text stringlengths 0 388k | heading stringlengths 1 196 | url stringlengths 30 223 | leadin stringlengths 4 5.8k |
|---|---|---|---|
Nagu värav loob võimaluse liikumaks selle ja tolle ilma vahel, nii avab nende muusika väravad mineviku maailmast praegusesse aega ja olemisse. Plaadile saanud rahvalaulud ja laulumängud räägivad inimlikest ja igavikulistest teemadest: loodusest, lootusest, lootusetusest, ilust, kurbusest ja armastusest.
Lepaseree on pärimusmuusika ansambel, mis ühendab endas kolme põneva taustaga eesti muusikut: Meelika Hainsoo, Kulno Malva ja Paul Daniel. Lepaseree muusika keskmes on traditsiooniline laul, selle iseäralik esituslaad ja paeluvalt salapärane tähenduste maailm. Minimalistlikes seadetes on vanadele lugulauludele jäetud kandev ruum, mis annab neile võimaluse joonistada ühe pildi teise järel.
"VÄRÄJÄN" esitluskontserdid toimuvad 3.-11. märtsil:
3. märts – Pärimusmuusika Ait, Viljandi
4. märts – Kloostri Ait, Tallinn
5. märts – Loomeruum, Rapla
10. märts – Jõekohvik Sisevete Saatkond, Tartu
11. märts – Stedingu maja, Võru (ühine esitluskontsert koos ansambliga TRIO Soon/Piho/Lepasson) | Ansambel Lepaseree esitleb esikalbumit "Väräjän" kontsertidega | https://menu.err.ee/289350/ansambel-lepaseree-esitleb-esikalbumit-varajan-kontsertidega | Ansambel Lepaseree esitleb märtsi alguses oma esikplaati "Väräjän", mis tähendab Lõuna-Eesti keeles "väraval". Albumit esitletakse kontsertidega Viljandis, Tallinnas, Raplas, Tartus ja Võrus. |
Eilse sprindi viies Heldna tegi täna tiirudes kuus möödalasku ja kaotas võistluse võitnud norralasele Sivert Bakkenile 2.45-ga.
Teine stardis olnud Eesti laskesuusataja Mart Všivtsev sai 36. koha. Sprindi tulemuste põhjal 33. positsioonilt sõitu alustanud Vsivtsev eksis täna tiirudes seitsmel korral. | Heldna jõudis noorte olümpial taas esikümnesse | https://sport.err.ee/82144/heldna-joudis-noorte-olumpial-taas-esikumnesse | Noorte taliolümpial Lillehammeris sai Robert Heldna laskesuusatamise 10 km jälitussõidus üheksanda koha. |
Otsustavate kohtumistega tehakse algust sel reedel, kui Narva Spordikeskuses lähevad kell 20.00 vastamisi kohalik United FC ning Tallinna FC Anži. Korduskohtumine leiab aset Viimsi Spordikeskuses pühapäeval, 21. veebruaril kell 14.30.
SJK Dina – FC Cosmos lähevad esimest korda vastamisi laupäeval, 20. veebruaril kell 19.00 Sillamäe Spordikompleksis. Kordusmatš algab päev hiljem Viimsis kell 16.30.
Otse poolfinaali pääsesid Triobet saaliliiga põhiturniiri võitnud SK Augur Enemat ning neile järgnenud Nõmme BSC Olybet. Augur Enemat läheb poolfinaalis vastamisi Dina – Cosmos paari võitjaga, Nõmme meeskond kohtub nelja parema seas Narva – Anži võitjaga. | Saaliliiga poolfinalistid selguvad juba sel nädalal | https://sport.err.ee/82148/saaliliiga-poolfinalistid-selguvad-juba-sel-nadalal | Tuleval nädalavahetusel tehakse algust Triobet saaliliiga play-off mängudega. Veerandfinaalides lähevad vastamisi Narva United FC – Tallinna FC Anži ning Sillamäe JK Dina – Tallinna FC Cosmos. |
Seni avaldatud teaduskirjanduse põhjal on 9500–10 500 aasta eest aset leidnud tahtlike tapmiste näol tegu vanima eelajaloolise massimõrvaga. Täpsest aastaarvust olulisemaks muudab selle aga asjaolu, et väiksemõõdulise lahingu pidasid maha kütid-korilased. Nõnda arvab verist kokkupõrget kirjeldava uurimuse juhtivautor Marta Mirazón Lahr, et aastaarvus kui sellises pole midagi erilist ja hea õnne korral leiavad arheoloogid tulevikus tõendeid veelgi vanematest konfliktidest.
''Mitmed antropoloogid on varem väitnud, et küttide-korilaste salkadel puudub üksteise ründamiseks alus, kuna neile puuduvad meie mõistes vara. Ent seda väites projitseerime mõnes mõttes oma väärtused neile üle. Kuid see, et meie tänapäeval ressursside pärast võitleme, ei tähenda, et seda oleks pidanud vaid sel põhjusel tegema 10 000 aasta eest elanud inimesed,'' sõnas Lahr ERR Novaatorile antud intervjuus.
Kummalisemas muudab vahejuhtumi asjaolu, et reeglina sarnaste konfliktide selgitamiseks kasutatav hüpotees, mille kohaselt juhtuvad need vaid rasketest oludest põhjustatud toidu- ja muu nappuse tõttu, ei näi seekord pädevat.
''Nataruki puhul peame nentima, et piirkonnas oli ulukeid ja muid toitu toona väga palju. Tõttöelda oli see ilmselt parim hetk, mida nad eales kogesid. Sa ei suuda lihtsalt loomade hulka ette kujutada. Kõnnid fossiile täis randadel – ühe jõehobu luustik teises kinni. Oleme leidnud sadu luust harpuune, millega inimesed küttisid ja kalastasid,'' kirjeldas Cambridge'i ülikooli paleoantropoloog toona valitsenud olusid.
Nõnda peab ta enda jaoks võimalikuks kahte hüpoteesi. Olud olid sedavõrd head ja üksikute inimrühmade arvukus sedavõrd kõrge, et nende asualade piirid hakkasid juba kattuma. Näiteks šimpansite puhul on aga tähele pandud, et see lõpeb varem või hiljem konfliktiga. Alternatiivselt polnud olud toona kõikjal võrdselt head. Tänasest oluliselt kõrgema Turkana järve veetaseme korral oleks laugete kallastega rand moodustunud vaid selle ühele kaldale.
''See oleks olnud täis vett jooma tulnud loomi ja pakkunud seega ideaalset jahipaika. Kes iganes seda enda omaks pidada sai, oli eelisseisus, kuigi ka mujal polnud olud kõige kehvemad. See on selge võimalus ehk teisisõnu ei pruugi konfliktini viia vaid rasked tingimused,'' mõtiskles Lahr.
Samas leidsid antropoloogid väljakaevamisi tehes üllatavalt vaid ühe kütt-korilase, kelle vanus jäi 6–20 aasta vahele. ''Tänapäeval röövitakse maailmas inimesi orjanduslikel eesmärkidel just selles vanuses. Nad peavad olema piisavalt vanad, et nad suudaksid iseenda eest hoolt kandma,'' viitas paleoantropoloog kolmandale potentsiaalsele põhjusele
Mis iganes ka konflikti viis, oli see ründajate poolt selgelt ettekavatsetud. ''Kõigi säilmetel nähtud vigastuste tekitamiseks läks tarvis nelja tüüpi relvi. Tavalisele jahile minnes ei võeta aga korraga kaasa nii nuiasid, vibu-nooli ja veel eriliste kiviotstega nuiasid,'' märkis paleoantropoloog. Seejuures oli osa nooltest valmistatud vulkaanilisest klaasist, mis on piirkonnas äärmiselt haruldane.
Säilmete uurimise põhjal võib järeldada, et enamike massimõrva ohvrite lõpp oli vägivaldne. Selgeid vigastusi ei täheldatud vaid kahe täiskasvanu skeleti puhul. ''Meil on ka kuus last, kelle saatuse kohta me midagi ei öelda ei saa. Nendest on järel vaid miinimum nende olemasolu kinnitamiseks,'' nentis Lahr.
''Nende puhul, kelle kohta me midagi öelda saame, oli tabanud mitmeid.löök vastu pea vasakut külge. Tegu on korduva vigastusega. Samuti oli üks tüüp, kellel oli laubal lõikehaav ja muidugi üks, kes oli noolega pähe saanud. Kuid usun seejuures, et sellesse ta ei surnud. Lõpu tõi tema kolju paremat poolt tabanud lööl, millega ta nägu sisse löödi. See oli kohutav,'' kirjeldas Lahr.
Samuti ei täheldatud selgeid vigastusi salka kuulunud raseda naise puhul. ''Ent mulle on uurimuse avaldamisest saati kirjutatud ja nenditud, et ameerika kodusõja ajal ei jätnud 60 protsenti nooltest luudele jälgi. Nii et sama hästi võis ka tema olla nooli täis pikitud, selles suhtes me ei saa kindlalt midagi öelda,'' nentis paleoantropoloog.
Kuid kas iidne massimõrv ütleb Lahri arvates midagi ka inimloomuse enda kohta? ''Minu jaoks on oluline, et inimesed ei võta seda kui tõendit, et inimesed on lihtsalt julmad. See ei pea paika. Inimesed on, kes nad on. Kui sul on vaja ellu jääda, siis võitled,'' rõhutas paleoantropoloog. | Iidseid luid otsinud antropoloogid sattusid massimõrva peale | https://novaator.err.ee/258586/iidseid-luid-otsinud-antropoloogid-sattusid-massimorva-peale | Koljumõrad, lõikehaavad laubal, sisselöödud kolbad ja peast välja turritavad nooled. Keenias asuva Turkana järve kaldal avanev vaatepilt pole nõrganärvilistele või vähemasti poleks seda olnud kümne tuhande aasta eest, kui 27-liikmeline meestest, naistest ja lastest koosnev salk surnud või poolsurnuna tundmatute ründajate poolt loodusjõudude meelevalda jäeti. |
21-aastasele Rosenbergile tõi Eesti meistrivõistluste pronksi isiklik rekord 5723 punkti. 60 m jooksis ta 7,12 sekundiga, hüppas kaugust 7.22, tõukas kuuli 13.87, hüppas kõrgust 1.96, jooksis 60 m tõkkeid 8,47 sekundiga, ületas teivashüppes 4.75 ja läbis 1000 m 2.44,04-ga. Eelmisel aastal kümnevõistluse isikliku rekordi 7668 punktini viinud Rosenberg loodab suvel võistelda esimest korda täiskasvanute tiitlivõistlustel ehk Amsterdami EM-il, kuid vaikselt loodab noormees liituda ka 8000 punkti meeste klubiga.
"Esimesed kolm ala sujusid normaalselt. Kuigi rekordeid ei tulnud, jõudsin maksimumi lähedale. Kõrgushüppes oli tahtmine suur ning lootsin ületada kaks meetrit, kuid peas jooksid asjad kokku. Tõketes tahtnuks saada kümendiku võrra kiirema aja, teibas oli ebaõnne, aga 1000 meetris parandasin isiklikku rekordit kümne sekundiga," võttis Rosenberg Lasnamäel toimunud seitsmevõistluse Vikerraadiole antud intervjuus kokku.
Rosenberg loodab, et tehtud töö on näha ka suvel. "Sügisel sai jooksualadele rõhku pööratud ja ootan sealt parandust," sõnas Rosenberg. "Heiteid on samuti palju tehtud, kuid hüpped on kinni tehnika taga. Suveks olen kümnevõistluses seadnud eesmärgiks 8000 punkti piiri alistamise ning kui kõik välja tuleb, siis on see ka võimalik."
Lasnamäe hallis toimunud seitsmevõistluse järel oli rõõmustamiseks põhjust ka Sisasel, kelle jaoks 5702 punkti on isiklik rekord. Sisase kümnevõistluse rekord on 7498 punkti, kuid töö kõrvalt treeniv ja lisaks ka harrastusvõrkpalluri elu nautiv mees on kahtlemata rohkemaks võimeline. Laupäeval tõukas ta näiteks kuuli täpselt 15 meetrit ja ületas kõrgushüppes 2.08. Sisas ise oli väga õnnelik ka oma nõrgima ala 1000 m jooksu tulemuse üle, kus sai kirja aja 2.55,97 sekundit. "Jooks valmistas rõõmu, kuid kogu võistlus oli super," ei varjanud Sisas. "Läksin starti eesmärgiga võistlust nautida."
Sisas on viimasel ajal osanud sporti jagada muude asjadega. "Praegu olen võtnud rohkem puhkepäevi ning seetõttu ka tööst puhanud. Võrkpalli kõrvalt teen kergejõustiku paar korda nädalas," lausus Sisas. "Olen koormust vähendanud ja naudin sporti. Kavatsen niimoodi ka jätkata." | Rosenberg loodab liituda 8000 punkti meeste klubiga | https://sport.err.ee/82149/rosenberg-loodab-liituda-8000-punkti-meeste-klubiga | Nädalavahetusel Lasnamäe kergejõustikuhallis toimunud rahvusvaheline seitsmevõistlus oli eestlastele edukas. Kokkuvõttes neljanda koha saanud ja Eesti meistriks kroonitud Mikk Meerents parandas isiklikku rekordit 135 punktiga ja kogus 5808 punkti. Janek Õiglane lisas senisele rekordile koguni 220 punkti ja kogus 5739 punkti. Õiglase selja taha jäid aga väga napilt Kristjan Rosenberg ja Martin Sisas, kelle võistlus oli välishooajale mõeldes samuti väga rõõmustav. |
"Venemaa poliitika uus kontseptsioon on ekspansiooni ja agressiooni jätkamine. Olukord, mis algas Abhaasias, jätkub Krimmis. Praeguseks on kolm riiki, mille terviklikkust Venemaa on rikkunud: Gruusia, Ukraina ja Süüria," märkis Türgi valitsusjuht ühisel pressikonverentsil Ukraina peaministri Arseni Jatsenjukiga.
Tema sõnutsi on praegu Venemaa toetusel tegutseva Armeenia pärast ohus Aserbaidžaani terviklikkus.
Davutoğlu soostus seisukohaga, et Venemaa käitub praegu Süürias niimoodi seepärast, et ta ei saanud kohast vastulööki Ukrainas.
"Venemaa kasutab iga hetke, mil rahvusvaheline kogukond on jätnud reageerimata," ütles Türgi peaminister.
Ta lisas, et Venemaa vastutab tuhandete inimeste surma eest Ukrainas ja Süürias ja selle eest, et miljonid nende riikide elanikud pidid kodumaalt pagema. Tema sõnutsi sunnib Venemaa õhurünnakuid jätkates süürlasi pagema Euroopa Liitu Türgi kaudu, kus on varju leidnud juba 2,5 miljonit põgenikku.
"Nõukogude Liidu aeg lõppes veerand sajandi eest. Katsed sellesse aega naasta ei too kellelegi midagi head ega kasu," lausus Davutoglu kokkuvõtteks.
Ta kutsus Venemaad üles austama rahvusvahelise õiguse kohaselt Ukraina ja Süüria terviklikkust ja lõpetama selle tulistamist rakettide ja vaakumpommidega.
Davutoglu: Venemaa käitub Süürias "terrorirühmituse" kombel
Türgi peaminister Davutoglu süüdistas täna Venemaad ka selles, et viimane tegutseb Süürias "terrorirühmituse" kombel, ja lubas jõulist vastust.
Türgi peaminister Davutoglu süüdistas esmaspäeval Venemaad Süürias "terrorirühmituse" kombel tegutsemises, lubades jõulist vastust.
"Kui Venemaa jätkab terrorirühmituse kombel käitumist ja sunnib tsiviilelanikke põgenema, anname äärmiselt otsustava vastuse," ütles ta.
"Venemaa ja teised terroriorganisatsioonid, eelkõige ISIS on süüdi inimsusevastastes kuritegudes ja need küsimused tuleb lahendada rahvusvahelise õiguse alusel," sõnas Türgi peaminister.
Ta ütles, et Süürias jätkub "barbaarne vägivald rahuliku elanikkonna kallal", mida viib ellu teiste seas ka Venemaa.
"Meie kõneluste ajal tabas Venemaa Kaspia merelt lastud raketiga haiglat ja kooli, mis tõi kaasa hukkunuid rahuliku elanikkonna seas," ütles Davutoğlu.
Vene välisministeerium nimetas varem esmaspäeval Türgi rünnakuid Süüria kurdide ja valitsusvägede positsioonidele "provokatsiooniks".
Pinged Venemaa ja Türgi vahel on järsult suurenenud pärast Vene õhurünnakute algust Süüria presidendi Bashar al-Assadi toetuseks mullu septembris. Venemaa väidab, et ründab äärmusrühmitust ISIS ja teisi terrorirühmitusi, ent Lääne hinnangul pommitab Moskva peamiselt Süüria mõõdukaid opositsioonirühmitusi.
Vene õhurünnakutes on surma saanud arvukalt tsiviilelanikke, mida Moskva eitab.
Veebruaris on Assadi väed vallutanud Vene õhurünnakute toel tagasi alasid Aleppo provintsis, ähvardades võtta ülestõusnute käes oleva samanimelise linna piiramisrõngasse. Sellest tingitud põgeniketulva tõttu on Ankara langenud surve alla avada ajutiselt piir Süüria põgenikele. Praegu toetab Türgi neid Süüria pool piiri.
Davutoglu sarjas ka veebruari algul katkenud Süüria rahukõnelusi, nimetades seda "diplomaatiliseks teatriks", mille eest "lasub lõplik vastutus rahvusvahelisel kogukonnal".
Türgi ei luba Azazi linnal kurdide kätte langeda
Türgi jätkas esmaspäeval kolmandat päeva suurtükirünnakuid Süüria kurdi võitlejate vastu, keda Ankara süüdistab seotuses Türgis keelustatud Kurdistani Töölisparteiga (PKK).
Davutoglu teatas varem esmaspäeval, et ei luba Süürias asuval Azazi linnal Süüria kurdide rahvakaitseüksuste (YPG) kätte langeda. "YPG-l ei õnnestu jõuda Eufrati jõe läänekaldale ning Afrinist itta," lubas ta.
Türgi võimude teatel on riigi väed tulistanud kooskõlas lahingureeglitega vastaspoole tulele reageerides. Türgi välisministeeriumi pressiesindaja Tanju Bilgici sõnul vastas Ankara esmaspäeval YPG kontrolli alt lähtunud tulele Türgi piiripunkti vastu.
"Praegu tõrjuti YPG elemendid Azazi naabrusest välja. Kui nad tulevad Azazile lähemale, saab neile osaks kõige tugevam võimalik vastus," hoiatas Davutoglu.
"Vajalik sekkumine YPG vastu tuleb, kui seda läheb vaja," lubas Davutoglu.
USA toetusega kurdide ja araablaste vägede ühendus Süüria Demokraatlikud Jõud (SDF) on hõivanud ka Minnighi õhuväebaasi Süüria põhjaosas. Kurdi rahvakaitseüksused etendavad SDF-is tähtsat osa.
