandab, et õpetaja annab
liiga palju raskeid koduseid ülesandeid. Tina ja Jeta üritavad kohalike lastega
sõbrustada ning räägivad juba pisut saksa keeltki. Bekajd käiks meelsasti tööl,
kuid välismaalaste passid ei anna neile selleks luba. Korteri hankis perele
Aargau kantoni sotsiaalamet, kes kannab ka kõik eluasemekulud. Samuti maksab
sotsiaalteenistus perekonnale toetusraha 11 franki (110 Eesti krooni)
täiskasvanu ja 5 franki (50 kr) lapse kohta päevas, mis teeb Bekajde
sissetulekuks 1110 franki (11 000 kr) kuus. Riideid saavad nad immigrantide
second-hand poest tasuta. Välismaalaste aitamisest vaimustatud külaelanikud
pakuvad oma vanu mänguasju ja majapidamistarbeid. Albaanlased peavad ise ostma
vaid toitu, kuid Shveitsi hindade juures tuleb neil siiski kaupu hoolikalt
valida. Perega väljas söömisest võivad nad vaid unistada, sest see ületaks nende
päevase sissetuleku mitmekordselt. Põgenemine sõjakoldest. Kõigis Kosovo hädades
süüdistavad põgenikud vaid üht meest - Serbia liidrit Slobodan Milosevici. “ Ta
on täpselt nagu Stalin, ” ütleb Sonja põlglikult. “ Serblaste viga on see, et
nad usuvad Milosevici pimesi. ” Bekajd mäletavad, et Kosovo olukord muutus eriti
keeruliseks 1990ndate alguses, kui 1986. aastal võimule tulnud Milosevic hakkas
oma ekspansionistlikku Suur-Serbia ideed ellu viima. Kümme aastat tagasi lõpetas
Hilj ülikoolis tehnoloogiaõpingud. Albaanlasena ei saanud ta aga luba töötada
tehases ning leidis seetõttu rakendust vaid oma vanemate talus. Raha teenis
perele algklasside inglise keele õpetajana töötanud Sonja. Kui albaanlased
keeldusid õppimast ja õpetamast “ Serbia tõde ”, tuli nende lastel hakata koolis
käima õhtuti, kui serbia lastel olid tunnid läbi. Sonja meenutab, et tema
tööpäev lõppes nii hilja, et bussid enam ei käinud ja tal tuli pimedas mitu
kilomeetrit jalgsi koju minna. Albaania laste õpetajale ei maksnud riik üldse
töötasu. 40 Saksa marga suurust palka sai Sonja umbes korra kvartalis, kui
Lääne-Euroopasse emigreerunud kaasmaalastelt annetustena kogutud raha jõudis Ema
Teresa heategevusorganisatsiooni kaudu kohale. Tavaliselt õnnestus aga Serbia
politseil rahasaadetis konfiskeerida. 1998. aasta suvel oli selge, et Serbia
alustab Kosovo vastu rünnakuid. Sonja kodukülas Ucekas oli esimesena loodud
albaanlaste Kosovo vabastusarmee ning seetõttu tegid serblased küla maatasa,
kohalikud elanikud põgenesid. Hilj võttis oma raseda naise ja kaks väikest last
kaasa ning alustas teekonda Montenegro poole. Aadria mere ületamiseks pidid nad
koos kümnete teiste saatusekaaslastega ootama Serbia politseinike lõunapausi.
Veelgi ohtlikum oli aga seilata Vahemerel Itaaliasse. Ööpimeduse varjus merd
ületavas ülekoormatud põgenikepaadis valitses allasurutud õud, sest Itaalia
piirivalve pidi ette hoiatamata tulistama. Siiski õnnelikult lõppenud
neljatunnisele meresõidule järgnes viis päeva virelemist Itaalia piiril asuvas
põgenikemajas, mis oli puupüsti täis nende saatusekaaslasi. Lõpuks jõudsid
Bekajd rongiga Shveitsi. Vägisi tagasi koju. Sonja isa oli Shveitsi tulnud juba
12 ja vennad 20 aastat tagasi. Nelja-aastase töökogemuse järel said nad
C-kategooria passi, mis annab immigrandile üsna suured õigused, välja arvatud
võimaluse riigist lühiajaliselt lahkuda. Võõramaalaste jaoks parim variant on
B-pass, mis annab juba kodanikega sarnased õigused ja kohustused. Äsja riiki
tulnud välismaalane saab aga vaid N-passi, mis ei anna peaaegu mingeid õigusi,
isegi töötada ei tohi. Kuna Shveitsi heaoluühiskond on aastate jooksul kohale
meelitanud tohutul hulgal valdavalt Balkani päritolu immigrante, hakkasid
konservatiivsed jõud nõudma põgenikeseaduste karmistamist. B- ja C-kategooria
passe nüüd enam ei väljastata. Kõik N-passi omanikud, seega ka Sonja ja Hilj,
peavad aga riigist hiljemalt selle aasta 31. maiks lahkuma. Eelmise aasta lõpuks
lahkunuile maksis valitsus kompensatsiooniks 2000 franki täiskasvanu ja 1000
franki lapse eest. Sellest rahast pole Kosovosse tagasi jõudnutel aga suurt abi,
sest kuritegevuse üle pole seal mingisugust kontrolli. Bekajde lootus on NATO
rahuvalvajatel, kes peaksid nende kojupöördumise ajaks korra majja lööma. “
Prantslastest üksi polnud abi, nemad on serblastega mestis, sest tahavad
ameeriklaste ülemvõimule vastu töötada, ” usuvad Hilj ja Sonja. Bekajd
põhjendavad vastuolu serblaste ja Kosovo albaanlastest põliselanike vahel
esimeste ahnusega Kosovo tohutute maavarade järele. Mitrovica lähedal Trebca
kaevanduses on tsingi- ja vasemaardlad, tõenäoliselt leidub seal ka kulda. Ometi
usuvad Hilj ja Sonja, et tulevikus võivad albaanlased ja serblased isegi
rahulikult koos elada. Aga seda juhul, kui viimased paluvad oma tegude eest
avalikult vabandust ning tunnustavad Kosovo iseseisvust. Ede Schank on TÜ
ajakirjandustudeng MADALMAAD. Kui probleeme ei ole, siis tuleb need tekitada.
Kümmekond aastat tagasi võis Hollandi raadiokanalitel kuulda probleemsaateid
sellest, et müslipakis ei jagune kõik komponendid ühtlaselt - raskemad, olgu
need siis banaanitükikesed või rosinad, vajuvad paki põhja, ning hommikusöögiks
kausikesse kallatud müsli pole päris see, mis peaks. Pahased müslisõbrad
arutasid, kas toit peaks olema pakis portsjoniteks jagatud või leiaks äkki mõne
teise lahenduse. ÕITSEV MAJANDUS, NÄRBUV MONARHIA. Nüüd on Hollandis avastatud,
et riigikassas on raha rohkem, kui peaks olema. Arutletakse selle üle, mida
ülearuse rahaga peale hakata. Aprillinaljana välja käidud idee raha inimeste
vahel ära jagada on naljast tegelikult kaugel, juba paar aastat saavad inimesed
saja kuldna jagu makse tagasi. Veel kaalutakse võimalust suunata raha koolide ja
haiglate toetuseks või maksta tagasi võlgu. Tulised vaidlused käivad ka
kuninganna rolli üle. Pisima valitsuspartei D66 liider Thom de Graaf söandas
välja tulla mõttega, et tänapäeva ühiskonna jaoks on kuningannal kanda liiga
raske koorem, millest võiks suurema osa laduda valitsuse õlule: “ Pole vaja
mingit ilulindu ilupuuris. ” D66 nõuab muu hulgas kuninganna kõrvalejäämist
valitsusest ning tema loobumist riiginõukogu eesistuja kohast. Riiginõukogu
aseesimees H. Tjeenk Willink leiab aga, et kuninganna on ühtsuse sümbol ning “
täidab sisemisi lünki demokraatias ”. Küsimärgi all oleks justkui kuninganna
Beatrixi (62) kompetentsus. Kuninganna võtab sõna ka hollandi keele asjus.
Belgia kuningapaari külaskäigu auks antud galadineel rõhutas Beatrix, et
hollandlased peaksid oma keelele rohkem tähelepanu pöörama. Riiklik
keelepoliitika on uuendusmeelne. Iga kolme aasta tagant mõeldakse välja mõni
muudatus, viimased on näiteks C-tähe asendamine K-ga võõrsõnades ning mitmuse
vormi kasutamine liitsõnamoodustuses, nt “ hobusesaba ” asemel “ hobustesaba ”.
Põhjuseks tuuakse see, et hobusesaba ei ole mitte ühe hobuse saba, vaid paljude
hobuste sabad. Eestis pole selliseid muudatusi nii lihtne läbi viia, sest hea
kombe kohaselt kaasneb uute keelereeglitega ka uus õigekeelsussõnaraamat.
Hollandi keele seletav sõnaraamat Van Dale on kolmes köites ja 4000 leheküljel,
viimane versioon ilmus möödunud sügisel. Antikvariaatidest võib leida ka eelmisi
trükke, aga neid osta soovides saate tüüpilise hollandliku vastuse: seda ei või
te osta, siin on kõik puha vanade reeglite järgi. HILINE PALJASTUS. Häbitunne ei
ole maailmast kadunud, ta on üksnes nihkunud teise fookusesse. Praegu tunnevad
mõned Hollandi mereväe juhtivad tegelased piinlikkust ühe pikantse vahejuhtumi
ilmsikstuleku pärast, mille kohta saadetakse neile kogu maailmast
järelepärimisi. De Telegraaf avaldas foto möödunud juulis Vahemerel aset leidnud
NATO mereväeõppustest. Kui tavaliselt lõpevad need vastastikku vee pritsimise
või kartulite loopimisega, siis seekord otsustasid üksteist Hollandi
miiniristleja Bloys van Treslong naismereväelast teha möödasõitvatele laevadele
hüvastijätuks striptiisi. Lõbusat vahejuhtumit õnnestus seni avalikkuse eest
varjata. “ Ühel kaptenite kursusel kasutati seda intsidenti kui näidet sellest,
kuidas ei tohi teha, ” ütles mereväe suhtekorraldusülem. AUTORITEET. Vene
Riigiduuma saadik Sergei Kovaljov (70) ei soovita Venemaa osas endale illusioone
luua. Nõudsite Euroopa Nõukogu Parlamentaarse Assamblee Strasbourgis toimunud
istungjärgul oma kodumaa karmi karistamist seoses sõjategevusega Tshetsheenias.
Miks? Lääneriigid mõtlevad, et Venemaal on uus võim ja alustame siis ka suhteid
puhtalt valgelt lehelt, nagu enne poleks midagi olnud; anname Putinile aega, et
ta saaks näidata oma uut kurssi, jms lollusi. See on lääne tavaline
argpükslikkus. Laisk lääs ei tunne asjade vastu huvi, ei vaata Vene küsimuses
kaugele ette. Läänes pole suurimaks väärtuseks enam vabadus, vaid hoopis
mugavus. Justkui Putin polekski Tshetsheenia sõja taga ja nagu ta polekski
saanud presidendiks tänu Tshetsheenia sõjale. Kuidas saaks Tshetsheenia
probleemi lahendada? Selleks peab olema poliitilist tahet, aga Venemaal seda
pole. Ma ei räägi moraalsest poolest, aga praegune jõupositsioon on absoluutselt
perspektiivitu ettevõtmine. N Liit moonutas ajalugu aastakümneid, nüüd on
Venemaa asunud samale teele. Näiteks esimese Tshetsheenia sõja (1994-96)
venelased kaotasid. Praegu kuuleme juba pikka aega, kuidas sõjategevus lõpeb
kohe, lausa täna-homme. Eelmises sõjas oli juba kogu Tshetsheenia territoorium
föderaalvägede kontrolli all. Kõik oli nii, nagu praegu lubatakse, kuid millega
see lõppes? Vene armee kapituleerus. Kuidas seekord läheb? Föderaalväed võtavad
kogu Tshetsheenia oma kontrolli alla. Kui on olemas regulaararmee
raskerelvastuse ja tankitõrjerelvadega, toetuseks lennuvägi, siis pole raske
mingi territooriumi üle kontrolli saavutada. Edasi püütakse sisse seada
okupatsioonirežiim. Kohe algab ka partisanisõda, mis juba käibki. Kasarmus või
eesliinil viibiv sõdur joob viina. Ta on purjus ning hirmul, sest pidevalt saab
keegi tema kaaslastest rünnakute tagajärjel surma. Mida selline inimene ette
võtab? Ta muutub veel metsikumaks ja veel suuremaks röövliks. See on aga impulss
partisanide toetuseks. Tshetsheenia rahulik elanikkond ei seedi ekstremistidest
võitlejaid Hattabi, Bassajevit ja nende üksusi. Rahulik elanikkond vihkab ka oma
rahvusest bandiite, kuid föderaale ei vihka ta sugugi vähem. Bandiidid aetakse
pidevalt metsa, aga föderaalid jäävad. Nad röövivad, tapavad ja käituvad nii,
nagu oskavad käituda matslikud Vene võitlejad. Tshetsheenid pole selline rahvas,
kes asja rahulikult pealt vaataks, ja algabki partisanisõda. Seda sõda pole
võimalik võita teisiti kui ainult genotsiidi abil. Ja selle poole ollaksegi
teel. Ma ei usu, et meie juhtidel oleks südametunnistus, nad võivad genotsiidile
minna küll. Siiski on säilinud usk, et neil on hirm, terve mõistus, mingi
ettevaatlikkus, mille tõttu nad kardavad genotsiidile minna. Veel loodetakse, et
kuigi lääs on laisk, ei luba ta Venemaal sellist sammu ette võtta. See on
nõiaring, kus hirm muudab okupandid üha julmemaks, see omakorda aga
partisanisõja üha aktiivsemaks. Venemaa ei taha Tshetsheeniale iseseisvust anda,
kuid ka tshetsheenid ise ei oskaks sellega midagi peale hakata. Tõepoolest ei
oska. See on üks traagiliste vigade ahel. 1995. aasta talve algul, kui Groznõi
oli üldpealetungi turmtule all, rääkisin ma Dudajevi kabineti asepeaministriga
ja ütlesin talle: kuulge, te nõuate suveräänsust, aga kas te ikka kujutate ette,
mis see on? Kas te saaksite sellega hakkama? Vastus oli: muidugi ei kujuta ette.
Meil pole omariiklust kunagi olnud, oleme väike rahvas ja see ülesanne pole
meile jõukohane. Aga mida te siis tahate, küsisin mina. Ta vastas: tahaksime
erisuhteid oma naabritega, eelkõige Venega. Milles peaksid need siis seisnema,
küsisin mina. Tema vastu: esiteks ühine armee, teiseks ühine piir, kolmandaks
ühisvaluuta, neljandaks ühine välispoliitiline kurss, viiendaks ühine kontroll
majanduse ja tööstuse võtmealade, eelkõige nafta tootmise ja töötlemise üle.
Mina küsisin: mis siis on teile suveräänsus, kas hunt rohelisel lipul? Ta ütles:
jah, ja see on väga tähtis. Esimesel korral oli vene rahvas sõja vastu, aga
seekord ollakse siiski poolt. Asjaolud on kujunenud nii, et sõda toetatakse.
Psühholoogiliselt õigustavad seda kolm asja: esiteks pantvangidega kaubitsemine,
teiseks sissetung Dagestani ja kolmandaks elumajade plahvatused. Ainult sellel
rajanebki sõja toetamine. Neid kolme episoodi arutades väljendavad normaalsed ja
korralikud inimesed üllatust. See on koshmaar, barbaarsus! Võtame pantvangidega
kaubitsemise. Kas te usute, et Boriss Berezovski on säärane filantroop, kes ei
suuda lihtsalt edasi elada, kui saab äkki teada, et kusagil tuhande kilomeetri
taga mingis räpases keldris peetakse kinni talle tundmatut inimest, kellel on
juba sõrm maha raiutud ja ähvardatakse maha raiuda pea? Tean Berezovskit
halvasti, aga ma ei usu, et ta oleks selline inimene. Miks ta siis maksis
pantvangide eest miljon dollarit? Milles on asi? Seda polegi raske mõista - ta
tahtis toetada äri. Üks bandiit teenis miljon dollarit ja oletame, et teine
tahab ka miljoni teenida. Ja ongi selge. Muide, Berezovski on üks Putini
meeskonna stsenariste. Või võtame Salaudi Abdurzakovi, kes istub praegu vangis.
Ta on väga rikas inimene, kes sõitis pidevalt takistamatult Tshetsheenia ja
Venemaa vahet ning sõitis ka siis, kui sõda algas. Ta rentis lennukeid, vedas
endaga kaasa umbes 30 ihukaitsjat, elas väga laia elu. Ma ei tea, missugused
olid tema teised ärid, kuid tean, et teda tunti pantvangidega kaubitsemise
vahendajana. Seda teadsid kõik, ka Moskva võimud. Seesama Abdurzakov kasutas
lisaks muule ka satelliitsidet. Ja kas teate, kelle kaudu? Valitsusside ja
Infoside Föderaalagentuuri (FAPSI), mis on üks kõige võimsamaid ja mõjukamaid
Vene eriteenistusi. Kuidas saab ikkagi nõnda olla? Analoogilised olid elumajade
plahvatamise asjaolud. Keegi ei tea, kes need plahvatused tellis ja kes toime
pani. Pole tõendeid, et need olid tshetsheenid, ja pole ka tõendeid, et need
olid eriteenistused. Kui pole tõendeid, siis tuleb uurida. Me ei tea, kes
tellis, kuid teame täpselt, kes neid intsidente kasutab - ametlik propaganda.
Dagestaniga on sama lugu. Millegipärast teatas Berezovski, et andis Dagestani
tunginud Bassajevile kaks miljonit dollarit tsemenditehase ehitamiseks. Ma ei
tea, kuidas Bassajev ehitab, aga ma tean, kuidas ta ostab relvi ja sõdib. Miks
just Bassajevile? Aga nagu näete, on Tshetsheenias vaja vähendada tööpuudust.
Presidendivalimistel oli Putini võit mäekõrgune. Kes oli selle taga? Avalikult
pakkus Putini välja Jeltsin. Aga ma ei tea, kes sundis Jeltsinit arvama, et ta
mõtleski ise selle välja. Putin on nii sünnilt kui ka loomult
favoritismisüsteemi produkt. Meie kulissidetagused stsenaristid mõtlevad juba
ammu ühes suunas. Kolm nime: Primakov, Stepashin, Putin. Meie viimased kolm
peaministrit, kes on kõik eriteenistustest. On see juhus? Selliseid juhuseid -
kolm järgemööda - pole olemas. Järelikult tuleb otsida seda rada pidi edasi. Kui
räägime sotsiaalsest tellimusest, siis on Putin neist kolmest kõige sobivam
kandidaat. Stepashin on teatud mõttes relvitu, Primakov liiga vana ja N Liidu
süsteemiga ülemäära seotud - selline inimene ei saa juhtida reformaatorite
meeskonda. Putin on aga energiline ja operatiivtöötajana pole tal ka midagi
isiklikku hinge peal. Palun iseloomustage Putinit ja tema võimalikku poliitikat
lähemalt. Ta on tavaline KGBlane - polkovnik ja operatiivtöötaja. Lõpetas 1975.
aastal ülikooli ja 1990. aastaks oli juba jõudnud saada KGB polkovnikuks. See on
kõva sõna, sest KGB polkovnik on armee polkovnikust tugevam. Putin tegi üsnagi
suurt karjääri. Aga KGB operatiivtöötaja on inimene, kellele on igasugused
strateegilised mõtted alati vastunäidustatud. Operatiivtöötaja mõtleb
kategoorias 1-2-3 nädalat, mitte kaugemale. Kui ta mõtleb aasta või poolteist
ette, siis pole ta enam operativnik. Oma mõtetes ei toeta Putin tõenäoliselt
kommunismi. Ta pole väga rumal inimene ja sääraste hulgas leidub tõelisi
kommuniste vähe. Muidugi võib Putin käituda nii, nagu loovinimesed (nt Napoleon)
on ajaloos sageli käitunud - ta võib lihtsalt oma stsenaristidega vastuollu
minna. Aga ta ei saa ju saagida oksa, millel ise istub. Ta ei saa ka murda
kulissidetagust intriigirikast kaadri- ja favoritismisüsteemi, sest see tõstis
ta lavale. See on ka tema meetod, mida ta naudib ja laiendab nüüd kogu
Venemaale. Ka Jeltsini puhul töötas sama süsteem, et valitsus ei tegelenud
poliitikaga. Niisugune on juba Kremli ajalooline traditsioon. Kuni 1917. aastani
ei tegelenud poliitikaga mitte valitsus, vaid õukond. Edasi tegeles sellega
poliitbüroo. Seejärel Jeltsini õukond. Putin pole inimene, kes murraks selle
poliitilise traditsiooni ning avaks tee seaduse jõule ja sealt edasi. Putin
kasutab ise seda süsteemi ja tugevdab seda omakorda. Ma ei arva, et Venemaal
algaksid nüüd tõsised repressioonid. GULAGi ei saa enam taastada, sest Venemaal
pole kellelgi selleks jõudu ega võimalust, ükskõik kuidas tahta. Putini juurde
on koondunud kindel ring inimesi. Tänaseni mängivad seal olulist osa Berezovski
ja Gleb Pavlovski, endine aravõitu dissident, kes pääses kohtulikust karistusest
kergelt. Võib juhtuda, et seda ringi muudetakse ja tulevad uued inimesed. Ei
paremad ega halvemad, vaid samasugused. Moskva juhtivad tegelased tahavad Vene
Pinochetti, ja selle me endale ka konstrueerime. Tõelise demokraatia jaoks pole
Venemaa täna veel küps. Enne tuleb läbi teha autoritaarsuse staadium. Pinochet
mängis Tshiilis suurt ja positiivset rolli. Ta tõi riigi välja majanduskriisist.
Ja seejärel andis juhtimise üle tsiviilvalitsusele. TÖÖJÕUD. Ühtne
teabevõrgustik aitaks väärtustada kohalikku ajupotentsiaali ja vältida selle
äravoolu. * Eesti ainus kõrge väärtusega taastuv ressurss on inimesed. Kuid
piire kaotav infoühiskond soosib uute töökohtade loomise ja oskusteabe ekspordi
asemel pigem ajude äravoolu. Suuremate sissetulekute ja parema eneseteostuse
otsinguil võivad uue arengu kasvusektorite (nt biotehnoloogia ja
alternatiivenergeetika) kohalikud tippspetsialistid vähimagi süümepiinata
välismaale kolida. Hoiatav näide on Zürichi rahanduskeskus, kus asuvad rahvuslik
lennujaam ning rahvusvaheliste firmade nagu General Motors Europe ja Philip
Morris Europe peakeskused. Tipptehnoloogia ja suurettevõtete suurest
asustustihedusest hoolimata loob Zürichi enda kapital töökohti väljapoole
Shveitsi. Sellest on seal kujunemas üks suurimaid probleeme saastatuse ning
transpordiküsimuste kõrval. Eesti eeskujuks võiks olla hoopis Basel kui
kõrgtehnoloogia, farmakoloogia ja rahvusvahelise messikeskuse mudel.
Teabeagentuur. Ajude väljavoolu aitaks oluliselt pidurdada riiklik
teabeagentuur, mis hõlmaks töövahendust, konsultatsiooni, turustust,
tootearenduse ja oskusteabe realiseerimist. Eestis võiks olla kolm keskust, mis
vahendaksid koordineeritult kogemusi ja oskusteavet. Tallinnas asuv Eesti
arenguagentuur tegeleks riiklikult oluliste investeeringute kaasamise ning TTÜ
oskusteabe rahvusvahelistamisega. Tartu keskus tegeleks investeeringutega
Lõuna-Eestisse ning TÜ ja teaduspargi oskusteabega, Jõhvi oma aga energeetika ja
põlevkivikeemia ning selle tehnoloogia müügiga. Agentuuri esmasihiks oleks
allhankest tootearendusse ehk füüsilisest ekspordist mittemateriaalse ekspordini
jõudmine. Tänu neile poleks võimatu ka kauaoodatud läbilöök globaalsel töö- ja
infoturul. Senised tööbürood jääksid pigem sisetarbeks. Mujal on selliste
struktuuride loomiseni juba jõutud - vastavad programmid toimivad nii USAs,
Jaapanis kui ka Euroopa Liidus. Kahjuks ei räägi Eesti strateegilised plaanid
laiaulatuslikust funktsionaalsest teabevõrgustikust midagi. Ent seadusandluse ja
avaliku sektori strateegiliste plaanide kaudu on võimalik saavutada spin-off või
cutting edge firmade võrgustiku rajamine ja nende kogemuse müümine.
Regionaalpoliitilistel ja sotsiaalsetel kaalutlustel peaks ümber õppinud kaadri
rakendama tootearenduse ning teadus- ja arendustöö protsessi. Tänapäeval kulub
nii tootearendusele kui ka globaalsele turustusprotsessile üha vähem aega. See
eeldab konkurentidega võrdseid tingimusi ning ulatuslikku koostööd.
Teabeagentuuride keskuse koostöövõrgustiku kaudu oleks aga võimalik ühendada
innovaatiliste tarvete tootmine-turustamine ning ülikoolide teadus- ja
arendustöö. Samuti annaks see võimaluse konsultatsioonide turustamiseks,
kvalifitseeritud tööjõu kasutamiseks ja ümberõppeks, kohalike mõttetankide ja
strateegide parimaks realiseerimiseks. Infosüsteemide arenedes pole enam
kaelamurdvalt raske ka selline inimressursside eksport, mille puhul töövõtja
asub Eestis, tööandja aga New Yorgis, Tokyos või Londonis. Ajastus määrab.
Sageli pole rahvusvahelises konkurentsis takistuseks teadmatus, mida toota, vaid
ajastus - millal toota. Seega peavad ajastus ja turustus käima üht sammu.
Infotehnoloogia spetsialistide eksport “ õnnestus ” läbi viia nõnda, et riigile
ei loodud lisaväärtust. Agentuur töötaks vastavalt nõudlusele - õige ajastus ja
teenuste pakkumine annaks nii töövõtjale kui ka riigile suurema lisaväärtuse
saamise võimaluse. Tänases maailmas kasvab majandus sünergeetiliselt kahe
liidertehnoloogia (biotehnoloogia ja alternatiivenergeetika) kaudu.
Teabeagentuuri ülesandeks oleks pakkuda õigel ajal just neid teenuseid, mida
strateegid Eestis välja töötavad. Agentuur võimaldaks vahendada ka lääne ja
Skandinaavia teadus- ja arendustööd ning oskusteavet itta ja endistesse
sotsriikidesse. Eestis lisandub oskusteabele veel kogemus, kuidas näiteks
keskkonnaalaste probleemidega postsotsialistlikus Ida-Euroopas hakkama saada.
Teadusandmebaasid ja arhiivikogud võimaldavad uurimismaterjale kiiresti uuendada
ja levitada. Mikrobioloogias ja keskkonnateadustes on need muutumas
asendamatuteks uurimisvahenditeks. Näiteks raaltomograafia võimaldab ekraanile
tuua nähtamatu objekti (nt kasvaja või mõne elundi) täpse kolmemõõtmelise
kujutise. Võrguühendusi kasutades ei pruugi enam füüsiliselt ise kohal viibida,
objekti saab ka eemalt uurida ja analüüsida. Võrguteenused tuleb integreerida,
et erinevaid ülesandeid saaks lahendada ühesuguste protseduuridega. Selline on
ka Euroopa Liidu teaduse ja tehnika arengut käsitleva raamprogrammi telemaatika
rakendusprogrammi eesmärk. Ühtse teabevõrgustiku loomine peab saama Eesti
prioriteediks. MEEDIA. Digitaaltehnoloogia DVD tulek võib kaasa tuua ohtliku
pöörde meediatööstuses. Hollywoodi filmitööstuse ambitsioonidele on jäänud ette
tarbijate õigused ja sõnavabadus Internetis. Vaidluste keskmes on filmid
DVD-plaatidel, mis lähiaastatel vahetavad välja praegused CD-plaadid ja
videokassetid. Maailmas ostetakse juba üle miljoni DVD-videoplaadi nädalas.
DVD-tehnika tootmiseks annab litsentse DVD konsortsium, mis koosneb suurematest
meelelahutusfirmadest ning mõnest tehnikafirmast. Litsentsidega saab kunstlikult
üleval hoida DVD-seadmete hindu ning kontrollida turul liikuvaid filme ja
muusikat. Konsortsiumi monopoli säilimise korral oleks uutel üritajatel üha
raskem läbi lüüa, sest poest ostetud tehnika ei pruugi mängida ametliku
heakskiiduta toodetud muusika- ega videoplaate. DVD sünd. Detsembris 1995
teatasid Sony ja Philips uue andmekandja standardi DVD (Digital Versatile Disk)
loomisest. Kahe rivaali kokkulepet oli nõudnud Hollywoodi filmitööstus - et
vältida segadusi tarbijate hulgas ning tuua toode kiiresti turule. DVD on
mõneski mõttes CD uus versioon, kuid uuendused võimaldavad seda kasutada
valdkondades, kuhu CD ei sobinud. DVD formaat on loodud eelkõige koduvideoturu
vajadusi arvestades. Plaadile mahub 4,7 gigabaiti (GB) andmeid ehk 135minutiline
film, mille pildi ja heli kvaliteet on oluliselt parem kui VHS-kassettidel.