Türgi peaminister kutsus SDF-i lennuväljalt taanduma. "Nad taanduvad sealt, vastasel juhul muudetakse lennuväli kasutuskõlbmatuks."
Davutoglu sõnul on YPG praegu selgelt Venemaa "tööriist" Süürias. "Kõik peavad seda nägema. Täna on PKK Türgis ja YPG Süürias selgelt Venemaa tööriistad."
"Venemaa kasutab neid tööriistu Türgi nurkasurumiseks. Seetõttu on meie hoiak legitiimne," ütles Türgi peaminister.
Türgi vastuseis YPG-le ja selle poliitilisele tiivale Demokraatlikule Liiduparteile (PYD) pingestab ka Ankara suhteid Ühendriikidega, kes toetab kurde kui efektiivset jõudu võitluses ISIS-ega. | Davutoglu: Venemaa rikub Gruusia, Ukraina ja Süüria terviklikkust | https://www.err.ee/554450/davutoglu-venemaa-rikub-gruusia-ukraina-ja-suuria-terviklikkust | Venemaa on rikkunud Gruusia, Ukraina ja Süüria terviklikkust, ütles Türgi peaminister Ahmet Davutoglu esmaspäeval Kiievis. |
Õigemini oli, sest ookeani taga purunenud kassarekordid ning avapauk siin, millega film paigutus kõigi aegade tabelis 12. kohale, on teinud tegelase juba oluliselt tuttavamaks. Ning see tutvus ainult süveneb, sest hitti haistes oli stuudio läinud nädalal andnud juba loa töö alustamiseks järje kallal. Sõbrapäeva nädalavahetuse ainult uustulnukatest koosnevasse esikolmikusse mahtusid veel eestikeelne kogupereseiklus "Alvin ja koopaoravad: Oravad rattas" ning häbitu romantiline komöödia/õppefilm "Kuidas olla vallaline".
Järgmise nädalavahetuse edetabeli tipus seisab aga kõigi eelduste kohaselt juba tükike kodumaist menukino.
Koht
Originaalpealkiri
Eesti pealkiri
Nädal
Vaatajaid
Vaatajaid kokku
1
Deadpool
Deadpool
1
24894
24894
2
Alvin and the Chipmunks: The Road Chip
Alvin ja koopaoravad: Oravad rattas
1
9198
9198
3
How to be Single
Kuidas olla vallaline
1
6765
6765
4
Norm of the North
Jääkaru Norm
2
4210
15294
5
The Revenant
Mees, kes jäi ellu
4
2784
39471
6
The Big Short
Suur vale
2
1979
8442
7
The Good Dinosaur
Hea dinosaurus
5
1656
35768 | Eesti kino top 7: mees punases teeb vägitegusid ekraanil ja edetabelis | https://kultuur.err.ee/310628/eesti-kino-top-7-mees-punases-teeb-vagitegusid-ekraanil-ja-edetabelis | Kõik teavad, kes on Batman ja Ämblikmees ja Superman ja veel mõned superkangelased, kes aastaid koomiksikülgedel ja kinolinal seigelnud. 25 aasta eest esmakordselt ilmavalgust näinud ropusuine antikangelane Deadpool seevastu on suure osa maailma jaoks täiesti tundmatu suurus. |
Bremeri sõnul on seni tuvastatud 73 kahtlusalust, kellest 12 on seotud seksuaalrünnakutega. Prokurör nimetas "täielikuks totruseks" hiljutisi teateid ajakirjanduses, mille kohaselt kahtlusaluste seas on vaid kolm põgenikku.
"Valdav osa kõigist kahtlustatavatest langevad põgenike kategooriasse," kinnitas prokurör.
Kokku on seoses Kölni aastavahetuse vägivallalainega esitatud 1075 kaebust, millest 467 puudutavad seksuaalse iseloomuga kuritegusid solvangutest vägistamiseni. | Kölni prokurör: enamik kahtlusaluseid on asüülitaotlejad | https://www.err.ee/554460/kolni-prokuror-enamik-kahtlusaluseid-on-asuulitaotlejad | Enamik kahtlusaluseid aastavahetusel Kölnis korraldatud röövide ja seksuaalrünnakute laines on asüülitaotlejad, kinnitas Kölni prokurör Ulrich Bremer esmaspäeval. |
"Selleks, et jõuda iga lapseni, sõltumata sellest, kas ta on poiss või tüdruk, vajaksime natukene teistsugust õpetamist. Ei sobi see õpetamine sellisel kujul ei poistele ega tüdrukutele," rääkis Kasemaa Vikerraadio saatele "Reporteritund".
Kasemaa sõnul peaks õpetaja, kelle tähelepanust 80% kulub häälekate poiste korralekutsumiseks, endalt küsima, mida nad saaks õpetamises paremini teha ja mis see on see sõnum, mille kogu see klass sellises tunnis saab.
"Mitte kellelegi ei sobi selline õpetamine, kui õpetaja räägib ja räägib ning kui keegi vahepeal liiga kõva häälega kõnelema hakkab, kutsub teda lihtsalt korrale. Tuleks kasutada selliseid õppemeetodeid, mis võimaldavad kõigil osalemist," ütles Kasemaa ja lisas, et avastuslik õppimine ja iseproovimine on tänases maailmas hädavajalik kõigile.
Nigeseni meelest tuleb õpet tuleb rohkem individualiseerida, sest see tagaks õpilaste parema kaasamise.
„See tagab selle, et õpilased, ükskõik, millised nad on, on klassis kaasa haaratud. Praegu me sellega ka tegeleme, et klassi sees individualiseerimine oleks tunduvalt suurem. Sugu on selles mõttes üks väiksemaid inimlikkuse probleemi,“ nentis Nigesen.
Nigeseni hinnangul on erisus olemas, kuid lastega peaks tegelema ka teiste erinevuste alustel.
„Kui tegeleme rohkemate erinevustega kui ainult sooline, siis võib-olla tekibki individuaalne lähenemine,“ rääkis Nigesen.
Kasemaa hinnangul on poiste väidetav nõrgem keskendumisvõime suurel määral sotsiaalselt õpitud.
„Miks on raske uskuda, et me oleme need asjad oma lastele külge õpetanud, on see, et me ei märka seda. Me oleme ise sotsialiseeritud teatud reeglite järgi,“ rääkis Kasemaa
Kasemaa arvates aitaks olukorra parandamisele kaasa eelarvamuste kaotamine, ehk ei tohi eeldada, et poisid ei saa hakkama, sest nad on poisid ja nad ei suudagi keskenduda.
Nii Kasemaa kui Nigesen leiavad, et n-ö positiivse diskrimineerimise rakendamine koolides on olnud tavaline, kuid pigem varjatud praktika.
„Traditsiooniliselt on seda väga paljudes kohtades alati tehtud, sest muidu poleks meil peaaegu üldse poisse kõrgkoolides,“ ütles Nigesen.
Kasemaa sõnul võib samuti oletada, et tegelikult on mingisuguseid erisusi rakendatud ka varem.
„See on võib-olla esimene katse seda sama asja, mida on varjatult tehtud, n-ö ametlikuks muuta,“ sõnas Kasemaa. | "Reporteritund": sooliste kõrval peab õpetamisel keskenduma ka muudele erisustele | https://www.err.ee/554457/reporteritund-sooliste-korval-peab-opetamisel-keskenduma-ka-muudele-erisustele | Poiste suhtes n-ö positiivse diskrimineerimise asemel peaks koolides üle vaatama õpetamise viisid, leiab Tallinna ülikooli kasvatusteaduste instituudi õppejõud Gertrud Kasemaa. Vanalinna hariduskolleegiumi direktor Kersti Nigeseni hinnangul peaks individuaalse lähenemise puhul soo kõrval pöörama tähelepanu ka muudele erisustele. |
Saates kuulutatakse välja unenäolised võidutööd, võetakse vastu telefonikõnesid, hõigatakse välja uus võistlus ja veel palju-palju muud põnevat.
"Lastetuba" on saade väikestele vaatajatele, keda ootavad Timoteus, tädi Juta, Mihkel, Lennart ja teisedki vahvad sõbrad, et üheskoos lugusid jutustada, laulda ning lustida. Käsitööõpetaja Mari Viik annab kord nädalas häid ideid ja õpetusi meisterdamiseks.
Otsesaade "Lastetuba: Üllatuste õhtu" on ETV2 eetris täna õhtul kell 18.00. | "Lastetoas" on külas Kelly Sildaru | https://menu.err.ee/289352/lastetoas-on-kulas-kelly-sildaru | Täna tuleb Timmule "Lastetuppa" külla eriti andekas Kelly Sildaru. |
Eesti poolelt läksid Belgiasse EJL-i koolitusosakonna juhataja Karel Voolaid, koolitaja ja naiste- ning tüdrukutekoondiste treener Katrin Kaarna, koolitaja ja U16 koondise abitreener Jan Harend, U16 koondise ja JK Tallinna Kalevi peatreener Marko Pärnpuu ning FC Flora abitreener Jürgen Henn. Lisaks Eestile võtavad koolitusest osa ka Valgevene, Islandi, Rootsi ja Läti treenerid.
UEFA Study Group Scheme koolitus on mõeldud asjatundlikkuse, kompetentsi ja informatsiooni jagamiseks erinevate riikide jalgpalliliitude vahel, mis ühtlasi aitab edendada ka Euroopa jalgpalli üldiselt. Voolaiu sõnul on Eesti jaoks sellised koolitused olulised. „Erinevatel rahvusvahelistel, sealhulgas ka UEFA, koolitustel osalemine annab meile hea ülevaate erinevate alaliitude tööst ja Euroopa jalgpalli trendidest.”
18. veebruarini kestva koolituse raames teevad teiste seas ettekandeid ka näiteks Belgia kõrgliiga tehniline nõustaja Chris Van Puyvelde, klubide Standard Liège’i ja KV Mechelen treenerid ning Belgia jalgpalliliidu koolitusosakonna juhataja Kris Van Der Haegen. Peale selle jagavad oma teadmisi ja oskusi ka koolitusest osa võtvad riigid. | Eesti jalgpallitreenerid sõitsid koolitusele Belgiasse | https://sport.err.ee/82138/eesti-jalgpallitreenerid-soitsid-koolitusele-belgiasse | Esmaspäeval algab Brüsselis UEFA Study Group Scheme programmi raames koolitus A-litsentsiga jalgpalli noortetreeneritele. |
Vastuolulisest veebiväljaandest nihilist.fm ja põgusalt raamatust “Kuidas minust sai HAPKOMAH” vestlesime Mikk Pärnitsaga, kes nimetab end vaba platvormi propagandaministriks, kelle soov oligi ehk alguses korralik sait vormida, koos vigadeparandusega. Aja peale sai ta siiski aru, mis on portaali eesmärk ja miks Kaur Kender selle loonud oli. “See on kui rahvusfolkloori kogumise nurk, kuhu iga hull saab kirjutada,” ütles ta. Grammatikat õigeks kruttima ei vaevuta põhjusega, piirdutakse vaid kerge vormistamisega – põhiline on, et asja mõte ja jutu sisu jõuaks kohale autorite loomingule vahele segamata.
Käesoleval aastal ilmavalgust näinud raamat “Kuidas minust sai HAPKOMAH” sisaldab aga aasta vältel nihilist.fm-is ilmunud lugusid, mille autoriks noormees, kelle lood said kiiresti ühtedeks loetavamateks. See andis põhjuse neile järge kirjutada. Otsustasin kirjutada oma läbielamistest alates algusaegadest kui päike oli veel ere ja muru roheline kuni lõpuni kui silmad peale halli värvi enam midagi ei näinud, kirjeldas raamatu autor. Seepeale sai alguse ka ajakirjanduslik uurimine fentanüülileviku tagamaadesse Eestis.
Esimene tiraaž on peaagu läbimüüdud. Pärnits peab selle fenomeniks ausust, brutaalsust ja ladusust; raamatul on lihast ja luust autor, kes on kõik päriselt läbi elanud ja suutnud selle oma jutuvestmise oskusega edasi anda. Nagu saidil, pole ka raamatul keeletoimetajat. Nagu ütleb Nassim Taleb: idioodid loevad õigekirja, targad aga mõtet, leiab raamatu alguslehekülgedelt põhjenduse. | Mikk Pärnits: seal on hea võimalus oma vaenlasi hävitada | https://kultuur.err.ee/310634/mikk-parnits-seal-on-hea-voimalus-oma-vaenlasi-havitada | Mikk Pärnits rääkis intervjuus Helilainele, kuidas toimib töö nihilist.fm'is ning miks töötab teos "Kuidas minust sai HAPKOMAH" sedavõrd hästi, et esimene tiraaž on peaaegu läbi müüdud. |
Kunagi rabelev ja mäslev, alles aimates oma sihti, suutmata iseendalegi oma muusikalisi ideaale päris täpselt sõnastada ning paraku ka mitte alati neid teoks teha, on Kristjan Järvist nüüdseks saanud küps muusik. Kaosest on saanud kord. Kunagistest udustest ideaalidest on vormunud selge sõnum nii endale kui ka muusikutele ja publikule. Kuid mis põhiline – Järvi pole kaotanud grammigi oma kirglikkusest ja talle omasest erakordsest võimest panna publik mitte lihtsalt kuulama, vaid viia nad parimas mõttes vapustuse äärele. Järvi ei karda teha asju teistmoodi, sest ta usub: muusika kogemus peab ja saabki olla ainult elav! Eelmise aasta novembris, mil ta üle pikkade aastate ERSOt juhatas, tundis iga saalis istuja – just selliste muusikaelamuste järele me ju tegelikult tulemegi, kuid mitte alati ei saa me selle õnne osaliseks. Tajuda, et lava ja publiku vahelt on langenud õhemgi eraldusloor, et saal ja lava on üks ning kirglikkuse vägi ja emotsionaalsuse lained käivad üle pea kokku ja mis siis… Sellised hetked on ainukordsed ja õnnestavad. Me mäletame neid kaua ja võibolla kogu elu. Just see – luua neid hetki, on Kristjan Järvi sõnul tema muusikas olemise mõte. Milline on aga olnud see tee, areng inimese ja muusikuna, sellest ta siinkohal räägibki.
Kõigepealt tahaksin ma tagasi minna sellesse imelisse õhtusse (6. november 2015), mil sa juhatasid üle pika aja taas ERSOt ja mil iga viimne kui saalis olija tundis, et see imeline miski on õhus.
Mina tunnetasin seda kui esmakohtumist uue orkestriga: kümme aastat tagasi oli aeg teine, orkester oli teine ja ka mina olin teine inimene ja dirigent. Toona oli mul absoluutselt teistsugune arusaam nii elust kui ka sellest, mida ma muusikas tahan saavutada ja kes üldse on dirigent.
Kes on dirigent?
Just, ma küsingi endalt aeg-ajalt: kas ma olen dirigent? (Naerab.) Paljud minu kolleegid otsivad sellele küsimusele vastust elu lõpuni ja püüavad kogu aeg tõestada, et nad seda on. Kuid seda pole vaja tõestada, kui sa tead, kes sa inimesena oled. Minagi olen selle “tõestamise” aja üle elanud ja püüdnud noore dirigendina uuesti “jalgratast leiutada”. Kuid kui su elufilosoofia on paigas, võid teha ükskõik mida, on see siis muusika või miski muu. Hea näide on nii Arvo Pärt kui ka minu oma isa – astunud kindlalt oma rada pidi edasi, on nad saavutanud suuri asju. Tallinna kontserdi ajal veetsime prooviperioodil kolmekesi palju aega koos. Need vestlused, ühised lõunad ooperimaja kohvikus, see kõik kinnitas, et kui sul on siht selge, siis tulevad teised sinuga kaasa. Minu meelest orkester tunnetas, et minu meetod või lähenemine ei ole ehk niisugune nagu teistel, kuid ma tean, kuhu ma tahan muusikas välja jõuda. See ongi kõige tähtsam ja kui ma saaksin seda kuidagi ka publikule edasi anda, siis kõik avanebki.
Aga kuidas või mille kaudu sa end dirigendina defineerid?
Juht on igal erialal see, kes inspireerib ja annab asjale mõtte. Muusikategemine ei saa olla nagu töö, kus esikohal on raha ja käib pidev arvutamine, palju ma teenin, kui lavale lähen. See mõte ei tohiks isegi pähe tulla, sest muidu allub kogu meie eksistents pelgalt eksisteerimisele. Nii dirigendi kui ka iga liidri peamine saavutus on anda oma meeskonnale tunne, et kõik on võimalik! Et miski ei piira, kui tahad ajada oma asja. Paraku elame maailmas, kus on piiratud võimalused ja ühiskond aina võimendab meis tunnet, et peamine eesmärk ongi lihtsalt kuidagi hakkama saada, esiplaanil on elu materiaalne pool. See on elule vale lähenemine ja peaks kaduma. On vaja vaimset õhkkonda, mis ei anna ainult muusikutele, vaid meile kõigile hoopis teistsuguse kogemuse. Selleks et seda pakkuda, lõin “Kristjan Järvi Sound Projects” ja oma kontserte kutsun ma “Kristjan Järvi Sound Experience” (muusikaelamus – R. L). Kontsert peab olema niisugune sündmus, et teist samasugust kõrvale pole panna! Selleks et see sünniks, peavad kõik, nii dirigent kui muusikud, olema sada protsenti kohal. Siin ja praegu. Kui inimesed saavad sellest aru ja tajuvad seda, muutub terve elu. Minult on vahel küsitud, mis nõu ma annaksin noortele dirigentidele. Ütlen väga lihtsalt: jääge iseendaks! Kõige hullem, mis võib juhtuda, on püüda olla keegi teine. Juba kirjanik Oscar Wilde on öelnud: “Jää iseendaks, kõik teised (rollid) on juba ära võetud.”
Kuidas sa said ühe plaadifirma nii kaugele, et nad teevad seda, mida sina tahad ehk anda välja plaadiseeria “The Kristjan Järvi Sound Project”?
Ma püüdsin seda algul Sonyle selgitada, kuid nad ei saanud aru, Naïve sai. Õigemini sai ka seal aru ainult üks mees, Didier Martin, aga sellest piisas. Plaadifirma inimesed käisid kontsertidel ja möönsid, et see, mis seal sünnib, ei sõltu ei repertuaarist ega orkestrist, vaid minust. Kuna ka selle kontsept kuulub mulle, siis isegi kui vahetan plaadifirmat, seeria jätkub.
Millisena sa näed klassikalise muusika tulevikku 10–15 aasta pärast ja kuhu poole liigub muusikatööstus?