Esimene film DVDl jõudis USAs müüki 1996. aasta märtsis. Praegu maksavad seal
filmid 20-25 dollarit. VHSist erineb DVD salvestuste perfektse kvaliteedi
poolest, ning sinna saab salvestada ka fotosid. DVDlt kopeerides ei lange filmi
pildi ega heli kvaliteet. Kuid DVD on kopeerimise vältimiseks krüpteeritud
(Content Scramble System - CSS). Mullu õnnestus kolmel entusiastil siiski DVD
krüpteering lahti muukida ja kirjutada DVD-programm Linuxile. Üks neist,
16aastane Norra poiss Jon Johansen, avaldas 6. oktoobril vastloodud programmi
(DeCSS) oma WWW koduleheküljel ja mitmes Interneti uudisegrupis. USA
Filmitöösturite Assotsiatsioon (Motion Picture Association of America - MPAA)
algatas DVD senise turusüsteemi kaitseks mitu kohtuasja. Nende sõnul on tegemist
piraatluse, autoriõiguste rikkumise ja ärisaladuste avaldamisega. 20. jaanuaril
keelas USA California osariigi ringkonnakohus DeCSSi levitamise kogu maailmas -
seda küll esialgu ajutiselt (preliminary injunction). Kohus leidis, et tegu on
autoriõigusega kaitstud filmidele illegaalset ligipääsu võimaldava programmiga,
ja kohustas süüdistatavaid DeCSSi oma veebilehekülgedelt kõrvaldama. Tegelikkus
piraatluse varjus. DVD kaitsesüsteem (CSS) pole siiski loodud vaid piraatluse
tõkestamiseks, vaid ka turgude eristamiseks. DVD-tehnikale lisatud piirkondlik
kood (1 - USA, 2 - Euroopa jne) tagab, et USAst ostetud filmid ei tööta Euroopa
DVD-videomakkides, Aasiast toodud DVD-seadmed on aga mujal maailmas kasutud.
Regionaalsete koodidega saab Aasias müüa DVD-tehnikat odavamalt ja ilma ohuta,
et seda mujale viidaks. Endiselt saab väljaspool USAd filme nädalaid hiljem
turule tuua ning jätkata ka filmide tsenseerimist - USA filmivaatajad ei näe
kõiki kaadreid, mis on lubatud Euroopa versioonides, ja vastupidi. Tänu
krüpteerimisele on DVD-tehnika tootmiseks vaja filmitööstuse litsentsi. Nii
säilib kontroll meelelahutusturul liikuvate filmide ja muusika ning DVD-tehnika
hindade üle, mis ei tohiks siiski oluliselt ületada CD-tehnika omi. 24.
jaanuaril otsis Norra politsei Jon Johanseni elukoha läbi ning viis kaasa kaks
arvutit ja Nokia 9110 mobiiltelefoni. 16aastase poisi tegevuse kohta algatati
kriminaalasi autoriõiguse rikkumise alustel ja tema serveriomanikust isale
esitati süüdistus kuriteole kaasa aitamises. Märtsi alguses hoogustas USA
Filmitöösturite Assotsiatsioon aga hoiatuste saatmist inimestele ja
organisatsioonidele, kes levitavad DeCSS programmi. Toetudes USA ringkonnakohtu
otsusele ja DMCAle (Digital Millennium Copyright Act) nõuab MPAA programmi
likvideerimist, tegelike füüsiliste isikute nimede ja aadresside avalikustamist
“ koos teiste sammudega, mis võivad osutuda vajalikuks, et peatada käesolev
illegaalne tegevus ”. Hoiatuste tõttu on enamik Interneti teenuse pakkujaid
sulgenud DeCSSi levitavate inimeste veebileheküljed. Koolides on ette tulnud
distsiplinaarkaristusi ning firmad on kohtu ja kahjutasunõude kartuses oma
töötajaid lahti lasknud. Seadusandlik taust. USAs tuginevad DVD-alased
kohtuvaidlused autori- ja kodusalvestusõiguste, piraatluse ja tehnikasaladuse
üle digitaalajastu autoriõiguskaitse seadusel (DMCA), mille USA Kongress võttis
vastu 1998. a oktoobris. Ent see pole esimene kord, mil meelelahutustööstus ja
tarbijad on vastakuti. Novembris 1976 kaebasid filmitootjad Walt Disney
Productions ja Universal Studios tehnikatootja Sony Corporations'i kohtusse
videomaki müümise pärast - seade võimaldas lindistada telesaateid ehk rikkuda
autoriõigust. Kolm aastat hiljem leidis kohus, et telesaadete jäädvustamine enda
tarbeks pole seadusvastane. DMCA seab väga täpsed piirid autoriõigustega
kaitstud tööde digitaalsele levitamisele. Autoriõiguse hoidjate ja tehniliste
lahenduste patendiomanike õigusi on sellega laiendatud. Peale klassikalise
autoriõiguse osa on kasutusele võetud ka andmekandja tehnilise osa kaitse. Kui
autorikaitsele laienevad erandid (isiklik ja mittekommertsiaalne kasutamine,
uudistes näitamine, ühilduvuse tagamiseks sisu “ lahtimurdmine ” jms), siis
andmekandjate kaitsesüsteemidest mööda minemise kohta pole seaduses ette nähtud
ühtegi erandit. Keelatud on ka potentsiaalsete vahendite - programmide -
tootmine, levitamine ja omamine (näiteks on tõenäoline, et keelustatakse MP3
muusikat toetavad programmid). DVD loojate murest võib aru saada. Kui
DVD-tehnoloogia kuulutataks avalikuks, kaoks kontroll turu üle ja tehnika
tootjatel jääks litsentsimaksud saamata. Sõna- ja valikuvabaduse kaitsel.
Internetis tarbijate õiguste eest võitlev mittetulundusühing EFF (Electronic
Frontier Foundation) on asunud ka DVD tulevaste kasutajate õiguste kaitsele. “
Asi pole üldse piraatluses, vaid selles, kuidas meil on õigus kasutada kord juba
ostetud intellektuaalset omandit, ” selgitab oma seisukohta EFFi president Tara
L. Lemmey. “ Praegu on näiteks keelatud teha tagavarakoopiaid juhuks, kui lapsed
peaksid DVD-plaadi ära kriipima. ” Piraatluse kahjuks räägib ka puhtmajanduslik
arvestus. Odavam on osta poest DVD-filme kui neid illegaalselt kopeerida.
DVD-kirjutaja maksab üle 600 dollari ja tühi DVD-toorik 50 dollarit - kaks-kolm
korda rohkem kui ametlik DVD-plaat. Keegi ei sõdi otseselt DVD levimise vastu.
VHS-süsteemid on moraalselt vananenud ja halva kvaliteediga. Turu- ja
tarbijakäitumise uuringutega tegelev Baskerville Communications Corp Londonist
ennustab, et aastaks 2005 on 55%l teleriomanikest ka DVD-videomakk. Küll aga
takistavad uue tehnoloogia levikut DVD-seadmete kõrged hinnad ja turu monopol
ning üha suurenev pahameel filmide levitamispoliitika ja DMCA ellurakendamise
üle. Eesti Linuxi-kasutajad andsid 3. veebruaril Norra suursaadikule Eestis Kai
Olaf Liele üle 84 allkirjaga avaliku kirja, milles väljendati muret Norra
võimude senise ja edasise tegevuse pärast. Järgmine episood DVD krüpteerimise
kohtuasjas algab detsembris. Seni on kõik krüpteerimist murdvad programmid USA
kohtu poolt keelatud. DeCSSi levitamises süüdistatavaid on asunud EFFi rahalisel
toel kaitsma tuntud juristid Garbus, Klein ja Selz Frankfurdist. Lähimas
tulevikus võib kogu informatsioon Internetis muutuda kas lubatuks või
põrandaaluseks. Uutel üritajatel saab olema veelgi raskem muusika- ja filmiturul
kanda kinnitada, sõbra ehk mitteametlikult tehtud muusikaplaati ei saa poest
ostetud seadmetega kuulata. Litsentsita muusika mängijate või analoogsete
programmide levitamise eest võib vanglasse sattuda. Kas see trend toob
valitsuste asemel võimule korporatsioonid? Viimased on üha rohkem hakanud
kontrollima informatsiooni liikumist ja seadma reegleid, mis on lubatud ja mis
mitte. Kes aga kontrollib informatsiooni, kontrollib ka ühiskonda. INVESTOR.
Sündmused USA börsil annavad eestlastele hea õppetunni. KUSA aktsiaturult
saabuvad uudised meenutavad vägisi “ ameerika mägede ” atraktsiooni
lõbustuspargis. Juba aastaid väldanud jutud sealsete aktsiate ülehinnatusest
ning “ mullist ” lõppesid vaid väikeste korrektsioonide ning uute, senistest
veelgi teravamate tõusudega. Virtuaalsete aktsiaportfellide väärtuste kiire
paisumine meenutas 1997. aastat Tallinna börsil - rahasärast pimestatud
mammonakummardajad ei suutnud “ kasiino ” ust selja taga sulgeda ning lootsid
võita veel ja veel. Kui Eestis võis aktsiahullust põhjendada oskamatuse ning
kapitalismi tõdede õppimisega, siis USAs toimuv meenutab kerkivate panustega
pokkerit. Aastaid ajakirjandust ilmestanud krahhiprognoosid jõudsid juba
lugejaid tüütama hakata, sest tulemust ehk krahhi ei tulnud ega tulnud. Mulli
lõhkemist oodati. Ka Luup on viimastel aastatel mitmel korral USA aktsiamullist
kirjutanud. Juba 1998. a 1. juunil kinnitas USA majandusteaduste professor
Olivier Blanchard, et dividendi ja aktsiahinna suhe on USAs ajaloo madalaim, st
aktsiaturg on üle kuumenenud. Professor ootas hindade langust vähemalt 20%.
Mullu 23. augustil ilmus Luubis USA nimeka analüütiku Jeffrey Sachsi kommentaar,
milles ta juhtis tähelepanu USA aktsiaturu peataolekule ning sarnasustele
Jaapani ja Mehhiko krahhieelse olukorraga. Tänavu 24. jaanuaril märkis Eesti
Kõrgema Kommertskooli lektor Marko Mölder oma analüüsis, et USA börsi mootori -
infoühiskonna - võimalused hakkavad peagi ammenduma ehk nn uue majanduse
ettevõtete arenguväljavaated ei pruugi olla nii head, nagu loodetakse. Samas
Luubi numbris märkis ka Ühispanga analüütik Sven Kunsing, et USA
tehnoloogiabörsil Nasdaq noteeritud internetifirmad töötavad enamasti kahjumiga
ning ülejäänute turuväärtused on tõusnud kasumitega võrreldes uskumatutesse
kõrgustesse. Seetõttu prognoosis Kunsing internetimulli peatset lõhkemist.
Lisaks Luubile võis sarnaseid lugusid leida kümnete kaupa mujalt Eesti pressist
ning sadade kaupa rahvusvahelisest ajakirjandusest. Lõpuks aktsiamull lõhkeski,
õhku haihtus kümneid miljardeid dollareid virtuaalraha. Raha, mida reaalselt ei
eksisteerinudki. Ajakiri Newsweek nimetas USA börsil viis aastat väldanud
piirituid teenimisvõimalusi majanduslikuks kokaiiniks, mis muutis miljonid kerge
raha avastanud inimesed sõltlasteks, kes polnud enam võimelised reaalsust
tajuma. Kunagisest sõltuvusest paranenud Eesti aktsianarkomaanid ainult
muigavad, avastades ameeriklastel endaga sarnaseid sümptomeid. Internetibuumi
lõpp. Nii USA majanduse, investorite kui ka tavainimeste heaolu parandanud tõusu
põhjuseks oli Interneti võidukäik, millelt oodati liiga palju. Nagu märkis Marko
Mölder oma analüüsis: “ Infoühiskond ei tooda traditsioonilises mõttes
lisaväärtusi, vaid aitab paremini ja odavamalt siduda tootmisetappe, tarbijaid
ja tootjaid. ” Möldri hinnangul kaotab infosektor oma rentaabluse ning loovutab
vedava majandussektori koha peagi järgmisele. Kuigi Eestist osales USA
börsikasiinos suhteliselt vähe mängureid, võiksime sellest siiski midagi õppida.
Ühispanga analüütik Aivo Kangus toob välja kolm kasulikku õppetundi. * Pole
mõtet maksta visioonide eest, mille realiseerumise tõenäosus pole teada.
Aktsiaid hinnates lähtu konservatiivsetest põhimõtetest ja ettevõtte reaalsetest
rahavoogudest. Viimased arengud Tallinna börsil näitavad, et see tarkus on
enamasti juba omandatud. * Investeerimisel ära lähtu lühiajalistest
emotsioonidest ehk uudise mõju ei tohi ülehinnata. Aktsiahindade suured
kõikumised on tihti liigselt võimendatud. * Kümme korda korratud vale saab tõeks
ehk üldine arvamus mõjutab otseselt aktsiaturgu. ALLVEELAEV. USA mereväe
salarelv - allveelaev Seawolf on ülivõimas nähtamatu ja liikuv sõjaväebaas, mida
on pea võimatu avastada. Seawolf-klassi allveelaeva hakati paberil kavandama
kaheksakümnendate aastate algul, külma sõja haripunktil. Nagu hiljem selgus,
olid ameeriklased venelaste allveelaevastikku tol ajal kõvasti üle hinnanud, aga
siiski hakkas muret tegema, et venelaste Akula 2 oli juba vaiksem kui
ameeriklaste Los Angeles-klassi allveelaev. Minimaalse müra tekitamine ongi
allveelaeva üks kõige olulisem omadus ja nii ei jäänud jänkid ilmselt rahule, et
venelased neile kannale astuvad, sest vaiksema allveelaeva omanik on
ookeanisügavike - järelikult ka maailma valitseja. Seawolfi ülesandeks kavandati
vastase peal- ja allveelaevade avastamine ja kahjutuks tegemine,
maismaasihtmärkide tabamine, mineerimine ja demineerimine, eskort ja luure.
Laevu plaaniti ehitada kolm - SSN 21 Seawolf, SSN 22 Connecticut ja SSN 23 Jimmy
Carter. Ei läinud inseneridel kümmet aastatki, kui 1989. aastal telliti General
Dynamics' Electric Boatilt esimene SSN 21, mis lasti vette 1996. aasta suvel ja
läbis komisjoni, st tunnistati merekõlbulikuks juulis 1997. SSN 22 läbis
komisjoni 98. aasta detsembris. Seawolfi loojate tulemused olid ootuspärased -
ta on palju kiirem ja ka parema manööverdusvõimega kui Los Angeles ja mis kõige
tähtsam - Seawolf teeb täiskäigul sõites sama palju müra kui Los Angeles-klassi
allveelaev kai ääres seistes! Kinnitamata andmetel on Seawolfi maksimaalkiirus
sukeldunult 35 sõlme ja 20 sõlme on ta “ vaikne ” tippkiirus. Samas väidavad
mõned allikad, et 35 sõlme on kõik “ vaikne ” kiirus ... Kuna müra vähesus oli
üks põhieesmärke, siis hakati seda arvestama Seawolfi loomise esimestest
päevadest alates ja kõige lihtsamaid asju unustamata. Sellest, mis nippe
kasutati korpuse, sõuvõlli, kruvi ning muude suuremate ja tähtsamate asjade
müravabaks tegemisel, ei taha keegi eriti rääkida. Kõik mängiti simulaatorite
abil korduvalt läbi ja parimad lahendused võeti kasutusele. Sellest, et on
rakendatud midagi üsna kallist, uut ja ilmselt ka tõhusat, räägib Seawolfi hind
- üle nelja miljardi dollari tükk! Kui Narwhal maksab u 0,9 miljardit ja Los
Angeles u 0,8 miljardit dollarit, siis neli korda kallim Seawolf peab ilmselt
sisaldama midagi uut ja huvitavat. Kuigi tal on märksa uuem elektroonika ja
tõhusamad sensorid ning tema “ magasinidesse ” mahub u 30% rohkem rakette ja
torpeedosid kui Los Angeles-klassile, ei julgeks selle arvele neli korda
teistest kõrgemat hinda arvata. Kuna Seawolf saab oma ninas asuvad
horisontaaltüürid korpusesse tõmmata, on ta võimeline tegutsema ka jää all.
Üldse on tema suutlikkus tegutseda erinevates vetes kiiruse kõrval teine teema,
kus on palju ebaselgust. Seawolfi vastased, kes on mitmeid kordi üritanud
projekti takistada, on väitnud, et sellist allveelaeva pole enam vaja, kuna külm
sõda on läbi ja tulevikus tekivad konfliktid madalas vees ja kalda lähedal.
Seawolfi loojad väidavad jälle, et see laev on võimeline edukalt tegutsema nii
sügavikes, jää all kui ka nn pruunis vees, s.o madalas. Seawolfi vastased
üritasid veel hiljuti seisata kolmanda, SSN 23 Jimmy Carteri ehitamist.
Põhjenduseks toodi nii kallist hinda kui ka kesist võimekust. Vastased olid
siiski rohkem poliitikud, sõjaasjatundjatelt on samas kostnud ainult kiitust.
Üks põhjendusi SSN 22 ja SSN 23 ehitamisest loobumisele on olnud see, et
kokkuhoitud raha võiks kantida uue NSSN Virginia-klassi allveelaeva eelarvesse.
SSN 23 valmimine oli plaanitud 2001. aasta lõppu, aga seda on nüüd nii palju
täiustatud, et valmimine on lükatud edasi 2004. aasta suvesse. Täiustamise teeb
eriti mugavaks asjaolu, et see klass loodigi sellisena, et ilma suurema
segaduseta oleks võimalik kõiki süsteeme täiustada. Viimase SSN 23 üheks
uuenduseks on veel suurema mahutavusega evakueerumiskapsel kui eelnevatel sama
klassi allveelaevadel. Veealune relvaladu. Seawolfi relvad on praktiliselt samad
kui muudel tuumaallveelaevadel. Arvestades relvade arvu ja purustusvõimsust, on
ühe Seawolf-klassi allveelaeva relvade võimsus tabamata unistuseks enamiku
riikide kogu armeele. Tomahawk tiibrakett on üks USA armees väga laialt levinud
“ imerohi ”. Neid on mitmeid variante ja erinevate lõhkepeadega, alates
tuumalõhkepeadest ja lõpetades sellistega, mis võivad sihtmärgiks valitud ala
laialt üle külvata paarisaja käsigranaadi võimsusega pommikesega. Tomahawk
lendab väga pinnalähedaselt u 900 km/h ja teda on radaritega väga raske
avastada. Kuna teda juhivad mitu erinevat süsteemi (k.a GPS), siis on Tomahawk
võimeline u 600-kilomeetrise rännaku järel sisse lendama heinaküüni pärani lahti
uksest, iseasi kas nii puhtal sisenemisel siis enam mingit mõtet on ... Harpoon
rakett on rohuks merepinnal asuvate laevade vastu. Harpoon on nii võimas ja
täpne, et teeb päris suure augu ka väga tugeva laeva sisse, pidavat kogu
pihtasaanud parda maha rebima. Harpoon lastakse käiku siis, kui sihtmärk asub
veepinnal ja on torpeedo löögiulatusest kaugemal, ta võib tabada u 100 km
kauguselt. Harpoon tõuseb pärast väljatulistamist spetsiaalses kapslis pinnale,
kapsel pudeneb laiali, käivitub rakettmootor, mis viib ta lennukõrgusele, kolme
sekundi pärast pudeneb kiirendusrakett ära ja edasi liigub ta turboreaktiivi
jõul, et kellelgi päev ära rikkuda. Seni on Harpoon andnud lahingutes 100%
tulemuse. Torpeedo MK 48 ADCAP tulistatakse välja juhe järel, nii et operaator
saab allveelaevast teda esialgu juhtida, hiljem sihtmärgile lähenedes saab
torpeedo juba ise suurepäraselt hakkama. Juhe on vajalik seetõttu, et
allveelaeva sensorid on torpeedo omadest tundlikumad ja nii saab ta oma reisi
algstaadiumis värsket infot juurde. Muidugi saab ta ka ilma juhtmeta hakkama
ning sellega ühendamise määrab konkreetne situatsioon. MK 48 kiirus on 60 sõlme
ja tema “ nägemisulatus ” ligikaudu 180 kraadi, nii et ükski teadaolev laev tema
eest ära ei vingerda. Kui ta juhtukski esimesel korral sihtmärgist tabamata
mööduma, siis on ta nii kurikaval, et teeb tiiru ära ja proovib uuesti. Nii mitu
korda, kuni ükskord leiab, mida otsib. Ka on MK 48 ADCAP-i sensoreid ja
elektroonikat sedavõrd täiustatud, et vaenlase segajad ja muud kavalad
ahvatlused teda sihtmärgist kõrvale ei kalluta. Peale nimetatud relvade võib
Seawolf veel mineerida ja miine avastada. MC Captor miinid, mida Seawolf külvab,
on sisuliselt ankrus olevad torpeedod. Seal nad siis istuvad üsna rahulikult
merepõhja aheldatult, kuni sensor avastab sihtmärgi. Siis toimub elavnemine -
kapsel puhkeb ja selle seest sööstab sihtmärgi kallale MK 46 torpeedo. Virginia
- odavam järglane. NSSN ehk Virginia-klass loodi paljuski Seawolfi eeskujul.
Kuna Seawolf oli liiga kallis asendamaks vananevaid Los Angeles-klassi
allveelaevu ja samuti oli poliitiline olukord maailmas muutunud, tekkis vajadus
uue ja odavama klassi järele. Virginia on küll sama vaikne kui Seawolf, aga
kiirust on tal vähem, samuti on tema “ magasinides ” vähem relvi. Relvastus on
siiski sama - Tomahawk tiibraketid, Harpoon raketid ja MK 48 ADCAP torpeedod,
samuti MK 60 CAPTOR miinid. Virginial on ka Seawolfi ees eeliseid. Ta loodi
võimeliseks läbi viima ka eriülesandeid madalas vees ja ranniku lähedal.
Virginia võib spetsiaalses kambrikeses kaasas kanda miniallveelaeva, mille abil
SEAL üksusi vms salaja ja kõige vähem oodatud kohas maale toimetada ja selliselt
aidata kaasa terrorismivastases võitluses ja piiratud sõjategevusega
konfliktides. Samuti on tema elektroonika arenenum, kuna aeg on edasi läinud.
Kõikide kärbete tulemusena saadi Virginia hinnaks 2/3 Seawolfi omast. Neli
esimest uue klassi allveelaeva on juba tellitud. Komisjoni läbimine on esimesel
uue klassi allveelaeval plaanis aastal 2006, teisel 2007, kolmandal 2008 ja
neljandal 2009. Üldse kavatsetakse neid ehitada 30 tükki. KODUKÄIJAD. Ühes
Tallinna kontoris teeb sekretäritööd kodukäijateuurija Eha Viluoja. Sügisesel
hingedeajal ootavad eestlased surnud esivanemate hingi koju käima.
Rahvatraditsioon tunneb aga ka muul ajal kodu väisavaid lahkunuid - kodukäijaid.
Viimasel ajal pole Ehal enam kodukäijate tarvis suurt aega olnud. Väikese
haldjana mõjuva Eha leiab Fenno-Ugria kontorist pigem ehapuhtel. Siis on aega
mõtteid korrastada, töid-tegemisi enda tahtsi sättida. Oma töölauast ja seda
ümbritsevaist lookas raamaturiiuleist on ta ehitanud paraja kaitserajatise.
Koju, samuti nagu tema hingeelu salaurgastesse uudistama palutud keegi naljalt
pole. Koju ei mahukski külalisi kutsuda, korter on tuubil täis raamatuid, mappe,
kartoteegikaste. Raamatuid jagub kastidesse ja laua alla, olemasolevad riiulid
ja kapid on ammu üle koormatud. Võib-olla seepärast polegi ta nõus ütlemisega,
et iga inimene peaks elus vähemalt seitse korda elukohta vahetama. Mõte
kolimisest tekitab Ehas valuaistinguid. NAD ON NII MÕNUSAD. Kas tema kodus ka
kodukäijaid liigub? Näinud ei ole, vastab Eha kolm korda üle õla sülitades. Miks
peakski? Ja ega ta nende olemasolusse tõsiselt usugi. Ta on kogunud ja
süstematiseerinud suure hulga muistendeid nende kohta osalt sellegi pärast, et
need lood ise nii mõnusad on. Kui aga keegi talle silma sisse vaadates väidab
end olevat näinud kodukäijat, siis jääb uskuma küll. Kodukäimise reaalpõhjusi
hakati seletama hiljem, kui tekkisid naljandid, kus pilkealuseks said muidugi
need, kes kogesid üleloomulikku. Näiteks lugu mehest, kes läbi metsa vankril
koju sõites tundis, et keegi teda selga nüpeldab. Mida kiiremat sõitu mees tegi,
seda hoogsamalt naha peale sai. Tegelikult oli rattarummu vahele jäänud puuoks,
mis teda udjas. Kodukäija ilmumine on märk sellest, et midagi peab olema
valesti. Jälile tuleb saada lahkunu rahulolematuse põhjusele ja katsuda see
kõrvaldada. On ka juhtumeid, kus kodukäija on omaks võetud, misjärel ta kaob
iseenesest. Lugusid kodukäijate kohta on Ehal kogutud koduse arhiivi jagu. Seda
tööd on ta teinud Kirjandusmuuseumi rahvaluulearhiivis ja ekspeditsioonidel
alates ülikooli ajast Tartus, mil tema kursuse- ja diplomitööd juhendasid
legendaarsed rahvaluuleteadlased Udo Kolk ja Eduard Laugaste. Teema valis
nooruke Tallinna piiga aga oma peaga. Kihk oli uurida midagi ürgset, jõuda ehk
väga vana mõtteviisi jälile. Eha on tundnud sügavamat huvi ka teiste rahvaste
folkloori ja mütoloogia vastu, kuid tõsiselt uurida saab tema arvates üksnes
selle rahva pärimust, kelle keelt sa valdad. Liigset teema sisse minekut -
nõnda, et teema sinu üle valitsema hakkab - pole Eha peljanud. Varem jäädvustas
ta pärimused sedelitele, nüüd on osa materjalist jõudnud Internetti. Eha avab
Eesti Rahvaluulearhiivi kodulehekülje ja asub lahti seletama oma skeemi
kodukäimise põhjuste kohta. Esiteks - lõpetamata suhted elavate maailmaga,
teiseks rahulolematus oma olukorraga pärast surma. Koguja. Eha viimase aja
suureks kireks on inimeste kogumine. Hetkede ja mõtete jäädvustamine
fotopaberile. Eha kannab ridikülis hõbeläikelist kaamerat, millega ta
seltskondlikel koosviibimistel emotsioone püüab. Loomuomase tagasihoidlikkuse
tõttu on tal sisimas raske kaamerasilma teisele inimesele suunata. Lapsepõlves
ei meeldinud talle lilligi viia, saati siis võhivõõrale ligi astuda ja juttu
puhuma hakata. 1969. aastal ta seda siiski korra tegi ja tolle ameeriklannaga on
nad seniajani kirjavahetuses. Laia silmaringi ja jumala poolt antud
tähelepanuvõimega on Eha huvitav vestleja mis tahes teemal. Raske on piiri
tõmmata, kust algab mõni tema lõputust hulgast pajatustest ja kus lõpeb
dokumenteeriv suuline ülestähendus. Iga elujuhtumi kohta on tal olemas luulerida
Viidingult, Liivilt, Ennolt või koguni regivärsikatke. Kui temalt aga isiklikke
küsimusi liiga otse küsida, kuuleb vastuseks mõne pajatuse, näiteks sellise, mis
võiks väga hästi käia ka tema enese kohta: Mõne aasta eest Eestis käinud
indiaanlased juhendasid Kunstiakadeemias õpikoda. Pärast sai neile küsimusi
esitada. Ühelt hopi hõbesepalt-teadjamehelt päriti teispoolsuse kujustamise
kohta. Ei mina ei tea sellest midagi, minu vend võiks vast teada, vastanud
indiaanlane, aga inimesed arvavad, et minul on võime jumalaga suhelda. Inimesed
arvavad, et Ehal endalgi on üleloomulikke võimeid. Eha ise salgab seda. Ometi on
käidud talt abi palumas kadunud asjade leidmisel. Ka inimeste hindamisel on Eha
pilk äärmiselt läbinägelik. Nüüd aga tundub talle, et olles inimest pildistanud
ja pildi seejärel koos kõigi vajalike allkirjadega albumisse paigutanud, leiab
see inimene tema mälus kindlama koha, muutub rohkem paigalolijaks. See on vahest
tema katalogiseeriva mälu eripärasid. Ka teiste tehtud piltide juures meeldib
talle see, kui on tabatud too seletamatu loomus - et vaatad ja ütled: noh, see
peab küll teadjamees olema. Ning tegelikult ongi. Eha on kaardistanud
kodukäijate ilmumist, olgu siis inimese või looma või mõnel muul kujul. Alati ei
olegi neid näha, teinekord on kuulda kobinat või mingit häälitsust, kuid on
teada selliseidki, kes siinpoolsetega kahekõnesse astunud. Kodukäija vaenlasteks
on pikne ja hundid - tülikas kodukäija tuleb saata hundale. Kodukäijat nägema on
võimelised nn neljasilmsed koerad - penid, kel silme kohal kollased laigud.
Kodukäijast on võimalik lahti saada ka sõnamaagia ja taigade abil, kuid Eha teab
palju teisigi mooduseid neist vabanemiseks. Viie kopka lugu. Kord vahetanud kaks
meest piipusid. Teine pidanud teisele viis kopikat maksma. Mehel ei olnud raha
kaasas ja nii jäi ta teisele võlgu. Varsti surnud see ära, kellele teine viis
kopikat võlgu jäänud. Kord tulnud mees kuskilt koju. Kui ta ristteele sai, tuli
talle korraga mees vastu, kellele ta viis kopikat võlgu jäänud. Surnu tahtis
tema peaaegu ära kägistada ja karjus: “ Iis opi! Iis opi! ” Mees saatis koera
surnu kallale. Surnu pistis jooksu ja koer järele. Mees kuulis veel surnu
kiljatamist ja kiljumist koera käes. Viimaks jõudis koer tagasi, üleni vahus ja
higine. Sellepeale surnud koer ära (Kuusalu 1935, ERA). Koos viie kopika looga
turgatab mulle pähe lauasahtlis lebav medaljon, mille külalised Bashkiiriast
palusid edastada ühele nüüd juba manalamehele. Pärin, kas minult tullakse seda
medaljoni välja nõudma. Eha rahustab, et küllap me sealpool oma asjad hiljem ära
õiendame. Üldiselt olevat nõnda, et kodukäijad kimbutavad seda, kes on rikkunud
mõnd tabu ise sellest teadlik olles. Sel juhul on meeled valmis ka karistust
kohtama. Igal juhul tundub õigem oma võlad ikka siin ilmas ära klaarida. LIHA.
Haruldastest loomaliikidest tulvil Sulawesi saarel pistetakse isuga nahka kõik,
mis vähegi liigub. Üheski teises riigis ei elutse nii palju erinevaid imetajaid
(515) kui Indoneesias. Eestist enam kui kolm korda suuremale Sulawesi saarele
mahub neid tervelt 127 liiki. Enamik neist elutseb seal ja ainult seal. Kaua
veel, seda ei oska keegi öelda. Kui liike on palju, igaühe arvukus aga seevastu
piiratud, ripub kirves paljude pea kohal. Kui saare moslemi usku elanikud
jälgivad teraselt, keda hamba alla panna, siis kristlastel pole mingeid tabusid
nn mittepuhaste loomade söömise osas. Neil kõlbab ühtviisi hästi lauale panna
nii grillitud kana, ahv, madu, nahkhiir kui ka rott. Kõlbab ka koer, kui ta pole
just liiga kaua kärntõve, pügaraia või kroonilise nälja käes vaevelnud. Vähe
sellest, Bogani Nani rahvuspargi taga mägedes ei põlata ära isegi inimliha.
Sulawesi põhjaosas elavad minhassalased tähistavad Kristuse sündi piduliku
ahvisöömisega. Kui läänemaailmas tullakse perekonniti kalkunit sööma, siis
saareelanikud naudivad grillitud jõuluahvi - jakit. Makaagiliha kutsutakse
taging banas'eks, mis tähendab kuuma liha. Pärast söömist tekib inimesel sees
kuum tunne. Kaupmeeste vahel käib hullumeelne rebimine, kes suudab pakkuda
suuremat ja rasvasemat ahvi. Häda on selles, et jõuluahv - Sulawesi tuttmakaak -
kuulub maailma haruldasimate liikide hulka. Terves ilmas on neid kokku vähem kui
6000 looma. Pooled neist peituvad Tangoko looduskaitsealal džunglites. Otsivad
metsaaluses hämaruses putukaid ja okstelt pudenenud puuvilju, rändavad mereranda
jooma ning seisavad kannatlikult vastavalt alluvusvahekordadele järjekorras,
kuni saabub nende kord janu kustutada. Dumoga turul kohtab kõiki elajaid, keda
tabudeta kristlased armastavad. Elusad metssead ja lendrebased paarikaupa
jalgupidi kokku köidetult kitsukestes bambuspuurides. Kaisukaru sarnased
karukuskused. Kanade ja koerte vahel märkab silm aeg-ajalt haruldase hirvsea
babirussa kikkis kõrvu. Eriti armastatakse siiski igat sorti rotte.
Valgesabalisi peetakse tõeliseks delikatessiks, aga äärmiselt maitsvad on ka
Eestis laialt levinud rändrotid. Keegi ei hakka rotil enne grillimist sisikonda
välja võtma. Vardasse ja kohe süte kohale - sellised on kohalike kristlaste
tavad. Ehkki moslemid jälestavad sedalaadi kombeid, ei tee nad sellest suurt
välja. Maitse üle ei vaielda. Kui keegi kurdab, et midagi pole süüa, ei maksa
teda tõsiselt võtta. Rotte leidub küllaga ka kõige armetumates urgastes. Kellele
üllatav, kellele mitte, aga reaalsus on karm - kolmandik planeedi inimestest
toitub rottidest. HÜSTEERIA. Enne 5. maid tuleb astronoomidel taas tõrjuda
astroloogide, müstikute ja lõpuootajate valeinfot. Maailm on jõudnud õnnelikult
aastasse 2000. Ei täitunud Nostradamuse ennustused maailmalõpust, ei juhtunud
midagi hirmsat ka täieliku päikesevarjutuse päeval 11. augustil 1999. Nüüd võiks
ehk rahulikult hinge tõmmata? Kuid ei - kohe jõuab kätte 5. mai 2000. Sel päeval
rivistuvad kõik lähemad planeedid Päikese taha ühele joonele, meie Maa aga jääb
teisele poole. Selle tulemusena võib päikesesüsteem kaldu minna ning maakera
telg paigast nihkuda, millega kaasnevad hävitavad maavärinad, üleujutused,
vulkaani-pursked ... Umbes nõnda on mõned meediakanalid eeloleva reede sündmusi
juba paar aastat “ ette näinud ”. Enne kui alistuda lõpumeeleoludele, tasuks
uurida ja järele mõelda, kas tõesti on tulemas midagi enneolematut. Karlsson
katuselt kasutaks siinkohal oma tuntud ütlust: “ Rahu, ainult rahu. ” Ühele
joonele ei rivistuta. 5. mail kell 10.08 Eesti aja järgi koonduvad Merkuur,
Veenus, Marss, Jupiter ja Saturn sektorisse, mille avanemisnurk Maalt vaadates
on 25°53' (vt joonis). Lisaks mahuvad sinna ka Kuu ja Päike. Kui aga vaadata
ainult viit palja silmaga nähtavat planeeti, siis on nad veelgi kitsamas,
19kraadises sektoris 17. mail. Sellised lähenemised võiksid tõesti moodustada
taevas üsna harukordse vaatepildi - kui seda Päikest ees ei oleks! Kahjuks ei
näe me päise päeva ajal Päikese taga ühtki planeeti. Teiseks: veidi laiemasse
või kitsamasse sektorisse rivistumisi on ette tulnud korduvalt ja tuleb veelgi.
Meie ajaarvamise 2000 aasta jooksul on järgmine reede 29. kord, mil eelnimetatud
viis planeeti ning Kuu ja Päike on mahtunud kuni 30kraadisesse sektorisse.
Muide, 15. septembril 1186 oli sektori avanemisnurk vaid 11° ning alles hiljuti,
5. veebruaril 1962, oli koondumine samuti tunduvalt tihedam kui nüüd - 16
kraadi. Kas keegi aga mäletab 1962. aastast maailmalõpu ootust? Eriliste
planeedikonfiguratsioonide kordumises pole kindlat seaduspärasust. Vahel võib
ilma selliste seisudeta mööduda 100-300 aastat, kuid koondumine võib toimuda ka
kuuajalise intervalliga kahe järjestikuse noorkuu ajal, nagu juhtus näiteks
1524. ja 1821. aastal. Aeg-ajalt esineb umbes 40aastaseid intervalle, näiteks
1962, 2000 ja 2040 (ning seejärel 2100). Maa ei purune. Mida siis planeetide
rivistumisest oodatakse-kardetakse? Ainuke teadaolev reaalsus, millega planeedid
saavad meid mõjutada, on gravitatsioonijõud. Õieti tuleks eristada kaht asja:
üks on lihtsalt gravitatsiooniline tõmme, teine loodejõud (nagu on Kuust
põhjustatud tõusu-mõõna nähtused). Väga tugev gravitatsiooniline tõmme võiks
viia Maa orbiidilt, tugevad loodejõud ta aga lihtsalt puruks rebida. Kas
planeetide rivistumine võiks tekitada sellist jõudu? Ei, mitte mingil juhul.
Kõige rohkem mõjutab meid lähim taevakeha Kuu. Gravitatsioonilise tõmbejõu
tugevus on pöördvõrdeline kauguse ruuduga, loodejõud aga kauguse kuubiga. Teiste
sõnadega, kui Kuu oleks Maast 10 korda kaugemal kui praegu, oleks tema tõmme 100
korda nõrgem, loodejõud aga 1000 korda nõrgem. Planeetide massid ja kaugused
Maast on teada. Kuu järel on meie tugevaimad tõmbajad Jupiter ja Veenus, kuid
nende tõmbejõud on Kuu omast vaid vastavalt 1,0 ja 0,6 protsenti. Veelgi “
kurvem ” on loodejõudude pilt: läheduse tõttu on olulisim Veenus, kuid tema mõju
on vaid viis sajatuhandikku Kuu omast. Niisiis, olgu planeedid kas või täpselt
ühel joonel, ühel või teisel pool Päikest või mis tahes muudes vastastikustes
asendites, nende gravitatsiooniefektid ei avalda Maale mingit tunnetatavat mõju.
Kes peab matemaatilist arutlust liiga keeruliseks või koguni ebausutavaks,
sellele on veenvaimaks tõestuseks päikesesüsteemi 4,5 miljardi aasta pikkune
ajalugu. Selle aja jooksul on läbi proovitud planeetide kõikvõimalikud
vastastikused asendid, kuid süsteem on püsima jäänud! Olgem rahulikud nii 5.
mail 2000 kui ka edaspidi. Asume kusagil kurvi servas. "Lahing" peaks aset
leidma üsna siinsamas. Raskete sõjaväeautode närviajav mürin läheneb. Esimesed
autolaternate tulesilmad hakkavad kaugelt paistma. Tulevad ja tulevad. Alles
siis, kui masinad jõurates juba meistki mööda liiguvad, hakkavad tagapool
"miinid" lõhkema. Suitsu on kõvasti, aga lahingut ei olnud. "Ma ei saanud
midagi," nuriseb Kond kaamerat statiivilt maha võttes. "Mingid arvestused ei
klappinud," poetab logistikaülem Meelis Kivi alandlikult. "See on meil esimene
taoline õppus, eks me vigadest õpigi." Ent lahinguid tuleb veel. Üks samuti
metsa vahel. Autod tulevad ja kõmakad hakkavad käima õigel ajal. Autod jäävad
seisma, automaatidega mehed hüppavad välja. Tormavad läbi plahvatuste ja suitsu
metsas varitsenuid tabama. Nonde ülesanne on nüüd märkamatult taanduda.
"Vältides haavatasaamist või muul viisil vaenlasele pihkujäämist," selgitab
õppuse eest vastutav Uno Kaskpeit piirivalveametist. Kolmas lahing tuleb väga
äge. See on kavandatud madala võserikuga soisele alale. Õhk ragiseb, võserik
kihab automaaturitest. Ei saa enam aru, kes või kustpoolt paugutatakse. Paugud
õigel ajal Lühikese ajaga on aga kõik läbi. "Vaenlased" - piirivalve ajateenijad
- teel tagasi ning reservväelased vaikselt taandunud. Nad kogunevad kusagil, et
võtta kott selga ja marssida õppuse kava kohaselt 10 kilomeetrit Valga
piirivalvelinnakusse. Teine etapp on karmim nii reservväelastele kui ka
korraldajatele. Kas või sellepärast, et "vaenlase" autokolonni lähenedes käiksid
paugud õigel ajal. Et juhul, kui see mõnel saatusesüngel hommikul peaks
tulemagi, meist lihtsalt üle ei sõidetaks. Marje Laugen 20.11.2002 Haapsallase
Berta Björklundi raamat omaenda elust erineb suuresti tema maalidest "Inimesed,
ma kardan teid" - niisugune veidi ehmatava pealkirjaga raamat, kaanel mustad
südamed, pisarais silm, sirp ja vasar ning viisnurk, annab kättevõtmisel aimu,
et see pole meelelahutuskirjandus. Eessõnas teatab autor Berta Björklund, et
laotab lugeja ette ühe väikese osa oma elust, mis oli täis rõõmutuid päevi, ja
soovib, et inimeste suhtumine üksteisesse oleks inimväärne. Raamat kirjeldab
noore neiu käekäiku sõjajärgsete aastate Eestis, Karjalas ja taas Eestis.
Kirjutatud on nii pildilikult, et seda lugedes tõuseb tihti silme ette justkui
filmilint väikese alevi argipäevadest või inimeste rõõmutust elust Karjalas.
Päikeseliseks saareks jääb murerohkes elus koolis töötamise aeg. Lüpsjapõligi
pole noore inimese jaoks hull, kui ei tülitaks KGB. Argipäevast eemale
Eluvõitluse juures mõjub sümpaatselt noore neiu tarm toime tulla, edasi elada,
õnnetusi ja halbu kohtumisi trotsida. Ning igatsus maalida. Maalimine ongi Gerda
Sallerti (ristitud Berta Björklund) elus oluliseks saanud. Ehk andis see
algusest saadik võimaluse põgeneda argipäevast teistsugusesse, paremasse
maailma. Tema maalinäitusel Läänemaa muuseumis me kohtusimegi. Nüüdseks on
näitus paraku lõppenud, kuid loodetavasti näeb seda järgmisena Lihula rahvas. Et
kauneid, lausa lummavaid maastikke, merd ja metsa on maalinud sama inimene,
kelle rasket noorpõlve kirjeldab raamat "Inimesed, ma kardan teid", tundus
peaaegu uskumatu. Berta, kellest Vene ametnike soovil sai Gerda, meenutab ema
põgenemist 1946. a kolme väikese lapsega Siberist Eestisse. "Me leidsime kodu
heade inimeste juures Haanja vallas," meenutab ta aega, kui oli viieaastane.
Kuid põgenike elu tähendas elada varjus ja hirmul. Tüdrukut saatis soov
joonistada, hiljem ka maalida. Kunstiõpingutele tõmbas kriipsu peale ema surm.
Täiskasvanuna, lüpsjana töötades, veetis ta vaba aja pintslite ja pliiatsitega,
üllatades sellega teisi inimesi, kelle igapäevaelu täitis asine maailm. "Ükskõik
kuhu vaatan, näen ma igasuguseid nägusid ja kujusid," jutustab Gerda. " Võtan
pliiatsi kätte ja joonistan neid. Metsateel vaatan rohukõrsi, imetlen looduse
ilu ja mul on kahju, et kogu aeg pole pliiatsit ja paberit taskus olnud - pole
kõike saanud üles joonistada. " Metsateed, meri ja lilled ongi tema kõige
kaunimad pildid, mis sisendavad vaatamisel rahu. "Mul on pildimälu, ka
meremaalid on sündinud pildimälu abil," räägib Gerda Sallert. "Kui hakkan
maalima, siis nagu vajun selle sisse." Ta on palju maalinud vanu maju. Leidnud
ise selliseid, mis kunstnikusilmale huvi pakuvad, või maalinud fotode järgi,
tellimise peale. Korraga on tal käsil mitu pilti, sest nad vajavad pikka
kuivamisaega. Kuna ateljeed pole naisel kunagi olnud, on kõik tööd valminud
köögilaual, see on füüsiliselt üsna väsitav. "Ega ma õlimaali enam ei saagi
teha, süda on läbi, tervis ei kannata õlihaisu," räägib kunstnik. Tema maale on
kodude seintel Tallinnas, Moskvas, Aafrikas, Kanadas, Inglismaal, Ameerikas,
Türgis. Ta rõõmustab, et kõige ilusamad pildid on tütrel. Mitme kodumaa vahel
Haapsalu näitus, mis järjekorras kolmeteistkümnes, jääb sellisel kujul naise
sõnul viimaseks. "Alati on mul igal näitusel olnud uusi maale, sama näitus ei
kordu." Enamasti on ta korraga välja pannud umbes sadakond tööd. Kokku on ta
loonud üle 900 maali. Haapsalu näitus oli esimene pärast Soomest naasmist. 1990.
aastal siirdus Gerda, kes vanemate ja passi järgi on soomlane, oma esimesele
kodumaale. Poeg perega jäi Eestisse, tütar pojaga tuli kaasa. Nüüd on Gerda
Eestis tagasi, elab Haapsalus ja tunneb rõõmu sellest, et oma kodu - oma maja -
on valmimas. Soome elu jäi talle võõraks, ehkki seal oli võimalus oma näitusi
korraldada. Eestisse tõi tagasi koduigatsus ja ka igatsus ema järele. Noorima
lapsena oli Berta emaga väga lähedane. Ema õpetas teda loodust tundma ja
maarohtudega ravima. Lahkudes siit ilmast, lubas ema, et jääb tütrele kaitsjaks.
Ema kaitsvat tunnet ongi ta tihti kogenud rasketel hetkedel. "Ma mõtlen oma
emale alatasa," ütleb Gerda. "Olin palju emaga kahekesi, sest teised lapsed olid
suured ja kodunt ära." Emalt saadud teadmiste ja oskustega on ta osanud
iseennast maarohtudega aidata. Ka siis, kui arstid tema tuberkuloosiga võitlust
pidasid, keetis ta maateesid nende ravile lisaks. Ja sai terveks. "Kõige
õnnelikum olen olnud oma pere ja laste üle," ütleb ta. Praegu aga köidab naise
meeli raamat, mis pooleli, pealkirjaks "Planeet Maa". 20.11.2002 Karske mehe
mälu ja huumorimeel on alles mis alles Uderna krooniliste haigete kodus Elva
külje all on täna eriline päev. Peolaud kaetakse saja-aastaseks saavale
vannutatud maamõõtjale Peeter Tammele, kes paistab siiani silma haruldase mälu
ja laheda huumorimeelega. "Huvitav, miks mulle korporatsiooni värvilist paela
pintsakule ei pandud," märkab ta ühtäkki, kui pildistamise ajal esmaspäeval oma
Rotalia korporatsiooni mütsi kohendab. Aga rehmab siis käega: mis seal ikka,
müts on ikka kõige tähtsam. Ausate amet Vannutatud maamõõtjaks sai Peeter Tamm
põlluministeeriumi maakorralduse ameti kaks aastat kestnud kursuste lõpetamise
järel. Aasta oli siis 1928. "Eksamid olid meil karmid, ei veetud kummiga hindeid
pikaks, kolmekümnest alustanust lõpetas vaid kolmteist," mäletab ta. Ütleb, et
on töötanud Jüri Uluotsa juhtnööride põhjal, kes neile kursustel agraarõigust
luges. Maa on läbi aegade olnud tüliõunaks. Maamõõtjal on võimalik aga
maakorralduse lihvimisega mõnigi tüli juba eos ära hoida. Ta mäletab talu, mille
akna alla pidi tulema 300 meetrit eemal asuva talu krunt. "Püüdsin selliseid
olukordi vältida ja anda maad mujale, paigata tükke kuidas vähegi võimalik,"
selgitab ta. Väikestele taludele riigimetsast maade juurdemõõtmise ajal saatnud
üks tema juurde 16-17aastase tütre kirjaga, mida avades leidis seest raha. "
Ütlesin, et kirjas on raha ja seda kirja ma ei loe. Kunagi hiljem pole mulle
enam raha antud, " on juubilar rõõmus, et maamõõtjapõli kulges ausalt ja
õiglaselt. Pool sajandit maad mõõtnud Tammele teeb muret, et nüüdisajal ei ole
maamõõtjatel enam vajalikku täpsust, nii otseses kui ka kaudses mõttes. Mõnigi
ei suutvat altkäemaksust ära öelda. Joo piima, mitte viina! Oma hea tervise
arvab tänane sünnipäevalaps võlgnevat sellele, et on lapsest saati söönud
sealiha ja joonud piima - pole toiduga pirtsutanud. Ei on ta öelnud
sigarettidele ja alkoholile, ka veinile ja õllele. Küll on ise veini teinud,
huvi pärast, sest aed oli suur. Tudengina puutus Tamm kokku karskusliikumisega,
osales selles ka ise, tundis hästi Villem Ernitsat. "Ernits oli väga hea
inimene, korraldas teeõhtuid, andis häid juhtnööre, kuid paljuke neid oli, kes
karskust järgisid," on juubilar veidi kurb. Tamm leiab, et karskust on vaja ka
praegu propageerida, paraku on selgitustöö nõrk. "Ega midagi teha ole, kui
valitsus ei taha joomisele ei ütlemist, neile on tähtis, et rohkem joodaks, sest
seda rohkem tuleb riigikassasse raha." Rõõm põllumajanduse tõusuteest Rõõmu on
juubilaril ka. Selle üle, et vahepeal languses olnud põllumajandus taas
tõusuteel on. Veel rohkem rõõmu teeks talle, kui põllumees sööks ka omatehtud
leiba. " Kui talunik läheb kauplusse leiba tooma, pole ta enam põllumees. Ta
peab ise oma põllult vilja saama ja sellest leiba tegema, " leiab Peeter Tamm.
Juubilaril on kaks poega ja kaks tütart ja veelgi rohkem lapselapsi. Need
tulevad teda täna või siis nädalavahetusel tervitama. Kuuendat aastat peetava
Pimedate Ööde Filmifestivali (PÖFF) juhatab kolmandat korda sisse tudengifilmide
festival, seekord 23.-29. novembrini Kinomajas. Selle üle on põhjust rõõmustada
Tallinna Pedagoogikaülikooli filmitudengeil eesotsas nende juhi Rein Maraniga.
79 tudengifilmi on pärit 32 riigist. Noortele mõeldud programmis "Vanad ja
väärikad" saab näha poola filmiklassikute Andrzej Wajda, Roman Polanski,
Krzysztof Zanussi ja Krzysztof Kieslowski noorpõlvefilme. Ka lastele midagi Kahe
viimase aasta laste- ja noortefilme näidatakse sel aastal 23.-30. novembrini
Nukuteatris. Selle programmi raames on varasematel aastatel olnud vägagi
huvitavaid töid, mida tasuks meiegi teismelistel näha. Astrid Lindgreni
raamatute põhjal tehtud filmidest on kokku pandud eriprogramm. Ka animafilmid on
kohal - nagu eelmisel kolmel aastalgi. Muu hulgas on selles programmis näha
Inglise lastefilme, Jaapani lühianimafilme, samuti Eesti uusi animafilme ning
vanameister Elbert Tuganovi retrospektiiv. Teatavasti langes vähemalt möödunud
aastal PÖFFiga samale ajale Euroopa Filmiakadeemia auhindade kätteandmine.
Seekord kuulutatakse Euroopa parimad filmid välja juhtumisi PÖFFi lõpupäeval 7.
detsembril. Nagu mullu, on ka seekord festivali kavas mitmed Euroopa
Filmiakadeemia auhindadele kandideerivad tööd; viis neist taotlevad koguni
parima filmi nimetust. Programmis on ka kolm Euroopa parimaks dokumentaalfilmiks
pürgivat teost. Vene filmiloojad külas Festivalil on palju Vene filme ning
sellega seoses ka rohkelt külalisi Venemaalt. Külaliste nimekirjas on Andrei
Kontšalovski oma viimase, Vene-Prantsuse koostööfilmiga "Hullumaja", Valeri
Fokin filmiga "Metamorfoos", Aleksandr Mitta "Kõrvetava laupäevaga", Valeri
Todorovski "Armukesega" ja teised. Kindlasti mõjub see värskendavalt, sest ega
viimastel aegadel polegi Eesti publik Vene filme eriti näinud. Külalisi on
tulemas veel Norrast, Soomest, Poolast, Moldovast, Rootsist, Islandilt,
Saksamaalt. Oodata on ka indiaanifilmide staari Gojko Miticit. Oluline külaline
oma seitsme varasema filmiga ja viimase tööga "Looduse lapsed" on islandi
režissöör Fridrik Thor Fridriksson. Siin näidatakse tema tööde retrospektiivi.
Eestist märgatavalt väiksema elanikkonnaga Island on tõusnud arvestatavaks
filmimaaks. Festivalile on tulemas ka siin suvelgi viibinud poola nimekas
stsenarist Krzysztof Piesiewicz (Kieslowski värvitriloogia filmide stsenarist)
filmidega "Vaikus" ja "Taevas". Üldse on festivali põhiprogrammis 117 filmi.
Lisaks eespool nimetatud maadele Ameerika Ühendriikidest, Prantsusmaalt,
Suurbritanniast, Palestiinast, Mauritaaniast ja mujalt. Aki Kaurismäki
"Minevikuta mees", mis meil praegu jookseb, programmis pole, küll aga on tema
venna Mika Kaurismäki "Brasiilia helid". Huvi peaksid pakkuma Hispaania tuntuima
režissööri Pedro Almodóvari viimatine film "Räägi temaga" või sakslase Werner
Herzogi kaks aastat tagasi tehtud "Võitmatu". Tallinlased näevad festivalifilme
Sakala Keskuses, Kinomajas, Sõpruses ja Kosmoses ning Nukuteatris, tartlased
kinos Illusioon ja Sadamateatris, viljandlased draamateatris Ugala. Festivali
põhiprogramm avatakse reedel, 29. novembril kl 19 Sakala Keskuses Tom Tykweri
filmiga "Taevas" (Saksa-USA). Lõpetamisel 7. detsembril esilinastub uus Eesti
mängufilm "Vanad ja kobedad saavad jalad alla". Eesti tegijailt on kavas veel
Jüri Sillarti vastne dokumentaalfilm Leida Laiusest "Leida lugu", Marko Raadi
"Agent Sinikael" ning lühimängufilmid "Pääsemine" (Hendrik Toompere) ja
"Ferdinand" (Andri Luup). Esto TV esitab filmi "Welcome to Estonia". "Nimed
marmortahvlil" kui praegu kinoekraanidel linastuv film festivaliprogrammis pole.
Piletid odavad Seni on PÖFF olnud suuresti noore publiku mängumaa. See ei
tähenda, et nii peabki olema. Seda enam et festivalifilmide hulgas leidub
kindlasti ka vanemaid huvitava probleemistikuga töid. Päris eakatest räägib
näiteks "Looduse lapsed." Piletihinnad on madalamad kui muidu kinodes, 25-60
krooni (vaid ööseanssidel Sõpruses 75 kr). Sakala Keskuse suures saalis on
filmidel ka eestikeelne tõlge. Tõsi taga - Mis kasu on saadiku puutumatusest,
kui iga pätt võib saadikule peksa anda? - Politsei suunas Tallinna tänavaile
kaks korda rohkem patrulle. Napsumeeste sõnul pidi patrulle neli korda rohkem
olema. - Kaevuril on raske end naise eest peitu pugeda, naine otsib ta kas või
maa-alt üles. - Vanem meesterahvas soovib leida tööd naistesauna akende
pesijana. Kiire! Jüri Paet Uued vanasõnad Eesti vanasõnad, mis on viidud
vastavusse Euroopa Liidu standarditega: - Talisõiduvahendi jalaseid kata plekiga
kolmandas kvartalis, hobuveoki rattaid esimeses kvartalis. - Eksponentsiaalne
treeningmanöövritel, lineaarne relvastatud konfliktis. - Suleline olend
pesitsuspaiga rajatises viibides lendama ei õpi. - Sulgedega kaetud
lennuvõimeline olend ei omanda aviatsioonireegleid temale omases
mikrokeskkonnas. - Ega hageja seedekulgla alguspunkti peale ei avaldata
lühiajalist mehhaanilist survet. - Omandatud professioon ei taotle rukkijahul
baseeruvat pagaritoodet. - Enamarenenud ajurakkudega isend genereerib eelise
eespool nimetatud omadusteta isendile. - Tungiva vajaduse olemasolu tingib
kastreeritud isasveise maabumise tarbeveevõtukoha sisemusse. Sirgu silita
Naisega riidu läinud meistrimees Kalle Seier kinkis talle kella, mis lisaks
kellaajale ja kuupäevale näitab ka naise vanust. Neti Rent Retroviisor Siinsamas
leheküljel näete suurepärast joodiku abivahendit - kleebist, mis on napsimehele
vaata et samasugune elupäästja kui pimedas maanteel kõndijale helkur. See kleeps
peaks aitama suuna- ja ajataju kaotanud vennikese ikka koduukseni, eeldusel
muidugi, et leidub piisavalt kaastundlikke kaaskodanikke. Aga Euroopas, kuhu me
teel oleme, peaks häid inimesi küll olema. See viinavõtt on üks kummaline asi.
Lähed, ütleme, pärast tööd hetkeks baarist läbi, et nelja sentiliitriga väheke
stressi maandada, aga ärkad kusagil kummalises kohas alles siis, kui järgmine
tööpäev juba koidab. Stress pole kuhugi kadunud, vaata et juurdegi tulnud.