Muusikatööstus iseenesest on väga arhailine asi. (Naerab.) Toon näite: Bach kirjutas hommikul teose, õhtul kanti see missal ette ja järgmisel päeval oli see prügikastis, sest kellelgi ei olnud huvi kuulata “vanu” asju ja see sundis järjepidevalt uudisteoseid looma. Sama toimub tänases popkultuuris, kus toodetakse tohutult uut muusikat. Popmuusikal on võime kõnetada kuulajat tema tasemel ja tõsta neid sellel ülespoole. Seda tehakse väga professionaalselt, kuid klassikalise muusika maailmas peetakse seda lihtsalt “tümpsuks”. Kuid ka klassikaline muusika on täis heliloojaid, kes on astunud oma ajast kaugel ees ja kelle muusika ei sobitunud kuidagi ajastu konteksti, seda peeti sobimatuks ja isegi “koledaks”. Kuid nad tahtsid muuta maailma nii vaimselt, emotsionaalselt ja isegi füüsiliselt ning pakkuda teistsugust muusikaelamust. Neid kritiseeriti, kuid nende muusika kõlab tänaseni! Selliseid heliloojaid on ka praegu, kuid üldiselt on klassikaline muusika jäänud justkui suletud ruumi kinni ja seda on vaja muuta. Kõik inimesed on muusikast huvitatud, ka klassikalisest muusikast, aga meie sageli konservatiivne ja kohati isegi tagurlik hoiak – no kuulge, nii madalale me küll ei lasku – ei lase muusikal paljudeni jõuda. Me ei peagi “madalale laskuma” – tõstame publiku oma tasemele, võtame nad kaasa, näitame, et meie uksed on neile avatud. Jah, klassika ei pruugi olla sada protsenti kaasaegne, aga see on ka hea ja huvitav ning seda saab esitada hoopis teise lähenemisega, kui seda on seni tehtud.
Milline see lähenemine võiks olla?
Lisades sellele modernse impulsi. Miks Arvo Pärdi muusikat on maailmas ka väljaspool klassikalise muusika ringkondi nii hästi vastu võetud? Sest see haarab inimest sügaval vaimsel tasandil ja seda on vaja samuti teatud intensiivsusega mängida, et see mõjule pääseks. Asjadele on vaja anda tähendus ja kui publik näeb, et muusikud tõesti panustavad sellesse, et neis on kirg, siis nad lihtsalt on sunnitud seda kuulama, sest see on nii erinev sellest, mida nad on varem kuulnud. Praegu räägitakse igal pool, et on vaja tuua saali noori, kuid meil pole vaja mitte niivõrd noori, kuivõrd muusikast huvitatud inimesi, vanus ei mängi mingit rolli.
Kõik orkestrid ilmselt ei suuda sellise lähenemisega kaasa tulla.
Probleem on selles, et kui keegi teine kõrvalt ei ütle, et see, mis me teeme, on hea, siis me ei usalda ennast ja kõhkleme. Kuid on vaja öelda, et mina usun, et see on hea, ja siis usuvad teised ka! Aga kust see enesekindlus tuleb? Sinu enda seest. Ma ei saa öelda, et muusikakõrgkoolides antav haridus on nii- või naasugune, kuid selle resultaadiks on paraku noor muusik, kes on sageli tohutult ebakindel. Kuid seda ebakindlust pole tal vaja ei elus ega muusikas. Edasi viib usk endasse ning ainult siis, kui dirigent on eneses kindel ja oskab selgitada, mida ta tahab, lähevad muusikud temaga kaasa.
Täna oled sa see kindla käega dirigent, kes läheb lavale ja võtab nii orkestri kui publiku pihku, ega lase neid enne lahti, kui kõlab viimane noot. Kui sa aga jagaksid oma muusikalise kujunemise kolme tinglikku etappi, siis kuidas sa neid iseloomustaksid?
Kui ma olin oma muusikalise tee alguses, olin viisteist ja kahtlesin väga, kas ma olen ikka võimeline tegema muusikas sedasama, mida isa ja Paavo ees tegid. Hiljuti ütles mu poeg Lucas, kes on praegu täpselt sama vana, et kindla peale ei vali ta minu teed, sest tahab elule natuke realistlikumalt läheneda. Mõtlesin, et mis lollust ta mulle räägib! Aga samas sain aru, et tegelikult ongi elus nii palju huvitavaid asju, millega tegeleda. Kui ma keskkooli lõpetasin, köitis mind väga poliitika, samuti astronoomia ning mõtlesin, et kui muusika üldse kõne alla tuleb, siis eelistan produtsenditööd või midagi tehnoloogia vallast. Kuid minu klaveriõpetaja Nina Svetlanova ütles mulle justkui muuseas, et tehku ma ikka sisseastumiseksamid Manhattan High School of Music and Art’i ära ja eks pärast vaatame. Tema oli tegelikult minu esimene dirigeerimisõpetaja, sest õpetas mulle ka klaveril orkestratsiooni. Svetlanova oli ka väga hea psühholoog ja suutis mind kuidagi märkamatult motiveerida ja innustada edasi minema. Sel ajal sündis Absolute Ensemble. Meie nägemus oli luua orkester-muusikalabor, kus me ise loome ja esitame muusikat renessansist rockini. Eesmärgiks oli esitada žanripiirangutest vaba muusikat, mille absoluudiks on harmoonia. Otsisime harmooniat mitte ainult muusikas, vaid ka inimlikus mõttes.
Ning just Absolute’i ees seisid esmakordselt dirigendina?
Olin algul pianist ja minus polnud mingit soovi dirigendiks saada. Aga Svetlanova suunas mind väga osavalt dirigenditeele ja siis hakkasid sõbrad paluma mul esitada nende uudisloomingut, nii panimegi Absolute’i kokku, see on tänini “minu bänd”. See on tegelikult täiesti unikaalne asi, sest võib olla nii kammerorkester, bigbänd, rockbänd kui ka suur orkester. Praegu on selline seis, et mul pole kalendris ühtegi vaba auku, et Absolute’i live kontsert kuhugi ära mahutada. Hiljuti lõpetasime “Babylon Berlini” filmimuusika salvestamise, see tuleb välja 2017. aastal ja siis tuleb välja ka plaat ning teeme kontserditurnee. Praegu on mu elus aeg, kus ma dirigeerin, kirjutan muusikat, produtseerin ja teen veel jumal teab mida. (Naerab nakatavalt.)
Sa olevat New Yorgis isegi Absolute’i kontserdiafišše kleepinud.
Ma õppisin just Absolute’i loomise ajal tohutult! Muusik olla tähendab minna välja väga suure riski peale, sest ega töö sind kusagil ei oota. Sa pead selle ise tekitama, looma oma tuleviku. Isegi kui saad dirigendi koha, alustad nullist ja lood ise oma võimalused. Kõik tegijad, mitte ainult muusikas, on piltlikult öeldes pidanud endale džunglis matšeetega teed rajama. Ja sa pead leidma ka “oma matšeete”, oma viisi ja vahendid, kuidas seda teed raiuda. Kui sa seda ei suuda, pole see tee kunagi sinu oma. Mõte, mida ma tahan inimesteni viia, on see, et olemine siin sellel planeedil on kui üks suur võimalus, mida ei tohi lihtsalt ära laristada.
Millal sina sellest aru said?
(Naerab.) Iga päev saan sellest aina rohkem aru.
Sama tormiline ja pöörane nagu su loominguline karjäär on olnud ka sinu eraelu. Millest sa tuge leiad, kui sul raske on?
Sellist küsimust, kuidas sa hakkama saad, ei peaks üldse olema. Tegelikult peaks küsima: aga miks ma ei peaks selle kõigega hakkama saama, mis mind takistab? Jah, alati ei ole füüsiline kohalolu võimalik, kuid meie vaimujõud ja loovvõimete jõud on ju tohutud! Ettevõtmised lastega, perekonnaga – minu puhul pole see iial tahtmise küsimus. Vahel kui ma ei viitsi midagi teha, toon põhjuseks, et ma ei saa. Kuid tegelikult ma ju saan! Kui see sisemine vastupanu ületada, oled loovam ja energilisem, see päästab valla tohutu endorfiinitulva (nn heaoluhormoon). Dirigeerimine annab mulle just seda. Vahel ütlevad sõbrad, et mida sa kulutad ja lammutad ennast. Kuid kui teed jõusaalis trenni, kulutad end samamoodi. Mina teen seda koos muusikaga.
See “kulutamine ja lammutamine” ei olegi ehk sinu puhul nii vale väljend, sest see füüsiline ja emotsionaalne energia ei jää märkamata.
Kui mul on hea orkester käes, on mul nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt end väga raske tagasi hoida. Kui orkester on tõeliselt innustunud, annab ta sulle 150 protsenti tagasi, ja sina tahad omalt poolt seepeale anda 200 protsenti. See on meeletu sünergia, mis siis tekib. Seda on võimatu korrata, see tuleb luua iga kord uuesti ja iga kord on see eelmisest erinev.
Mitte iga orkester ei ole sinu lähenemisest musitseerimisele ja muusikale jaganud ning iga orkestriga ei teki ideaalset klappi.
Toon võrdluse spordist. Sportlasel on ideaal, mille poole ta pürgib, kuid selget pilti pole ja pole ka veel ideaalset tehnikat ja meetodeid, et ideaali saavutada, selleni jõutakse arenedes. Kõik läbikukkumised, mis mul on tulnud üle elada, on olnud kõige suurem kingitus, ilma nendeta poleks ma arenenud, oleks ikka seal, kust alustasin.
Mis on aidanud neist tagasilöökidest üle saada?
See, kui su ümber on head inimesed, kes annavad positiivset energiat. Vahel võib olla ka nii, et need, kes sulle kogu südamest head soovivad, võivad aga sind energiast tühjaks imeda, või jagatakse õpetussõnu. Kuid me peaksime rohkem usaldama oma intuitsiooni ja tundeid. Positiivset eluhoiakut ei olegi kerge säilitada, kuid kui teed midagi, millesse tõesti usud, ega looda selle eest vastutasu, siis hakkab juba midagi toimuma…
Mida intuitsioon sulle sinu enda kohta ütleb?
Mõni päev seda, et ehk aitab juba! (Naerab.) Viimati tundsin seda Floridas, kuhu meie suur Järvide pere aastavahetuseks kokku tuli. Sooja oli kolmkümmend kraadi, meri… see oli totaalselt teine maailm kui see, milles ma tavapäraselt töötan. Siis mõtlesin küll, et kas ikka on vaja niimoodi rassida, nagu ma rassin. Ja kui Euroopasse tulin, läks lahti: salvestus, proovid jne. Mitu päeva võtab aega, enne kui ma töörütmiga harjun.
Aga mida sa peale hakkaksid, kui sa ei dirigeeriks?
Tead, mul on vahel selline tunne, et kui ma peaks töises mõttes kõik kaotama, mis mul praegu on, siis oma teadmiste ja kogemusega võin ma homme nullist peale hakata ja mõnda asja isegi paremini teha. Elame maailmas, kus inimesed kardavad kõike kaotada, kuid tunduvalt parem on elada hirmuvabalt, kus sa ei karda millegi kaotamist.
Milline on sinu jaoks hetkel “tõeliselt hull idee”, aga sa tead, et viid selle ühel päeval ellu?
Ma kirjutan muusikat, paljud seda ei tea, ja olen oma teoseid ette kandnud nii oma MDR orkestriga (Mitteldeutsche Rundfunk) kui ka Malaisia filharmoonia orkestriga. Olen seotud ka ühe projektiga, kuhu kuuluvad Absolute’i liikmed. Kirjutame kõik koos teleseriaali “Babylon Berlin“ muusikat (produtsent ja lavastaja Tom Tykwer). Just enne Tallinna kontserti turgatas mul sellega seoses pähe üks huvitav muusikaline motiiv ning kontserdi vaheajal istusin dirigenditoas klaveri taha ja salvestasin selle ära.
Missugusena sa näed klassikalise muusika käekäiku lähemal kümnel-viieteistkümnel aastal?
Olen kindel, et muutub väga palju asju. Orkestrid peavad kohanema uute formaatidega, eneseesitluse stiili ja vormiga, võtma paljuski uue hoiaku. Veel eksisteeriv nn maailma kümne eliitorkestri klubi muutub järjest vähem oluliseks, võibolla jääb see staatus alles vaid mõnele neist. Kuid näen ka orkestrite senise elitaarse rolli kadumist ning oma positsiooni suudavad säilitada vaid need, kes suudavad end asetada ühiskonnas kesksele kohale, kuulates ja tunnetades rohujuure tasandil publiku tegelikke ootusi. ERSO on selline orkester.
Millal me sind taas Eestis juhatamas võime näha?
Loodetavasti 18. aprillil, mil Baltic Sea Landscape Tour toob mind koos Baltic Sea Philharmonicuga Tallinna.
Ja millal kadunud poeg päriselt kodumaale jõuab?
Mul on tahe olemas. Mõtted liiguvad selles suunas ja Tallinnas viibimise ajal käisin isegi kaht apartementi vaatamas. Praegu on kodu Floridas. Kümne aasta järel ei tulnud ma andma endast dirigendina parimat mitte ainult orkestri pärast, vaid ka Eesti pärast – ma tunnen Eestiga väga sügavat sidet ja usun Eestisse. Eesti on tulevikuga riik, suurte võimaluste riik, mitmes mõttes unikaalne ja eestlane olla on suurepärane!
Kui kõik Järvid ühel päeval koju tulevad, mahute ikka ära sellesse…?
…väikesesse konnatiiki? (Naerab.) Siin jagub ruumi nii meile kui kõigile noortele ja andekatele loovinimestele, kes praegu veel võõrsil on. Kui vabaneme oma kohatisest provintslikkusest, võiksime olla maailma kõige progressiivsemate riikide seas. | Intervjuu. Kristjan Järvi, kirglik mässaja muusikas | https://kultuur.err.ee/310627/intervjuu-kristjan-jarvi-kirglik-massaja-muusikas | Artikkel ajakirja Muusika veebruarinumbrist. |
Kolm sõltumatut allikat rääkisid ERR Newsile loo, milles spekuleerivad, et 2015. aasta augustis plaanisid Märten Vaikmaa ja Tõnis Lepp võtta Estonian Airi ähvardavast kokkuvarisemisest viimast. Vaikmaa oli sel hetkel Nordic Aviation Academy (NAA) enamusaktsionär, Lepa Hiiumaa Lennukompaniile kuulusid ülejäänud aktsiad.
Allikad spekuleerivad ka, et Vaikmaa teadis sellest, mis on tulemas, ja valitsuse plaanidest raskustes lennufirmaga. Vaikmaa oli sel ajal Estonian Airi nõukogu liige, sellest ka eeldus, et ta teadis, et pärast riikliku lennufirma lagunemist jäävad alles vaid Bombardier CRJ lennukid.
Kui Estonian Airi järeltulija hakkas vormi võtma, nägid Vaikmaa ja Lepp allikate hinnangul võimalust esitleda end uuele lennukompaniile kui vastupandamatuid äripartnereid.
Nagu Estonian Airgi, pidi uus ettevõte kasutama pay-to-fly skeemi. Samuti pidi firma võtma meeskonna tööle allhanke kaudu, et see oleks piisavalt paindlik kasvamaks erineva intensiivsusega perioodidel. See tähendas, et kes iganes piloodid palkaks, peaks tagama ka vajaliku väljaõppe.
Osa sellest on aga enamat kui lihtsalt spekulatsioon ja seda saab ka kinnitada. NAA taotles vaikselt koolitusluba Bombardier'i lennukitele. Lepp lõi Hiiumaa Lennukompaniile uue tütarettevõtte nimega Nordic Crew Management (NCM). NAG-i tulevane partner lennutöötajate tellimiseks sisestati äriregistrisse 2015. aasta 28. septembril.
9. oktoobril loodi Estonian Airi järeltulija, Nordic Aviation Group. Vaid mõni nädal hiljem, 26. oktoobril sai NAA Bombardier CRJ lennukitele koolitusloa. See informatsioon on avalikult kättesaadav Eesti Lennuameti kodulehel.
8. novembril peatas Estonian Air oma tegevuse. Mitme allika andmetel hakkas Lepp siis võtma ühendust kadunud lennufirma pilootidega, pakkudes neile tööd NCM-is.
10. novembril ostis Hiiumaa Lennukompanii Vaikmaa osaluse NAA-s. Allikate sõnul murdis see seose Estonian Airi nõukogu ja NAA vahel. Selge on see, et Hiiumaa Lennukompaniil oli nüüd kaks tütarettevõtet, kes võiksid koos teha NAG-ile väga hea pakkumise.
NCM pakkus lennutöötajaid, keda NAG vajas. Ettevõte tegi seda, toetudes samasugusele värbamisskeemile nagu Estonian Air oli kasutanud. Samal ajal tegi see koostööd NAA-ga, et pakkuda tüübipädevusõpet, mida piloodid vajasid Bombardier CRJ lennukitega lendamiseks, ja nagu selgus, ainsa ettevõttena Eestis, kes saab sellist täielikku paketti pakkuda.
Loo lõpp.
Seaduslik, kuid räpane. Ja seni, kuni NAG-i prioriteet on töötajate allhankimine, on sellise partneri omamine, kes suudab teha niisuguse täieliku pakkumise, justkui unistuse täitumine ja igati nende huvides, et lennufirmat võimalikult efektiivselt juhtida.
Kui aga poleks asjaolu, et oleks võinud olla ka konkurent ja et see jäi välja. Ja asjaolu, et NAG-ile andis 40,7 miljonit eurot riik, mitte erakapital.
Tartus tegutseb riiklikult rahastatav Eesti Lennuakadeemia. Nende jaoks poleks tüübipädevuskursuse loomine olnud sugugi keeruline.
See ei oleks olnud ka kallis. Taotluse tasu ulatub mõnesaja euroni, ainus täiendav kulu oleks kooli enda väljaõppe käsiraamatu loomine.
Teisisõnu, Eesti Lennuakadeemia oleks tõenäoliselt võinud pakkuda samasugust väljaõpet nagu NAA praegu.
Miks see tähtis on?
Lihtne. Valitsus uputas 40,7 miljonit eurot NAG-i ja osa sellest maksumaksja rahast kulutatakse nüüd NCM-i ja NAA teenustele. See liigub edasi eraettevõtjatele, kust osa võis omakorda liikuda tagasi riiklikku ettevõttesse.
Tegemist on liberaalse majandusega ja see on hea. Kuid riigi raha on siiski riigi raha. Isegi kui selleks ei pruukinud olla juriidilist vajadust, oleks jäänud parem mulje, kui valitsus oleks taganud selle, et kohalikud piloodid jäävad tööle ja riiklikule lennuakadeemiale oleks jäänud äritegevus.
Kuid umbes 50 kohalikust piloodist, kes on kvalifitseeritud lendama Bombardier CRJ lennukitega, vaid 18 töötavad NCM-i heaks. Endised Estonian Airi piloodid ütlesid ERR-ile, et sellest kaks korda rohkem piloote lendaksid hea meelega isegi praeguste madalamate palkade eest, kui aga ei oleks Hiiumaa Lennukompanii kaht tütarettevõtet ja nende taga olevat Tõnis Leppa.
Kokkuvõtteks: seaduslik või mitte, aga tõenäoliselt viis siseinfo olukorrani, kus eraettevõtet eelistati riiklikule asutusele, mis oleks võinud kergesti kvalifitseeruda sama pakkuma. Riigifirmasse investeeritud maksumaksjate raha läks eraettevõtetesse, kuigi riiklik lennukool oleks võinud konkureerida.
Tegu on terve kutsealaga, kellel pole läbirääkimiste võimu ning kes muretseb ohutuse pärast - neid ei võeta kuulda nagu Estonian Airi aegadelgi.
Ja samal ajal kutsutakse Eesti maksumaksjaid üles toetama nende uut rahvuslikku lennufirmat ja lendama NAG-iga. Pole ime, et piloodid kurdavad ja kritiseerivad. | Patriootlik kohustus osta lennupileteid ehk kuidas muuta Estonian Airi kokkuvarisemine äriks | https://www.err.ee/554451/patriootlik-kohustus-osta-lennupileteid-ehk-kuidas-muuta-estonian-airi-kokkuvarisemine-ariks | Nordic Aviation Groupi (NAG) juhatus palus korduvalt eestlastel toetada oma uut rahvuslikku lennufirmat ja sellega lennata. Tegelikult ei taha isegi piloodid seda teha - mitte selle raha eest, mida neile pakutakse, neil tingimustel ja mitte inimeste heaks, kes on leidnud mugava viisi, kuidas muuta Estonian Airi kokkuvarisemine äriks. |
Laias laastus muutuvad kaks asja. Esiteks tulenevalt Euroopa seadusandlusest liitutakse Euroopa Komisjoni poolt loodud platvormiga, mis lubab tarbija ning kaupleja vahelisi vaidlusi lahendada üle Euroopa Liidu, vahendasid ERR-i raadiouudised.
Tarbijakaitseameti peadirektori Andres Sooniste sõnul hõlbustab selline rahvusvaheline platvorm erimeelsuste lahendamist oluliselt. "Enne oli mõnedel liikmesriikide siseselt teave olemas, kuid piiriüleselt pole kunagi saanud infot hankida," selgitas Sooniste.
Tema sõnul tuuakse uues online-keskkonnas välja kõik lepitusorganid. "See tähendab, et esimest korda tekib Euroopa ülene lepitus keskkond," märkis Sooniste.
Teiseks muutub tarbijakaitseameti juures tegutsev tarbijakaitsekomisjon tarbijavaidlustekomisjoniks ehk täpsustatud on komisjoni tegelikku funktsiooni. Samuti antakse õigus sarnaseid vaidluseid lahendada teistel majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi poolt pädevaks tunnistatud komisjonidel.
Komisjon esimehe Kai Amose hinnangul on nime muutus hea. "See on positiivne, kuna tänu sõnale kaebus arvavad inimesed, et tarbijakaitseametile kaebuse esitamises ainult piisabki ja kindlasti peab see lõppema karistusega," rääkis Amos.
"Kui nüüd on ta on vaidluste komisjon, mis on ka sisuliselt õige, siis vaidlus tähendab seda, et on vähemalt kaks poolt, kes omavahel vaidlevad, ja kellel on erinevad väiteid ning argumendid," märkis Amos, kes lisas, et vaidluse korral peavad mõlemad osapooled oma väiteid põhjendama ning vajadusel ka põhjendama.
Eelmainitud Euroopa Liidu platvorm võimaldab sama menetlust kogu ühenduse piires läbi viia. Kai Amose sõnul ei pea aga tarbija kartma, et ta ise kogu protsessi võõrriigi eri instantsidega läbi peaks käima.
"Kui näiteks Eesti tarbija on Hispaanias ja soetab sealse kaupmehe käest mingi asja, siis sellisel juhul tuleks vaie esitada sealsele tarbijate kaebusi läbivaatavale organile, kuid Eesti tarbijad ei peaks ära ehmatama, kuna tarbijakaitseameti juurde on loodud Euroopa tarbijaasjade lahendamiseks eraldi komisjon," selgitas Amos.
See tähendab, et kui Eesti tarbijal on teises liikmesriigis tegutseva kaupmehe vastu pretensioone, siis ta peab pöörduma Eesti tarbijakaitseametisse ning seejärel vahendab amet vaide juba vastava EL-i liikmesriigi tarbija küsimustega tegelevale organile. | Uus tarbijakaitseseadus teeb kaebuste lahendamise hõlpsamaks nii Eestis kui ka EL-is | https://www.err.ee/554456/uus-tarbijakaitseseadus-teeb-kaebuste-lahendamise-holpsamaks-nii-eestis-kui-ka-el-is | Märtsist algusest jõustuvad mitmed olulised tarbijakaitseseaduse muudatused, mis parandavad tarbija jaoks kaebuse menetlemise protsessi nii kodumaal kui Euroopa Liidus. |
Türgi Sefine laevatehase esimese laeva lepinguline valmimise tähtaeg on 1. juuli ja teise laeva valmimise tähtaeg on 15. august.
Poola Remontowa laevatehase esimese laeva lepingus on valmimise tähtaeg 1. august ning teise laeva valmimise tähtaeg on 1. september.
Michal ütles keskfraktsiooni saadikute arupärimisele vastates, et vaatamata sellele peab olema valmis ka ettenägematuteks olukordadeks ning omama tagavaraplaane.
"TS Laevad OÜ juhatus on avalikult kinnitanud, et nad omavad nimetatud varuplaane," lausus majandusminister.
Michal rõhutas, et ettenägematusteks peab valmis olema ka praegune vedaja Väinamere Liinid, kes peab omama plaani, kuidas osutada teenust siis, kui üks laevadest rikke tõttu liinilt maas on.
"Seega olgu tegemist laevade ehituse hilinemisega, hilisemalt tehniliste riketega, regulaarsete hooldustega vms, peab lepinguline vedaja olema valmis teenust osutama ja omama vastavat plaani veoteenuse jätkamiseks igas olukorras," vastas Michal küsimusele, kes vastutab. | Michal: uute parvlaevade ehitamine on graafikust ees | https://www.err.ee/554449/michal-uute-parvlaevade-ehitamine-on-graafikust-ees | Majandusminister Kristen Michal kinnitas riigikogu ees, et tänase seisuga on nelja uue parvlaeva ehitustööd kümmekond päeva graafikust ees, mistõttu pole ka teenuse osutamine alates oktoobrist ohus. |
Eesti naiskond sõidab EM-ile läbi aegade ühes tugevaimas koosseisus. Koondise liider Kati Tolmoff asub maailma edetabelis esisajas. Lisaks on Getter Saar ja Karoliine Hõim üksikmängus ning Kristin Kuuba ja Helina Rüütel paarismängus maailma teises sajas.
Paraku tõi loos eestlannadele väga tugevad alagrupivastased. Esimene mäng peetakse Belgiaga, kelle vastu on lootus võtta võidupunkt. Järgmised kohtumised on aga Hispaania ja Bulgaariaga. Hispaania võistkonda veab maailma esireket Carolina Marin ning ka teised numbrid on maailma edetabelis kõrgetel kohtadel. Bulgaaria naiskond on eelmise EM-i pronksi omanik.
Veerandfinaali pääsevad iga alagrupi võitja ja kolm parimat teise koha omanikku. Kati Tolmoffi sõnul oli loos raske: "Vastased on tugevad, eriti Hispaania ja Bulgaaria, kuid lähme igal juhul võitlema. Meil on hea naiskond ja anname oma parima."
Eesti meeskonna vastased on eelmise EM-i hõbe Inglismaa ning Ungari ja Bulgaaria. Eesti koondise esireket on Raul Must, lisaks asuvad võistlema Heiko Zoober ja Mikk Õunmaa, kes mängivad nii üksikmängu kui paarismängu ning paarismängu Eesti esireketid Kristjan Kaljurand ja Raul Käsner. Igas kohtumises peetakse kolm üksikmängu ja kaks paarismängu.
"Inglismaa vastu meil kindlasti väljavaateid ei ole. Teiste alagrupivastastega on aga võimalik mängida. Arvan, et kindlasti peame mõned punktid tooma üksikmängudes. Paarismängudes on meil Eestis tase viimaste aastatega tõusnud, kuid ülejäänud maailm on selles mänguliigis ka kiiresti edasi liikunud," hindas koondise väljavaateid Must. Eesti meeskonna esimene vastane teisipäeval on Inglismaa.
Võistlusi alustab 20 naiskonda ja 25 meeskonda. | Eesti sulgpallikoondis alustab homme võistkondlikku EM-i | https://sport.err.ee/82143/eesti-sulgpallikoondis-alustab-homme-voistkondlikku-em-i | Teisipäeval algab Venemaal, Kaasanis sulgpalli naiskondlik ja meeskondlik EM. |
''Olen koos noore kolleegiga jõudnud huvitava tulemini, et gravitatsioonilaineid ei eksisteeri, kuigi nende (olemasolu) on peetud kindlaks esimese lähenduseni. See näitab, et mittelineaarsed üldrelativistlikud väljavõrrandid võivad öelda meile rohkem, või õigemini piirata meid enam, kui me oleme siiani uskunud,'' nentis Einstein 1936. aastal nüüdisaegse kvantmehaanika pioneerile, Max Bornile saadetud kirjas [1].
Kirjas väljendatud mõtted jõudsid analüüsi ''Kas gravitatsioonilained on olemas?'' kujul sama aasta juuni alguses ajakirja Physical Review toimetaja John Tate'i lauale. Nagu paljastasid 2004. aastal toonase ajakirja peatoimetaja Martin Blume'i ja ta kolleegide leitud ajakirja logid [2], ei teadnud muidu suurepärase vaistu poolest tuntud Tate, mida tööga ette võtta. Mees saatis selle retsenseerijale alles 6. juulil.
Tuntud ameerika matemaatiku ja kosmoloogi Howard Robertsoni hinnang polnud leebe. ''Kui Einstein ja Rosen suudavad oma argumenti veenvalt tõestada, siis kujutaks see endas kõige tähtsamat kriitikat, mis üldrelatiivsusteooria suhtes (avaldatud). Ent ma olen kogu selle värgi täikammiga üle käinud, (peamiselt minu enda hinge pärast), ja ei suuda ausalt näha, et nad on seda teinud,'' [2] kirjutas Robertson ning soovitas oma üksikasjaliku kriitika Einsteinile ja Rosenile edastada. Kommentaarid täitsid kümme lehekülge.
Tate saatis Robertsonile tänusõnad [3] ning Einsteinile töö koos kommentaaride ja palvega neile vastata [4] 23. juulil. Neli päeva hiljem saabunud vastusest võib välja lugeda, et Einstein polnud ettepanekuga sugugi rahul. ''Lugupeetud härra, me (Härra Rosen ja mina) saatsime sulle meie käsikirja avaldamiseks ja ei lubanud seda spetsialistidele enne selle avaldamist näidata. Ma ei näe mingit põhjust teie anonüümse eksperdi – igal juhul vääratele – kommentaaridele vastata,'' kirjutas ta [5].
Einsteini meel ei leebunud isegi Tate'i 30. juulil saadetud vabanduse peale [6], milles rõhutas mees samal ajal vajadust järgida ajakirja tavapärast retsenseerimise protsessi. Tõttöelda, kui jätta kõrvale üks 1952. aastal ilmunud kommentaar, ei avaldanud Einstein peale seda enam ajakirjas Physical Review enam ühtegi tööd.
Mis sai aga selles ilmuma pidanud artiklist? Teemat käsitlev analüüs ''Gravitatsioonilainetest'' ilmus 1937. aasta jaanuaris vähem tuntud ajakirjas '' Journal of Franklin Institute ''. Selle sisu erines aga Physical Review 'le esitatud tööst oluliselt. Einstein mõistis (võibolla osaliselt teiste kaasabil), kuidas teda ja Rosenit ekslikule järeldusele tõuganud takistusest – tasandi gravitatsioonilainetele täpset lahendust otsides kohatud singulaarsustest – mööda hiilida. Selle asemel, et järeldada sellest regulaarse perioodilise lainestruktuuri võimatust.
Oleksite - maailmas oleks võinud Einstein sama lahenduseni jõuda mitmeid kuid varem ka Robertsoni kommentaare lugedes. Reaalses maailmas pidid aga vea avastamiseks Robertson ja Einsteini uus abiline Leopold Infeld 1936. aastal sõbraks saama, teema üle vaidlema hakkama, Infeld oma argumentatsioonis vea leidma ja sellest Einsteinile ette kandma. Samas pole täielikult kindel, et legend ei jõudnud tarviliku lahenduseni täiesti iseseisvalt.
Infeld märkis oma memuaarides, et Einstein vastas tema kommentaari peale, kuidas ta ise ööl enne seda oma tõestuse ebakorrektsust mõistis. Tema enda poolt märgatud viga oli aga Infeldi sõnul tema enda omast vähem triviaalsem ja raskemini märgatav. Juhuslikult pidi järgmisel päeval aga Einstein sama tööd avalikult esitlema. Nii lõppes mehe loeng sõnadega ''kui küsite minult, kas gravitatsioonilained eksisteerivad või mitte, pean vastama, et ma ei tea, kuid see on väga huvitav probleem''.
[1] - A. Einstein; The Born–Einstein Letters: Friendship, Politics, and Physics in Uncertain Times [lk 124]; (2003)
[2] - D. Kennefick; Physics Today: Einstein Versus the Physical Review; [lk 43]; (2005)
[3] - J. Tate; The Albert Einstein Archives: Thank you very much for your careful reading of the paper by Einstein and Rosen.
[4] - J. Tate; The Albert Einstein Archives: I am taking the liberty of returning to you the paper
[5] - A. Einstein; The Albert Einstein Archives: Wir (Herr Rosen und ich) haben Ihnen unser Manuskript zur Publikation gesandt
[6] - J. Tate; The Albert Einstein Archives: I regret the circumstances which let to your decision to publish elsewhere
[7] - L. Infeld; Quest: An Autobiography; [lk 268]; (2006) | Einstein kahtles gravitatsioonilainete olemasolus | https://novaator.err.ee/258584/einstein-kahtles-gravitatsioonilainete-olemasolus | Gravitatsioonilained on üks Albert Einsteini üldrelatiivsusteooria paratamatutest järelmitest. Aastal 1936 püüdis aga Einstein ise koos oma kolleegi Nathan Roseniga avaldada analüüsi, mis seadis nende olemasolu tõsise kahtluse alla. |
Kutsekvalifikatsiooni VII taseme värsked kandjad on mõlemad lõpetanud Tallinna Ülikooli. Indrek Reinbok (39) omab magistri-, Alar Varrak (33) bakalaureusekraadi. Noortele meestele andis erialase VII taseme EOK Kutsekvalifikatsiooni korvpallikomisjon, kuhu kuuluvad Keio Kuhi, Kersti Sirel, Jaak Salumets, Kersti Rodes ja Toomas Tõnise.
Eesti Korvpalliliidu treenerite koolitusjuht Kersti Sirel märkis: „Koolitusega seonduvalt tunnustan mõlemat. Nad on läbinud FIBA koolituse ja jätkuvalt täiendavad ennast. Mõned treenerid ei pea seda vajalikuks, arvates, et nad on niigi targad. Samas ei hoia kaks tänase uudise peategelast teadmisi pelgalt enda tagataskus vaid mõlemad esinevad lektoritena ka meie treenerite erinevate tasemete koolitustel. Eriti hästi tunnevad nad ennast teemadel – Varrak: „Katted palliga ja pallita mängijale“ ning Reinbok: „Lauavõitlus + kiirrünnak“
Indrek Reinbok on tänasel päeval Eesti poiste U-16 koondise peatreener ning viimas seda võistkonda eeloleval suvel EM-i A-divisjoni turniirile Poolas, lisaks teeb noortega tööd klubides SK RIM ja KA Tallinna Kalev.
Alar Varrak on BC Kalev/Cramo peatreener ning Eesti meeste koondise abitreener. Mängijana teenis Reinbok Eesti meistrivõistlustelt kolm pronksi (2001ja 2002 Nybiti koosseisus ning 2005 Tallinna Kalevi rivistuses), Varrak on kuulunud korra Eesti meistermeeskonna koosseisu (2002) ning korra olnud karikavõitja (2001) – mõlemad Tallinna Kalevi koosseisus.
VII taset omavad Eestis lisaks Alar Varrakule ja Indrek Reinbokile: Allan Dorbek, Üllar Kerde, Märt Kermon, Jaanus Levkoi, Reet Rausberg, Janne Rits, Jaak Salumets, Kersti Sirel, Andres Sõber ja Indrek Visnapuu. Kokku seega 12 treenerit. | Indrek Reinbok ja Alar Varrak said kõige kõrgema treeneritaseme kutsetunnistuse | https://sport.err.ee/82150/indrek-reinbok-ja-alar-varrak-said-koige-korgema-treeneritaseme-kutsetunnistuse | Viimaste kuudega on Eesti korvpallitreenerite eliit saanud juurde kaks VII taseme treenerit. Need on Indrek Reinbok, kellele omistati tunnistus detsembris, ja Alar Varrak, kes sai tunnistuse äsja. Mitte väga ammu sai sama kvalifikatsiooni ka Indrek Visnapuu. |
1.
Nihilism on kaksipidine mõiste. Seda võib kasutada nagu sõimusõna, visates ta näkku igaühele, kelle väärtused minu omadega vastakuti seisavad, nii et minu väärtused on tema seisukohast justkui „eimiski“. Kui minu väärtuste keskmes asub voorus, hüve, jumal, siis on teine nihilist sel juhul, kui ta seda keset ei tunnista; juhul kui tema väärtuste keskmes on mõni teine voorus, hüve või jumal, on asi mõistagi keerulisem. Ma pean siis kõigepealt näitama, et tema voorus, hüve või jumal ei ole päris voorus, päris hüve või päris jumal, st ma pean neid eitama, muutudes seega ka ise mingil määral nihilistiks. Aga kust ma tean, et ma ei eita mõnda muud väärtuskeset ka siis, kui teisel voorust, hüvet ega jumalat ei ole? Ehk on selline eitus isegi jõulisem? Kui teise väärtuskeskmeks on näiteks raha, kuulsus, võim, või hoopiski ilu, sõprus, armastus? Või midagi veel raskemini tabatavat, juhul kui asjasse sekkub kultuurierinevus? Esivanemad? Pühapaigad? Loomislood? Kõik see tekitab kahtluse, et teist nihilistiks sõimates pean ma igal juhul kõigepealt midagi olulist temas eitama: seega pean ma esmalt ise asuma nihilistlikule positsioonile, et sellest siis kiire vangerdusega jälle taganeda. Ainult pada saab sõimata katelt: ainult nihilist saab teist „nihilistiks“ sõimata, ja kui peegeldavat vastust ei järgne, osutub ta paradoksaalselt ise just suuremaks, tõelisemaks nihilistiks – isehakanud nihilistiks. Muidugi saab seda edaspidi väärtustega varjata, aga mitte kõigi silmade eest: õigupoolest varjatakse siin väärtuste „musta minevikku“, st nihilism poeb väärtuste endi sisse ja teda ei saa sealt enam mingi väega välja suitsetada.