Lisaks kole peavalu ja tolmav suukoobas. Vene ajal algas iga päev raadios
varahommikuse hümnimängimisega. Nii viie-kuue paiku. Siis olevat olnud isegi
konstitutsiooni sisse kirjutatud punkt, mille kohaselt isikut, kes vähemasti
hommikuseks hümniks koju oli jõudnud, tuli pidada öösel kodus viibinuks.
Abikaasad muidugi sellest suurt ei pidanud ja nüpeldasid oma lakkekaussidest
mehed hümnihelide saatel armutult läbi. Kord kurtis üks tubli mees, kes miskis
konstrueerimisbüroos joonestajana ametis oli, et tema olla palgapäeval patuteele
sattunud ja alles hilisööl oma korteri ukse taha valgunud. Mustamäe majades,
teadagi, koridorid pimedad. Nii koukiski taskust võtme, et vaikselt, ilma
suurema pahanduseta tuppa imbuda. Üritas ja üritas, aga võti ei läinud kuidagi
õigesse mulku. Tekkis kahtlus, et naine on salakavalalt oma võtme seespoolt
lukuauku torganud. Lõpuks väsis purjus joonestaja ära ja jäi sinnasamasse
uksematile magama. Sündsusetu värk muidugi. Varahommikul, kui esimesed naabrid
koertega välja hakkasid minema, tegi mees silmad lahti ja ei jõudnud ära
imestada, miks ukseluku ümbrus risti-rästi tihedaid punaseid kriipse täis on.
Siis jagas ikka ära, et ta oli üritanud ust võtme asemel oma punase
tööpliiatsiga lahti keerata. Häbiasi. Suur mees, aga niimoodi täis lakkuda, et
ei tee võtmel ja pliiatsil vahet. Oi-oi-oi. Teine mees oli ka südaööl koju
töllanud ja uksekella helistanud. Uks avanes ja lävel seisis tige moor,
taignarull ähvardavalt üles tõstetud käes. Mees olla vaadanud ja kostnud
kaastundlikult: "Näe, öö juba ammu käes, aga sina ikka muudkui küpsetad ja
küpsetad ..." Mis edasi sai, ei tea. Eks ta üks anekdoot ole. Soovitus neile,
kellel on kalduvus koduteel kaduma minna. Hankigu endale sellised kaunid
kleebised, kirjutagu juba varakult nimi ja aadress sisse, ja baari pisikesele
napsule minnes kleepigu kohe otsaette. Siis on lootust enne hümni ikka koju
saada. Kuigi hümni vist enam ei mängita. Lembit Remmelgas Kolumn Inna Aeg Nagu
ennustasin, nii ka läks: Ustimenko saabumine eelmisel nädalal oli suurem sündmus
kui Eesti politsei 84. sünniaastapäeva tähistamine. Kodanik Ustimenkost on
saanud kangelane ja populaarne kurjategija. Ta lasi end Poolast Eestisse tuua
õigel ajal - eelmisel reedel avati Tartus eurovangla. Mis saab veel paremat
olla, kui uhiuude tuppa puhkama minna. Räägitakse, et Tartu linna juhid lubavad
vanglasse ainult 500 vangi. Kas keegi on kokku lugenud, kui palju on Tartus
tudengeid? Neid on vähemalt kümme korda rohkem ja nende vastu Ansip & Co küll ei
võitle, aga vangid neile millegipärast ei meeldi. Miks küll? Kallid, tartlased,
teil hakkab ju kaubandus elavnema, raha hakkab rohkem tulema. Mõelge ise - igal
vangil on vähemalt kaks-kolm sõpra, kes kõik sõidavad nüüd Tartusse kokku oma
kaasvõitlejaid vaatama. Ja ega nad siis tühjadega kätega tule - võtavad palju
raha kaasa ja kulutavad selle Tartus ära. Käivad baaris lõbutsemas ning ostavad
kommi ja torti, mille nad vanglasse oma sõbrale viivad. Räägitakse sedagi, et
Ustimenkost saab vangla 501. asukas. See ületab Tartu juhtide lubatud kvoodi.
Mis juhtub? Ennustan, et teda hoitakse väevõimuga vanglast eemale ja kuna
vanglakohti enam pole, pääseb Ustimenko vabadusse. Nulltolerants. Vaat see ongi
uus poliitika. Muide, üks asi veel. Igal retsil on Tartus korralik ase ja
lobikauss ees, aga Tartu linna teine uhkus - üliõpilased - elavad juba Gustaf II
Adolfi ajast saadik mitme kaupa ühes väikeses ühiselamutoakeses. Kuhu see
kõlbab? Miks tudengid ei võitle enda eest? Kus on tuntud õde-venda Tipp ja Täpp?
Miks nad vaid ETVd kritiseerivad, aga Tartus puhkenud sotsiaalse ebavõrdsuse
vastu ei võitle? 20.11.2002 18. XI 2001 tõmbas ungarlane Tibor Meszaros maast
lahti 406,5 kg. Jõutõstmise MRid • Jõutõmme Tibor Meszaros (Ungari) 406,5 • Kükk
Shane Hamman (USA) 457,5 • Selili surumine James Henderson (USA) 322,5 •
Kogusumma Bill Kazmaier (USA) 1 100,0 19. XI 1997 sünnitas 29aastane
ühendriiklanna Bobbi McCaughey Iowa osariigi ülikooli haiglas seitsmikud. Lapsed
olid eostatud katseklaasiviljastusega ja tulid keisrilõikega ilmale 31 nädala
vanuselt. Kergeim laps kaalus 1,048 kg ja raskeim 1,474 kg. Bobbi ja Kenny
McCaughey 3. I 1996 sündinud tütar Mikayla sai endale korraga neli venda ja kolm
õde: Kenneth Robert, Alexis May, Natalie Sue, Kelsey Ann, Brandon James,
Nathanial Roy ja Joel Steven. "Igaüks neist on eeskujulik laps, kui ta on
omaette," ütles isa Kenny mullu novembris. "Koos lähevad nad arust ära." "Mida
üks ei oska välja mõtelda, mõtleb teine," lisas ema Bobbi. " Ja nad aitavad
üksteisel tempe teha. Alati on kambas keegi, kes midagi kokku keerab. " 20. XI
1998 kaalus USAs Illinoisi osariigis Gurnee maopargis elav emane tume
tiigerpüüton (Python molurus bivittatus) Baby 182,76 kg. Baby on 21 aastat vana,
8,22 m pikk ja tema ümbermõõt on 71,12 cm. Iga kahe nädala tagant sööb ta
neli-viis kana, neelates saagi tervelt. Maailma raskeim madu on Lõuna-Ameerikas
ja Trinidadis elav anakonda (Eunectes murinus). 1960. a Brasiilias tapetud emase
anakonda pikkus oli 8,45 m ja keha ümbermõõt 1,11 m. Madu kaalus 227 kg. 21. XI
1997 mõõtis "Guinnessi maailmarekordite" kohtunik, et Šotimaal Ellonis elava
Lorna Sutherlandi nelja-aastane isane valge kass Snowbie on ninaotsast
sabaotsani 103 cm pikk. 22. XI 1923 lõi postivalitsuse ülem Hindrek Rikand sõna
"ringhääling". 23. XI 1998 neelas šotlane Stevie Starr TVsaates "Guinnessi
rekordid" piljardipalli, kimalase ning musta ja valge kuldkala ning tõi need
seejärel esile publiku esindaja määratud järjekorras. Samas neelas ta alla
sõrmuse, tabaluku ja võtme ning tõi need esile, sõrmus luku küljes kinni. 24. XI
1918 lasti Eesti Vabariigis välja esimesed postmargid. Äsja loodud Eesti Posti
Peavalitsuse ülem Hindrek Rikand saatis oma abikaasale postkaardi, millele
kirjutas sõnumi: " Esimesed Eesti postmargid lähevad käima. Elagu Eesti post,
Eesti riik ja rahwas! " Postkaart oli frankeeritud roosaka hammastamata
5kopikase postmargiga, mis oli värskelt trükipressi alt tulnud. 5kopikane roosa,
15kopikane sinine, 35pennine pruun ja 70pennine roheline lillemustrimark trükiti
Bölau trükikojas Nõmmel. Kuni 1919. a suveni trükiti kokku üle kaheksa miljoni
lillemustrimargi. Päris esimesed postmargid andis 16.-19. XI 1918 välja Rakvere
postkontori ülem Aleksander Tom, kes laskis trükikojas teha tsaariaegsetele
postimaksevahenditele ületrüki. Eesti Post neid ametlikeks postmarkideks ei
tunnista, ent oksjonitel on nad suures hinnas. Pildil Eesti esimene ja
viimatine, 449. postmark. 20.11.2002 Tartu on esimene linn Eestis, kus infot
linnaliinibusside väljumisaegade kohta saab tellida mobiiltelefonile. "Teenus on
mõeldud liikuvale linnakodanikule, kes eelistab vastavalt vajadusele bussiaegu
küsida, selle asemel et neid meeles pidada," ütles teenuse looja, Tartu Ülikooli
informaatikatudeng Andres Kauts. Teenuse kasutamiseks tuleb saata SMS sõnum
kujul "PEATUS peatuse nimi liini number" lühinumbrile 1311. Päringu vastusena
saadetakse bussi väljumisajad alates päringu saatmise hetkest. Et saada teada,
mis kell väljub buss nr 14 Ihaste peatusest, tuleb saata sõnum kujul "PEATUS
IHASTE 14" lühinumbrile 1311. Teenus töötab kõikides mobiilivõrkudes ning selle
hind on 5 krooni. Tartu abilinnapea Hannes Astoki sõnul on tegemist käepärase
alternatiiviga bussiinfo Interneti-lehele buss.tartu.ee "SMSi teel bussiaegade
tellimine oli hiljuti lõppenud Tartu e-mõtete konkursil üks enim soovitud ideid
ja mul on hea meel, et see tudengite eestvõtmisel nüüd teoks on saanud," ütles
Astok. Andres Kauts kasutas bussiinfo teenuse loomiseks firma Mobi poolt loodud
Igaühe M-Äri teenuseportaali abi, mis võimaldab SMS-teenuseid luua vaid mõne
minutiga ja ilma erioskusi vajamata. Lähiajal on plaanis bussiinfo teenus
käivitada ka Tallinnas. Kautsi sõnul võib see toimuda detsembris. SMS-päringu
abil saab küsida Taisto bussiaegu liinil Tartu-Tallinn ja vastupidi ning Tartu
taksofirmade andmed. Saates lühinumbrile 1311 SMSi sisuga "INFO TAISTO", saabub
hetke pärast vastus Taisto liinide Tartust Tallinna poole ja vastupidises suunas
sõitvate busside väljumisaegadega. Sõnum sisuga "INFO TARTAXI" lühinumbrile 1311
toob vastuseks Tartu taksofirmade nimed ja tellimisnumbrid. 20.11.2002 Vahur
Kersna ja Mihkel Kärmase saade. Kolm nädalat tagasi ilmsiks tulnud kuritegelik
infokogumine Kadaka Selveri kaubamaja pangaautomaadist paljastas plastikraha
kaitsetuse. Ühe suhteliselt väikese pettuse tõttu peab tunnuskoode vahetama enam
kui 600 000 kaardiomanikku. Tänases "Pealtnägijas" selgub, et korralikku
tehnilist taipu nõudvast pangaandmevargusest on saanud Eesti kuritegelike
jõudude rahvusvaheline ekspordiartikkel. Hansapanga kaardiosakonna juhataja
Kalle Vaalma kirjeldab panga ajaloo ühte erakordseimat vargust. Režissöör Maire
Radsin, toimetaja Mariina Mälk. Alates tänasest on "Pealtnägijat" võimalik
jälgida ka venekeelse sünkroontõlkega Raadio 4 vahendusel. Kunagi ütles üks
teleoperaator kuldsed sõnad: "Lilled ja lapsed päästavad kõik." Mõte on selles,
et püüa mõni säärane element pilti ja efekt on kindlustatud. Uus
publitsistikasaade "Termomeeter" illustreeris igiammust tähelepanekut uuel moel
ja uute pilgupüüdjatega. Ja omamoodi lüürikaga. Nagu särasilmsed lapsed, ei jäta
vaatajat külmaks ka sõjas käinud mehed, kes oskavad rõõmustada lihtsate asjade
üle. Ilus, kas pole? Uskumatu, aga nii oligi. "Termomeeter" tõi ekraanile
tõepoolest lihtsad ja ilusad asjad. Iseasi, kas ma just seda ootasin. Saate
tutvustus ju lubas mõõta temperatuuri inimestes ja ühiskonnas, vaadelda sündmusi
ja nähtusi, mis kutsuvad esile temperatuurimuutuse. Sõna saavad just need, keda
mingid plaanid või ümberkorraldused otseselt puudutavad, reklaamisid tegijad.
Aga temperatuur ei muutunud mitte üks pügal, kuidas ma (ja tegijad) ka ei
püüdnud. Või kui, siis õige pisut. Kahele teemale üles ehitatud oli pildiliselt
köitev - ei rääkivaid päid ega tühje loodusvaateid. Jutt, mida rääkis
sõjakogemusega mees esimeses loos või puudega lapse vanemad teises loos, oli
sama köitev kui telepildimeistri loodu. Mis seal's ikka, inimlood on enamasti
põnevad. Tekstiosa, mida naishääled pildile peale lugesid, jäi aga pildile alla.
Monotoonsemat esitust on raske ette kujutada. Mitte ükski vägi ei naeluta
kuulama, kui tekst vuhab kõrvust kui merelaine mööda. Ka siis mitte, kui
lauseehitus on korrektne ja sõnavalik ideaalne. Siis aga küll, kui kõneleja
intonatsioon kerkib ja langeb, kuis ise tahab, aga sel juhul pole tegu enam
sõnade mõtte, vaid intonatsiooni vägisi kuulamisega. Nii juhtuski. Seepärast
käis see esimene vasikas korra aia taga ära. Justkui kogemata ja möödaminnes.
Lilled ja lapsed päästsid seegi kord. Susan Sarandon on suutnud teha karjääri
Hollywoodi tavasid eirates. Teiste naisnäitlejate loometee kipub nende vananedes
allamäge minema, kuid tema on muutunud üha paremaks, säilitades seksisümboli
staatuse. Susan Tomalini vanemad olid tõsiusklikud katoliiklased ja tüdruk sai
hariduse nunnade käe all. Sellest hoolimata jäi temasse mässumeelsust. See sai
sihipärasema väljundi 60ndatel aastatel, mil ta osales õppurina Vietnami sõja ja
inimõiguste rikkumise vastastes demonstratsioonides. Seda ootamatum oli tema
astumine katoliku ülikooli Washingtonis. Susan tudeeris edukalt nii inglise
filoloogiat kui teatrikunsti. Ülikoolist leidis ta ka oma esimese abikaasa -
kursusekaaslase Chris Sarandoni. Sarandoni tähelend algas modellina. Peagi tulid
esimesed rollipakkumised ning läbilöök saabus 1975. aastal kahe filmiga - "Suur
Waldo Pepper" ja "The Rocky Horror Picture Show". Viimane tõusis peagi
kultusfilmiks. Selle vaatamaminekuks riietuvad tõelised fännid tänini
transvestiitideks. Osatäitmise eest "Atlantic Citys" (1980) kandideeris ta
esimest korda Oscarile. Temast oli saanud kuulsus, kelle näitlejatöö, aga ka
armulood pakkusid huvi paljudele. 1980. aastal oli Sarandon seotud prantsuse
režissööri Louis Malle'iga, kellele järgnes 14 aastat noorem Sean Penn. Sündis
tütar, kelle isaks oli hoopis itaalia režissöör Franco Amurri. Sarandoni
karjääri kõrgpunkt saabus 1986. aastal "Eastwicki nõidadega", milles mängisid ka
Cher, Michelle Pfeiffer ja Jack Nicholson. Armulood aga jätkusid. 1988. aastal
jagas Sarandon voodit Kevin Costneriga, kelle peagi vahetas välja nooruke
näitleja ja lavastaja Tim Robbins. Viimasega elab näitlejanna kokku
tänapäevalgi, neil on kaks last. Sarandon kandideeris Oscarile ka osatäitmiste
eest filmides "Thelma ja Louise", "Lorenzo õliKlient". Võit tuli filmiga "Dead
Man Walking" (1995). Apteeker helistab politseisse: " Minu juures on šotlane,
kes tahab arseeni osta. Kuidas õnnetust ära hoida? " "Öelge talle, et arseeni
hinda on kahe šillingi võrra tõstetud," vastab politseikorrapidaja. Kahe
gabrovlase autod kohtuvad kitsal sillal. Kumbki ei taha tagurdada ja teist mööda
lasta - selleks kulub ju bensiini. Üks autojuht hakkab ajalehte lugema ja
loodab, et teine annab järele ja ajab masina sillalt ära. Teine juht tuleb aga
välja, istub kapotile ja ütleb: "Kui oled lehe läbi lugenud, siis ole nii lahke
ja lase mul ka pilk peale visata." Väikesele poisile tuuakse apteegist söögiisu
tõstmiseks kalamaksaõli. Esimese lusikatäie alla neelanud, hüüab poiss: "Tooge
ruttu puder siia, enne kui mul söögiisu päris ära kaob!"
Lennart (67) on nagu prints valgel hobusel - peen mees musta kaabu ja valge
siidsalliga, kes pillub kalambuure viies keeles. Lennarti-lood on aga nagu
pikantne prantsuse film. Ma andsin talle pool tundi aega, ta ehmus niisugusest
kuraasist ära. Kui Arnold 1991. aasta märtsis Bushi juurde jõudis, siis mäletas
USA president vaimukat Eesti välisministrit ja vedas Rüütli sellesama gloobuse
juurde: näete, mis mister Meri tegi! Suur keskmees kaevab riigikogule auku
Teisipäeval aga selgus, et kolmandat kandidaati polegi. Saaremaalt pärit
sideärimees Tõnis Palts peab ristisõda Rootsi riikliku telekomi Teliaga. "Ma ei
tea, kes (Eesti Kaabeltelevisiooni Ettevõtete Liitu) kuuluvad, ilmselt Palts
Palts Palts ja Palts," kommenteerib Kern sapiselt. Kern teab aga rääkida, et
Eestis on vaid 62_000 kaabelTV abonenti ja lubab Paltsi eksitava info eest
kohtusse kaevata. Telia topeltmäng "Võibolla tegi ta seda lollusest, ma ei tea,"
arutleb Palts poolvaljult. Teised pakkujad noolisid ainult rahvusvahelist sidet.
Enne 2000.-2001. aastat ei peaks riik kaalumagi 51 protsendi müüki. Winston
hakkas trepist üles minema. Seda riistapuud (mille nimi oli teleekraan) sai küll
vaiksemaks keerata, aga võimatu oli seda täiesti välja lülitada. 66-aastane
Heino sisenes Küütri tänavas oma kodumaja trepikotta. Aidann valas kopsikusse
vett. Ann tatsas lauda juurest toa poole. Bruno tormas ema juurde. Ent
mustavereline sammub inimestest eemale. Gustav tatsab üle musta-valgeruudulise
kivipõranda. Hõredate seintega heinaküüni ümber liikus pool tosinat vanunud
kasukaga lammast. Jalgade vahel liigutas ennast mingi ligane olend. Järgmine
hetk pidi peaaegu toolilt maha prantsatama. Kazimir tormab Bronkale järele.
Kella kahest viieni sõidutasin venda mööda linna ringi. Klaasid on täis valatud.
Üks lennuk prantsatas kõrvulukustava metallikrigina saatel otse keset tänavat.
Kuldkalad ujusid nende varbaid uudistama. Laudade vahel tatsas aastane laps.
Liigutasime klaverit mitu meetrit. Liisa ronis talle tihti sülle. Mahe
loojangutuul liigutas Kiryli halle harevaid juukseid. Mart ronib redelist üles.
Mees sõudnud paadis. Metsa kohalt tõusis mitu tundi suitsu. Mitu meest viskusid
minu poole. Muist piima valas ta lauda taha maha. Nad sõitsid Sergejevi
ettepaneku peale tema poole koju. Naised tatsasid õnneks minema. Nina tilgub
nagu viimane kosk. Paarile doominolauale valati ämbrist kokaiini. Pehme tuul
liikus pehmeis juustes. Pisarad tilkusid lõua otsast kõhule. Prantsatasin
vannitoas selili. Bronka tõukab jalaga väikest kappi. Ta liigutas end järsult.
Ronisime hommikust õhtuni. Roza sammus ukse poole. Sammusime hommikust õhtuni.
Sa oled maapinna suhtes liikunud kiirusega 110 või 120 km/h. Selle esimestes
ridades sammusid paksult meigitud nägudega mehed. Siis roniti hirmu ja valuga
üksteisele kukile ... Sisenesin keset lärmi tuppa. Sõitsime taksoga linna
piirile. Sünnipäeval prantsatas suur tort maha. Sõudsime hommikust õhtuni.
Suurest hirmust sõudsin kaldale. Ta liigutas end vabaks. Ta oli seejärel
otsustavalt mehe rinnale viskunud. Ta sõidutas mind linna lähedal ringi. Ta
sõudis lähemale. Tatsasin kööki. Ta valas ülejäänud kohvi kruusi. Tädi valab
koerale vett nina ette. Temast oli tilkunud verd. Täna liiguvad üle taeva mitu
tundi valged pilved. Tormasin ummisjalu mitu kilomeetrit. Tõukan Donaldi ukse
taha. Tõukas külmadest betoonastmetest üles. Tuul liigutas Hestri šatääne
juukseid. Udu tõuseb ülespoole. Ujusin suurest hirmust kaldale. Vahtugi tilkus
suunurgast. Valasin pliidi juures piima ämbrisse. Vanaema liigutas jälle natuke
aega suud. Veidi aja pärast liigutas ta end taas. Vett tilkus kraanist palju.
Üvi sammub vapralt kõige ees. Väljakul tatsasid tuvid. Peeter andis riidetüki
korvist koera kätte. Tundmatu eemaldus akna juurest vaipa mööda toa sisemusse.
Araablased heitsid suitsetajat kividega. Traat ja kate hõõrduvad. Nioobium imeb
gaasi ruumist endasse. Peeter jooksis toast koridori ust avama. Kobarpilvedele
järgnes halle pilvi. Mees kandis vee kaevust üle õue kööki. Peeter keeras lambi
pessa. Päevapalk kerkis kahekordseks. Põõsad kisuvad ülikonna räbalaiks. Laev
kõikus ühelt küljelt teisele. Politseinikud käisid linnast külades läbiotsimisi
toimetamas. Pealkiri käib üle kolme veeru. Sõdur kühveldas mulla august üle
serva rinnatisele. Naine langetas pea mehe rinnale. Hiigellaine ligines mööda
merepinda kaldale. Arst lähendas kontakti paremalt oimusagarale. Varandus läks
hooldajalt lapsele. Mari nihutas voodi toa keskele. Piisutas peent vihma. Auto
pritsis plangu altpoolt poriga. Peeter pühkis laua eestpoolt puhtaks. Jõgi
ruttab läbi luhtade mere poole. Katuselt sadas kübarale vett. Põõsalinnu
kevadlauluga seltsis kuskilt musträsta hüüdeid. Poisid sumasid läbi rohtude.
Peeter tantsis Miinaga viimase valsi. Poiss togis isa ribide vahele. Tuiskab
lund. Toots tõmbas maakera tala külge kuivama. Ülemus ulatas käe üle laua klaasi
võtma. Noormees vibutas trepilt auto poole rusikat. Peeter viskas koera pihta
kiviga. Ministrid voorisid maanteed mööda lossi ja linna vahet.
Sõbrad on sageli küsinud, miks ma oma kuulsad uitamised nii järsult lõpetasin.
Seni oli see, et ma soojade ilmade saabudes metsadesse hulkuma kadusin, sama
kindel loodusnähtus nagu lindude lõunasseränd. Nüüd, kus ma juba peaaegu terve
augustikuu oma üüritoauberikus olen istunud, ei suudeta ikka veel harjuda, et
mind suvisel ajal kodust kätte saab ning igaüks, kes helistab või lihtsalt läbi
astub, ei jäta küsimata, et mis minuga ometi juhtunud on. Juhtunud? Paljugi on
juhtunud ... Ometi peaksin ma ju küllalt karastunud olema, sest ööd metsas ei
ole just nõrganärvilistele. Ka suvisel ajal on tormiseid pilvealuseid öid, mil
tuul ragistab puudes ning ulub nagu kurjast vaimust vaevatud, võimsad oksaharud
murduvad lahti kõrvulukustava prahvakuga, vihma kallab, nagu oleks viimnepäev
käes ... Kord nägin, kuidas välk lõi metsalagendikul seisvasse tamme, mis
sealsamas paigas leegimöllus ragisedes maha põles. Vaatepilt oli nii võimas, et
hoolimata ohust tule kätte jääda ei raatsinud ma põgeneda, vaid seisin ja
vaatasin lummatuna metsahiiglase hukkumist, kuni ta söestunud oksaköndid
esimestes vihmavalingutes kustusid. Ei saa öelda, et ma ühelgi neist tormistest
öödest tõsiselt kartnud oleksin. Loodus on oma jõus mõnikord hirmuäratavgi, kuid
ometi on raske karta midagi, mida sa mõistad, samas kui seletamatu, mis
iseenesest ei pruugigi olla ähvardav või ohtlik, võib tekitada pöörast, lausa
halvavat hirmu. Viimane öö metsas ei lähe mul vist kunagi meelest. See kummitab
mind siiani unenägudes ning sageli ärkan võpatades üles, tundes tolle halli kivi
kõrvetavat külmust, nagu magaksin ikka sellel jumalast mahajäetud teeristil ning
mitte omas voodis väikeses turvalises agulimajas. Tol hommikul lahkusin oma
laagrist ühe väikese metsajärve kaldalt, mille puutumatus ja rahu olid mind
ahvatlenud mõneks ajaks paikseks jääma. Sel päeval sai rännurahutus kauni paiga
võlust siiski võitu. Pakkisin oma vähesed asjad seljakotti ja asusin põhja poole
teele, lootes õhtuks suurele maanteele välja jõuda. Mu lootused aga luhtusid,
sest õige pea muutus kuiv jalgealune pehmemaks ning, ületanud ühe kõrgema
seljaku, nägin enda rõõmsaks üllatuseks künkaviire jalamilt algavat raba, mis
laius kaugele silmapiirini. Rabad mulle meeldivad. Mind köidab nende sombuselt
melanhoolne maastik, justkui tolmuselt hallid kidurad männid siinseal, mis
hoolimata sellest, et paistavad surnud puuköntidena, on kummalisel kombel siiski
elus. Pehme erkudes toonides sammal lõhnab vängelt ja joovastavalt ... Miski ei
võistle eheda raba hõnguga, kus segunevad sookailu mõrkjas lõhn, murakate pehme,
vaevuaimatav aroom, niiske sambla värske hõng ning müstilised mahlakad
laukaaurud, mis reetliku salalikkusega meeltesse imbuvad. Tookord võisin seda
hõrkust volilt nautida, sest sumpasin rabas kuni sügava hämarani. Alles vastu
ööd jõudsin rabast tümama maa peale välja. Olin läbinud palju vähem, kui
hommikul oletasin, aga olin ikkagi surmani väsinud ja näljane. Otsustasin ööbida
sealsamas läheduses, et siis hommikul jätkata: kiiret mul ju polnud kuhugi.
Umbes poole kilomeetri jagu edasi muutus metsaalune kuivemaks, nii et sain
lõkketegemisele mõtlema hakata. Lõpuks leidsin koha, mis näis ööbimiseks
sobivat. Kahe umbekasvanud, ilmselt mõnda aega mahajäetud metsatee ristist mitte
kuigi kaugel oli väike lagendik, mille teepoolses servas seisis suur hall kivi.
Metsa all voolas väike puhta veega oja, mille kallastel oli paar kuivanud puud
maha murdunud, nii et nii vesi kui lõkkematerjal olid käe-jala juures. Too kivi
meeldis mulle samuti: kui sellise äärde lõke teha, siis hoiab ta öösel kaua aega
sooja ja on lisaks ka väheke varjuks. Keetsin terve katelokitäie teed ning
kustutasin mehiste võileibadega nälja. Kuni ma lõpuks õndsalt viimast tassi teed
rüüpasin, oli sügav öö kätte jõudnud ning ümberringi võttis maad augustiöine
pimedus — esimene märk, et sügis ei ole enam kaugel. Viskasin tulle veel ühe
suurema rondi, keerasin endale teki ümber ning seadsin magama, selg mõnusalt
vastu sooja kivi. Nägin kummalist und. Tavaliselt unenäod ununevad ärgates, aga
see mitte, vastupidi, see on siiani selgelt ja üksikasjalikult meeles. Olin
mingis avaras hämaras ruumis, millest mu silmad algul midagi ei seletanud,
justnagu oleksin äsja heledast päevavalgusest sisse astunud. Kõrvulukustav
muusika kurdistas mind, läbi selle kuulsin vaid üksikuid valjuhäälseid hõikeid.