Tõsi küll, võib minna ka teist teed. Nihilismi mõiste võib pöörata ta enda vastu, st nende vastu, kes seda sõjakirvena kasutavad. Sellisel juhul muutub nihilism hüüdlauseks ja üleskutseks, nii nagu kunagi poliitikas „liberalism“ ja „anarhism“ või kunstis „impressionism“ ja „kubism“, kõik algselt halvustavad mõisted. Jah, keegi võib meid küll nihilistideks nimetada, aga tehku seda oma südame rõõmuks – meid see ei häiri, sest me olemegi nihilistid! Kui ümberringi valitseb vaen, tuimus ja silmakirjalikkus, kui normide ja põhimõtete külge klammerdutakse ainult mugavusest, kui kena fassaadi taga alati peitub midagi räpast ja inetut, siis ongi targem kõike lihtsalt eitada. Hävitamine on kõige olulisem, sest on vähe tõenäoline, et kogemata kombel hävitataks ka midagi väärtuslikku. Selline nihilism levis 19. sajandi Venemaal, see on olnud paljude emantsipatsiooniliikumiste osa ja paistab praegu ka Eestis aktuaalne olevat. Võib muidugi öelda, et nii on nihilism tegelikult varjatud idealism, sest eitatakse mingi idee nimel, mis jääb otse välja ütlemata või mida esialgu polegi veel leitud, aga usutakse leidvat tulevikus: eitus on siin õieti vaid foon, eksitav taustamüra, millele keskendumine oleks iseenesest nihilistlik, sest siis märkame ainult „eimiskit“, st ainult „ei-d“ ilma selle südamest kumendava „miskita“, mis on ometi palju olulisem, sest tal ei ole veel kindlat kuju, sisu ega tähendust, sellal kui „ei“ ikkagi puudutab juba valmis asju, vana ja vaieldamatult olemasolevat maailma. Tõepoolest, aktiivse sotsiaalse liikumisena on nihilism idealistlik. Kuid see pole puudus, vaid pigem tunnustus: enamik sotsiaalseid nihiliste võtaksid selle rõõmsalt omaks.
Nõnda on meil justkui kaks nihilismi: nende nihilism, kes tahavadki nihilistid olla, ja nende nihilism, kes tahavad nii nimetada teisi. Need kaks nihilismi ei ühildu hästi omavahel, üks pole teiseks kadudeta tõlgitav ja kokku saades põrnitsevad nad teineteist mõistmatult. Nüüd tekib kiusatus ütelda, et see, mis nende kahe vahele jääb, ongi tegelikult see, mida ei ole ja mida meil seetõttu ka kuidagi tabada ei õnnestu – see nihilismi enese nihil, mis teeb nihilismist rääkimise võimalikuks, aga mida kunagi ei märgata, sest ollakse kibedasti ametis hoopis millegi muuga. See nihil on siis justkui ettekääne, mida on hetkeks küll vaja, aga mis kohe jälle unustatakse, sest asi polnud ju selles… Nõnda kõneledes tunnen aga, et riskin jääda kahe tule vahele. Mis ettekääne? Mida ma sellega silmas pean? Miks peaks ettekäände juurde tagasi pöörduma, kui juba on avanemas midagi palju põnevamat? Milleks kiigata ettekäände taha, kui see just käänati ette? Milleks vigurdada, iseendaga peitust mängida? Neile küsimustele ma praegu ei vasta, vaid tulen ühe raamatu juurde.
2.
Leo Luksi „Nihilism ja kirjandus“ seab omale ülesandeks filosoofia ja kirjanduse ühtesulatamise – ehk täpsemalt, ta tahab piiritleda ala, kus see ühtesulamine on juba toimunud, tänu ühele nihilistlikule momendile, mis piiri filosoofia ja kirjanduse vahel kustutab. Selleks asub Luks ise kõigepealt nihilismi poolele, sellesse, mida ta nimetab „nihilismi mõtlemiseks“, mõistes seda korraga nihilismi sees mõtlemisena ja nihilismi üle mõtlemisena (lk 30). Põhilisteks lähtekohtadeks on Luksil seejuures Heidegger ja Vattimo ning osalt ka Nietzsche, kas siis Heideggeri Nietzsche-kriitika tõttu või selle kiuste. Ühtesulatamisel omakorda on kaks liini, proosaliin ehk „faabel“ (lk 84–90) ja luuleliin ehk „ ei nimetamine“ (lk 90–102). Faabel on Luksi järgi „lugu, miski, mis klapib kokku“ ja milles „toimib keele maagiline funktsioon, tõde“ (lk 85); reaalsuse ja faabli samasus on Luksi meelest juba „piisavalt hullumeelne“ (lk 90), aga see pole veel siiski kõige radikaalsem nihilismi mõtlemine: „Minu hinnangul jääb faabel nihilismi mõtlemise algjärku, kuna seal jääb püsima mingi tähenduslik tervik, maailm (olgugi simulaakrumina). Faabli kirjutamine jääb tõega seotuks“ (lk 90–91). Tõeliselt nihilistlik saab olla ainult luule, sest luule pöördub keele enese poole ja võib fabuleerimisest loobuda, liikudes „nihilismi südamesse“ (lk 91). Samas tõrgub Luks siiski möönmast, et see liikumine võiks tõepoolest lõpule jõuda, st et oleks võimalik tekst, mis ei ole kirjandus ega filosoofia, vaid ainult puhta ei väljendus: „Ma ei väida, nagu oleks mõnel kirjanikul või filosoofil õnnestunud jõuda puhta ei väljendamiseni või et filosoofia ja kirjanduse ühtesulatamine annab meie käsutusse metoodilisi vahendeid, et säärane eksplikatsioon tulevikus läbi viia. Ei -mõtlemine peab jääma paradoksiks, võimatuse võimaluseks. Kuid just selle liini puhul [st luuleliini puhul] jõuab kirjanduse ja filosoofia ühtesulamine kõige kaugemale, iseend lagundavasse ekstreemsusse. Ühest küljest võimaldab nihilismi ontoloogilise tasandi, ei-va ei sisse toomine mõtlemisse visandada selgemalt moodsa kirjanduse tähendusetusse suundumist, mis ontiliselt jõllitades tundub pelga mässamise, jõuetuse või vormimänguna. Teisest küljest vajab ei mõtlemine just kunstikeelt, metafoore, mitte rangeid propositsioone“ (lk 91). Kõige täpsemalt on seesugust ühtesulamist ja „ei-va ei“ mõtlemist siiski väljendanud Maurice Blanchot, kes on Luksi arvates „puuduvaks lüliks Heideggeri ja Vattimo vahel“ (lk 94) ning kes ise kirjutab samamoodi nagu kirjanikud, kellest ta kirjutab, st talle on omane „kirjutamise fragmentaarsus, poeemile omistatav neutraalsus, vaikuse võimendamine ja kuulatamine, igavesti pooleli jääv töö ning lõpetatud raamatust loobumine, võimatu kommunikatsioon jne“ (lk 94).
Luksi ettevõttel on mitu omavahel seotud eesmärki. Kõigepealt, tema töö „taotleb olla vabastav“ (lk 98), püüdes „vabaneda levinud tõlgendusmallist, mille kohaselt kogu eesti kirjandus lähtub isamaa-imperatiivist, Eesti Asja ajamisest“ (lk 144). Teiseks, ta tahab „teostada nihilismi mõtlemist lugemisviisina“ (lk 140), avada teatavat üldist keelemõistmist „tunnetuskesksest vaatevinklist, n-ö lugeja poolt vaadates“ (lk 141). Kolmandaks, Luks loodab ka näidata, et kui kunsti üheks funktsiooniks on „esitada esitamatut, teist “ (lk 96), siis ei pea see esitamatu olema mingi ülim hüve või jumalik täius, vaid võib suunduda ka „nimetusse, tähendusetusse, tühjusse, öösse, vaikusse“ (lk 97). Esimest eesmärki võiks määratleda emantsipatoorsena: arvan, et selles leiab Luks palju vaikivaid toetajaid. On ju selge, et kogu eesti kirjandus ei lähtu isamaa-imperatiivist, kui me just ei eelda, et eesti keeles kirjutamine iseenesest manifesteeriks niisugust imperatiivi; sel juhul oleks „nihilistlikult“ kirjutada muidugi võimatu, sest mõne teise keele valimine tähendaks veel tugevamat kultuuripoliitilist jaatust, isegi kui see teine keel oleks esperanto. Teine eesmärk on kahtlemata kompleksne, aga lihtsuse huvides võib seda nimetada hermeneutiliseks, sest niisugust mõistet kasutab ka Luks ise („teksti kogemine on hermeneutiline protsess“, lk 140) ja see hoiab alal niihästi keelelise fookuse kui ka kogemusliku perspektiivi. Hermeneutiline eesmärk on Luksil märksa spetsiifilisem ja on suunatud ilmselt elitaarsele sihtrühmale, sest siin kõneldakse „lugemisviisist“ ja „lugejast“ nii, et see eeldab lugemisviiside ja lugejate paljusust – paraku ei tunne nn tavaline lugeja teiste lugejate vastu mingit huvi, rääkimata sellest, et ta sooviks oma lugemist teadvustada vaid ühe lugemisviisina. Siiski usun, et see elitaarne rühm on piisavalt suur ja omajagu prestiižne, mistõttu ta hajusal äärealal leidub palju neid, kes tahaksid sinna kuuluda, ja kange tahtmise puhul osalt juba kuuluvadki. Kolmas eesmärk saab alguse klassikalisest representatsiooni-probleemist, aga liigub jäljendamise ja tõepära küsimustest eemale ja sihib mingi sisemise kogemuse poole (muide, just „sisemiseks kogemuseks“ – expérience intérieure – nimetaski seda Georges Bataille). Arvan, et see kolmas eesmärk läheb korda väga vähestele, sest müstilist kogemust võtavad tõsiselt need, kellel on olnud müstilisi kogemusi või kes seisavad sellise kogemuse lävel. Samas tundub mulle, et just selle väikese vähemuse seas võib leiduda neid, kes Luksi arutluskäiguga rahul ei ole – mitte sellepärast, et see oleks vale, vaid sellepärast, et see ei ole veel piisav, et ta ei lähe lõpuni. Kolmandat eesmärki võikski ehk nimetada müstiliseks, aga kuna see pole päriselt „ees“ ega „märk“, võib ta sama hästi nimetuks jätta (see on isiklike eelistuste küsimus).
Luksi raamatu viimane kolmandik (6.–9. ptk) tegeleb peaasjalikult eesti kirjandusega: kõne alla tulevad Juhan Liiv, Jaan Oks, Jüri Üdi, Jüri Ehlvest ja Kivisildnik, möödaminnes mainitakse muidki autoreid. Proportsionaalselt on käsitluste maht küll väga kõikuv (Üdile on Ehlvesti-käsitluse raames pühendatud vaid paar lehekülge, Kivisildnikule seevastu terve omaette peatükk), aga oletagem praegu siiski, et need täidavad Luksi töö esimese, vabastava ülesande: osutada, et kogu eesti kirjandus ei lähtu isamaa-imperatiivist. Nüüd tekib kahtlus, kas seda teesi ei peaks laiendama, st kas poleks võimalik näidata, et suurem osa eesti kirjandust ei lähtu sellisest imperatiivist? Minu meelest oleks selline väide täiesti mõeldav, ja kui veidi vaeva näha, saaks seda ka põhjendada. Kui heita korraks pilk valitud autorite reale, võib muidugi küsida, kas tõesti on just need kirjanikud isamaa-imperatiiviga kõige vähem seotud? Niihästi Liiv, Üdi/Viiding kui Kivisildnik on ju autorid, kellele see imperatiiv silmanähtavalt korda läheb. Liiv oli oma „isamaaga“ sina peal ja kurtis: „Isamaa! Sinuga olen õnnetu ma, õnnetum ilma sinuta!“ Üdi nentis küll kuivalt: „mu rahvus: eestlane / ja sugu: mees / ma olen sündinud ENSV-s“, aga Juhan Viiding tunnistas leebe irooniaga: „Mina tahan kõndida su niidul / isamaa, ja sinu metsateil“. Mis puutub Kivisildnikku, siis tema puhul on Luks ise hiljuti väitnud, et „uue sajandi esimese kümnendi keskpaigas [leiab] aset Kivisildniku luulekeele selginemine, mille mõistmise võtmesõnaks on just isamaavajadus “ [1]; seda väidet tõestab analüüs, kus Kivisildniku luulet kõrvutatakse Hando Runneliga. Kas on toimunud järsk murrang või oli „isamaavajadus“ ka varem Kivisildniku luules olemas, olgugi varjatumalt? Jäägu see siin lahtiseks (usun, et mõlemat väidet saaks kaitsta). Ometi on selge, et kui panna Liivi, Üdi ja Kivisildniku asemele näiteks Ernst Enno, Ilmar Laaban ja Artur Alliksaar, peaks „isamaavajadust“ tikutulega otsima. Oks ja Ehlvest sobivad Luksi emantsipatoorse teesiga paremini, ja minu meelest teostub nende puhul hästi ka teine ülesanne, rakendada nihilismi mõtlemist lugemisviisina. Leheküljed, kus vaadeldakse Oksa tekstides ilmuvat „tardunud kestust“ ja „langust“ (lk 152–163) või Ehlvestile iseloomulikku „surma poole kirjutamist“ (lk 172–182), mõjuvad väga veenvalt, siin on välja toodud midagi olemuslikku, mida paljud Oksa või Ehlvesti lugejad ilmselt on tajunud. Nentigem siis, et õigesti valitud tekstide puhul toimib nihilistlik hermeneutika laitmatult.
Kuidas jääb aga kolmanda, müstilise eesmärgiga? Kas Luksi analüüs tõesti suubub „nimetusse, tähendusetusse, tühjusse, öösse, vaikusse“ (lk 97)? Või on siin tegu pigem paratamatu „luhtumisega“, mida Luks ise alguses ennustab, sest „iga lausumine, liiatigi tõlgendav-teoreetiline, viib hoopiski negatiivsuse mõistmisest ja kogemisest kaugemale“ (lk 30)? Arvan, et ühe raamatu põhjal selle üle veel otsustada ei saa – ja võib-olla ei saa selle üle kunagi päriselt otsustada. Siiski võib aga vaagida lausumise tingimusi, millest kas „tähendusetus“ või selle „luhtumine“ alguse saab; mine tea, ehk on mõlemad eos juba Luksi nihilismi-mõistmises eneses.
3.
Leo Luksi nihilismikäsitus algab Nietzschest. Luks tunnistab, et „Nietzsche vari läbib kogu nihilismi mõtlemist“ (lk 50), ja selgitab siis, miks on nihilism Nietzsche jaoks lääne kultuuri üldine paratamatu suundumus: „Nihilismi n-ö varjatud juur peitub kõikides sellistes maailmavaadetes, mis väärtustavad elust kõrgemalt midagi teispoolset, ülemeelelist – ennekõike süüdistab Nietzsche platonistlikku filosoofiat ja kristlust, aga sama kehtib ka nt budismi kohta. Kõik need süsteemid väärtustavad elu asemel eimiskit, tühjust“ (lk 51). Seejärel tuleb ta Heideggeri juurde ja aktsepteerib pigem ontoloogilise nihilismimõiste: „Heidegger rõhutas korduvalt olemise ja eimiski identsust – mõlemad asuvad oleva suhtes ontoloogilise diferentsi teisel poolusel. Pole liialdus väita, et Heideggeri fenomenoloogias luhtuvad kõik olemise positiivse kogemise katsed, olemine „annab“ ennast üksnes varjule jäädes, ära jäädes“ (lk 58). Kuna aga Heideggeri silmis oli moodne kunst „destruktiivne ja jõuetu“ (lk 68), peab appi tulema veel Vattimo, kes nihilismi omaks võtab ja Heideggeri ennast nihilistiks nimetab, sest „olemise ja eimiski identsus, olemise ei-lisus on radikaalne, olemisehüljatus on lakkamatu olukord ning selle ületamisootus oleks tagasilangus metafüüsikasse“ (lk 73). Vattimo puhul distantseerub Luks vaid tema „eetilisest häälestatusest“ (lk 76), mis tähendusetusse ja tühjusse suubumist väidetavalt häirib.
Võiks arvata, et sellega on lugu lõppenud. Ometi tuleb Luks eesti kirjandust vaatlema asudes Nietzsche juurde uuesti tagasi ja esitab tabelina passiivse ja aktiivse nihilismi vastanduse (lk 146), kommenteerides ise: „Nietzsche kirjeldas nimetatud eristuste kaudu nihilismi poolt kõnetatud inimese võimalikke väärtushinnanguid ning sellele vastavaid eluhoiakuid, käesolevas vaatluses aga kasutatakse seda eristust uurimaks luule ontoloogilist kahekõnet ei -ga“ (lk 145). Luks möönab, et „säärane import pole probleemitu ega distinktne“ (lk 145), aga jätab lähemalt selgitamata, milles probleemid seisneda võiksid. Oletan, et enamiku lugejate jaoks need silma ei hakkagi, kuid mina näen siin tervet rida lünki, mis lõppkokkuvõttes Luksi taotlusele, eriti tema kolmandale eesmärgile („nimetusse, tähendusetusse, tühjusse…“) kasuks ei tule.
Nietzsche nihilismimõiste on elufilosoofiline ja väärtusekeskne. Selle tuum on Luksi töös osalt visandatud, aga mitte tervikliku skeemina, mille raamatus „Nietzsche ja filosoofia“ esitas Gilles Deleuze. [2] Nihilismi esimene vorm, mida Deleuze nimetab negatiivseks nihilismiks, on tõepoolest kõrgemate väärtuste vastandamine elule (jumal, olemus, hüve, tõde jne). Need väärtused on ideaalsed, ülemeelelised, ja muudavad elu enda kõrval tühiseks ning väärtusetuks. Selline nihilism tekitab reaktsiooni, sunnib kõrgemaid väärtusi omakorda eitama, kuid paraku ei saa elu oma väärtust sellega tagasi – ta jääb endiselt tühiseks ja väärtusetuks. Nii tekib elu suhtes kaksipidine hoiak, sest ühest küljest on ta väärtusetu ja vastik, teisest küljest aga hoitakse temast ikka veel kinni. Selline reaktiivne nihilism tekitab omakorda vastuseisu passiivse nihilismi näol, mida sümboliseerib Jeesuse kuju: see on rõõmusõnum, vimma hülgamine, sõjast loobumine ja usk, et on parem passiivselt hääbuda kui väärtusetust elust kinni hoida. Alles nüüd saab nihilism muutuda aktiivseks, st negatiivne võidakse hävitada ja muuta jaatavaks jõuks: see on nihilismi täideviimise hetk, ja ühtlasi dionüüsilise filosoofia ilmumise moment.