Kui mu silmad aegamisi hämarusega harjusid, nägin, et olen sattunud otse peo
keskele: ümberringi oli palju inimesi, osad tantsisid, osad püüdsid läbi valju
muusika hääli kähedaks röökides juttu ajada, osad jõid niisama omaette
röötsakil, olles leppinud sellega, et keegi nagunii kedagi ei kuule. Ka siis,
kui mu kõrv vägivaldselt valju muusikaga veidi harjus, suutsin üldisest melust
eristada vaid üksikuid sõnu ja mõttetuid lausekatkeid. Samuti tundusid inimeste
näod mulle nii ähmastena, nagu vaataksin neid läbi paksu uduse klaasi. See oli
kummaline, sest kõik muu paistis vägagi selgelt. Hägused valged laigud nägude
asemel näisid maskidena, millega pidutsejad end minu eest varjasid. Tundsin end
kõhedalt, justkui oleks mind ennast salaja jälgitud. Korraga köitis mu ekslevat
pilku umbes minuvanune pikakasvuline mees. Ta seisis kahe sõbraga nurgas ja
kummutas pooleliitrisest pudelist viina. Tema nägu nägin ma selgesti ning kuigi
võin vanduda, et ta oli täiesti võõras, tabas mind äratundmisrõõm, nagu oleks
tegemist kellegi vägagi tuttava ja olulisega. Selles, et ma teda siiski
esmakordselt nägin, ei olnud võimalik eksida: on nägusid, mida ei ole lihtne
unustada. Ta profiil oli niivõrd lõikav, et hetkeks tundus, nagu õngitseks
terava kongus nokaga röövlind viinapudeli kallal. Muljet süvendasid veelgi järsu
nurga all langev kõrge otsaesine, peaaegu nulliga pügatud tumedad juuksed ning
teravalt esiletungiv lõug. Ta liigutused olid samuti ebatavalised, alates
jõuliselt ja veidi ülemäärase hoogsusega, aga jäädes kuidagi lõpetamata, nagu
oleks õhk neile pehmet aga väsitavat vastupanu osutanud. Jälgisin teda üksisilmi
ning mind läbisid kummalised tunded — tunded, mis mulle kunagi varem ühtegi
temataolist meesolevust nähes mõttessegi pole tulnud, kuid mis sel hetkel näisid
täiesti loomulikena. Kontrast, mille ta suured tumedad silmad ning leebe joonega
huuled teravate, lausa kiskjalike näojoontega moodustasid, oli lummav ja
külgetõmbav. Vahtisin teda üksisilmi, kuni kõik muu ümberringi hägunes. Kogu
peokära näis hääbuvat. Jäi ainult tema — joomas, rääkimas, laisalt seinale
toetumas ... ja ometi sisemiselt pingul. Võibolla midagi ootamas? Tekkinud
akvaariumitaolises vaikuses tajusin järsku kellegi sisenemist. Pöörasime korraga
pead — mina ja tema. Uks avanes — ülejäänud peoliste jaoks, kes seal
tõenäoliselt siiski olemas olid, küllap märkamatult, kuid minu (meie?) jaoks
millegipärast nii ainuoluliselt, et vähimgi hääl, mida ukse vanad raudhinged
kuuldavale tõid, kostis valjult ning kajas suures ruumis vastu. Loojuva päikese
punakas valgus pääses korraks hämarasse saali ning tolles purpurses raamis
seisis keegi väike ja õbluke, kelle nägu ma tollel valguse ja hämaruse
pimestaval piirimaal näha ei saanud. Siiski oli ta tulemine nii ääretult tähtis
ja halvaendeline, et ootamatu ängistushoog pidi mind peaaegu kägarasse suruma.
Tahtsin karjuda, et teda hirmutada, tahtsin ukseni tormata ja ta välja tõugata,
lootuses, et too teine teda siiski ei märganud, kuid ei suutnud häältki teha,
veel vähem end liigutada. Abitult jälgisin, kuidas tulija veidi kõhkleval sammul
saali astus ning oiatasin, kui uks ta järel kõrvulukustavalt kinni kõmatas. Kõik
ümbritsev — pidutsevad inimesed, seinad, põrand, lagi, oli ainult
laialivalguvate värvilaikude udune kaleidoskoop ning ma nägin ainult neid kahte
üksteisele lähenemas kõhklematult ja otse üle saali, justnagu poleks ka nende
jaoks olemas midagi muud. Mehe hääl, tavaline inimlik hääl, purustas tolle
kummitusliku vaikuse: "Kristin, sa ikkagi tulid ..." Tüdruk naeratas, mängides
üllatust, kuid suutmata siiski oma headmeelt varjata: "Kas sa siis ootasid mind,
Juudas?" Kõik muutus. Nad näisid nii turvaliselt inimlikena, pisut ebakindlad,
pisut kohmetud, unustanud kõik ümbritseva peale teineteise. Tundsin end sellest
kummalisel kombel osa saavat ja olin samamoodi — rahutult õnnelik. Imestasin,
kuidas võis too tüdruk mind alguses üldse nii hullusti hirmutada — nõnda vist
võis nimetada toda surmapelule sarnanevat ängistust, mis mind tabas. Ta oli ju
nii noor, vaevalt kuusteistki täis, ning kogu ta olekust õhkus noorekeste veidi
lapsikut usaldavust ja toda kummalist säravat elurõõmu, mis paneb temasugustele
tänaval järele vaatama. Ja siis veel too süütu vasikaviisi värske uudishimu
kõige vastu, mida ümbritsev imepärane maailm pakkuda võis ... Ei saa öelda, et
ta oleks ilus olnud, aga pilkupüüdev — seda kindlasti. Nad istusid nurgas,
pikakasvuline Juudas tüdruku kohale kummardunud, teda pooleldi varjates (minu
eest? teiste eest?). Nad naersid mõttetute naljade üle, rääkisid, rääkisid
misiganes pähe juhtus, naersid taas ... tantsisid, jõid ja tantsisid veel. Siis
... "Tule, Kristin, lähme sõidame!" haaras Juudas tüdrukul käest. Turvalisus oli
purustatud ning külm ängistus tuli tagasi, mõjudes lausa hoobina. Kristin ainult
naeris muretult ning nad astusid käest kinni hoides üle ukseläve pimedasse öhe.
Ja mina läksin nendega tahtmatult kaasa. Tundsin pealtvaataja piinlikkust, kui
nad eesistmel kirglikult suudlesid, teadmata, et autos on veel keegi. Uni ja
reaalsus läksid mu jaoks tol hetkel tõesti täiesti segamini. Siis vajutas
tüdruku lähedusest lõplikult joobunud Juudas gaasi põhja ning auto võttis
kummide vingudes paigast. Kristin kiljatas, mängides ehmatust, kuid tegelikult
oli ta lihtsalt hirmutult põnevil. Kihutasime mööda pimedat maanteed, kuni
Juudas järsult kitsale metsavaheteele ära keeras. Tihedad männitukad vilksatasid
tuledevihus, kui juht autost pehme kattega teel viimast võttis, nii et liiv
rataste alt tuiskas. Juudas sai sellest veelgi enam hoogu juurde ja kiirus üha
suurenes. Kristin hoidis juba teesklematu hirmuga uksest kinni, aga juht näis
olevat ta olemasolu unustanud, nautides sõidu kiirust ja metsikust ning seda,
kuidas võimas auto talle kuuletus. "Juudas, palun ära tee!" hüüatas Kris peaaegu
tahtmatult, kui nad ühest järsemast kurvist peaaegu välja oleksid lennanud. "Ära
karda, kõik on korras!" vastas teine ja suurendas kiirust. "Kõik on kontrolli
all!" Hirmust ümmarguste silmadega jälgis tüdruk teed. Ees paistis pikk sirge
tee ja Juudas võttis kiiruse võimalikult üles — võibolla tõestamaks, et kõik
ongi kontrolli all. Mootor undas ning tumedad puutüved vilksasid mööda, kui nad
kaelamurdval kiirusel edasi kihutasid. Liiga hilja nägi Juudas, et pika sirgena
tunduv tee lõpeb varjava künkaga. Auto lendas üle teekumeruse ... järsk kurv ...
pidurite krigin ... siis lõpmatuna tunduv libisemine reetlikul liival ja siis
... jõhker löök ... pimedus. Tolle lühikese põrguliku pimeduse jooksul valdas
mind vastandlike tunnete keeris: armastus, viha, abitus ja siis lihtsalt hirm
ning see viimane osutus kiiresti kõige tugevamaks. Hirm iseenese pärast,
surmahirm. Purukslennanud aknast paistis suur hall kivi. Vaikus, mis peale
mürtsatuse läbilõikavat rauakriginat maad võttis, oli nii sügav, et mõjus
peaaegu kõrvulukustavalt. Õnneks ei kestnud see kaua ... Juudas ajas end oiates
üles: "Kristin?" Tüdruk lamas liikumatult kägaras, märjalt läikivad juuksed üle
näo. Mööda ta paljast kaela ning rinnaesist voolas tume nire. Uksepiidal, kohas,
kuhu ta oli oma pea ära löönud, paistis määrdunud jälg. "Kristin!" paanilises
hirmus raputas Juudas tüdrukut õlgadest ... Kristini pea langes veidra nurga alt
kuklasse ning ta klaasistunud silmad olid tühjad ja ükskõiksed. Värisevate
kätega tõmbas Juudas tahavaatepeegli eest ning proovis sellele püüda vähimatki
märki hingamisest. Tulutult. Hirm. Ahastus. Siis jälle hirm. Siis süütunne. Siis
jälle hirm. Elasin Juudast piinava tunnete virvarri läbi, nagu oleks see mu enda
oma olnud. Tundes nii tolle hirmu sügavust ja tagamaid, nagu oleks ma ise olnud
see, kes niimoodi kardab, kardab vastutust, süütunnet, tapja nime — sain
Juudasest aru. Või olin unenäos tol hetkel lihtsalt temaks muutunud? Juudas
tiris Kristini hambad ristis autost välja ning viis ta süles kivini. Tüdruku pea
ja paljas käsivars kõlkusid elutult, särades kuupaistel kummituslikult valgena.
Seda mustemana näis aga veri, mis kattis ta paremat põske ning tilkus mööda
pikki heledaid juukseid alla. Juudas seadis ta hellalt kivi äärde istuma, nagu
suudaks teine veel midagi tunda, võpatades siis järsku tüdruku käsivarte
jahedust tajudes. Kristini pärani avatud silmad näisid jälgivat, kuidas Juudas
autost väikese labida võttis ning sinnasamma kivi äärde liiva sisse auku kaevama
asus. Labida krigin vastu kive, tumedad mütsatused, kui märg liiv hunnikusse
visati ... rabedad hingetõmbed .. ja samas nii täielik vaikus. Puud seisid
hääletult, isegi pilved ei liikunud, vaid püsisid süngete ning halvaendelistena
ümber kuu. Kristini suurtes läikivates silmades peegeldusid selgelt
väljajoonistunud pilveservad ning kuuvalgus näis ta pilku peaaegu elustavat. Auk
sai valmis. Mitte küll kuigi sügav, kuid siiski piisav selleks ... milleks ta
mõeldud oli. Juudas tõstis tüdruku lausa kohatu ettevaatlikkusega
värskeltkaevatud auku, sättides õrnalt ta käsi ja jalgu, nagu oleks tegemist
magava lapsega. Kristin tundus niiviisi tõepoolest elusana, verine nägu ära
pööratud, tumedalt määrdunud kael kaetud pikkade pehmete juustega — näis, nagu
mängiks ta, või oleks lihtsalt uinunud, magades kerratõmbunult soojas liivas.
Lõpuks lõi Juudas rusikaga vastu kivi, kriimustades käeserva marraskile, ning
hakkas siis hullumeelse hooga alla liiva kühveldama. Märg liiv langes vaikse
sahinaga tüdruku pehmele nahale, teksadele, särgile, kattes nad peagi. Viimasena
paistsid liiva alt juuksed, mis ikka ja jälle visatud labidatäie alt välja
libisesid ning vähimagi tuulehooga kaasa lehvisid. Lõpuks kattis liiv ka need.
Taskulambivalgel hauakoha kanarbikuvarte alla peitnud, hüppas Juudas autosse.
Peale paari tulutut katset õnnestus mootor käima saada ning gaasi põhja
vajutades põgenes Juudas nagu oleks tal põrgukoerad kannul. Pärast ta lahkumist
valitses vaikus, nagu oleks aeg peatunud: ei tuult okstes, ei heina vaikset
sahinat ... Kaua see kestis, ei ole vähimatki aimu, ainus, mis ma võin öelda,
on, et see kestis talumatult kaua. Korraga kostus summutatud hääl, algul ainult
aimatav, siis tugevam ja selgem ... ning lõpuks hirmukarjatus, mis katkes
järsult, nagu oleks liiv selle lämmatanud. Õudusega nägin, kuidas hauapind
siit-sealt pisut varises, nii et võisin selle järgi aimata maetu kramplikke,
meeleheitlikke liigutusi. Siis katkesid ka need ning vaikus võttis taas maad,
ajades mind oma lõputu sügavusega lihtsalt hulluks ... Ärkasin, tundes seljas
kontideni lõikavat külma. Lõin silmad lahti ning tõmbusin vaistlikult kivist
eemale, olles ise veel täiesti unesegane ning kummalisest eredast unenäost
oimetu. Võttis hetke aega, kuni taipasin, et olen ärganud, ning et selle
põhjuseks oli toosama kivi, mida õhtul hoole ja armastusega kütsin, et ta öösel
sooja annaks. Kivi oli külm nagu jääpank. Tõusin jalule, et lõkkesse puid visata
ja sedaviisi sooja saada, imestades ise ikka oma pöörase unenäo üle. Komberdasin
puuvaruni, mille olin lõkkest veidi kaugemale sättinud. Võtsin paar roigast ja
... sellelt kauguselt jäi mulle korraga silma, et kui mujal kivi ümber kasvas
õhuke kiht sammalt siin-seal kidura kanarbikuga segamini, siis just tollel
kohal, kus ma magasin, oli umbes pooleteise meetri pikkuses ja veidi vähem kui
meetri laiuses samblatu liivane laik. Jälk eelaimus rabas mind nii, et pillasin
roikad peost. Taganesin tahtmatult metsa poole, siin-seal kandupidi kanarbikku
komistades, suutmata aga pilku kivilt pöörata. Kas tuli see siis sellest
ainitisilmi öisesse pimedusse vahtimisest, unest veel segastest meeltest või
millestki muust, aga mulle tundus korraga, et pimedus kivi ümber uduna tihenes.
Korraga nood öömusta udu laamad avanesid. Vaatepilt tarretas vähimagi soone mu
ihus: sealsamas, kus olin maganud, istus kivile toetudes inimene. Tüdruk.
Kristin. Ta heledad juuksed langesid üle õlgade ning ta suurtes silmades
peegeldusid selgelt väljajoonistunud pilveservad ning kuuvalgus näis ta pilku
peaaegu elustavat ... Kristin naeris. Üldse mitte ebaloomulikult või jubedalt.
Ta naeris nii inimlikult: vaikselt ja rõõmsalt, et see soojendas mingil viisil
lahti mu kangestunud liikmed. Ma ei märganud, kuidas ta püsti tõusis. Korraga ta
lihtsalt seisis, vaadates minu poole, nagu ta kunagi ammu unenäos oli vaadanud
Juudast. Õige märkamatult liikus Kristin lähemale ... Taganesin taas tahtmatult,
sest hoolimata ta naeratavast näost ei suutnud ma taluda mõtet, et ta võiks mind
puudutada. Ta nägi välja nii ... ebainimlik, kahvatu, peaaegu läbipaistev. Ja
mulle meenus kuratlik külmus, mis oli mind äratanud. Väristasin tahtmatult õlgu.
Kristin oli veel vaid veidi rohkem kui paari meetri kaugusel. "Juudas, sa ikkagi
tulid ..." sosistas ta, ning naeratas säravat tüdrukunaeratust. Mälupildid
unenäost sähvatasid meelde: Kristin uksest sisse astumas, Kristin tantsimas,
siis ... Juudasega suudlemas ... Tundus, nagu kuuleks ma Juudase häält: "Kas sa
siis ootasid mind, Kristin?". Siis sain korraga aru, et olin seda ise
sosistanud. Tüdruk astus veel sammukese lähemale ... ja siis veel sammukese.
Mind rebisid kaks vastandlikku tunnet: põgeneda, iga hinna eest põgeneda, ning
jääda ja seda last lohutada. Ma ei suutnud otsustada ja seetõttu jäin. "Juudas
..." sosistas ta. "Ma ju teadsin, et sa tuled. Ilma sinuta on ... nii igav! "Ta
vaatas arglikult naeratades mulle otsa. "Ma ei taha enam üksi!" kurtis ta "Üksi
on külm ... Tule minu juurde!" ta sirutas käed. "Tule!" See mõjus nagu käsk.
Tundsin, kuidas südame ümbert lõi külmaks, nagu oleks jäärõngas rinnus
pigistanud. Pöörasin selja ja tormasin metsa poole nagu meeletu. Ometi tundsin
toda halvavat külma otse enda taga ... ei sammugi maha jäämas. Ainult korra
julgesin üle õla vaadata. Seal ta oli! Seekord ei olnud kahtlustki, et see olin
justnimelt mina, kellele ta otsa vaatas, otse silma sisse, endal nägu
tundmatuseni moondunud, vihast, valust, kättemaksuhimust ... Käed ette
sirutatud, sõrmed konksus nagu röövlinnu küünised. Ta ei jooksnud, ta lihtsalt
tuli. Ogara hooga hüppasin üle oja ning jooksnud veel paar sammu, komistasin ühe
juure taha ja lendasin pikali. Lamasin, nägu mudas, julgemata liigutadagi.
Midagi ei juhtunud. Võtsin end kokku ning kergitasin pead. Ikka ei juhtunud
midagi. Julgesin heita pilgu selja taha. Seal ta oli! Lähedal ... Otse sealsamas
üle oja. Millegipärast ei hüpanud ta üle: ta lähenes ojale ning põrkus siis
uuesti tagasi, nägu nutukrambis nagu lapsel, kellele on liiga tehtud. Nähes mind
tõusvat, sisistas ta tigedalt ning püüdis veelkord minu poole küünitada. Voolav
vesi peatas ta aga jälle ning jubeda karjatusega, mis katkes poole pealt, nagu
oleks liiv selle lämmatanud, haihtus ta öösse. Tuikusin metsa nagu joobnu,
minnes edasi sihitult nagu nõdrameelne. Ometi ei võtnud kaua, kuni jõudsin suure
maanteeni välja. Keegi ei tahtnud mind peale võtta, üleni porine ning metsik,
nagu ma olin. Lõpuks lubas üks veoautojuht mul kasti hüpata ning olin sellegi
eest talle südamest tänulik. Istusin kaubakottide vahel ja mõtlesin tollest
kummalisest hullusest, mis mind oli tabanud. Unenägu, mis nii ootamatult ärkvel
olles edasi kestis ... Ühel hetkel, kui jalad kurvis tugevamalt vastu põrandat
surusin, häiris mind taas üks väike kivike saapa sees — olin seda juba metsas
tuikudes tundnud, suutmata siis eriti hoolida. Tirisin saapa jalast ja püüdsin
kivi välja raputada. Hetke pärast kukkuski ta säärest krobinal autokasti
põrandale. See polnudki kivike. See oli õige pisike autoklaasi kild.
"Meil oleks tarvis, et sa tuleksid manukaks. Manukaks, saad aru, noh,
tunnistajaks! Urmo ei taha töölepingu lõpetamisele alla kirjutada, " ütles
Õhtutähe peatoimetaja resoluutselt. Ta oli mu koridori peal kätte saanud. Ma
teadsin väga hästi, et minulgi tuleb sellest firmast minek, koondamine jõuab
minuni õige pea. Koondamiste laine oli suurkontserni-ajalehes alanud juba paar
nädalat tagasi. Kuid jutud olid hakanud veelgi varem käima, et uus välismaine
suuromanik tõmbab personali koosseisu ühe kolmandiku peale. Alguses räägiti
fantastilistest arvudest. Siis hakkas personalijuht inimesi letti võtma. Ta läks
ühes koondatavaga klaasseintega koosolekuteruumi ja alustas paratamatule
alistumisele üles kutsuva häälega: " Tea, et minulgi tuleb see ükskord läbi
teha, ega mina siia enam kauaks jää. Uuel luual, mis nüüd pühkima hakkab, ei ole
personalidirektorit vaja. Meieni jõudis nüüd ka sinu koondamisotsus. Ma arvan,
et me jõuame kokkuleppele: nii töötaja kui tööandja panevad käe alla, et leping
on lõpetatud poolte kokkuleppel. See on sulle endale ka kasulik: kui tööleping
lõpetatakse töötaja vääritu teo või siis usalduse kaotamise tõttu, siis sa
mingit raha ei näe, kui aga lõpetame poolte kokkuleppel, siis saad ju hüvitist
kolme kuupalga ulatuses. " Fotograaf Urmo oli keeldunud "klaaskabiini" tulemast.
Ta oli üldse asjaajamisest keeldunud. Nüüd kutsuti manukad: Urmo ei taha alla
kirjutada. Ma astusin resoluutse peatoimetaja saatel fotograafide tuppa. Keset
tuba seisis näost kergelt õhetav Urmo. Ta seletas, et teda ei ole mingit põhjust
lahti lasta, sest kellelgi ei ole kunagi olnud mingeid pretensioone tema töö
kohta. "Saa ometi aru, sa igavene oinas," seletasid talle peatoimetaja ja
majandusdirektor. " Lehel ei ole nii palju raha, et nelja fotograafi üleval
pidada! Kas sa oled kuu pealt kukkunud, et ei tunne majandusseadusi? Lahkuma
peavad need, kelle töö ei ole olnud nii tulemuslik kui peaks. Kui sa siia alla
ei kirjuta, siis võid koondamishüvitist näha nagu oma kõrvu. " "Mina alla ei
kirjuta ja jutul lõpp," ütles Urmo veelgi resoluutsemalt. Ta pilk oli tuline ja
ma ei osanud seda millegagi võrrelda. "Kui sina, tegelinski, keeldud alla
kirjutamast, siis koostame protokolli, et kodanik alla ei kirjutanud ja manukad
panevad lihtsalt käed alla," ütles peatoimetaja kuivalt ja väga rangelt. Ta
seisis jalad harkis nagu kits kahe heinakuhja vahel. Nüüd sekkusin mina vahele:
" Kui on töötüli, siis ei tohi ettevõtja sõimata oma töötajat oinaks ega
igaveseks oinaks. Kohtus vastutate. " Seepeale pöördusid ülemuste pilgud minu
poole. Aga Urmo jõudis ikka enne vahele öelda: " Ma ütlesin juba: kui töötaja
teenistus on kestnud alla viie aasta, on tööandjal kohustus vähemalt kaks kuud
ette teatada. Kas teile see seadus ei kehti? Kui kaua teie ette teatasite?
Vaevalt mõne päeva. No kuhu see kõlbab? Nii vähe lihtsalt ei tohi ette teatada.
Mina alla ei kirjuta ja kõik probleemid lahendame töövaidluskomisjonis. " "Ja
peale selle," sõnasin mina lisaks väga tähtsalt, "peab tööandja esitama
ametiühingule esildise, mida on ta teinud koondatava töövõtja edaspidiseks tööga
kindlustamiseks. Ahhaa - sellist esildist teie ei ole teinud! Kodanik peab
teadma oma õigusi, muidu astutakse talle lihtsalt pähe. " Peatoimetaja suu
kukkus lopsti lahti. Ta ei oodanud sellist ülbust minusuguselt mutrikeselt.
Peadirektor naeris. Võltsilt ja hääletult. Ta oli noor, andekas ja arvas endast
liiga palju. Üle ta lipsu jooksis risti ja põiki kullast kett. Ta kandis Hugo
Bossi ülikonda ja lõhnas hästi. "Mida ??" karjus peatoimetaja juhmilt ja hõivas
mu vaatevälja. Ta oli minust palju pikem. " Sa vaata, kes tuleb ütlema!
Timbu-Limbu tuleb ka veel ütlema! Terve teie osakond ei ilmu tundide kaupa
kohale! Tööd ei tehtagi! Kui neljapäevast lehte tehakse, siis ei ole sind ja
sinu kamraade kuskil! Missugune sooda sa oled - sa ajad segamini veinide nimed
hispaania veinieksperti intervjueerides! Sinu inglise keel on lihtsalt õudne.
Kui sa siin suvel päeva lauset tegid, siis me hoidsime kõik hinge kinni, et kas
nüüd keerab meile totaalse käki või ei keera. Sa oled siin lehes kõige viletsam,
sinu lugusid ei loe keegi! Juhtkonna koosolekul arvas nii mõnigi, et just sinust
tuleb koondamisi alustada - täna õnne, et sinu nimi on tähestiku järgi nimekirja
lõpus. " " Temal, " osutas nüüd ka majandusdirektor põlglikult minule, " ei ole
siin tõesti midagi ütelda. Tal on õpitud abituse sündroom: ta teab juba mitu
aastat, et ta on vilets, aga tal on lihtsam, kui temaga suheldakse kui jobuga.
Lihtsam, kui midagi muutma hakata. Ta lihtsalt on jobu." Urmo alla ei
kirjutanud. Mina sellele sündmusele manukaks ei hakanud. Jäin enda
koondamisotsust ootama, sest mulle öeldi, et see tuleb tunni jooksul. Mõtlesin
sisustada aega vanade e-kirjade disketile kopeerimisega. Kuid ajalehe
intranetist ma oma teateid kätte ei saanud - see oli blokeeritud. Läksin IT-juhi
juurde ja küsisin: " Miks ma intranetti kasutada ei saa? Mul oli seal üks tähtis
teade. " "Vallandatavad võivad kättemaksuks masinaid rikkuda," vastas see mees
tähtsalt. " sellepärast ei saagi. Mis teade see oli, kus ta on siin? " Arvutisse
kiigates nägin aga, et IT-juht loeb parasjagu minu kirjakasti. Tal on ligipääs
minu ilusatele armastuskirjadele, mis algavad nii: "tere, kallis tibuke", "armas
kiisu", "päikest sulle, maailma parim suudleja", "meie randevuude rajad on
rammetult rohtunud" jms. "Pane see otsemaid kinni, raisk," käratasin mina ja
pisarad purskasid mu mõlemast silmast. Minu neiu oli tõesti paremast ja
ilusamast maailmast ja ma ei tahtnud, et see irreaalne maailm läheks kokku
madala ja lamedaga. IT-mees pani mu meilboksi tõesti kinni, kuid juhtunu oli
isegi liig. Mõtlesin - endiselt koondamisotsust oodates - et lähen alla baari ja
teen seal närvide rahustuseks ühe pisikese tripitski. Mõeldud-tehtud. Tellisin
värisevate kätega kaheksakümmend grammi pipraviina. Ilma sakusmendita, sest mul
ei olnud palju raha. Tuline juga vajus pikemalt ootamata kõhtu. Maol hakkas kuum
ja paha. Need olid kõrvetise-taolised valud. Arvasin kohe, et järgmised
kaheksakümmend grammi tuleks võtta koos mingi salatiga. Jälle oli mõeldud ja
tehtud. Mul loksus nüüd sada kuuskümmend grammi kõhus. "Mis joomine see siis
olgu, töö ajal," torises nooruke müüjatar. "Mul ei ole enam mingit tööd,"
ägisesin mina. Ta jäi uskuma. Müüjatar oli väga ilus. Ta oli oma soengu
blondeerinud ja sealt kentsakad tutid välja ajanud. Mul oli temaga ühiseid
mälestusi. Kord oli ta tunnistajaks, kuidas ma baaris suhtlesin purjus Mättaga.
Mätas (Ülari Ollik) oli "Vennaskonna" akordionist. Sellel suurel mehel oli
mõneti süüdimatu hoiak, lai beebilik naeratus. Alkoholiga oli tema sinasõber. Ta
kohe ei suutnud ilma selleta elada. Alguses oli ta "Vennaskonna" turneedel
kaasas kui turvamees, siis aga ei olnud temale akordionimängus enam üldse
võrdset. Suure looga "Insener Garini hüperboloid" võideti 1996. aastal paljuski
just tema meisterlikule akordionisoolole Radio France Internationale
eks-idabloki rock-bändide võistluse peapreemia. Sama aasta porikuul kakerdas
Mätas mööda pimedat maanteed ja temale sõitis 90-kilomeetrise tunnikiirusega
otsa üks auto, mis ta silmapilkselt tappis. Kui aga mina Mätast nägin, siis
istus ta juba ei-tea-mitmenda klaasi taga. "Mina olen mitte keski ... ma ei ole
mingi mees," ütles ta harjumatult vaikselt üles "Vennaskonna" hümni sõnu.
Suhtlesin temaga õige pikalt. Aga ta oli väga-väga purjus. Nii purjus inimestega
oli meie "viisaka" firma töötajatel keelatud suhelda. "Firma" finantshaide ja
establishmendi-meeste arvates ei olnud Mätas mitte keegi, olgugi et üldsuse
silmis võis ta olla suur kunstnik. Ja kui ma Mättaga suhtlemiselt tagasi
jõudsin, siis seisis uksel risti ees peatoimetaja asetäitja. "Kas sa pead
ilmtingimata vajalikuks selle kalkariga rääkida?" küsis tema. " Siin ta kondab
väga tihti ringi, ei leia endale vist õiget paika. Räägitakse, et pidi vist suur
kunstnik olema või ei tea mis asi veel. " "Kes see mees oli, kellega sa
rääkisid?" küsis nüüd ka enesest väga lugu pidav majandustoimetajanna. Ons siis
temalgi vaja minu ellu kindlasti sekkuda? Mu silme ette kerkis üks teine
pildike, seekord loetud kirjandusest. Kihinat-kahinat täis klassituba. Uksel
seisab Tom Sawyer. "Jäin Huckleberry Finniga juttu ajama," ütleb ta hilinemise
põhjusena. "Mi-i-i-is?" teeb õpetaja-härra suured silmad. "Jäin Huckleberry
Finniga juttu ajama," kordab poiss, arvates, et õpetaja ei saanud esimesest
korrast aru. Või ei kuulnud. Või mõlema arusaamatuse kombinatsioon. Erinevalt
Tom Sawyerist ei olnud mina kunagi hilinenud. Töökoht oli minu kohtumispaik
ülemustega; siia tulin ma täpselt. Läksin pärast "krepkasid" napse tagasi oma
firmasse. Ukse peal võttis mind vastu majandusdirektor, hõlmad laiali nagu
liputajal. "Nii," ütles ta ja tema "nii" kõlas lühikese klõnksuna, nagu oleks ta
keele alla neelanud. " Nii. Kust tullakse siis niimoodi laia joonega? Tuikudes?
Õhka mulle!" "Mis õhka," kostsin mina vastu. "Persse, raisk, oma õhkamisega võid
sa ..." "Ahhh-hhhhaaaaaa!" tegi majandusdirektor võidurõõmsat häält. " Või
lõhnadega tööle! Või mis lõhnadega?!? See mees on ju täis nagu siga! Te tulge ja
vaadake - ja selline tahab olla ajakirjanik! " Rahvast jooksis igalt poolt
kokku. Nad olid kõik minu vaenlased. Ainult Urmo oli minu sõber. Aga Urmo oli
juba lahkunud. Ma seisin üsna viisakalt jalgadel. Isegi liiga viisakalt Aga
sekretär küsis: "Noh, Timbu-Limbu, kuda klaasipõhi läikis kah?" Ma istusin
suurele nahksele toolile ja ütlesin seltskonnale, kes oli sinna jäänud ja veel
viitsis kuulata: "Jätke juba see timbulimbutamine. Kogu selle aja jooksul, kui
ma olen siin töötanud, olete te mind aina Timbu-Limbuks kutsunud. Nüüd tuntsin,
et aitab. Mis õigusega? " Ütlesin, jah, "tuntsin", sest mu keel ei kuulanud enam
hästi sõna. Siis ütles kirjade osakonna toimetaja: "Mina sulle midagi halba ei
soovi, aga mine ja vaata, mis naljakat infi on sinu kohta intranetti pandud."
Tahtsingi, nagu tavaliselt, Õhtutähe sisevõrku minna, kuid siis tuli meelde, et
IT-mees oli minult sisenemise õigused ära võtnud. Nii ma ei saanudki teada, mida
rõvedat on minu kohta sinna üles riputatud. Ja teiste kontodelt kaema minna kah
ei viitsinud. "Ih-ih-ih," itsitasid mõned kavalalt ja vaatasid mulle jultunult
näkku. Lõpuks sain ma kätte lõpparve ja tööraamatu. Ka lõpetatud töölepingu
krabisev paber oli nüüd minu käes. Magu ja maks valutasid - ma olin liiga vähe
söönud ja liiga palju joonud. Väljas valitses pimedus ja sadas tihedat lund.
Minnes kadusin kui vati sisse. Minu saapapaelte vahed ummistusid tihedast
lumest. Minu piltliku ütlemisega ema nimetab niisuguseid saabaste vahele jäävaid
lumetükke "lumepompariteks" ja teda ei häiri mitte, et seda sõna ei sisalda ei
ÕS ega murdesõnastik. Ma ise nimetaksin neid pigem jäisteks lumeklompideks.
Rühkisin vapralt edasi. Tahtsin minna oma kalli neiu juurde, kuhu mul oli igal
ajal vaba sissepääs. Ja vaata, kui ma astusin ühissõidukist maha, siis nägin
juba eemalt hiiglaslikku valgustatud külgedega klaas-seitset, mis alati on olnud
minu armsa neiu maja ees ja mitte kusagil mujal. See seitse on täiesti
elektrisinine ja selle valgus särab kaugele öösse. Ta katus sirutub üles taeva
poole. Selle külgedel on kujutatud mitmesuguseid vaalapüügiepisoode: suured
kalad ujuvad sabade vongeldes, mõni satub ka ranniku ja paatide juurde, kus neid
ootavad tublid ja tugevad vaalakütid, ahingud õieli ja pinge lihastes. Mida see
hiigeltaies sümboliseerib, ma ei teagi, kuid selle "katuse" alla oli varju
saanud bensiinijaam. Niisiis: funktsionaalne kunst – taies pluss bensiinijaam.
Oli juba hiline õhtu, kui ma preili juurde jõudsin. Läksin trepist üles ja
mõtlesin: miks just seitse, maagiline- ja õnnearv? Seitse näeb välja nagu
kirves, pealegi on erinevad rahvad teda kummardanud ajast aega. Seitse kordub
kohutava järjekindlusega mu sünnikuupäevas. Järelikult olen just mina ära
valitud suurteks tegudeks: sünnikuupäeva maagiline sümmeetria on täiesti ilmne.
Kallikene oli ise vastas. Ta oli oma olemuselt alles tüdruk ja tema pikad
siidised juuksed paistsid heledaina ka esiku pimedas interjööris. "Mulle tehti
üks-null ära," ütlesin ma otsekohe. Mul oli võimalus näha end peeglist, millest
end harilikult vaatab tüdruk, kui ta käed kas kellegi meeldimiseks või lihtsalt
hea enesetunde jaoks kavalalt juukseid seavad. Mu palged olid auku langenud ja
silmad hiilgasid. Ma jätkasin tema ees seistes: " 1: 0. Sealsed inimesed pole
üldse mitte inimesed, vaid mingisugused kurjad tulnukad. Sa ei suuda seda
uskuda, millist jama nad mulle korraldasid. Koondada saab ka inimlikult, aga
mind inimlikult ei koondatud. " Tüdruk lõhnas turvaliselt ja tema piht oli
kenasti käe järgi. Temagi oli äsja kuskil väljas käinud ja tema juustel oli
lumist värskust. Märjad räitsakad olid tabanud tema pikkade juuste erinevaid
osi, alates väikesest valgest kuklast ja lõpetades soengu lõpuga puusal. Nii et
need juuksekarvad, mille ümber kammimisel oli olnud suurem nullfaasiline
elektriväli, hakkasid märjaks saades teiste hulgast rohkem välja piiluma. Sel
kombel sai tüdruk mõnesse kohta lokid. Tahtsin saapaid jalast võtta, aga nende
paelad olid lüüme lumekooriku all. See oli juba sulama hakanud, sest koorikuga
kattumata osa oli märg. Proovisin neid avada, kuni veendusin, et nood vettinud
sorakad olid umbsõlme läinud. Nad olid väga vintsked. Võtsin jõu kokku ja
tõmbasin nad kahe ropsuga puruks. Nüüd tuli mul natuke paljajalu köögis istuda.
"Minu nüüdseks juba endise firma töötajaid võiks võrrelda ülitigedate
tulnukatega, kes on tulnud Maale ainult selleks, et lõhkuda," ütlesin. " Nad
mitte ainult ei koonda inimesi, vaid sülitavad neile ka hinge. Ja niikaua, kuni
selline asi kestab, ei saa eestlastest mingeid õigeid töötegijaid." Tüdruk oli
neid sõnu kuulates suure saapa juurde maha istunud. Hämarus oli tema ümber ja ka
tema siidistel juustel. Niisugused rasked militaarset laadi saapad lömastasid
saksa koonduslaagrites vangide nägusid või siis tallasid Iraagi tolmust
sõjatandrit. Nüüd pani tüdruk saapale uue paela. Uus pael sai venivast
materjalist, ta põimis selle algul ümber vasakpoolse ja siis ümber parempoolse
haagi. Ta pooleldi istus, pooleldi põlvitas saapanina juures, juuksed üle parema
õla, tegi viimase sõlme ja liigutas end nii järsult, et tema kõrgele laubale
kukkus õhuke tukk. Vaatasin seda, nii et silmad tahtsid peast välja pungitada.
See siin oli tõesti parem maailm, kuhu sa alati oled tahtnud jõuda. Inimesed
surevad, aga ilu jääb alles; nii on mulle alati räägitud. "Nüüd ma ei taha enam
kuhugi minna," ütlesin mina. " Kardan kuhugi minna, mind on igal pool nii palju
mõnitatud. Ma lausa kadestan neid mehi, kes võtsid kunagi ette suure
maailmarännu, nad viibisid Argentiina pampades ja sülitasid napist lauatükist
kinni hoides soolast vett Atlandi massiivsetes lainevallides. Siis aga tulid
pärast aastaid kestnud eemal viibimist koju ja mõtlesid: "Siin, Hamburgis, oli
ju see blond Maia, kellega ma tutvusin Merede Ballil, ei tea, kas ta kodumaja on
veel alles või on meri ta neelanud, nii nagu Maia enda kord minu silme all
neelas ball ..." "Kõik lähevad ja tulevad kuhugi," vastas tema. " Ainult sina
pead olema siin naise seeliku taga. Mingis mõttes oled sa argpüks. Aga sina oled
see-eest jälle läbinud katsumuste raja. Sa ei suutnud ette näha kõiki neid
sündmusi, mis sinuga juhtuvad. " Ja tõepoolest, enne nende raskete katsumuste
läbimist olin ma mingis alguspunktis ega teadnud alguses, kuhu on täpselt viimas
minu eest minevad rajad. Alles sündmuste käik tutvustas mind kohutava
reaalsusega. Päeval Õhtutähe toimetuses oli olnud lausa helevalge, kõik lambid
olid toimetuse laes säranud täie pingega. Ometi jalutasid selles sünges kohas
ringi tõelised monstrumid. Aga siin oli hämar, see lamp siin ei valgustanud
palju. Tüdruku helesinine pilk oli fokuseeritud siidisele mustale saapapaelale.
Tulevased beebid olid justkui peegeldusena pilgu beebisinas ja veel mingi ähmane
lubadus. Selline pehme ja kerge lubadus. Neid sõlmis paela nii, et saapa
pealispinnale jäi seitse musta risti. Saapapael oli siidine ja tüdruku nahk oli
sama sile. Ei, siin oli kõik ilusam ja parem. Siin, neiu esikus valitses küll
pimedus, kuid ühtegi monstrumit siin ringi ei kakerdanud. Need olid kõik jäänud
selja taha – sinna, kuhu mul enam kunagi ei tulnud minna. "Vaata," ütlesin mina
temale. "Lumi on sulle lokid teinud. Seda on sadanud nii palju, et sirged
juuksed on muutunud teatud kohtadest kõverateks. Kas sul on varemgi lokke olnud?
" "Tavalisi küll veidi, aga mitte keemilisi," vastas ta asjatundlikult. Mulle
aga jäi asjatundlikkus neis valdkondades täiesti võõraks. Ma kuulsin isegi
"tavalisi, aga mitte keerulisi". Vaatasin läbi akna talveöösse. Nägin täpselt:
aknast paistab sinakalt helendav null. Miks see siin oli? Mida see siin tegi?
Läks aga veel mõni aeg ja siis ma taipasin. See oli suure seitsme skulptuuri
ots, mis meie korruseni ulatus. Ja see helendas ikka nii nagu seitse isegi oli
helendanud sel ajal, mil ma tulin. Kuidagi ulmelisena tundus see kõik. Mida võis
see kõik sümboliseerida? Seitsme ots paistab meile tõepoolest nullina, kui olla
tema kõrgusel. See on nagu kraana nokk, mis ähvardavalt aknani ulatub. Ma
imetlesin seda skulptuuritoru. Teatud kohast paistab seitse alati nullina ja
suured ning tähtsad inimesed võivad – nagu näha – oma alluvaid koondades tunduda
täielike lojustena. Kuid minuski ei olnud midagi suurt ja imetlusväärilist –
minus, kes ma "hoidsin naise seeliku taha" ega suutnud oma mõnitajatele isegi
vastu seista.
Eesti Arstil on auväärne minevik - ajakiri ilmub 1922. aastast. Ajakirja “ uus
projekt ” alustab oma viiendat tegutsemisaastat. Võrreldes algusega 2000. aastal
on meil nüüd nii autoreid kui lugejaid oluliselt enam. Sel aastal ulatub
ajakirja tellijate arv 4000 piirimaile - suurem osa Eestimaa arste tellib ja
loodetavasti ka loeb ajakirja. Rohkelt laekub heatasemelisi kaastöid. Nende
kiire avaldamisega on toimetusel paiguti raskusi, sest ajakirja mahtu on praegu
raske suurendada - eelkõige on selle põhjuseks rahanappus. Eesti Arsti on
teadusliku meditsiiniajakirjana tunnustanud Eesti Teadusfond ja Tartu Ülikooli
arstiteaduskond. ETF grandi toel valminud tööde publikatsioonid oleksid 2003. a
täitnud kolm ajakirja järjestikku ilmuvat numbrit, need jaotusid muidugi 12
numbrile. Arstiteaduskonna nõukogu kraadinõukogu arvestab dissertandi Eesti
Arstis avaldatud artikli kraadi kaitsmiseks nõutavate publikatsioonide hulka.
Eesti Arsti osa arstide kvalifikatsiooni tõstmisel ja säilitamisel ning arstiabi
kvaliteedi tagamisel on tunnustanud nii Sotsiaalministeerium kui ka Eesti
Haigekassa. On saamas heaks tavaks, et meie erialaseltsid publitseerivad oma
olulisemate kongresside ja konverentside materjalid Eesti Arsti lisanumbris.
Sotsiaalministeerium on kahel viimasel aastal Eesti tervishoiufoorumi materjalid
avaldanud ajakirja lisanumbris. Nii saab see olema ka tänavu. Kõik eespool toodu
ei ole pelgalt toimetuse teene, pigem on see tulemuslik sünergia - autorite,
lugejate ja toimetuse hea koostöö väljendus. Määravaks toeks ajakirja
väljaandmisel on olnud hea koostöö ravimifirmadega, kelle tellitud reklaami
avaldamine ajakirjas katab enamiku väljaandmisega seotud kuludest. Kulud aga ei
ole väikesed - neljavärvitrükis kvaliteetsel paberil trükitud väljaande tegemise
kulud on märkimisväärsed. Samas oleme taotlenud, et Eesti arstkond saaks
ajakirja tellida võimalikult odava hinna eest ja oleks kõigile kättesaadav.
Eestis on kujunenud omalaadne olukord: arstidele suunatud väljaandeid on kokku
viis - üks ajakiri vähem kui tuhande arsti kohta. Neist ainult Eesti Arst on
seotud arstlike organisatsioonidega ja on teadusliku ajakirja orientatsiooniga,
ülejäänute taga on kommertsorganisatsioonid. Kaht väljaannet levitatakse suisa
tasuta nii nagu Kodu-Anttila või Quelle katalooge püsikliendile. Võib kahelda,
et meie suhteliselt väikesearvuline arstkond suudab regulaarselt produtseerida
nii suures hulgas sisukaid, tõenduspõhiseid, heatasemelisi artikleid, et kõigi
väljaannete lehe-külgi täita. Nii pakutaksegi paiguti pigem meditsiinilist
meelelelahutust kui tõsist arstile vajalikku erialast informatsiooni. Äriidee on
lihtne - ravimifirmade reklaami avaldamine on tulus. Ka ravimi- ja
meditsiinifirmad on valiku ees, millisesse väljaandesse on otstarbekas müüa
reklaami. Raske on otsustada, kas reklaami idee jõuab paremini pärale tõsise
teadusajakirja või lihtsalt sirvitava ja tõsist süvenemist mittenõudva väljaande
veergudel. Olemata spetsialist turunduse ja reklaami alal, olen veendunud, et
ravimireklaam ei toimi samadel põhimõtetel nagu näiteks pesupulbri reklaam -
olgu pidevalt silmade ees, vedelegu või põrandal. Meeldiv on tõdeda, et Eesti
Arstil on senini olnud hea koostöö firmadega, ja loodan, et see jätkub ka alanud
aastatel. Ravimiturgu on kõigutanud küllalt järsud muutused Eesti
ravimipoliitikas, kuid kindlasti see stabiliseerub. Toimetusel on alanud aastal
tõsised plaanid muuta ajakiri lugejale huvitavamaks ja kasulikumaks
teadusajakirja traditsioone järgides. Meie taotlus on ajakirja arendada
selliseks, et seda refereeritakse rahvusvahelistes meditsiinikirjanduse
andmebaasides. Oleme veendunud, et juba praegu on ajakirja teaduslik tase
sellele vastav. On vaja teha lobitööd rahvusvahelisel tasemel. Alanud aasta toob
Eestile kaasa uudse olukorra - saame euroliidu liikmesmaaks. Kui soovime, et
meid seal võrdselt koheldaks, peame ka ise sealsele tasemele jõudma ja mitte
ainult majanduslikus plaanis, niisama oluline on väärtustada haridust, teadmisi
ja inimlikku ning mõistvat suhtumist üksteisesse. Toimetus soovib kõigile
lugejatele, autoritele ja koostööpartneritele kindlat meelt ja jõudu, et
paremini toime tulla sellega, mida ühiskond meditsiinilt ja arstidelt ootab.
Tabel 2. Meeste infertiilsuse geneetiliste põhjuste klassifikatsioon Tabel 1.
Naiste infertiilsuse geneetiliste põhjuste klassifikatsioon Joonis 3. Lastetust
esineb umbes 15% peredest. Selle põhjused võivad olla nii geneetilised kui
mitte-geneetilised, esinedes võrdse sagedusega nii mehe- kui naisepoolselt.
Oluline tegur lastetuse korral on ka mehe ja naise vanus. Eestis on viljatuse
tsütogeneetilisi põhjusi seni vähe uuritud. Töös on selgitatud lastetuse
kromosomaalsete põhjuste esinemissagedust, tuginedes 17 infertiilse pere
tsütogeneetilise uuringu tulemustele. Infertiilseks ehk lastetuks nimetatakse
abielupaari, kellel ei esine rasedust vähemalt pärast kaks aastat kestnud
regulaarset suguelu ilma rasestumisvastaseid vahendeid kasutamata või kui
rasedust ei kanta lõpuni (1). Infertiilsus hõlmab 10-15% peredest. Infertiilsuse
esinemissagedust mõjutab eelkõige nii naise kui ka mehe vanus. Naiste viljakuse
langus algab umbes 30. eluaastast. Naine rasestub 40aastaselt poole harvemini
kui enne 30. eluaastat, kusjuures spontaansete abortide sagedus on isegi
kolmekordistunud (2). Vanuse suurenemisel on meestel täheldatud sperma
kvaliteedi halvenemist, mis võib olla tingitud suurenenud stressist, alkoholi
tarbimisest, suitsetamisest jm (3). Infertiilsuse põhjuseid on väga palju. Nad
võivad olla kas naise- või mehepoolsed, esinedes peaaegu võrdse sagedusega
(40%), kuid umbes 10% abielupaaridel on viljatuse põhjus mõlemapoolne. Ülejäänud
10% juhtudel jääb põhjus siiski ebaselgeks (2). Infertiilsuse põhjuseid
jaotatakse ka mittegeneetilisteks ja geneetilisteks. Mitte-geneetilised põhjused
on väga mitmekesised ja arvukad. Mittegeneetilised haigused (munajuhahaigused,
ovulatsioonihäired jt) võivad olla 90% juhtudel naiste infertiilsuse põhjuseks.
Meestel põhjustavad mittegeneetilised haigused (suguelundite põletikud jt) 85%
juhtudel infertiilsust. Geneetilised haigused võivad olla 10% juhtudel naiste ja
15% juhtudel meeste infertiilsuse põhjuseks (4). Geneetilistest põhjustest
esikohal on mitmesugused kromosoomianomaaliad, esinedes 2-9,8% juhtudel (4, 5).
Sellele järgnevad esinemis-sageduselt monogeensed haigused (tsüstiline fibroos,
Kallmanni sündroom jt), mille puhul esinev geenimutatsioon põhjustab
reproduktsiooni- või hormoonide produktsiooni häireid (2, 4). Geneetiliste
põhjuste esinemissagedus ning iseloom on naistel ja meestel erinevad. Naise
infertiilsuse kõige sagedasem geneetiline põhjus on mitmesugused
kromosoomiaberratsioonid, mille esinemissagedus on 5-9,8%. Nendest gonosoomide
arvuanomaaliaid esineb 2,8 -7,5% juhtudel ning autosoomide struktuurianomaaliaid
2,1 - 2,3% juhtudel (4, 5). Tabelis 1 on toodud naise infertiilsuse geneetiliste
põhjuste klassifikatsioon (4). Tabel 1 (eraldi fail) Meeste infertiilsuse
sagedasemaks geneetiliseks põhjuseks on samuti nagu naistel mitmesugused
kromosoomiaberratsioonid. Kromosoomide muutusi esineb 2-8% (keskmiselt 5%)
lastetutel meestel. Kromosoomiaberratsioonide esinemissagedus on neil
pöördvõrdeliselt seotud spermatosoidide arvuga. Azoospermiaga (spermatosoidide
puudumine seemnevedelikus) meeste seas esineb kromosoomianomaaliaid
infertiilsuse põhjusena isegi kuni 15% juhtudel. Kõige sagedamini esineb meestel
sugukromosoomide arvuanomaaliaid (3,7%), kuid sagedased on ka autosoomide
struktuurianomaaliad (2,4%) (4-6). Meeste infertiilsuse geneetiliste põhjuste
klassifikatsioon on toodud tabelis 2 (4). Tabel 2 (eraldi fail) Meie töö
eesmärgiks oli esitada tsütogeneetiliste uuringute andmed 17 Eestis elava
infertiilse abielupaari kohta ning selgitada infertiilsuse põhjuste avastamise
aeg, s.t aeg, millal infertiilsed pered suunati uuringule. Uurimismaterjal ja
-meetodid Uuriti 17 lastetut abielupaari (17 naist ja 17 meest). Uuritavad
saadeti tsütogeneetilisele uuringule androloogi dr Punabi (16 meest) ja
günekoloogi dr K. Matti poolt (1 naine) või pöördusid uuringule iseseisvalt (16
naist ja 1 mees) ajavahemikul 1. jaanuarist kuni 31. detsembrini 2002. aastal.
Kõik uuritavad võeti vastu TÜ üld- ja molekulaarpatoloogia instituudis
inimesegeneetika uurimisrühmas. Uuritavad allkirjastasid informeeritud nõusoleku
vormi ning täitsid meie poolt koostatud küsimustiku nii üldandmete (vanus,
elukoht jt) kui ka lastetuse kestuse kohta. Uuritavate naiste keskmine vanus oli
29 a (24- 38 a) ja uuritavate meeste keskmine vanus oli 30,2 a (23-37 a). Kõigi
34 uuritava kromosoomid saadi perifeerse vere lümfotsüütide kultuurist, mis
valmistati Moorheadi meetodi järgi (7) ja mida uuriti G-vöötide meetodil
(kromosoome mõjutatakse lühiajaliselt proteolüütilise ensüümiga ja värvitakse
Giemsa järgi). Kromosoomide arvuanomaaliate selgitamiseks analüüsiti
regulaarselt 50 meta-faasi. Juhul kui tekkis väikeseprotsendise mosaiiksuse
(nähtus, kus indiviidil esineb kaks või enam geneetiliselt erinevat rakuliini,
mis pärinevad ühelt sügoodilt) esinemise kahtlus, siis uuriti 100 metafaasi. Kui
Giemsa-vöötide meetodiga uurimise järel tekkis kromosoomide heterokromaatse ala
muutuse kahtlus, siis kasutati lisaks ka Arrighi ja Hsu (8) C-vöötide meetodi
teisendit, kus valikuliselt värvuvad kromosoomide struktuurse heterokromatiini
alad. Iga uuritava kromosoomid karüotüpeeriti vähemalt kahest metafaasiplaadist.
Tulemused ja arutelu Uuritud 17 lastetust perest esines kromosoomianomaaliaid 8
peres (47,1%), mis on võrreldes kirjanduses avaldatud kromosoomiaberratsioonide
esinemissagedusega (7,2 - 11,6%) oluliselt suurem (6, 7). Saadud
uurimistulemuste erinevus võib olla tingitud kas meie uuritud perede väikesest
arvust või erinevast uuritute kontingendist. Nendest 8 perest esines
kromosoomiaberratsioone 6 peres mehel ja 3 peres naisel, kusjuures ühes peres
esines kromosoomianomaalia nii mehel kui ka naisel. Uuritud 17 lastetust perest
esines kromosoomiaberratsioon kuuel mehel (35,3%), mis on suurem esinemissagedus
kui infertiilsetel meestel kirjanduse andmete järgi (2- 8%) (4), ning kolmel
naisel (17,6%), mille esinemissagedus on samuti suurem kui kirjanduses toodud
(5-9,8%) (4, 5). Ühes peres esines kromosoomipatoloogia nii mehel kui ka naisel
(5,9%). Kirjanduses on andmeid, et selliste perede esinemissagedus kõikide
lastetute perede seas on väga harv, olles ainult 0,18% (5). See et meestel
leidsime kromosoomiaberratsioone umbes kaks korda sagedamini kui naistel, ühtib
kirjanduse andmetega. Kromosoomianomaaliad jaotusid mõlemal sool erinevalt.
Analüüsides eraldi arvu- ja struktuurianomaaliaid gonosoomide ning autosoomide
osas, selgus, et uuritud 17 mehest esines gonosoomide arvuanomaalia (47, XXY)
(vt jn 1) 3 mehel (17,6%) ja see on mõnevõrra sagedam kirjanduses toodud
esinemissagedusest (3,7%) (4). Joonis 1 (eraldi fail) Uuritud 17 naisest esines
gonosoomide arvuanomaalia (45, X/46, XX) (vt jn 2) ühel naisel (5,4%) ja selle
esinemissagedus ei erine kirjanduse andmetes toodust (2,8 - 7,5%). Järelikult,
uuringu tulemusena täheldasime nii meestel kui ka naistel kirjanduse andmetest
suuremat autosoomide struktuurianomaaliate esinemissagedust. Joonised 2 ja 3
(eraldi fail) Lisaks ülal toodud kromosoomianomaaliatele esines veel 6 uuritaval
kromosoomivariante ehk kromosoomide polümorfismi heterokromaatse ala
pikenemisena. Need esinesid 9. kromosoomi pikal õlal (9qh+) 3 naisel ja 2 mehel
ning nii 9. kromosoomi kui ka Y-kromosoomi pikal õlal (9qh+ ja Yqh+) ühel mehel.
Seega oli kromosoomivariantide esinemissagedus 34 uuritu seas 17,6%, mis ei
erine oluliselt kirjanduses toodud esinemissagedusest (8,8%) (6).
Heterokromaatsete alade peen-struktuuri muutustest tingitud funktsioonihäireid
seostatakse üha enam infertiilsuse tekkega. Arvatakse, et meeste infertiilsuse
tekkepõhjusena on toodud normivariantidest kõige olulisem Y-kromosoomi pika õla
heterokromaatilise ala muutused. See viib X- ja Y-kromosoomide paardumise
häirele meioosis, põhjustades reproduktsioonihäireid (9). Järgnevalt analüüsime
kromosoomide uuringute tulemusi eraldi üksikutes peredes, et seostada
kromosoomimuutusi lastetuse tekkega. Kromosoomiaberratsioonid esinesid 8 peres
ja kromosoomivariante kolmes peres. Seega esines tal Turneri sündroomi mosaiikne
vorm, mille puhul naise karüotüübis oli kahe X-kromosoomi asemel üks X-kromosoom
ainult 4% rakkudes. On teada, et Turneri sündroom on 2,5% juhtudel naiste
viljatuse põhjuseks (9). Klassikalise X-kromosoomi monosoomia korral esineb
munasarjade täielik taandareng, mis põhjustab lastetust. Kuid mosaiikse vormi
puhul nagu meie patsiendil esineb X-monosoomiaga rakuliini kõrval ka normaalne
kahe X-kromosoomiga rakuliin. Seetõttu on naisel rasedus võimalik, kuigi risk
spontaansete abortide esinemise suhtes on väga suur. Mosaiiksuse vormi esineb
harva, umbes 10% kõikidest Turneri sündroomi juhtudest (10). See on
translokatsioon 2. ja 18. kromosoomide vahel. Translokatsiooni esinemine
põhjustab spontaansete abortide sageduse suurenemist ja suurenenud riski
(peaaegu pooltel juhtudel) väärarenditega laste sünniks. Samuti võib
kromosoomide murrukoht sageli läbida regioone, mis on seotud infertiilsuse
tekkega. Meeste karüotüübid olid 47, XXY s.t neil esines klassikaline
Klinefelteri sündroom. Kirjanduse andmetel on Klinefelteri sündroom kõige
sagedasem (7-15% juhtudel) meeste viljatuse põhjus (2). Lisa X-kromosoom
põhjustab spermatogeneesi häireid, pidurdab Leydigi rakkude küpsemist jm.