Kuidas saab niisugust dionüüsilist jaatust ontologiseerida? Ega päriselt ei saagi; sellepärast liigitaski Heidegger Nietzsche väärtusekeskse nihilismikäsituse „olemis-unustuseks“, ja Nietzsche enese seega samuti nihilistiks, kuigi hoopis teises mõttes. Tagasitulek Heideggeri juurest Nietzsche juurde ei saa niisiis toimuda valutult, vähemalt ühele tehakse siin liiga. Tõsi küll, niisugune vägivald ongi filosoofias heaks kombeks: võime napsata teistelt mõisteid ja anda neile uus sisu näitab mõtleja jõudu ja iseseisvust, miks siis mitte teha seda teistki korda ja võtta mõlemalt, mis võtta annab? Kuid asi ei piirdu ju sellega. Probleem algab minu meelest tõsiasjast, et Luks tahab vältida igasugust „eetilist häälestust“, mille ta samastab platonliku tungiga Päikese poole (lk 97), vägivaldsuse vaibutamisega (lk 76), headuse ja lepitusega (lk 131) ning isegi esteetilise ülevusega, nii nagu seda on mõistnud Lyotard (lk 189). Jaatus, ilu, väärtustamine, loomine jne muutuvad siin deemoniteks, mille eest peab kindlasti pagema, sest need ohustavad nihilismi mõtlemist, selle puhast hävitustööd. Nüüd võiks kõigepealt küsida, kas „eetilise häälestuse“ sedavõrd järjekindel vältimine ei põhjusta teatavat ümberpööratud eetikat, mis omamoodi kategoorilise imperatiivina järgnevaid analüüse suunama hakkab? Minu meelest põhjustab küll. Just selline antieetika aheldab Luksi „nihilismi mõtlemise“ teatava esialgse vastasseisu külge, millest lahti ütlemata ei saa minna ka „teispoole elu“ (lk 97), sinna tähendusetusse, tühjusse, öösse, vaikusse, kuhu alguses minema hakati. Sest sinna lihtsalt ei saa mingeid kaalutlusi kaasa võtta, ei eetilisi ega esteetilisi, filosoofilisi ega teoloogilisi – ja antieetikat ammugi mitte, sest see hoiab tavalisest eetikast veel tugevamini kinni, surmatungi muserdava ja kõikehaarava jõuga. Lühidalt, eetilise substantsi visa vältimine asetab nihilisti olukorda, kus ta on sunnitud ennast ise sisse müürima.
Nietzsche nihilismikäsitust ei saa lahutada väärtustest, väärtuste kadumisest ja uuesti loomisest ega dionüüsilisest jaatusest. Eriti suur lünk tekib siis, kui lõigata negatiivse ja passiivse nihilismi vahelt ära reaktiivne nihilism, see väärtuse kaotanud, armetuks muutunud elu, mis sünnitab lakkamatu vimma ja kättemaksuhimu (ressentiment). Kuidas sellisel juhul passiivset ja aktiivset nihilismi üldse põhjendada? Millest selline vastandus ülepea tekib? See puudujääk hakkab eriti tugevalt tunda andma raamatu lõpus, kui Luks kõneleb Kivisildniku põhjal „hävitusluulest“, mis olevat Nietzsche järgi aktiivne nihilism, sest ta „hävitab kõike seda, mis ise ei hääbu“ (lk 209). Jätkem praegu kõrvale selle napi määratluse kohmakas kahemõttelisus (aktiivne nihilism on jaatus, mis hävitab reaktiivsed jõud; püüd hävitada „kõike seda, mis ise ei hääbu“ oleks absurdne, sest ennast jaatav elu ei hääbu ise, see muudaks Nietzsche elufilosoofia jandiks). Halvem on see, et toodud näited tihti räägivad hävitusluule ideele vastu: need mitte ei teosta vimma, ressentiment ’i keelelist hävitamist, vaid vastupidi, hoiavad seda alles, jäädvustavad ta nõnda, et see püsib veel pärast seda, kui ta oleks juba pidanud hääbuma, surema oma loomulikku surma. Muidugi võib ka seda veel nimetada „prohvetikõneks“, nagu Luks siinkirjutajale viidates teeb, aga prohvetikõne ei välista reaktiivsust; ja selleks, et „lüüa diskursiivsesse reaalsusesse mõra“, peab ta olema piisavalt ootamatu, katkendlik, fragmentaarne, siin ei tohiks tekkida sidusat tervikut. Prohvetikõnega ei saa vaielda, see ei loo mingit loogilist argumentatsiooni; kuid see ei juhata veel ka tühjusse, öösse, vaikusse, vaid ainult ilmutab midagi tundmatut.
Milline oleks Leo Luksi käsitlus siis, kui ta oleks reaktiivse nihilismi momenti arvestanud? Raske öelda; võib-olla praegusest mahukam ja keerukam, aga võib-olla ka napim ja lihtsam. Kindlasti luhtuks ta teistmoodi, kuid hermeneutiline külg ei pruugiks palju muutuda. Kõige huvitavam on ehk küsimus, kuhu kalduks Luks kahe teineteist põrnitseva nihilismi vahealal. Kas ta hoiaks endiselt nende poole, kes tahavadki olla nihilistid? Või tahaks ta siis nõnda nimetada teisi? Ma ei tea, ja tõtt-öelda olen sellega rahul, et ma ei tea. Sest ma ei peagi seda teadma. See teadmine, mida mul ei ole, võib siis rahumeeli ei-da oma ei-d seal, kus ta on, või seal, kus teda ei ole – kas nimetuses, tähendusetuses, tühjuses või hoopis nimedes, tähendustes, täiuses.
[1] L. Luks, Isamaavajadus 25 aastat hiljem. Keel ja Kirjandus, 2014, nr 2, lk 87.
[2] G. Deleuze, Nietzsche et la philosophie. Pariis, 1962, lk 169–201. Teos leidub ka Luksi raamatu bibliograafias, kuid tekstis ta ei viita sellele. | Hasso Krull: nimetusse, tähendusetusse, tühjusse, öösse, vaikusse | https://kultuur.err.ee/310626/hasso-krull-nimetusse-tahendusetusse-tuhjusse-oosse-vaikusse | Uus raamat
Leo Luks
"Nihilism ja kirjandus: Ei kogemine filosoofia ja kirjanduse ühtesulamisel"
Tallinna Ülikooli Kirjastus
263lk |
Alustagem kiidusõnadega. Tegemist on suurepärase editsiooniga nii tõlke (Virgo Siil) kui informatsiooni osas. Viimase all pean silmas tekstis esinevate nimede kohta täiendava teadmise andmist joonealustes, mille eest oleme tänu võlgu arvatavalt tõlke konsultandile Andres Ojale ja/või toimetajale Krista Weidebaumile. Vaid üks lünk torkas silma. Lk 287, kus kirjeldatakse laulu " Been Down So Long" sõnu ja tekkelugu, mainitakse oma romaaniga "Been Down So Long It Looks Like Up To Me" laulu pealkirja inspireerinud Richard Fariña nime, kuid joonealune on tühi. Täidame selle: Richard Fariña (1937 – 1966), ameerika luuletaja, prosaist ja folklaulja. Hukkus mootorrattaavariis. Pole küll võimatu, et ma siiski eksin ning nimi on varasematel lehekülgedel lahti seletatud. Olnuks raamatus nimeindeks, saaksin ma oma võimalikku eksimust kontrollida. Tundub, et omaaegsete popmuusikatähtede elulugude ilmumine on siinmail tänuväärse hoo sisse saanud, ilmunud on Keith Richardsi jt lood. Näis, millal jõuab järg "supermind" Bob Dylanini.
Mul on üks sõber, kes ei suuda Jim Morrisoni kuulata. "Nii kurja inimest ei või ma taluda." Pole söandanud tema käest küsida, kust ta seda teab, kas kuulujuttude kaudu, on tema kohta midagi lugenud või on ta tõesti varustatud ülitundliku sisekõrvaga, absoluutse kuulmisega, mis lubab tal vahet teha mitte üksnes veerandtoonidel, vaid ka hääle kandja, inimese, sisemistel väärtustel. Ka ma ise juhindun sageli samast ega hakka lugema raamatuid, mille autoriteks on kirjanikud, kellest on saanud iseenda reklaamigurud – läbipaistvuseni lahedad! jumekalt juriidilised! vastupandamatult viirastuslikud! Mõistagi teen ma valesti, sest üliagarate isetolmlejate seas võib leiduda vägagi väärt kraami, nagu ma Ashilevi "Kehade metsa" kujul hiljaaegu kogesin. (Vt "Mõraste südamete raamat") Kuid ikkagi on lihtsam suhelda suurte surnutega kui kitsaste kahepalgeliste jõgedega (thanks, Papa Hemingway!).
Sellest, et Jim Morrison oli lihtsalt kuri, nagu mu sõber hoomas, jääb ilmselt vajaka, eriti kui tahad tema käitumist mõista. Mõista, miks ta teisele nii palju haiget tegi, miks tahtis lämmatada oma lihast venda, kleepides tal suu teibiga kinni: "Kõrvalvoodis teeskles Jim magamist või vappus allasurutud naerust." (lk 26) Kuna raamatus ei leidu pea ainsatki fakti, mille tõetruudust pole tunnistajate peal järele kontrollitud, siis ei saa seda lauset lugeda kui biograafide lopsakat fantaasiat, vaid seda peab olema kinnitanud vend Andy. Või miks pidi ta ratastoolis istuva halvatu narrimiseks hakkama "tõmblema ja rapsima ning ilatsema". (lk 33) Tol hetkel, teatab raamat, oli tema kõrval sõbratar Tandy ning Jim võis tahta tema tähelepanu nii enda külge köita, kuid sellist käitumist, millest leidub näiteid pea igal leheküljel, ei saa võtta muudmoodi kui sügavalt hälbelist. Isegi üks biograafia autoreist Jerry Hopkins tunneb vajadust järelsõnas öelda: "Järelmärkusena pean lisama, et esialgset käsikirja lõpetades ei meeldinud Jim Morrison mulle enam nii väga kui kirjutamist alustades. Võib olla tuli see sellest, et nii paljud inimesed… eelistasid rõhutada negatiivsemaid ja sensatsioonilisemaid lugusid." (lk 322)
"Jimi kujutas endale ette, et on poeet. Ja mitte lihtsalt luuletaja, vilets värsisepp, vaid visionäär. Blake. Ei rohkem ega vähem. Pigem rohkem. Jim kirjutas luuletusi, see meeldis talle rohkem kui laulmine.
Jimiga oli veel kolmaski hull lugu – ka kinotegijana kujutas ta ennast ette. Kõik lood, mis Jimiga olid, olid hullud. Mõni rohkem, teine vähem. Ilma hulluseta ta ei saanud. Võib olla just selle pärast jäi Jimi mulle püüdmatuks. Ma ei saanud teda kätte."
Nii kirjutasin ma oma raamatus "Tänulikud surnud" (Eesti keele sihtasutus, 2005). Ka hetkel vaadeldavast üllitisest, kaunilt tehtud kaunikesest, ei saanud ma teda kätte. Ehkki ma otsisin ja tegin märkmeid. Ikka sama ilmne infantiilsus, haigutama panev üheülbane oidipuse kompleks, millele lisab veel omajagu võikust see, et Jim seda oma kurikuulsatel etendustel – The end, this is the end, my friend – ilmselt teadlikult ära kasutas, suurendades nii plaatide läbimüüki ning enda tuntust, millest ta lõpus tüdis ja mis oli üks osa pikaldasest surmast ja/või enesetapust. Võiks öelda ja ütlengi: Jimis pole midagi sellist, mis tõlgendamisel või temast kirjutamisel veel eemaletõukavamaks ei läheks. Teist ja traagilisemat Oidipust temast ei saanud. Nagu ka uut Nietzschet, kes viinuks ellu õnneliku inimese kontseptsiooni. Nimelt oli saksa filosoof Jimi suur lemmik, keda ta ikka ja jälle armastas tsiteerida ja temast lugusid pajatada. "Moraali genealoogiat" ja "Tragöödia sündi" mainitakse mõjutajatena. Tegelikult võikski Jim Morrisoni biograafiat lugeda kõrvuti Friedrich Nietzsche äsjailmunud "Moraali genealoogiaga" (Varrak, 2015. Saksa keelest tõlkinud Andres Luure) ning neid võrrelda. Vahel võib raamatu kaudu realiseeruda elu, eriti kui elus inimene, naiivne lugeja, seda ise soovib. Mõistagi, kuid mitte mõistetavalt klapib "dionüüsiline eluviis" hästi kokku alkoholi ja uimastitega. Mind kutsusid mu vanemad kunagi naljatlevalt abi-biitlessiks. Õnneks ei võtnud nad mu tollaseid unistusi kuigi tõsiselt, Jimi vanemad aga võtsid. Kuid kõigest sellest saab teada raamatust endast.
Ei oska öelda, miks Morrisoni muusika mulle endiselt meeldib, miks tunnen ma teda kuulates selga mööda jooksmas läbisegi punaseid sipelgaid ja külmavärinaid. Pole mul vaja teada, miks ta selline libe lurjus oli, lihtsalt meeldib ja kõik. "Tema muusika oli mulle naha alla pugenud." (lk 322) Nende sõnadega lõpetab Jerry Hopkins oma järelsõna. Arvustuski annab alla. | Arvustus. Surmast päästab vaid surm | https://kultuur.err.ee/310620/arvustus-surmast-paastab-vaid-surm | Uus raamat
Jerry Hopkins ja Danny Sugarman
"Keegi ei pääse siit elusalt. Jim Morrisoni elulugu"
Inglise keelest tõlkinud Virgo Siil
Kirjastus Tänapäev
335 lk |
Pallokissat purustas Soome tugevuselt kolmandas liigas mängiva PEPO 9:0, astudes järgmisesse ringi, kirjutab soccernet.ee.
Avapoolajal lõi Pallokissat viis ja teisel kolmveerandtunnil neli väravat, Aarna sahistas mõlemal poolajal kaks korda.
Soome naiste kõrgliiga uus hooaeg algab 1. aprillil. | Signy Aarna lõi Soomes karikamängus neli väravat | https://sport.err.ee/82136/signy-aarna-loi-soomes-karikamangus-neli-varavat | Kuopio Pallokissati jalgpallinaiskonna ründaja Signy Aarna lõi Soome naiste karikavõistluste avaringis neli väravat. |
Viimati alistas Rennes Volley Asniers´i 3:0 (18, 17, 21), Toobal kogus sidemängija kohta suurepärase summa - viis punkti, kirjutab volley.ee.
St Raphaeli kõrgeim ründejõud Anna Kajalina 13 punkti ei aidanud võiduni jõuda mängus Vandoeuvre Nancy´iga - 0:3.
Ardo Kreek võib rahulduda oma panusega (üheksa punkti) A-divisjoni liidri Arago de Sete vastu, küll aga mitte Pariisi Volley kodusaalis saadud 1:3 (-23, -22, 25, -17) kaotusega.
Poitiers võitis vintskelt vastu hakanud Nancy 3:1 (23, -22, 20, 29), Andri Aganitsalt viis punkti.
Polina Bratuhhina-Pitou aktivasse kirjutati 25 punkti mängus Le Cannet´ga, tulemuseks võõrsil 2:3 (19, 19, -17, -20, -12). | Toobali ja Juhkami koduklubi sai Prantsusmaal kindla võidu | https://sport.err.ee/82151/toobali-ja-juhkami-koduklubi-sai-prantsusmaal-kindla-voidu | Prantsusmaa võrkpalli meistrisarjas püsivad Eestist pärit võrkpalluritega tugevdatud klubid kõrgliiga kaheksa parema hulgas. Esiiga liider on endiselt Rennes, kus väge juhatab Kert Toobal ja üks liidritest on Martti Juhkami. |
Nüüdseks on justkui selgunud, et Medvedevi sõnavalik ei pruukinud olla päris selline, nagu seda saksakeelses tõlkes presenteeriti – ehk einen neuen Weltkrieg.
Medvedev andis intervjuu oma emakeeles ning Vene valitsuse kodulehel ilmunud venekeelses intervjuutekstis kasutatakse tunduvalt pehmemat väljendit – очередную войну на Земле ehk ”uut sõda Maal”.
Jutt käis siis olukorrast Süürias, kus president Bashar al-Assadi toetav Venemaa ründab nii terroriorganisatsiooni ISIS kui ka teiste valitsusvastaste rühmituste positsioone – samas toetab osasid neist teistest valitsusvastastest rühmitustest USA. Lisaks on äsja teatanud oma üksuste saatmisest Türki Saudi Araabia, kel on plaanis samuti Süürias toimuvasse sekkuda.
”Sõna w eltkrieg oli, ajakirjanduslikku kõnepruuki kasutades, piisavalt seksikas, et äratada rahvusvahelist tähelepanu,” märkis Raadio Vaba Euroopa veebiväljaandes ilmunud artikkel sarkastiliselt.
Sõna”maailmasõda” ingliskeelses tõlkes kasutasid kusjuures üleilmsed uudisteagentuurid: Reuters, Associated Press ja AFP.
Sõna jõudis koguni USA välisministeeriumi pressikonverentsil esitatud küsimusse, andes ministeeriumi pressiesindajale Mark Tonerile võimaluse – tõsi, sõna ”maailmasõda” vältides – süüdistada Venemaad Süüria sõja süvendamises.
Handelsblatti kaitsele asus ajalehe ingliskeelse versiooni peatoimetaja Kevin O’Brien, nentides et Kreml kiitis Medvedevi intervjuu saksakeelse versiooni enne selle avaldamist heaks ega sekkunud väljendi kasutamisse. Iseenesest pole päris selge, kes intervjuu väidetavalt siis heaks kiitis, sest ”Kreml” ja Medvedevi administratsioon on teadupärast kaks erinevat struktuuri, kuna ”Kreml” viitab tavaliselt presidendi administratsioonile.
Ega me keegi juures olnud ega oska seetõttu ka kindlalt öelda, mida vene keeles saksa ajalehele intervjuud andnud Medvedev lõpuks ütles ning kui nüansitunnetuslik oli selle saksakeelset versiooni üle vaadanud Vene ametnik.
Küll on aga tegemist hea õppetunniga praegusel ajal töötavatele ajakirjanikele. Suurriikide juhtide sõnade vahendamisel tuleb ülitäpne olla, sest väikeselgi nüansivahel võib olla tohutu mõju. Eriti kui nende riigijuhtide käeulatuses on mõni tuumakohver.