Klinefelteri sündroomiga patsientidel esinevad sageli testiste alaareng,
vääntuubulite hüalinisatsioon ja fibroos (11). Uuritaval naisel esines kahes
rakus fragiilne X-kromosoom. Naistel, kellel esineb fragiilne X-kromosoom,
täheldatakse sageli munasarjade enneaegse vananemise sündroomi, mille tulemusena
saabub ka varane menopaus. Seega tõenäosus saada järglasi on suurem noorematel
naistel, kellel munasarjad funktsioneerivad veel normaalselt (4, 11). Meie
patsient oli noor 24aastane, mistõttu järglaste saamine on veel võimalik, kuigi
nendel naistel on suurem risk saada vaimse alaarenguga järglasi kui normaalse
karüotüübiga naistel. Lisa X-kromosoom esines enamikus (92,5%) rakkudes.
Erinevalt klassikalisest Klinefelteri sündroomist (vt pere III) on mosaiikse
vormi puhul tõenäosus saada järglasi suurem, kuna esineb ka normaalse
kromosoomide sisaldusega rakuliine. VI ja VII peres esines naistel normaalne
karüotüüp 46,XX. Esimesel juhul esines 9. kromosoomi peritsentriline inversioon
77,3% rakkudes, teisel juhul 41% rakkudes. Peritsentrilise inversiooni korral
esineb kahe murru vahelise tsentromeeri sisaldava fragmendi ümberpöördumine
180o. Viimasel ajal on inv (9) (p11; q13) tähtsusele meeste infertiilsuse
põhjusena suuremat tähelepanu pööratud, sest on leitud selle heterokromaatse ala
peenstruktuuri muutusi (9, 12). Uuritaval esines 9. kromosoomi heterokromaatse
ala pikenemine kõikides rakkudes. 9. kromosoomi heterokromaatsete alade pikkus
on varieeruv, kuid pärandumisel konstantne. Kuigi 9qh+ on täheldatud sageli
infertiilsete naiste seas, pole selle regiooni osatähtsus infertiilsuse tekkes
veel täielikult selge. Uuritaval esines nii 9. kromosoomi peritsentriline
inversioon kui ka 9. ja Y-kromosoomi pikkade õlgade heterokromaatse ala
pikenemine. Kuna uuritud peredes oli lastetuse kromosomaalsete põhjuste
esinemissagedus suur, siis selgitasime välja aja, kunas pered suunati
tsütogeneetilisele uuringule. Selleks jaotasime 16 peret gruppidesse, arvestades
lastetuse kestust. Analüüsi tulemusena selgus, et lastetuse kestusega alla 2
aasta oli 3 peret, kestusega 2-6 aastat oli 9 peret ja üle 6 aasta 4 peret.
Lastetuse keskmine kestus oli 4,5 aastat piirväärtustega 0,5 -13 aastat (vt jn
4). Seega, enamik infertiilseid peresid (56,3%) suunati kromosoomide uurimisele
küllaltki hilja, pärast 2-6 aastat kestnud lastetut abielu. Joonis 4 (eraldi
fail) Kokkuvõte Meie töö tulemusena selgus, et 1) uuritud 17 lastetus peres oli
kromosoomianomaaliate esinemissagedus (47,1%) suur võrreldes kirjanduses tooduga
(7,2 -11,6%); 2) kromosoomianomaaliate esinemissagedus oli võrreldes kirjanduse
andmetega suurem mõlemal sool (enam meestel), mis oli põhjustatud eeskätt
autosoomide struktuurianomaaliate sageduse tõusust; 3) kromosoomivariantide
esinemissagedus (17,6%) ei erinenud kirjanduses toodust; 4) üle poolte
infertiilsetest peredest (56,3%) suunati kromosoomide uurimisele küllaltki
hilja, vahel isegi alles pärast 6 aastat kestnud lastetust. Meie uuritud Eesti
lastetutes peredes oli kromosoomianomaaliate esinemis-sagedus võrreldes
kirjanduses toodud andmetega suur, kuid selle põhjus vajab edaspidist
selgitamist. Kuna uuritud lastetute perede arv on veel tagasihoidlik, siis on
oluline tööd jätkata ja tihendada meditsiinigeneetikute koostööd erialaarstidega
(androloogid, naistearstid jt). Väga oluline on uurida peresid enne kunstlikule
viljastamisele suunamist ja teha uuringud juba varakult, et võimaldada
infertiilsete perede asjakohast meditsiinigeneetilist nõustamist. Uurimust on
toetanud Eesti Teadusfond (grant nr 5486) ja sihtfinantseering TARMP0421. Joonis
1. Liigesepuudulikkuse raskusastmete esinemine (protsentides) gon- ja
koksartroosi haigetel ravi algul ja ravi lõpul (6p ja 10-12p rühm koos). Eestis
on pikaaegne kuurortravi traditsioon. Kuurortraviga on saadud häid tulemusi
reumaatiliste haiguste ravimisel. Viimasel aastakümnel on 3-4nädalane ravi
asendunud peamiselt 6-, harvem 10-12päevase raviga. Uuringus hinnati 6päevase
sanatoorse ravi tõhusust Eesti sanatoorsetes raviasutustes osteoartroosi,
spondüloosi ja reumatoidartriidi haigetel ning võrreldi seda 10-12päevase ravi
tulemustega. Selgus, et kompleksne ravi Eesti sanatoorsetes raviasutustes,
sealhulgas 6päevane ravikuur, on hea efektiga osteoartroosi, spondüloosi ja
reumatoidartriidi korral, vähendades valu ja parandades liigeste funktsiooni
ning haigete elukvaliteeti. Eestis on reumaatiliste liigesehaiguste kuurortravis
pikk ajalooline kogemus, mis on seotud peamiselt mitmenädalase raviga. Selle
tõttu on varasematel aastatel tehtud arvukates uuringutes hinnatud 3-4nädalase
sanatoorse ravi toimet mitmesuguste reumaatiliste haiguste korral erinevate
sanatoorse ravi komplekside ja ravimudade kasutamisel ning uuringutes on leitud
alati positiivne ravitulemus. Eesti taasiseseisvumise järel on ravi kestus
oluliselt lühenenud peamiselt kuuele, harvem kümnele päevale. Sanatoorse ravi
toimemehhanismide alusel võib aga eeldada, et ravitulemus sõltub ravikuuri
pikkusest - seda kinnitab ka pikaaegne kliiniline kogemus. Uuringu eesmärgiks
oli anda hinnang, kas kuuepäevase sanatoorse ravi jooksul Eesti sanatoorsetes
raviasutustes paraneb patsientide seisund, ning võrrelda seda 10-12päevast ravi
saanud patsientide seisundi muutusega. Uurimismaterjal ja -meetodid Uuringus
osales 624 sanatoorsetes asutustes ravil viibinud haiget, neist
reumatoid-artriidiga 60 ja osteoartroosiga 564 haiget, mehi oli 178 ja naisi
446. Osteoartroosi-haigetel esines nii oligo- kui ka polüartikulaarset liigeste
haaratust (OA) samuti lülisamba artroosi ehk spondüloosi (SPO), 174 haigel
esinesid mõlemad vormid koos. Osteoartroos oli haigetel diagnoositud kas enne
ravile saabumist või diagnoositi koha-peal röntgenoloogilise ja/või kliinilise
leiu alusel. Reumatoidartriidi (RA) haigetel oli kõigil haigus eelnevalt
diagnoositud, haiged olid remissioonifaasis ning baasravi sai 68% haigetest.
Haigete keskmine vanus sõltuvalt diagnoosist oli 61,4 -64,9 aastat,
statsionaarsel ravil viibis 90,5% haigetest. Haigete ravikompleksi kuulusid
osokeriit-parafiinravi või mudaravi; vesiravi protseduurid (pärlivann, veealune
duššmassaaž, dušid); liikumisravi saalis, basseinis või õues; käsimassaaž;
vajadusel elekterravi (amplipulss/diadünaamika, ultraheli, magnet,
elektroforees, laser), külmravi lokaalselt või külmkamber.
Osokeriit-parafiinravi või mudaravi ordineeriti tavaliselt üle päeva vahelduvalt
vesiraviga. Vastavalt ravikuuri pikkusele jaotati haiged kahte rühma: 5-7päevane
ravi (6 p rühm) ja 10-12päevane ravi (10-12 p rühm). 76,4% haigetest kuulusid 6
p rühma. Kuna uuringust võttis osa mitu raviasutust, valiti patsientide
kliinilise seisundi hindamiseks lihtsalt täidetavad testid: HAQ indeks
(funktsionaalne indeks, mis annab ülevaate igapäevaste tööde ja toimingute
tegemise võimekusest) ja VAS (valu tugevuse hinnang 10 palli skaalas). Sõltuvalt
diagnoosist kasutati lisaks järgmiseid näitajaid: OA-rühmas Ritchie
liigeseindeks ning gon- ja koksartroosi korral Lequesne'i indeks; RA-rühmas
Ritchie liigeseindeks; SPO-rühmas kohapeal välja töötatud küsimustikud 3 palli
skaalas (pea pööramise piiratus, valu lülisamba piirkonnas, valu kiirgumise
tugevus, ogajätkete ja paravertebraalsete punktide palpatoorne valulikkus) ning
Tomaieri sümptom sentimeetrites. HAQ täideti ainult kord ravi algul, sest
5-12päevane ravi on eeldatavasti liiga lühike aeg oluliste muutuste toimumiseks
funktsionaalses võimekuses. Statistilises analüüsis on kasutatud
andmetöötluspaketti SAS. Grupisiseste ja sõltumatute rühmade vaheliste
erinevuste kindlakstegemisel kasutati Studenti t-testi. Statistiline erinevus
peeti tõepäraseks olulisusenivool 0,05; mõningatel juhtudel märgiti ära ka
erinevused olulisusenivool 0,1. Arvandmetes on toodud keskmised koos
standardhälbega. Uuringu tegemiseks saadi nõusolek Tallinna Meditsiiniuuringute
Eetikakomiteelt. Uurimistöös osalesid järgmised Eesti Kuurort- ja Taastusravi
Liidu asutused: AS Heal, AS Kuressaare Sanatoorium, AS Haapsalu Kuurort, AS
Pärnu Mudaravila, AS Toila Sanatoorium, AS Värska Sanatoorium, AS Sanatoorium
Tervis, AS Taastusravikeskus Estonia, AS Taastusravikeskus Sõprus. Keskmine HAQ
indeks haigetel oli 6 p ravirühmas 1,44 ja 10-12 p ravirühmas 1,49 ning see
näitab, et uuritavatel esines puudulikkuse esimene aste, s.t mõõdukas töövõime
piiratus. OA-haigetel vähenesid statistiliselt tõepäraselt kõigi näitajate
väärtused mõlemas, 6 p (n = 264) ja 10-12 p (n = 70) rühmas. VAS vähenes ravi
jooksul vähemalt ühe palli võrra 86,8% haigetest ja Ritchie liigeseindeks
vähenes 56,7% haigetest. Lequesne'i indeks määrati 261 haigel ning selle alusel
hinnati liigesepuudulikkuse raskusaste: I (kerge), II (keskmine), III
(väljendunud), IV (raske), V (väga raske). Liigesepuudulikkuse aste vähenes 6 p
rühmas kokku 71,2% haigetest ja 10-12 p rühmas 67,2% haigetest (vt jn 1). Joonis
1 (eraldi fail) Keskmine vanus 6 p rühmas oli 64,3 - 7,4 ja 10-12 p rühmas 67,3
- 9,2 aastat, see erinevus oli tõepärane. Sooline jaotuvus ja ravieelne
kliiniline seisund oli rühmades sarnane. 6 p ja 10-12 p rühma ravitulemuse
võrdlemisel ei olnud ühegi kliinilise haigussümptomi muutuse tõepärast
erinevust. Ambulatoorse ja statsionaarse ravi tulemuste võrdlemiseks
ambulatoorsel ravil viibinud uuritavate väikese arvu (n = 26) tõttu jaotati
võimalike erinevuste testimiseks patsiendid sõltumata ravi pikkusest rühmadesse
ambulatoorse ja statsionaarse ravi alusel. Keskmine vanus statsionaarse ravi
rühmas oli 65,4 - 7,7 ja ambulatoorse ravi rühmas 59,1 - 8,6 aastat; erinevus
oli tõepärane. Soolise jaotuvuse ja kliiniliste näitajate algandmete erinevust
sõltuvalt ravi rühmast ei leitud. Statsionaarsel ravil viibinud haigetel vähenes
ravi jooksul tõepäraselt enam Ritchie liigeseindeks ja Lequesne'i indeks.
Keskmine HAQ indeks 6 p rühmas (n = 295) oli 1,09 ja 10-12 p rühmas (n = 106)
1,44; seega esines puudulikkuse I aste ehk mõõdukas töövõime piiratus.
Kliiniliste haigussümptomite tugevus vähenes ravi jooksul tõepäraselt mõlemas
rühmas. Vähemalt ühe palli võrra vähenes VAS 81,5%; pea pööramise piiratus
52,8%; valu lülisamba piirkonnas 79,1%; valu kiirgumise tugevus 55,9%;
ogajätkete palpatoorne valulikkus 60,2%; paravertebraalsete punktide valulikkus
71,3% ja Tomaieri sümptom vähemalt 1 cm võrra 61% haigetest. Kuna SPO-haigetel
oli HAQ indeksi hajumine suur, jaotati haiged HAQ indeksi alusel rühmadesse: HAQ
indeks alla ühe; HAQ indeks 1-1,9; HAQ indeks üle 2. Nii 6 p kui ka 10-12 p
rühmas oli erinevate HAQ indeksi raskusastmete korral kõikide haigussümptomite
raskuse vähenemine tõepärane. Seega oli ravitulemus hea ka raskema puudega
haigetel. 6 p rühmas oli haigete keskmine vanus 60,7 - 10,1 ja 10-12 p rühmas
63,6 - 11,2 aastat; vanuseline erinevus oli tõepärane. Soolise koosseisu järgi
oli 10- 12 p rühmas rohkem mehi võrreldes 6 p rühmaga (p = 0,02). Ravieelsete
kliiniliste algandmete võrdlemisel selgus, et 10-12 p rühmas oli tõepäraselt
suurem HAQ indeks, Tomaieri sümptom ja valu kiirgumise tugevus. 6 p ja 10-12 p
rühma ravi-tulemuse võrdlemisel leiti valu kiirgumise tõepärane vähenemine 10-12
p rühmas ja ogajätkete palpatoorse valulikkuse vähenemine 6 p rühmas. 0,1
usaldusnivool oli Tomaieri sümptomi suurem positiivne dünaamika 10-12 p rühmas
(p = 0,09). Analoogselt OA-rühmaga jaotati haiged sõltumata ravi pikkusest
ambulatoorse (n = 44) või statsionaarse (n = 357) ravi alusel vastavatesse
rühmadesse. Keskmine vanus statsionaarse ravi rühmas oli 63,0 - 9,5 ja
ambulatoorse ravi rühmas 48,1 - 8,6 aastat; erinevus oli tõepärane. Sooline
jaotuvus rühmades oluliselt ei erinenud. Statsionaarsete haigete rühmas oli ravi
algul tõepäraselt suurem väärtus HAQ, Tomaieri sümptomi, pea pööramise
piiratuse, ogajätkete ja paravertebraalsete punktide valulikkuse osas. Vaatamata
statsionaarsete haigete raskemale kliinilisele algseisundile vähenes neil
paravertebraalsete punktide valulikkus tõepäraselt enam võrreldes ambulatoorsete
haigetega ja 0,1 usaldusnivool vähenes ka valu lülisamba piirkonnas (p = 0,054)
ning pea pööramise piiratus (p = 0,056). Keskmine HAQ indeks RA-haigetel oli 6 p
rühmas (n = 47) 2,23 (raske puudega töövõimetud haiged) ja 10-12 p rühmas (n =
13) 1,79 (osaliselt piiratud töövõimega haiged). Nii VAS kui ka Ritchie
liigeseindeksi osas esines RA-haigetel mõlemas rühmas ravi jooksul
statistiliselt tõepärane positiivne dünaamika. Vähemalt ühe palli võrra vähenes
Ritchie liigeseindeks 40% haigetest ja VAS 78% haigetest. Keskmine vanus 6 p
rühmas oli 62,8 (8,7) ja 10-12 p rühmas 59,0 (6,2) aastat, mis tõepäraselt ei
erinenud. RA-haigete rühmas oli 10-12päevasel ning ambulatoorsel ravil viibinute
arv liiga väike kindlate järelduste tegemiseks. Uurimistöö kinnitas veel kord
sanatoorse ravi head toimet osteoartroosi- ja reumatoid-artriidihaigetel. Senini
oli 6päevase sanatoorse ravi kohta vaid positiivne kliiniline kogemus, mis
leidis kinnitust ka meie uuringu käigus. Reumaatiliste haiguste sanatoorse ravi
puhul on tegemist kompleksraviga, millel on erinevad mõjutegurid. Hästi on teada
paiksed toimed: lihaslõõgastus, sidekoe struktuuride elastsuse suurenemine,
liigeste liikuvuse ja verevarustuse paranemine, valu vähenemine (1, 2, 3),
biokeemiliste protsesside kiirenemine, eksudaadi resorptsiooni ja ainevahetuse
paranemine kudedes (1), kroonilise põletiku vähenemine (3). Lisaks neile
avaldavad balneoteraapia protseduurid mõju kogu organismile vegetatiivse,
hormonaalse ja kesknärvisüsteemi kaudu. Selle aluseks on perifeersete
retseptorite ärritus keemiliste, mehaaniliste ja termiliste tegurite toimel (1,
4). Organismi korduv ja regulaarne ärritamine raviprotseduuride abil kutsub
esile adaptatsiooniprotsesse (3, 4), mille käigus tekib organismi erinevate
füsioloogiliste funktsioonide kooskõlastumine (4), mis on krooniliste haiguste
korral sageli häirunud. Adaptatsiooniprotsessid mõjuvad kauakestvalt, nad ei
teki kohe ravi algul ning nad on seda tugevamad, mida pikaaegsem on ravikuur (3,
4), seega peaks ravitulemus sõltuma kuuri pikkusest. Selles uuringus erineva
pikkusega ravikuuride efektiivsuse võrdlemisel ei leitud OA-haigetel ravi
jooksul ühegi kliinilise näitaja tõepärast muutust. Seega võiks väita, et
ravikuuri tulemus ei sõltu selle pikkusest. SPO-haigetel oli vaatamata 10-12 p
rühma raskemale ravieelsele seisundile mõnede haigusnähtude osas mõnevõrra parem
dünaamika, mis viitab pikema ravi paremale tulemusele. Erinev kliiniline seisund
6 p ja 10-12 p rühmas ravi algul võis mõjutada nende rühmade ravi tulemust.
Erinevuste ilmnemist ravi tulemustes sõltuvalt ravi pikkusest võivad mõjutada
mitmed tegurid. Enamus 6päevasel ravil viibinutest olid statsionaarsed
patsiendid (93,7%), kes olid vabad igapäevase elu muredest ning paranenud
meeleolu tõttu võisid ravi tulemust subjektiivselt paremaks hinnata.
Adaptatsiooniprotsessid kujunevad välja sanatoorse ravi käigus alles 7. ja 14.
ravipäeva vahel (3), s.t samal ajal kui 10-12päevase ravirühma patsiendid
lahkusid ravilt, mistõttu haigete seisund võib paraneda veel pärast ravi lõppu.
Kirjanduse andmetel on sanatoorse ravi järel jälgitud raviefekti püsimist 6-16
kuu jooksul osteoartroosi ja reumatoidartriidi haigetel (5, 6, 7). Järelikult on
6päevase ja 10- 12päevase ravikuuri efektiivsuse võrdlemiseks ning haigetele
optimaalse ravi pikkuse leidmiseks vaja haigeid jälgida pikema perioodi jooksul
pärast sanatoorset ravi; selles uuringus ei olnud võimalik seda teha.
Reumatoidartriidihaigetel vähendab mitmenädalane sanatoorne ravi põletiku
aktiivsust ja mõjutab immuunsüsteemi (3, 8, 9), samuti soodustab see
adaptatsiooni-protsessidega seotud erinevate füsioloogiliste funktsioonide
vahelise tasakaalu paranemist (10). Meie uuringus viibisid haiged ravil
peamiselt 6, harvem 10 päeva, mille jooksul eespool nimetatud muutuste tekkimine
organismis on ebatõenäoline, kuid haigete seisund paranes siiski ravikuuri
jooksul tunduvalt. Järelikult on lisaks osteoartroosihaigetele ka
reumatoidartriidihaigete ravimisel väga olulised toimed, mis parandavad liigeste
liikuvust, vähendavad valu ja liigesejäikust. Haigete kontingendi vanuse
statistilisel töötlemisel ilmnes 6päevasel ja ambulatoorsel ravil viibinud
haigete väiksem keskmine vanus, mis peegeldab suurema hulga tööealiste inimeste
hõlmatust vastavates ravirühmades. Statsionaarsel ravil saadi parem ravitulemus
võrreldes ambulatoorse raviga vaatamata statsionaarsete haigete kõrgemale
vanusele. Selle põhjusteks võivad olla paremad puhkamisvõimalused
raviprotseduuride järel ja sanatoorsete asutuste miljöö, mis parandab meeleolu.
Eestis kasutataval komplekssel sanatoorsel ravil on hea ravitulemus
osteoartroosi ja reumatoidartriidi korral, vähendades valu ja
liigesepuudulikkuse raskusastet ning parandades sellega igapäevaeluga
toimetulekut ja haigete elukvaliteeti. Eelistada tuleks statsionaarset ravi ja
pikemat ravikuuri kestust, sest ravitulemus on mõnevõrra parem. Haigetele,
kellel pole võimalik viibida pikemal ravikuuril, võib siiski julgelt soovitada
ka kuuepäevast ravi. Täname toetuse ja abi eest Eesti Kuurort- ja Taastusravi
Liitu ning tööst osa võtnud kolleege. vaskulaarne dementsus, subkortikaalne
vaskulaarne dementsus, Binswangeri tõbi, lakunaarsed infarktid, ravi Kui 20.
sajandi teisel poolel oli uurijate tulipunktiks Alzheimeri tõbi kui sagedasim
dementsuse põhjus, siis praegu on vaskulaarne dementsus, eriti selle
subkortikaalne vorm jällegi huviorbiidis ja hoopis uuest vaatenurgast. Fookus on
nihutatud ajukahjustuse olemuse selgitamisele. Lisaks sellele jõuavad lõpule
aina uued ravimiuuringud, mis näitavad, et vaskulaarse, eriti subkortikaalse
dementsuse sümptomid alluvad seni kättesaadavatele ravimitele isegi paremini kui
Alzheimeri tõvest põhjustatud dementsuse korral. Dementsusi jagatakse kaheks
suuremaks alagrupiks: neurodegeneratiivseteks ja vaskulaarseteks. Omaette rühma
moodustavad sekundaarsed mittedegeneratiivsete ajuhaiguste ja ka paljude
somaatiliste haiguste tagajärjel tekkinud dementsused. Kokku arvatakse
dementsust põhjustavaid haigusi olevat üle 50. Vaskulaarsed dementsused (VD)
moodustavad erinevate uuringute alusel kõigist dementsustest 10-50%, sõltudes
uuritud geograafilisest piirkonnast ja diagnoosimise aluseks olnud
diagnoosikriteeriumitest. Eestis on esialgsetel andmetel VDd (aterosklerootilist
dementsust) siiani diagnoositud rohkem, kui seda tegelikult esineb ja seda
põhiliselt Alzheimeri tõve arvelt. Dementsuse uurimine on olnud mõjutatud
vaskulaarse ja degeneratiivse dementsuse omavahelisest eristamisest ning eri
ajalooperioodidel on kas üks või teine neist olnud eelisseisus.
Klassifitseerimist on mõjutanud ka neuropatoloogia areng (nt tõestatud
kliinilispatoloogilised seosed, uued histoloogilised värvimismeetodid). 19.
sajandil esitati mitmeid dementsuse klassifikatsioone, mis praegusele ei vasta.
Üheks teadaolevaks dementsuse põhjuseks sel perioodil oli dementia paralytica,
süüfilise tertsiaalses staadiumis tekkiv dementsus. Emil Kraepelini, Otto
Binswangeri ja Alois Alzheimeri koostöö tulemusel otsustati alates 1896. a
vaskulaarse geneesiga dementsust hakata nimetama arteriosklerootiliseks
dementsuseks, mille põhjuseks peeti ajuveresoonte aterosklerootilist ahenemist.
Esialgseks sümptomite nimetuseks oli “ arteriosklerootiline psühhoos ”, et
eristada seda haigusvormi seniilsest dementsusest (1). 19. sajandi lõpul
kirjeldas Binswanger aeglaselt kujunevat subkortikaalset vaskulaarset
entsefalopaatiat (2), mida hakati 20. sajandi kuuekümnendatel aastatel nimetama
Binswangeri tõveks (3). Alzheimeri tõveks nimetati 20. sajandi
seitsmekümnendateni ainult harva esinevaid dementsusjuhte, kui haigus algas
nooremas keskeas. Vanemas eas tekkinud dementsusjuhte peeti seniilseks
dementsuseks. 20. sajandi seitsmekümnendatel nimetati need ümber hilise algusega
Alzheimeri tõveks. Samal ajal ilmus oluline arvamusavaldus (4), kus osutati, et
hilise algusega Alzheimeri tõbi võiks tegelikult olla sagedasim dementsuse vorm,
ning VD uurimine ja diagnoosimine jäi tagaplaanile. Sel perioodil tunti VDd
põhiliselt multiinfarktse dementsusena ja seda tekkemehhanismi rõhutati (5).
Seega valitses kuni 20. sajandi üheksakümnendateni kontseptsioon, et VD on
põhjustatud kas väikestest või suurtest ajuinfarktidest. Nüüdseks on VD uurimine
nihutatud kliiniliselt fenotüübilt isheemilise ajukahjustuse olemuse
selgitamisele. Aina rohkem ja põhjalikumalt uuritakse subkortikaalseid VDsid.
Väidetakse, et neid on enam, kui varem arvati ning et varem sagedasimaks
põhjuseks peetud multiinfarktsed dementsused moodustavad ainult 10% kõigist
VDdest (6). Vaskulaarse dementsuse mõiste ja põhjused VD on dementsussündroom,
mis on seotud mitmete vaskulaarsete mehhanismidega ja muutustega ajus ning
millel on erinevad põhjused ja mitmepalgeline kliiniline väljendus. Vaskulaarse
dementsuse diagnoosi mõte tekib arstil juhtudel, kui haigel on vaskulaarsed
riskifaktorid (arteriaalne hüpertensioon, hüperlipideemia, ateroskleroosi teised
riskitegurid, suhkurtõbi) ning on eelnenud vaskulaarne patoloogia (stenokardia,
südame-infarkt, oblitereeriv endarteriit). RHK-10 defineerib VDd dementsusena,
mille korral osa kognitiivsetest funktsioonidest on märkimisväärselt
kahjustunud, kusjuures teised funktsioonid on suhteliselt hästi säilinud.
Näiteks mälu on oluliselt halvenenud, kuid mõtlemine, arutlusoskus ja
informatsioonitöötlus on suhteliselt hästi säilinud. Diagnoosiks on alust, kui
progresseerumine on toimunud atakkidena, ja diagnoosimist lihtsustab, kui
lisandub neuroloogiline defitsiit (vähemalt üks järgnevatest: ühepoolne halvatus
või kõõlus-periostaalreflekside elavnemine, Babinski refleks, kõnehäire,
pseudobulbaarleid düsartriana). Anamneesi alusel peaks olema teada
tserebrovaskulaarne atakk, mis arsti arvamuse järgi võiks olla seotud dementsuse
kujunemisega (7). Vaskulaarseid dementsusi jaotatakse praeguste arusaamade
alusel järgmiselt (RHK-10): · Ägeda algusega VD. Siia gruppi võib paigutada ka
teistes klassifikatsioonides strateegiliselt olulise piirkonna infarktiks
nimetatud haigusjuhud (F 01.0). · Multiinfarktne (valdavalt kortikaalne)
dementsus (F 01.1). · Subkortikaalne VD (F 01.2). Viimasel vormil eristatakse
omakorda kahte alatüüpi: · Lakunaarsetest infarktidest põhjustatud dementsus. ·
Binswangeri tõbi. · Esineda võib ka segatüüpi (kortikaalne ja subkortikaalne) VD
(F 01.3). Lihtsustamise huvides ei käsitle see artikkel teisi võimalikke
klassifikatsioone ega harva esinevaid VDsid: hüpoperfusioonist tingitud
dementsus, süsteemse vaskuliidi alusel kujunevad dementsused, pärilikud
vaskulaarsed dementsused (nt CADASIL) jt. Patogenees ja kliiniline pilt Ägeda
algusega vaskulaarne dementsus kujuneb kiiresti pärast korduvaid ajuinsulte
(tavaliselt kohe, kuid mitte rohkem kui 3 kuu jooksul) ning põhjustab
tüüpilistel juhtudel olulise sensomotoorse kõnehäire ja järsult alanud
kognitiivse võimekuse vähenemise. Tavaliselt on see põhjustatud suurte arterite
haigusest, kui ateroskleroosi tagajärjel sulgub arter kas selle ekstra- või
intrakraniaalses osas. Tekib vastava arteri varustusala infarkt, mille
tagajärjel kujuneb dementsussündroomi kliiniline pilt. Milline neuroloogiline
sümptomaatika prevaleerib, sõltub sulgunud arteri varustusalast. Iseloomulik on
kognitiivse sümptomaatika fluktueerumine nii päeva lõikes kui ka pikema perioodi
vältel (8). Samuti on võimalikud taastumisperioodid peaaegu endisele vaimsele
tasemele ja see viitab infarkti penumbratsooni potentsiaalsele elujõulisusele
(9). Teise suure arteri haiguse näitena võib tuua embolismi arterist arterisse,
mis põhjustab distaalsema ajuveresoone varustusala infarkti. Ühe uuringu alusel
väideti, et 26%-l insuldi läbipõdenutest kujuneb dementsus, kuid sama uuringu
alusel leiti ka, et teatud osal neist võis anamneesi järgi oletada dementsuse
esinemist juba enne insulti (10). Ägeda algusega VD võib kujuneda ka nn
strateegiliselt oluliste piirkondade infarkti korral. Need on sellised
haigusjuhud, kui infarkt tekib dementsuse sümptomite kujunemise seisukohalt
olulistes ajupiirkondades: frontaalsagara valgeaine, fronto-basaalne piirkond,
sisekihnu eesmise sääre ja põlve piirkond, globus pallidus, sabatuum, talamuse
eesmine ja dorsomediaalne piirkond, gyrus angulare, gyrus cinguli, fornix,
hipokampus. Kliiniline pilt sõltub infarkti lokalisatsioonist. Näiteks
kahepoolse hipokampuse infarkti tulemusel domineerib mäluhäire; kahepoolsele
talamuse infarktile (vt jn 1) on iseloomulik tähelepanuhäire, mõttekäigu
aeglustumine, apaatsus, kõnehäire, ära-tundmishäire ja tegutsemisoskuse
muutused. Kesk- ja vaheaju infarktide korral kahjustub tähelepanu, esineb
apaatsus ja motivatsioonipuudus. Ilmneb märkimisväärne aeglus nii kõnes kui
liigutustes. Lisaks võib olla häiritud ka tasakaal ja kõnnak ning silmade
liikumine (11). Joonis 1 (eraldi fail ppt), allkiri teksti lõpus Multiinfarktne
(valdavalt kortikaalne) VD tekib erinevalt ägedast vormist järk-järgult (ca 3-6
kuu jooksul). Dementsussündroom kujuneb korduvate väiksemate ishee-miliste
episoodide järel, mis põhjustavad ajukoe kumuleeruva kahjustuse (arvatakse, et
dementsus tekib, kui ajukahjustuse maht on ligikaudu 50-100 ml). Kliiniliselt
võivad ilmneda lühiaegsed neuroloogilised häired segasusseisundi, halva
enesetunde või vähe väljendunud tundlikkuse- või motoorikahäirena. Kliiniliselt
võib esineda kas hemiparees või kõõlus-periostaalreflekside diferents, harvem
vaateväljadefekt. Ühe uuringu alusel leiti, et kortikaalse multiinfarktse
dementsusega kaasneb 22% juhtudest hemiparees, 19% juhtudest afaasia, 12%
tasakaaluhäire ja peapööritus ning 10% apraktilis-ataktiline kõnnak. Kui
tegemist on subkortikaalse multiinfarktse dementsusega, siis esines düs-artria
28%, hemiparees 24% ja tasakaaluhäire ning apraktilis-ataktiline kõnnak 15%
(12). Subkortikaalne vaskulaarne dementsus Arvatakse, et subkortikaalsed,
väikeste veresoonte haigustest põhjustatud VDd on sagedasemad kui senini
arvatud, neid esineb rohkem kui suurte veresoonte kahjustusest tingitud
dementsusi ning need juhud moodustavad VDdest 36-67% (12). Väikesteks
ajuarteriteks peetakse 100-600mikromeetrise diameetriga veresooni. Sellistel
soontel puudub sisemine elastne kest ja seetõttu hüaliin ladestub silelihase
seinas. Protsessi soodustavad arteriaalne hüpertensioon ja suhkurtõbi, mis
põhjustavad lisaks veel basaal-membraani paksenemist. Lipohüalinoos ahendab
veresoonte valendikku, selle tagajärjel võivad väikesed veresooned umbuda.
Kahjustub veresoonte endoteel, suureneb veresoonte resistentsus, väheneb
autoregulatsioonivõime ja seega suureneb tundlikkus süsteemse vererõhu kõikumise
suhtes ning isheemia risk. Samuti võib kujuneda fibrinoidne nekroos, mistõttu
tromboosi ja hemorraagiate tekke võimalus suureneb. Väikeste veresoonte
sellelaadsed muutused on nähtavad silmapõhja uuringul. Isheemilist ajukahjustust
võivad põhjustada kaks patofüsioloogilist tekkemehhanismi. Kuigi mõlemal juhul
on väikeste arterite kahjustust põhjustavad riskitegurid ühised (arteriaalne
hüpertensioon ja suhkurtõbi), võib anatoomiline kahjustus ja kaasuv kliiniline
sümptomatoloogia erineda. Väljakujunenud patoloogia korral on tegemist kahe
erineva diagnoosiga: lakunaarsetest infarktidest põhjustatud dementsus ja
Binswangeri tõbi. Hilisstaadiumis need kaks patogeneetilist mehhanismi
tavaliselt põimuvad ning samaaegselt esinevad mitmesed lakuunid ja valgeaine
süvakahjustus. Nendel juhtudel on võimalik diagnoosida vaid täpsustamata
subkortikaalset vaskulaarset dementsust. Lakunaarsetest infarktidest põhjustatud
dementsuse korral on kahjustus tingitud väikeste arterite sulgusest ja see viib
mitmeste väikeste infarktide tekkeni. Lakunaarseks infarktiks nimetatakse alla
15 mm diameetriga kollet ajus (13). Väikeseid, neuroloogilist sümptomaatikat
mittepõhjustavate piirkondade infarkte nimetatakse nn vaikseteks (silent)
infarktideks. Tavalisemad kahjustuspiirkonnad on valgeaines ja seda eriti
frontaalsagaras, sabatuuma peas, globus pallidus'es, dorsaalsetes, mediaalsetes
ja eesmistes talamuse tuumades ning nende ühendusteedes frontaalsagaratega. On
teada, et lakunaarsetest infarktidest põhjustatud dementsuste korral
domineerivad penetreeruvate arterioolide kahjustuse tõttu nn frontaaalsed
sümptomid. Eelistatult tekivad lakunaarsed infarktid ajupoolkerade valgeaines
(35%), enam frontaalsagara valgeaines, putamen'is (16%), talamuses, n.
caudatus'es ning ajusillas (igaühes 8-9%) (14). Sümptomaatilised lakunaarsed
infarktid väljenduvad äkki tekkinud neuroloogilise sümptomaatikaga: vähe
väljendunud tundlikkuse-, motoorika, käitumis- või kognitiivse häirega. Viimane
tekib juhul, kui isheemiline kahjustus haarab frontaalset subkortikaalset
juhteteede võrgustikku, mis vastutab kognitiivsete protsesside ja käitumise
vahendamise eest. Sellistel mitmeste lakunaarsete infarktidega patsientidel võib
ilmneda iseloomulik kliiniline sündroom - subkortikaalne dementsus, hemiparees,
peudobulbaarleid (düsartri-line kõne, neelamishäired, mille põhjuseks on
infarktid kortikonukleaarsetes juhteteedes), kõnnakumuutus (väikesed ebakindlad
sammud), lihasrigiidsus, hüpokineesia ja frontaalne kusepidamatus (vastav keskus
paikneb frontaalsagaras). Hemianopsia tekib harva ja see viitab tagumiste
subkortikaalsete närvivõrgustike kahjustusele. Iseloomulik on kognitiivse
seisundi fluktueerumine. Afaasiat, agnoosiat ega apraksiat tavaliselt ei esine
(15). Binswangeri tõbe põhjustab üldine väikeste ajuarterioolide ahenemine, mis
viib ebastabiilse hemodünaamika ja vererõhu kõikumise korral nn mittetäielike
infarktide tekkeni (16). Hüpoperfusioonile kõige tundlikumad piirkonnad on
külgvatsakeste lähedal ning ajupoolkerade sisemuses olev valgeaine (corona
radiata, centrum semiovale). Need alad on varustatud pikkade resistentsete
lõpparterioolidega (17). Hüpoperfusioon põhjustab isheemilise kahjustuse:
progresseeruva subkortikaalse valgeaine demüalinisatsiooni, oligodendrotsüütide
kao ja astrotsütoosi. Tsüstiliste nekroosikollete puudumisel nimetatakse neid
muutusi mittetäielikeks infarktideks. Kliiniliselt väljendub haigus kerge
psühhomotoorse aeglustumise, initsiatiivi vähenemise ja depressioonina. Esineda
võivad neuroloogilise defitsiidiga kulgevad atakid ja segasusseisundid.
Stabiilseid ja paranemisperioode tavaliselt ei esine. Paljudel patsientidel
domineerib haiguse algstaadiumis mäluhäire. Kaasuvad meeleolu- ja käitumishäired
ning arutlusoskuse vähenemine. 89% patsientidest esinevad püramidaalnähud, nt
kõõlus-periostaalrefelekside asümmeetria, ekstrapüramidaalnähud rigiidsusena või
tserebellaar-nähud (kõnnaku ataksia, tasakaaluhäire). Sagedased on
pseudobulbaarsed nähud (düsartria). Subkortikaalset VDd on võimalik eristada
teistest dementsuse vormidest ka neuropsühholoogilise uuringu alusel. Vaimse
seisundi miniuuring ei ole paraku sub-kortikaalse dementsuse diagnoosimisel
piisavalt tundlik, kuna kahjustatud on sel puhul eeskätt sihipärane tegutsemine.
Häiruda võivad kõne ladusus ja sarnasuste leidmine, samuti sõnade taasesitamine.
Sama dementsuse raskusastmega Alzheimeri tõve korral on rohkem kahjustatud kõne
ladusus (18). Oluliseks kognitiivsete ja käitumishäirete tekkel on isheemiliste
kollete poolt põhjustatud frontaalsagara koorega seotud subkortikaalsete või
läbi corpus callosum'i kulgevate juhteteede talitluse häirumine. Nii on leitud,
et vaskulaarse dementsuse kliiniline raskus korreleerub frontaalse valgeaine
kahjustuse skooriga MRT-uuringul (19). Teada on, et Binswangeri tõve puhul
esineb hüperkoagulatiivne seisund ja vere hüperviskoossus (20). Radioloogilised
uuringud subkortikaalse vaskulaarse dementsuse korral VD diagnoosi toetavad
peaaju isheemilisele kahjustusele viitavad radioloogilised muutused
piltdiagnostilistel uuringutel. Kasutatakse nii kompuutertomograafiat (KT) kui
magnetresonantstomograafiat (MRT), neist eelistatum on MRT-uuring. Üldlevinud
arvamuse kohaselt tuleks igat dementsusega patsienti uurida vähemalt korra KT
või eelistatult MRT abil. KT-uuringust piisab, et välistada neurokirurgiliselt
ravitavad kesknärvisüsteemi haigused, mis võivad põhjustada dementsust
(ajukasvaja, subduraalne hematoom, normaalrõhu hüdrotsefaalia jt), kuid see
meetod on vähe tundlik aju sügavate struktuuride infarktide ja valgeaine
kahjustuse diagnoosimisel (21). Subkortikaalse VD diagnoosimiseks on vajalik, et
ka kortikaalsed (koos osalise subkortikaalse piirkonna haaratusega)
territoriaalsed infarktid, samuti suurte ajuarterite piirialade infarktid ja
hemorraagiad oleksid välistatud (12). MRT-uuring võimaldab paremini kui KT esile
tuua valgeaine kahjustusi, kuid peab arvestama, et MRT-muutused pole kuigi
spetsiifilised. Diferentsiaaldiagnostiliselt tuleks siin arvestada põletikuliste
(sclerosis multiplex, progresseeruv multifokaalne leukoentsefalopaatia),
infektsioossete (Lyme'i tõbi), traumaatiliste, toksiliste ja meta-boolsete
kahjustustega, mis põhjustavad valgeaine demüelinisatsiooni. Ka tervetel
vanemaealistel inimestel võivad esineda valgeaine muutused. Kuna KT-meetod ei
too esile vähe väljendunud valgeaine muutusi, siis peetakse KT leidu
tähenduslikumaks kui MRT leidu (23). Isheemilise etioloogia toetuseks on
vaskulaarsed riskitegurid, vanem iga, immuun- ja põletikuliste haiguste
puudumine. Ägedad ja kroonilised lakunaarsed infarktid on MRT-uuringul
hüperintensiivse signaaliga T2-, prooton- ja FLAIR-kujutistel. Erandiks on
vedelikuga täidetud tsüstja tsentraalse osaga vanad lakunaarsed infarktid, mis
on isointensiivsed liikvoriga. Erinevate uuringusekventside kasutamisega saab
neid eristada laienenud perivaskulaarsetest (Virchowi-Robini) ruumidest (24).
Võrreldes infarktikoldega on laienenud perivasku-laarsed ruumid tavaliselt
väiksemad (1-2 mm läbimõõduga), sileda seinaga ja paiknevad enamasti putamen'i
piirkonnas (12). Väikeste arterite haiguse puhul võib vähenenud verevoolust
tingitud pikemaaegne koe isheemia põhjustada progresseeruvat demüelinisatsiooni,
oligodendrotsüütide hävimist ja astrotsütoosi. KT-uuringul esinevad kas
koldelised või difuussed hüpodenssed alad valgeaines. MRT-uuringul on valgeaines
paiknevad isheemilised kolded hüper-intensiivse signaaliga T2-, prooton- ja
FLAIR-kujutistel, kusjuures enam tähtsust omista-takse suurema diameetriga (üle
10 mm) ning laatuvatele kolletele, mis haaravad üle poole centrum semiovale'st
(vt jn 2). Valgeaine kolded on sageli kahepoolsed, sümmeetrilise paiknemisega.
Erinevalt territoriaalsetest infarktidest ei ole valgeaine kollete piirid
teravad, kiilukujulised ega ulatu ajukoore piirkonda. Samuti ei saa neid
seostada kindla arteri varustusalaga. Valgeaine koldeid iseloomustatakse
vastavalt nende suurusele (kolde diameeter alla 5 mm, 6-10 mm, üle 10 mm, 11-25
mm laatuvad, difuussed) ja paiknemisele (külgvatsakeste frontaal- ja tagasarvede
piirkond, piki külgvatsakeste lateraalseina, mujal valgeaines). Joonis 2 A, B, C
- paigutada kokku 3-lise plokina, eraldi fail ppt, joonise allkiri on teksti
lõpus Paljudel juhtudel võivad penetreeruvate arterite lakunaarsed infarktid ja
isheemilised valgeainekahjustused koos esineda. Seetõttu eristatakse tinglikult
peamiselt valgeaine kahjustusega ja peamiselt lakunaarsete kolletega juhte (12).
MRT-uuringul võib peaaju sügavamate valgeainestruktuuride koldemuutusi leida
juba enne, kui nad põhjustavad kliinilisi sümptomeid. Arvatakse, et on teatav
kahjustusraskuse lävi, millest alates kujunevad patsiendil kognitiivsed ja
käitumishäired. Valgeaine kahjustuse täpsemaks iseloomustamiseks kasutatakse
erinevaid poolkvantitatiivseid valgeaine koldelise kahjustuse raskuse hindamise
skaalasid. Enam kasutatud 8pallise hindamisskaala alusel ilmneb dementsus, kui
valgeaine kollete arv ja suurus vastab vähemalt 7 pallile (24), kuid kergemad
kognitiivsete funktsioonide häired (nt testide sooritamise aeglustumine)
ilmnevad, kui valgeaine kahjustus vastab 5 pallile (24, 25). Lisaks koldelistele
muutustele on VD korral kortikaalne ja subkortikaalne aju-atroofia enam
väljendunud kui neurodegeneratiivse dementsuse korral. Kasutatakse ka
funktsionaalseid MRT-meetodeid (difusiooni- ja perfusioonikujutised), et
kinnitada koldemuutuste isheemilist iseloomu. Prooton-spektroskoopial esineb
N-atsetüülaspartaadi kontsentratsiooni vähenemine või selle puudumine infarkti
piirkonnas. Laktaadi ja pH tõus viitab infarktile või glioosile isheemia
piirkonnas. Fosfor-spektroskoopial ilmneb kõrgenergeetiliste fosfaatide
vähenemine infarktikoldes. PET- ja SPECT-uuringud toovad esile verevoolu
vähenemise ja ainevahetuse muutused infarktikoldes ning sellega funktsionaalselt
seotud olulistes ajupiirkondades (diaskiis) (24). Vaskulaarse dementsuse
diferentsiaaldiagnoos Diferentsiaaldiagnoos dementsust meenutavatest
seisunditest Depressioon võib esineda nii neurodegeneratiivse kui VD kaasneva
sümptomina, samas aga võib raske depressioon imiteerida dementsuse sümptomeid.
Kõige lihtsamaks eristamise võimaluseks on ravi ex juvantibus, ja kui see kolme
kuu jooksul sümptomeid ei paranda, siis on ilmselt juhtivaks siiski
dementsussündroom. Üheks võtmetunnuseks on, et depressioonihaigetel on
paranoilised mõtted pigem ennastsüüdistava iseloomuga, dementsed aga kalduvad
süüdistama teisi. Depressiivsed patsiendid ei püüa end pingutada ülesannete
täitmisel ja väidavad, et nad ei suuda niikuinii neid sooritada. Dementsed aga
ei saa testide täitmisega hakkama, kuigi püüavad ja vabandavad end sageli
nägemis- ja kuulmispuudega. Multiipelne sensoorne defitsiit (nägemis-, kuulmis-
ja tasakaaluhäire organsüsteemide üldise vananemise korral) tuleb alati
diferentsiaaldiagnostiliselt arvesse, kuid sellesse peaks suhtuma
ettevaatlikkusega, sest intelligentsemad patsiendid püüavad peita oma tõsisemat
intellektuaalset puuet just õigustusega, et nad lihtsalt ei näe või ei kuule ja
seetõttu ei saa kõnest aru või ei oska sooritada lihtsamaid tegevusi.
Diferentsiaaldiagnostiliselt tuleb VDd eristada eeskätt neurodegeneratiivsetest
dementsustest kui sagedasimast dementsuse vormist (Alzheimeri tõbi 50%, Lewy
kehakeste haigus 10-20% kõigist dementsustest). Kuna VD sümptomaatika on pigem
sarnane frontotemporaalse dementsusega, siis tulevad
diferentsiaaldiagnostiliselt arvesse kõik kolm neurodegeneratiivse dementsuse
vormi. Eristada aitab neuroloogilise kolde-sümptomaatika ja vaskulaarsete
riskitegurite esinemine VD korral, abiks võib olla ka teadmine dementsuse
astmelisest või pidevast kulust. Kuid astmelist halvenemist ei saa pidada
absoluutseks erisuseks, kuna osa VDsid, eriti Binswangeri tõbi, võib olla
pideva, mitteastmelise kuluga. Samas võivad mõlemad, nii Lewy kehakeste haigus
neurodegeneratiivsete dementsuste grupist kui ka multiinfarktne dementsus olla
fluktueeruva kuluga. Ka osa sümptomeid (parkinsonistlik sündroom, neelamishäire,
subjektiivne tasakaaluhäire) on sellised, mis ei esine mitte ainult VD vaid ka
neuro-degeneratiivsete haiguste korral, ning seega ei ole diferentsiaaldiagnoos
kerge ja eeldab piisavat kliinilist kogemust. Diagnostilistest abivahenditest
toob MRT kognitiivse defitsiidita eakaaslastel ilmsiks valgeainekahjustuse
10-90% juhtudest (keskmiselt 30%), samuti 30% Alzheimeri tõvega haigetest, seega
ei saa diagnoosi aluseks olla ainult radioloogiline leid. Eelistatult peaks
sellistel juhtudel kasutama kas PET- või SPECT-meetodit, mis on nende
diagnooside eristamisel suhteliselt suure sensitiivsuse ja spetsiifilisusega,
kuid rutiinses kliinilises praktikas on need meetodid kulukad ning eristamisel
peaks lähtuma pigem anamneesist ja kliinilistest sümptomitest. Aidata võib
Hachinski isheemiaskaala, mis annab pidepunkte vaskulaarse ja degeneratiivse
dementsuse eristamiseks (vt tabel 1) (8). Järsk algus või seisundi astmeline
halvenemine, fluktueeruv sümptomaatika, samuti neuroloogiliste koldenähtude ja
sümptomite olemasolu suurendavad vaskulaarse dementsuse diagnoosi tõenäosust.
Skaala puuduseks on, et see ei võimalda eristada suurte ja väikeste veresoonte
kahjustusest põhjustatud infarkti ega ole tundlik Binswangeri tõve
diagnoosimiseks. Hachinski isheemiaskaala (kliinilised tunnused) (8) Tulemus < 4
viitab primaarsele degeneratiivsele dementsusele, tulemus > 7 viitab
vaskulaarsele dementsusele. Diagnoosimist raskendavaks asjaoluks on, kui insult
lisandub juba käigusolevale Alzheimeri tõvele või muule neurodegeneratiivsele
dementsusele ning toob ilmsiks seni kompenseeritud degeneratiivse ajuhaiguse.
Sel juhul selgub lõplik diagnoos alles lahangul, kui just haiguse edaspidine
kulg ei viita selgelt mõnele neurodegeneratiivse dementsuse diagnoosile. Mõeldes
VD-le, on kõige tõhusam preventsioon ja see sarnaneb teiste
südamevereringe-haiguste preventsiooniga. Esmase preventsiooni eesmärk on ära
hoida insulte ja kontrollida riskitegureid (arteriaalne hüpertensioon (AH),
suhkurtõbi, hüperlipideemia). Sekundaarsest preventsioonist saab rääkida juhul,
kui on teada, et dementsust põhjustab ajuveresoonte haigus ja ravi on suunatud
juba käigusoleva vaskulaarse protsessi pidurdamiseks, et vältida korduvaid
insulte või subkortikaalsest isheemilisest ajukahjustusest tingitud kognitiivse
defitsiidi progresseerumist. On üldteada, et AH ravi, isegi kui seda alustada
vanemas eas, hoiab ära nii esmase kui korduva insuldi tekke. Paljud pikaaegsed
uurimused on näidanud, et AH keskeas (40- 60aastastel) on seotud halvema
kognitiivse võimekusega kõrgemas vanuses (60- 80aastastel) ka ilma insuldita
anamneesis. Lisaks sellele on näidatud, et adekvaatne AH ravi kaitseb
kognitiivse allakäigu eest isegi siis, kui insulti pole esinenud. Ei ole teada
andmeid, et pärast VD diagnoosimist AH ravi vaimse võimekuse allakäiku peataks.
Kuna arterioloskleroosist tingitud suurte laatuvate valgeainekahjustuste korral
on aju auto-regulatoorsed mehhanismid häiritud ning kaasneb suurem isheemia risk
nii suhtelise arteriaalse hüpo- kui hüpertensiooni puhul, siis peaks neil
patsientidel hoidma süstoolset vererõhku 135 ja 150 mm Hg vahel. Edaspidised
uuringud on suunatud optimaalse arteriaalse rõhu väärtuste leidmiseks sellistel
isikutel. Pikaajalised epidemioloogilised uurimused on näidanud, et suhkurtõbi
keskeas on seotud halva kognitiivse funktsiooniga hilisemas vanuses. Lisaks on
leitud, et suhkurtõbi anamneesis viitab halvale kognitiivsele hilistulemusele
aasta pärast insulti. Kliiniliste uuringute tulemus primaarse ja sekundaarse
preventsiooni tulemuslikkuse kohta küll puudub, kuid see ei ole samastatav
negatiivse tulemusega (26). Antiagregandid (aspiriin, tiklopidiin, klopidogreel,
dipüridamool) aitavad sekundaarseks preventsiooniks nii suurte kui väikeste
veresoonte kahjustusest põhjustatud VD korral. Vastavad andmed on kokku võetud
tabelis 2. Subkortikaalse vaskulaarse dementsuse tõenduspõhine preventsioon ja
ravi (26) Kokkuvõte, kuidas eri gruppide ravimite toime VD diagnoosiga
patsientidel on ravimuuringute alusel tõestatud. I klass - tõendatud rohkem kui
ühe randomiseeritud, kontrollgrupiga võrreldud hea kliinilise uuringuga; II
klass - põhjendatud rohkem kui ühe korralikult planeeritud kliinilise uurimusega
nagu juhtkontroll-, kohortuuring vms; III klass - põhjendatud ekspertarvamuse,
mitterandomiseeritud, võrreldud varem uuritud kontrollgrupiga või rohkem kui ühe
haigusjuhuga. Eestis ei ole sel näidustusel registreeritud. VD ravivõimalusena
tuleb arvesse ka sümptomaatiline ravi, s.t sümptomeid püütakse parandada,
suurendades virgatsainete (peamiselt atsetüülkoliini) sisaldust ajus. Seda
tehakse atsetüülkoliini lammutavat ensüümi atsetüülkoliinesteraasi (AchE)
pidurdades. Teiseks sümptomaatilise ravi võimaluseks on isheemiast kahjustatud
rakkude õppimisvõime parandamine kaltsiumi homeostaasi reguleerides. Viimane on
arvatav toimemehhanism memantiinil, NMDA kaltsiumikanali blokaatoril. Lisaks
sümptomaatilisele toimele arvatakse sel ravimil olevat ka neuroprotektiivne
toime, s.t sellega pidurdatakse kaltsiumi liigset sisenemist rakku ja närviraku
hukku. Positiivne tulemus nii kognitiivsele funktsioonile kui ka igapäevaeluga
toimetulekule on I klassi ravimiuuringuga tõestatud (27, 28). Hiljuti on
lõppenud mitu I klassi kuuluvat mitmekeskuselist uuringut VD raviks AchE
inhibiitoritega (donepesiil, galantamiin). On tõendatud, et neist on kasu nii
vaskulaarse kui segatüüpi (VD koos Alzheimeri tõvega) dementsuse ravis (29-32).
Galantamiini (hetkel Eestis veel registreerimata) positiivset toimet on näidatud
koguni kolme aasta vältel ja võrreldes Alzheimeri tõvega on VD korral toime
isegi parem (33). Vaskulaarse dementsuse diagnoosikriteeriumid VD
diagnoosikriteeriume on viis erinevat tuntumat varianti. Kõigis neis on vähemalt
kaks kliinilist kriteeriumi: dementsussündroomi esinemine ja määratlus, et
dementsus peaks olema põhjustatud vaskulaarsest kahjustusest. Eespool on
lühidalt toodud RHK-10 kriteeriumid. Ravimiuuringutes kasutatakse siiani
NINDS-AIREN kriteeriume, mis koostati 1991. a ja publitseeriti 1993. a (34).
Nimetatud kriteeriumide tugevaks küljeks on, et nende alusel on võimalik
diagnoosida kõiki erinevaid VD alatüüpe. Diagnoosikriteeriumite puuduseks on, et
selle alusel ei ole määratav, kas on tegemist kortikaalse ehk multiinfarktse
VDga; subkortikaalse ehk väikeste arterite kahjustusest tingitud dementsusega;
strateegiliselt olulise piirkonna infarktiga jne. Tõenäose VD kliinilise
diagnoosi kriteeriumid · Dementsussündroomi diagnoos, s.o mälu ja veel vähemalt
ühe kognitiivse valdkonna kahjustus, mis takistab igapäevatoiminguid. ·
Ajuveresoonkonna haiguse esinemine. · Neuroloogilised ärajäämanähud. ·
Vaskulaarsele kahjustusele viitav leid neurovisualiseerimisel. · Dementsus on
ajuveresoonkonna haigusega seotud ajaliselt, s.t kujunenud kohe või kolme kuu
jooksul pärast teadaolevat insulti või esineb järsk või astmeline halvenemine.
Tegurid, mis ei räägi vastu VD diagnoosile · Varajane kõnnakuhäire. ·
Tasakaaluhäired anamneesis või sagedased kukkumised. · Varajased põieprobleemid
uroloogilise haiguse puudumisel. · Pseudobulbaarparalüüs. · Meeleolu ja
isiksusehäired. Tegurid, mille korral VD diagnoos on ebatõenäone · Varase
mäluhäire ja teiste kognitiivsete funktsioonide häire progresseerumine, kui ei
visualiseeru fokaalne kahjustus. · Peale kognitiivsete häirete ei esine teisi
neuroloogilisi koldesümptomeid. · KT ja MRT ei too ilmsiks ajuinsuldile viitavat
leidu. Võimalik VD · Esinevad dementsus ja neuroloogiline koldesümptomaatika,
kuid neurovisualiseerimine insulti ei kinnita. · Puudub kindel ajaline seos
insuldi ja dementsuse tekke vahel. · Märkamatu algus, kulu iseärasused
(stabiilsusperiood või paranemine), kui on tõendid olulise insuldi esinemisest
anamneesis. Kindel VD · Vastavus tõenäose VD kliinilistele kriteeriumidele. ·
Insult kinnitatud kas biopsial või autopsial. Amüloidnaastude ja
neurofibrillaarsete kämpude arv ei ületa eale vastavat. · Puuduvad teised
haigused, mis võiksid põhjustada dementsust. Kokkuvõtte asemel rõhutaks VD
diagnoosimisel ja ravis järgmist. · Ega VD diagnoosi taga ei peitu
neurodegeneratiivne protsess?