ERR.ee võtab arvamusartikleid ja lugejakirju vastu aadressil [email protected]. Õigus otsustada artikli või lugejakirja avaldamise üle on toimetusel. | Rain Kooli: sõna ja (kolmas maailma)sõda | https://www.err.ee/554452/rain-kooli-sona-ja-kolmas-maailma-soda | Mitu rahvusvahelist meediakontserni ja uudisteorganisatsiooni vahendas lõppenud nädalal uudist selle kohta, kuidas Venemaa peaminister Dmitri Medvedev olla saksa ajalehe Handelsblatt intervjuus hoiatanud, et Süüria sõda võib viia uue maailmasõjani. |
Uuel hooajal Premium liigas mängiv Rakvere Tarvas kohtus treeningmängus Esiliigasse langenud Viljandi Tulevikuga ning pani oma paremuse maksma. Tarvaga treeniv Stanislav Goldberg lõi kaks väravat, ühe lisas armeenlane Silven Yao Kuassi, kirjutab soccernet.ee.
Tarvas kohtub 5. märtsil Premium liiga avavoorus Pärnu Linnameeskonnaga. Tuleviku hooaeg algab juba vähem kui kahe nädala pärast, kui 27. veebruaril mängitakse Nõmme Kalju U21 meeskonnaga. | Rakvere Tarvas alistas Goldbergi väravatest Viljandi Tuleviku | https://sport.err.ee/82132/rakvere-tarvas-alistas-goldbergi-varavatest-viljandi-tuleviku | Viljandi kunstmuruväljakul toimunud kohtumises alistas Rakvere Tarva jalgpallimeeskond pühapäeval sealse Viljandi Tuleviku 3:1. |
Tom Stoppardi loomingu lavastamine näib pea alati olevat kindla peale minemine. Ning seda eeskätt seetõttu, et tema näidendid on ühelt poolt rohkemal või vähemal määral filosoofilised ning teiselt poolt dramaturgiliselt tugevad, hästi jälgitavad ja vaimukate dialoogidega. Pealegi on Stoppard meie publikule juba üsna tuttav, iseäranis pärast “Utoopia”-triloogia kõigi osade järgemööda ettekandmist nelja erineva teatri koostöös kolm aastat tagasi.
Nii nagu Stoppardi looming üldiselt, on ka “Arkaadia” tekst väga mitmekihiline ning erinevaid tegevusliine ja tasandeid sujuvalt põimiv ning jälle lahutav. See aga nõuab nii lavastajalt kui näitlejatelt äärmiselt täpset tööd nii lavastuse rõhuasetustes ja tempos kui ka rolliloomes.
Ehkki kõige jämedamalt võttes on “Arkaadia” näol tegemist veidi tavapäratute “uurijatega” detektiivilooga, nõuavad näidendis käsitletavad teemad ometi süvenemist. Sest kuigi “Arkaadia” pole ehk nii (ühiskonna)filosoofiline kui “Utoopia”, siis teadustöö kõige üldisemad ja põhimõttelisemad sõlmküsimused (kas ja mil määral on võimalik üht või teist hüpoteesi tõestada ning mis ikkagi on vaieldamatuks tõestamiseks vajalikud kriteeriumid?) ning teadustööle pühendumise aspektid (kuhu maani tuleks ühe või teise hüpoteesi tõestamiseks välja minna ning kas sel kõigel on lõppude lõpuks mõtet?) leiavad siin ometigi põnevat ja mõtlemisainet pakkuvat käsitlemist. Ja kuna suurt osa publikust need küsimused igapäevaselt ei puuduta (mis aga ei tähenda, et nad teoreetilises plaanis huvitavad ei oleks), siis eeldabki lavastus vaatajalt vähemalt kaasamõtlemist.
Ent hoolimata sellest, et “Arkaadias” vaadeldavad teemad pole eriti igapäevased ja ainuüksi fraas “Fermat’ teoreem” võiks igas matemaatikakauges inimeses kohmetust tekitada, siis tegelikult on Stoppardi tekst orgaaniline ja kergesti jälgitav, mida vürtsitab küllalt tihti ka tõeliselt vaimukas huumor. Ent et see orgaaniline ja vaimukas tekst ning selle kaudu ka filosoofilisemat laadi sõnum publikule pärale jõuaks, on – nagu juba eelpool viitasin – tarvis süvenenud lavastamist ja täpseid osatäitmisi.
Paraku aga jääb mulje (mis kogu esimese vaatuse jooksul üha süveneb), et prooviperiood on napiks jäänud. Näitlejad pole justkui jõudnud tegelaskujusid endale omaks teha ning nende mõtteid ja käitumismotiive piisaval määral mõistma hakata. Sest kohati piirdub tekstiesitus pigem näidendi peast ettelugemisega, kui oma läbitunnetatud ja endale selgeks tehtud tegelase mõtete orgaanilise ja veenva esitamisega. Ent kui mõttetihe ning vaimukas tekst ei leia loomulikku ja sujuvat väljamängimist, siis on palju loota, et see publikule vajalikul määral kohale jõuaks ning puudutaks.
See aga ei tähenda, et näitlejatööd oleksid üleüldiselt ebamäärased või läbi tunnetamata. Kõige terviklikema ja orgaanilisemate rollidega saavad hakkama Tanel Jonas, kelle tänapäevane, oma kustuva hiilgusega suguvõsa sleppi loomuldasa kandev ja samas sellest vabaneda püüdev Valentine Coverly on usutav ja huvitava sisemise dünaamikaga karakter. Samamoodi võiks esile tõsta Karol Kuntseli keigarist õppejõudu Bernard Nightingale’i – ehkki mõneti jääb roll võib-olla pinnapealseks, siis oma julge “pealemineku” ja energiaga tõmbab ta käima ka ülejäänud trupi ja seda just teises vaatuses, mis osutub lõpuks igas mõttes õnnestunumaks kui esimene.
Kui ära võib veel mainida ka Priit Strandbergi (kellele on Vanemuises lõpuks ka midagi tõsiseltvõetavamat usaldatud) ja Sten Karpovit, siis ülejäänute osatäitmised on kahjuks rohkemal või vähemal määral pealiskaudsed ning kohati lausa karikatuursed.
Valdavalt Tartu Uue Teatri lavastuste kunstnikuna nime teinud Kristiina Põllu “Arkaadia” lavakujundus on väljapaistvalt terviklik ning jõuline. Ühest küljest küll näidendi autori poolt ette antud ja üpris minimalistlik raamatukogu interjöör – kõrged raamatukapid (mis ülalt näivad otsekui igavikku haihtuvat) ning üksik suur töölaud –, teisalt aga tagalaval seisva suure ja peaaegu läbipaistva kahepoolse ukse tagant vaevuaimatavalt, kuid ometi külluslikult kumav inglise stiilis aed või maastik. Seda küpset rohelust raamistavad lava külgseintes laiuvad hiiglaslikud peegelseinad, mis koos varieeruva valguskujundusega rõhutavad suurepäraselt lavastuse mentaalset ja emotsionaalset fooni.
Kui nüüd “Arkaadiat” kui lavastust vaadata tuleviku perspektiivis ja veel arenevana, siis tahaksin loota, et lavastaja ja näitlejad teevad veel natuke koostööd, et ühtteist nii rollides kui lavastustervikus üle täpsustada ja setitada. Sest tegelikult ei ole Ain Mäeotsa (kes on ju jätkuvalt ja põhjendatult keskmise põlvkonna väljapaistvamaid lavastajaid Eestis) “Arkaadia” halb või läbikukkunud, pigem pole ta veel päriselt valmis saanud. Aga kui ta saab – ja küllap ta saab –, siis on siit oodata kindlasti suuremat elamust kui esietendusel. | Arvustus. Pisut poolik "Arkaadia" | https://kultuur.err.ee/310621/arvustus-pisut-poolik-arkaadia | Uuslavastus
“Arkaadia”
Teater Vanemuine
Autor: Tom Stoppard
Lavastaja: Ain Mäeots
Tõlkija: Anu Lamp
Lavakunstnik: Kristiina Põllu (Tartu Uus Teater)
Muusikaline kujundaja: Ele Sonn
Valguskujundaja: Priidu Adlas (Vaba Lava)
Osades: Jaanika Arum, Priit Strandberg, Raivo Adlas, Sten Karpov, Jüri Lumiste, Ragne Pekarev, Margus Jaanovits, Piret Laurimaa, Marian Heinat, Karol Kuntsel, Tanel Jonas, Markus Dvinjaninov
Esietendus 13. II 2016 Vanemuise suures majas |
Vaid 22-aastane Janett rääkis Tallinna sadamas loomi oodates, et mõte koerast on juba tükk aega peas olnud ja noorusest hoolimata on ta Saatses teiste koerte eest hoolitsedes näidanud üles nii suurt pühendumust, et vastutus usaldati kahtlusteta just talle. Vello on samuti koeramõtet peas pikalt kaalunud. "Tark ei torma ja nii ma kaks aastat oma peas seda mõtet ketrasin, kuni lõpuks ära otsustasin," selgitas Vello.
Kui PPA erivarustuse juhtivametnik Tõnu Tänav kutsikatega laevalt maha jõudis, said vastsed koerajuhid ja loomad üksteist silmitseda ning tutvuda – must kutsikas Mac leidis tee Janeti sülle ja halli-beežikirju Mash Vello rüppe.
Esmaspäevaks olid vennakesed uute peremeeste ja Saatsega nii palju kohanenud, et tegelesid oma praeguse lemmiktegevuse – müramise ja ringijooksmisega. Juba märtsis alustavad nad kooliteed, et kasvada tubliks ja tugevaks teenistuskoeraks. | Lõuna prefektuur sai lisa kahe karvase kolleegi näol | https://menu.err.ee/289340/louna-prefektuur-sai-lisa-kahe-karvase-kolleegi-naol | Laupäeva õhtul said Saatse kordoni piirivalvurid Janett Säde ja Vello Vainola endale uued hoolealuseid ja pereliikmeid, peatselt kahekuuseks saavad saksa lambakoera kutsikad. |
Artikkel Keele ja Kirjanduse veebruarinumbrist
Milline on selles vallas reisikirja eripära? Mis tüüpi teavet reisikirjanikud annavad? Kuidas on teabevalik ja seisukohad aja jooksul arenenud? Milline on reisikirjade positsioon teadmusloome üldises süsteemis? Millised on nende seosed muud tüüpi tekstidega (entsüklopeediad, teadus-, turismi-, aja- ja ilukirjandus jms), millega reisikirjad on eri aegadel koos eksisteerinud (või mitte)?
Enne tekstikorpuse tutvustamist ja analüüsi oleks kasulik korraks peatuda teemat piiritlevatel mõistetel.
Terminid reis ja reisikiri, mille tähendus võib intuitiivselt tunduda ilmselge, ei ole siiski enesestmõistetavad ja väärivad mõningaid selgitusi. Mis siis on reis ja mis reisikiri? Kas reisikiri on alati konkreetse reisi kirjeldus? Küsimus võib tunduda eksitav või paradoksaalne, kuid meie korpus, nagu lugejale peagi selgeks saab, hõlmab ka mõningaid problemaatilisi tekste, mis osutavad selgelt kõnealuste mõistete keerukusele. Reisikiri on eraldiseisev kirjandusžanr, selle fiktsionaalsuse aste võib olla erinev. Reisikirja dokumentaalsesse või tõeväärtusse tuleb sageli suhtuda ettevaatusega. Ühest küljest võivad autorid tegelikult aset leidnud reisi põhjal vähem või rohkem fantaseerida. Teisest küljest ei pruugi reisikiri olla seotud ühe konkreetse reisiga ega üleüldse reisi kui sellisega. Mõningad tekstid, millel on küll kõik reisikirja tunnused, koondavad tegelikult hoopis riiki regulaarselt külastanud autori mitme aasta jooksul tehtud märkmeid. See kehtib näiteks Louis-Antoine Léouzon Le Duci kohta, kes käis Eestis XIX sajandi keskpaigas mitu korda, ning samuti Jean Cathala kohta, kes elas Eestis kaheksa aastat, enne kui avaldas 1937. aastal raamatu, milles kirjeldab fiktiivset reisi läbi Eestimaa. Samuti aga leidub reisikirju, mis on ilmselt kirjutatud ainult kirjalike allikate põhjal, ilma et autor oleks kirjeldatavas riigis kunagi käinud. Tõenäoliselt on selline 1859. aastal avaldatud A. C. Bouyer’ reisikiri. Meenub ka Alexandre Dumas, kes esitas Eesti kohta rohkesti infot, ehkki tegelikult sõitis vaid laevaga Eesti rannikust mööda. Nimetatud juhtudel toimib reisikiri fiktiivse raamistikuna, mis võimaldab korraldada olenevalt autorist erinevas proportsioonis kogunenud isiklikele vaatlusandmetele ja kirjalikele allikatele tuginevat andmekogumit.
Lähtuvalt reisikirjas väidetavalt kirjeldatava reisi tegelikkuseastmest võime koostada tagasihoidliku tüpoloogia. Nimetaksin r e i s i k i r j a k s s õ n a o t s e s e s m õ t t e s kirjutist, milles käsitletakse autori reaalselt aset leidnud reisi riiki, mida tekst kirjeldab. K o m b i n e e r i t u d r e i s i k i r j a k s nimetan teksti, milles tervikliku reisikirja vormis esitatakse isiklikke tähele-panekuid, mille aluseks on mitu reisi või pikem viibimine kirjeldatavas riigis. P s e u d o r e i s i k i r j a k s aga nimetan teksti, milles esitatakse reisikirjana üksnes kaudsel teel saadud teavet.
Eesti tähistab järgnevalt eestlastega asustatud territooriumi, st keelelis-etnograafilist ala, mis on erinevalt poliitilistest ja halduspiiridest püsinud läbi aegade suhteliselt stabiilne. „Reis Eestisse” tähistab seega ennekõike reisi eestlaste maale.
KORPUS
Erinevalt reisist Venemaale või Nõukogude Liitu ei ole „Eesti-reis” prantsuskeelses kirjanduses kujunenud omaette žanriks. Eestis on käinud suhteliselt vähe prantsuse keelt kõnelevaid reisijaid. Niisiis on korpus üsna piiratud. Käesoleva uurimuse aluseks on 27 teksti, milles kirjeldatakse vahemikus 1412–1990 (1) aset leidnud reise. 1990 on piiriks seatud seetõttu, et pärast iseseisvuse taastamist 1991. aastal on Eesti tuntus oluliselt kasvanud, seda tutvustatakse mitmetes raamatutes, artiklites, tele- ja raadiosaadetes. Reisikirjad kui teadmuse edastamise viis on sattunud märksa marginaalsemasse, võiks isegi öelda vähem legitiimsesse rolli, ehkki neidki on arvuliselt palju rohkem (eriti alates 2000. aastatest reisiblogide vormis, mis vääriksid kindlasti omaette uurimist).
Olen korpusesse kaasanud üksnes subjektiivset laadi tekstid, mis on kirjutatud prantsuse keeles (sealhulgas ka muust rahvusest autorite poolt) ning mida esitatakse kui autori Eesti-reisi või Eestis viibimise kirjeldust. Niisiis on välistatud tõlked ning puhtteaduslikud ja entsüklopeedilised tekstid. Samuti olen välja jätnud reportaažid ja ajakirjanduslikud artiklid, mille autorid võivad küll olla Eestis viibinud, kuid ei väljenda reisimuljeid või milles reisimuljetel on äärmiselt väike osa, kusjuures need on ennekõike sissejuhatuseks või „värvinguks” ajakirjanduslikule ülevaatele Eesti olukorrast. Samuti ei sisalda korpus Eestist inspireeritud ilukirjanduslikke teoseid, mille näiteid prantsuse kirjanduses leidub (Maurice Bedel, Georges Simenon, Jean Giraudoux jt).
27 tekstist koosnev korpus annab tõenäoliselt üsna täpse ja esindusliku ettekujutuse enne 1991. aastat ilmunud Eestit käsitlevatest prantsuskeelsetest reisikirjadest. Kindlasti aga ei ole see ammendav: näiteks kahe ilmasõja vahel reisiti küllaltki palju. Selle perioodiga seoses tuleb mõned teadaolevad reisikirjad üles otsida, lisaks aga on palju tekste (näiteks perioodilistes väljaannetes ilmunuid) veel avastamata.
Järgnevalt esitan korpuse tekstide täieliku nimekirja, milles tekstid on reastatud reisi toimumise aasta järgi (või kui reis on dateerimata, siis ilmumisaasta järgi).
Kronoloogilisest vaatevinklist paistab silma, et tekstid ei jaotu ühtlaselt, vaid moodustavad „kobaraid”, mille vahele jäävate perioodide kohta ei ole seni reisikirju leitud. Pärast esimest, XV sajandist pärinevat teksti ei ole XVI ja XVII sajandist meieni jõudnud ühtki prantsuskeelset reisikirjeldust. Edasi leiame kolm XVIII sajandi reisikirja, seejärel mitu umbes XIX sajandi keskel ilmunud teksti, aastatel 1919–1923 avaldatud tekste ja mõningad 1930. aastatel avaldatud tekstid; ning viimane „seeria” on ilmunud pärast 1959. aastat.
1412 Guillebert de Lannoy, Voyages et ambassades. 1840, 2 e éd. 1878.
1726 Aubry de La Motraye, Voyages en diverses provinces et places de la Prusse ducale et royale de la Russie, de la Pologne etc. 1732.
1777, 1784 Abel Burja, Observations d’un voyageur sur la Russie, la Finlande, la Livonie, la Courlande… 1785, 2 e éd. 1787.
1799 Abbé Georgel, Voyage à Saint-Pétersbourg. 1818.
? Georges Bernard Depping [tekstide autor], Charles de Rechberg [illustreeriva materjali koostaja], Voyage pittoresque en Russie. 1832.
1842 Vicomte d’Arlincourt, L’étoile polaire. 1843.
1842 Louis-Antoine Léouzon Le Duc, La Baltique. 1855.
1842–? Louis-Antoine Léouzon Le Duc, Vingt-neuf ans sous l’étoile polaire. 1879.
1851–1854 M. d’Henriet, Voyage dans les provinces russes de la Baltique: Livonie, Esthonie, Courlande. 1865.
1858 Alexandre Dumas, En Russie: impressions de voyage. 1860.
? A. C. Bouyer – Th. Midy, Paysages du Nord. [1859].
1919 Émile Terquem, Retour d’Estonie. –Les Dernières nouvelles de Midi. 1919.
1920 Louis-Oscar Frossard, Mon journal de voyage en Russie. –L’Internationale, november 1921.
1923 Capitaine Jeanroy, Conférence sur l’Esthonie. – Bulletin de la Société de Géographie de Lille. 1925.
1929–1937 Jean Cathala, Par les routes d’Estonie. – Portrait de l’Estonie. 1937.
1930? Henri de Kérillis, Les „Balkans baltiques”. – Du Pacifique à la mer Morte. 1930.
1930? Suzanne de Callias ja Blanche Vogt, Aux pays des femmes-soldats. 1931.
1932 Napoléon-Henri Bégouen, Le tricentenaire de l’université de Tartu. – Mémoires de l’Académie des Sciences, Inscriptions et Belles-Lettres de Toulouse. 1933.
1933 Maurice Bedel, Les Estoniennes. – Mémoire sans malice sur les dames d’aujourd’hui. 1935.
1939 Jacques Baruch, Souvenirs de l’Europe disparue: L’Estonie. Käsikiri. 1947.
1940 Charles Bourgeois, Ma rencontre avec la Russie, relation du hiéromoine Vassily: Narva–Esna–Tartu–Moscou. [1953].
1929, 1940 Jean Cathala, Sans fleur ni fusil. 1981.
1959 Jean-Luc Moreau, La chèvre et les cigognes. – France-Estonie, nr 14, 2000.
1964 Simone de Beauvoir, Tout compte fait. 1972.
1967 Albert Borschette, Itinéraires soviétiques. 1971.
1980 Suzanne Pourchier et Yves Plasseraud, À Tallinn. – Carnets baltes, 1980–1999: chroniques d’une indépendance espérée. 1999.
1990 Jacques Tricot, Retour en Estonie. – Nouvelles Baltes, nr 1, oktoober, 1990.
XV SAJAND
1412. aasta märtsis rändas Burgundia hertsogi teenistuses olev Flandria aadlik Guillebert de Lannoy (1386–1462) Preisimaale, kus võttis osa Saksa ordu sõjakäigust poolakate vastu. Suure reisihuvilisena jätkas ta rännakut põhja poole, suundudes läbi Liivimaa Riiga, kust soovis edasi minna Novgorodi. Selleks rändas ta läbi Läti ja Eesti, peatudes tähtsamates Saksa ordu kindlustatud punktides: Eesti aladel olid nendeks Viljandi, Paide ja Narva. Sealt liikus ta saaniga edasi Venemaale ja peatus Novgorodis. Novgorodist rändas de Lannoy Pihkvasse, kust naasis üle jäätunud Peipsi Eestisse, jõudis Tartusse ning liikus siis läbi Cēsise ja Valmiera tagasi lõuna poole, Siguldasse.
Rännakut läbi Liivimaa kirjeldab autor minimalistlikult ja väga faktipõhiselt, eriti kui võrrelda seda Venemaa-reisi kirjeldusega, mis on märksa detailsem ning milles ta käsitleb näiteks ühiskonnakorraldust ja kohalikke kombeid, samuti aga talvekülma ilminguid, mida illustreerib mitme tõestisündinud looga. Liivimaa puhul aga piirdub ta üksnes linnade nimetamisega ja tutvustab neid väga lühidalt: näiteks „Vellin [Viljandi], mis on suletud linn”, „Wisteen [Paide], mis on ordumeistri linnus ja küla”, või ka nt Narva kohta: „suletud linn ja ordumeistri linnus ja loss, mis paikneb Venemaa piiril, nimeks Narowe, kust voolab läbi Narowe jõgi, mis on suur jõgi ja millelt linn on saanud oma nime” (Lannoy 1840: 18). Ainus Liivimaa linn, mille kohta autor annab subjektiivse hinnangu, on Tartu, mida ta kirjeldab kui „ütlemata kaunist väikest linna” ja „väga kaunist ja korralikult suletud linna” (Lannoy 1840: 22–23).
Sageli tuleb reisikirjas jutuks peatuspaikade vahemaa. Samuti nimetab ta Peipsi järve mõõtmed, nimetades seda „Pebées’ järveks” (Lannoy 1840: 22).
Vaatamata oma seisusele ja sellele, et reisis ühest lossist teise, jälgis autor üsna terava pilguga kohaliku talupoegkonna mitmekesisust. Näiteks märgib ta, et Riia ja Narva vahel elutseb neli eri rahvast: „Sellel teel kohtab nelja keelt kõnelevaid rahvaid, see tähendab liivlasi, semgaleid, latgaleid ja eestlasi” (Lannoy 1840: 18). See on ka esimene kord, kui prantsuse keeles kasutatakse eestlasi tähistavat etnonüümi. Huvitav on märkida, et autor kirjutab sõna esimese (pika) vokaali kahe e -tähega nagu eesti keeles (les Eestes). Muud infot põliselanike kohta tekstis ei esitata.
XVIII SAJAND
XVIII sajandist säilinud kolm reisikirja on väga erinevad, mistõttu nende põhjal on raske teha üldistusi selle kohta, kuidas Eestit ja eestlasi ette kujutati. Tollal ei olnud reisikirjad ainus prantsuskeelne allikas, kust leidnuks infot Eesti kohta. Entsüklopeediates olid artiklid „Eestimaa” ja „Liivimaa”, milles esitati peamiselt ülevaade ajaloost. Reisikirjanikud olid neist ammutanud teavet, mida kasutasid oma reisikirjades, kuid üritasid siiski lisada ka isiklikumat, peamiselt praktiliste soovituste ja subjektiivsete hinnangute vormis.
Protestantlikust perest pärit Aubry de La Motraye (1674–1743) oli mereväeohvitser ja kaupmees, 1711. aastal aga sai temast Rootsi kuninga Karl XII salaagent. Pärast kuninga surma astus ta Inglise kuninga George I teenistusse, kes saatis ta 1726. aastal hankima infot Venemaa olukorra kohta. Selle reisi käigus veetis ta mõned päevad Eestis ning külastas järgemööda Tartut, Narvat, Rakveret, Tallinna ja Pärnut. Tema reisikiri avaldati 1732. aastal (La Motraye 1732). Kiirustava rändurina tunneb La Motraye huvi ennekõike külastatavate linnade ajaloo ja arhitektuuri vastu. Nagu Lannoy, nii peab ka tema väga oluliseks vahemaid ja mõõtmeid: ta mõõdab omaenda sammudega Põhjasõjas venelaste poolt hävitatud Tartu vana katedraali pikkuse ja laiuse ning selle tornide välislaiuse. Narvas mõõdab ta samal viisil ära silla ja märgib ka Narva jõe pikkuse.
Arhitektuuri kohta esitab ta peamiselt hinnanguid, märkides, kas hooned on ehitatud hästi või halvasti. Näiteks Narvas: „Raekoda ja Börsihoone on ilusad ja tugevad ehitised”, kuid: „majad on üsna kehvasti ehitatud” (La Motraye 1732: 288). Rakveres: „Sealsed majad on halvasti ehitatud, mõni on kaetud ainult rohumätaste ja lubjaga” (La Motraye 1732: 289). Pärnus: „Vana Pernau asub kirdes ja seal on vaid käputäis viletsaid maju, mis on peaaegu kõik puust. Uues Pernaus on maju rohkem ja nende eelis on, et need on natuke paremini ehitatud” (La Motraye 1732: 294).
La Motraye reisikiri on esimene, milles kasutatakse reisikirjeldustele iseloomulikku retoorilist võtet, mida kohtab korpuse hilisemates tekstides – selleks on t u t v u s t a v v õ r d l u s, mis seisneb kirjeldatava paiga võrdlemises lugejatele tuttavama paigaga, et see tunduks omasem ja seostuks millegi varem tuntuga. Nii näiteks võrdleb ta Tartu toomkiriku torne Pariisi Jumalaema kiriku tornidega ja Peipsit Genfi järvega.
Ainsas viites eesti elanikkonnale nimetab La Motraye „kohalikku keelt” ning märgib, et on üles tähendanud selle kasulikke sõnu ja väljendeid.
Huvitavam on Abel Burja reisikiri. Berliini prantsuse kooli „teise klassi juhataja” ja „matemaatikaõpetaja” Abel Burja palgati 1777. aastal ühe vene perekonna laste koduõpetajaks. Mai alguses asus ta teele, et võtta kaasa perekonna kaks vanemat poega, keda isa soovis saata reisile läbi Euroopa. Olles mitu aastat hiljem Berliini naasnud, avaldas ta reisikirja, esmalt järjejutuna kohalikus ajalehes ning aastal 1785. eraldi raamatuna (Burja 1785). 1787. aastal ilmus reisikirja teine trükk (Burja 1787).
Haritlane Abel Burja oli valgustusaja ideede kandja. Ta tundis huvi kohalike talupoegade vastu ja haletses neid viletsate elutingimuste tõttu. Näiteks šokeeris teda Vene impeeriumis ikka veel säilinud pärisorjus:
Muidu aga on need talupojad niisama õnnetud kui rumalad: neid rõhub kõige rängem orjus: neid koheldakse hullemini kui pudulojuseid: iga väiksemagi eksimuse eest pekstakse nad vaeseomaks: neid müüakse kas üksikult või terve perekonnaga nagu kariloomi. Mees või poiss maksab ligikaudu 40 eküüd ja naine või tüdruk 20 eküüd; väiksemad lapsed saab tasuta kauba peale. Kes niisuguseid orje ostab, sel pole nende vastu mitte mingeid kohustusi: ta võib nad endale jätta, ära anda, maha müüa, nad paari panna või vallaliseks jätta, nagu aga ise heaks arvab. Kui ta arvab heaks neile peale toidu ja riiete veel mõne rahakopika anda, siis teeb ta seda lihtsalt halastusest. Orjade ostmiseks piisab, kui ollakse sõjaväeohvitseri auastmes. Nii käib Euroopas ikka veel äri, mis on küll ulatuselt väiksem, aga sarnaneb ometi neegrikaubandusega Aafrikas. [---]
Kui küsida Liivimaa aadlike käest, miks nad suurema osa pärisorjade vastu nii karmid on, vastavad nad, et siinne rahvas on üks eriline tõug, nii jonnakas ja kiuslik, et neist jõud muidu üle ei käi kui ainult äärmise rangusega. See on türannide igipõline ettekääne. Lätlased [ les Lettes ]& eestlased [ les Esthoniens ] on samasugused inimesed nagu me kõik: kui neid lapsest peale mõistlikuma kohtlemisega harjutataks, siis muutuksid nad iseenesest mõistlikumaks ja kuulekamaks (Burja 1785: 3–4).
Abel Burja tundis huvi ka kohaliku rahva keele vastu ning osutas eesti keele sarnasusele soome ja lapi keelega. Ta märkas isegi eri murdeid, näiteks põhja- ja lõunaeesti keele erinevust: „Mida kaugemale minna Narvast, seda erinevam on keel soome keelest: nõnda et minu naisel, kes oskab soome keelt, oli Dorpati kandis raske ennast arusaadavaks teha” (Burja 1785: 131).
Teoses leidub üks esimesi prantsuskeelseid eestlaste etnograafilisi kirjeldusi. Burja kirjeldab näiteks paganluse jäänukeid:
Nende seas on ikka veel levinud paganlik ebausk. Nad viivad ohvriande pühade puude alla ja mõningate lagunenud müüride jalamile; nad kütavad surnud esivanemate hingedele sauna ja panevad neile süüa. Nad usuvad nõidusse ja väidavad sellega tegelevat. Seda ebausku varjatakse hoolikalt, sest nad kardavad oma isandaid ja hingekarjaseid, kes üritavad neid sellest kepihoopidega välja kasvatada.
Ta mainib ka eestlaste viletsaid elutingimusi ning alkoholi- ja tubakasõltuvust:
Selle tee ääres elab laialipillutatult eestlasi, kes sarnanevad suuresti metslastega. Nad elavad kõige suuremas viletsuses ja kannatavad oma isandate karmi hirmuvalitsuse all. Nende ainus rõõm siin ilma peal on juua kõrtsides, enamasti pidupäevadel, viletsat viina. Ka himustavad nad kangesti tubakat: nii naised kui ka mehed suitsetavad seda lühikeste puidust piipude seest, tarvitavad seda pulbrina ja ka närivad seda. [---] Natukese tubaka eest saab nende lihtsate inimeste käest kõik, mida vaja, ning reisimehel on kasulik seda kaasa võtta, et neile väikesi kingitusi teha (Burja 1785: 129–130).
Ta kirjeldab üsna täpselt meeste ja naiste riietust ning ka naiste ehteid, mis „näitab, kui jõukas see rahvas oli enne seda, kui Saksa rüütlid nad alla heitsid” (Burja 1785: 131).
Abee Jean François Georgel (1731–1813), Prantsuse revolutsiooni eest Šveitsi pagenud jesuiit, oli peaaegu 70-aastane, kui käis 1799. aastal Venemaal, kuuludes Malta ordu delegatsiooni, kes sõitis tsaar Paul I-le üle andma ordu suurmeistri tiitlit. Tema reis kulges klassikalist rada pidi: Riia, Tartu, Peipsi kallas, Narva.
Reisikirja avaldas pärast Georgeli surma tema vennapoeg. Reisikirja peamine eesmärk, nagu autor kohe alguses selgitab, oli praktiline: anda juhiseid ja nõuandeid, millest teistelgi reisijatel võiks kasu olla: „Kes iganes reisib esimest korda Sankt-Peterburgi, leiab siit näpunäiteid, mis aitavad nii pika teekonnaga paratamatult kaasas käivaid raskusi ja muresid leevendada” (Georgel 1818: 33).
Teave, mida autor esitab, on eesmärgiga kooskõlas: info vahemaade, majutuse ja toitlustuse hindade ja kvaliteedi kohta, hinnangud läbitud linnade kohta („Dorpat, ilus väike linn, Riiast kakssada kolmkümmend versta: tema tänavad on laiad ja majad kenasti ehitatud, ehkki suurem jagu on tehtud puidust ja mõni üksik tellistest” (Georgel 1818: 167)), ajaloolised andmed.
Kohalikke elanikke nimetab autor vaid korra, mainides Peipsi ääres elavaid vene kalureid, kes häirisid võõrastemajas tema und: „Öö läbi käis siin hulganisti vene kalureid, kes aina viina ja õlut kaanisid. Meie und õlgmadratsitel katkestas tihti nende laul ja joobnud lärmamine” (Georgel 1818: 167).
XIX SAJAND
XIX sajandist pärineb seitse korpuse teksti. Neist viis kirjeldavad sajandi keskpaigas, aastatel 1842–1857 toimunud reise. Kaht ülejäänut (Depping ja Bouyer) ei ole võimalik dateerida ja ilmselt on tegemist pseudoreisikirjadega.
Tol ajal pakkusid reisikirjadele kui teadmiste levitamise viisile tugevat konkurentsi entsüklopeediad ja teaduskirjandus, milles mainiti Eestit aina sagedamini ning esitati muuhulgas üsna täpseid ajaloolisi andmeid. Samuti hakkas tol ajal ilmuma reisijuhtide sarju (vt nt Venayre 2012), kuid näib, et Balti regiooni need vähemasti prantsuskeelsetes väljaannetes ei hõlmanud. Seetõttu on mitme seda piirkonda käsitleva reisikirjelduse eesmärk jätkuvalt praktilist laadi. Reisikirjade eripära aga on niihästi XIX sajandil kui ka muudel aegadel ikka olnud selles, et neis esitatakse segiläbi mitut tüüpi infot. Maastike ja linnade enam-vähem täpsetele kirjeldustele lisandub neis turistlikumat laadi teavet (huviväärsuste, postijaamade mugavuse, toidu kvaliteedi, läbitud vahemaade jms kohta), samuti aga külastatud paikadega seonduvaid ajaloolisi andmeid, legende, tõestisündinud lugusid jmt.
Geograafiline ja turismiinfo
Kirjeldatud paiku on üsna vähe. Üldjoontes piirdutakse Tallinna ning Sankt-Peterburgi postimaanteele jäävate linnadega, st Tartu ja Narvaga, peatudes vahetevahel ka Peipsi ääres. Tundub, et ükski XIX sajandi prantsuse reisija ei ole neist sissetallatud radadest kõrvale kaldunud. Georges-Bernard Depping kirjeldab ühes lõigus lühidalt ka Pärnut, kuid pole kindel, et ta seal ka ise käinud oleks. Alexandre Dumas räägib Öseli saarest (Saaremaa), kuid seda nägi ta vaid eemalt, laevapardalt, olles teel Stettinist Sankt-Peterburgi. Louis Léouzon Le Duc näib olevat seisukohal, et Reval on terves piirkonnas ainuke linn, mida üldse tasub külastada: see „kätkeb endas kõike, mida Eesti-, Liivi- ja Kuramaal on huvitavat pakkuda” (Léouzon Le Duc 1855: 498). Muuseas tundub, et ta ise ei ole Tallinna vahetust ümbrusest kaugemal käinud.
Tallinn kütkestab kõiki külastajaid kaunite panoraamidega (laevaga saabumine, vaade Toompealt) ja eriti oma salapärase keskaegse auraga. Vanalinn on inspireerinud üksikasjalikke ja sageli vaimustunud kirjeldusi. Léouzon Le Duc näeb selle arhitektuuris „sügavat teadlikkust, tugevat tahet, saladuslikku harmooniat, möödunud ajastu vaimu, mis oleks otsekui käigu pealt kiviks muutunud”. Tema hinnangule lisandub siiski ka kriitiline noot: ehkki Tallinna gootika avaldab talle muljet, ei vasta see täielikult tema esteetilisele maitsele, mis on tõenäoliselt klassikalisem: „Selle on loonud sageli kummalise ja võltsina tunduv maitse” (Léouzon Le Duc 1855: 504).
M. d’Henriet arvab hästi Tartust, mis on tema sõnul „üks Balti provintside kauneimaid linnu” ning millel on „sügavalt rahulik ja vaikne ilme” (Henriet 1865: 142). Märksa suurema reservatsiooniga suhtub ta Narvasse: „Linn ei ole inetu, kuid selle jäigad ja teravad munakivid on kalessiga sõitjatele üpris ebameeldivad” (Henriet 1865: 143). Samuti mainib ta ööbimisega seotud ebamugavusi (tema venna und häirisid satikad) ja kehva toitu.
Väljaspool linnu kirjeldatakse Eesti maastikke enamasti üksluiste, kurbade ja niisketena. Léouzon Le Duc rõhutab, et see on üks põhilisi erinevusi võrreldes „tõelise Põhjamaa” kütkestavate maastikega: tema hinnangul on Eesti „Põhja-Saksamaa kõnnumaade ja kanarbiku eelpost: tõelise Põhjamaa elanik ei tunne selles ära oma kodumaad” (Léouzon Le Duc 1855: 515). Sugulust Põhja-Saksamaaga nimetab ka Bouyer (Bouyer, Midy 1859: 27), kes ammutab nii selles kui ka teistes küsimustes suuresti inspiratsiooni Léouzon Le Duci teosest.
Ajaloolised andmed, tõestisündinud lood, legendid
Reisijate kirjutistest leiab ka tihti väga üksikasjalikke ajaloolisi andmeid, mida esitatakse külastatavate paikadega seoses suhteliselt kindlas vormis. Tartuga näiteks käib kaasas ülevaade ülikooli ajaloost (Depping, Henriet). Tallinn aga kutsub esile ajalooga seotud pajatusi ja tõestisündinud lugusid, mis on eri autoritel üsna sarnased. Nii mainivad Léouzon Le Duc, d’Arlincourt ja Dumas lugu hertsog de Croyst, kelle mumifitseerunud surnukeha oli Tallinna Niguliste kirikus vaatamiseks välja pandud.
Reisikirjadesse hakkab sugenema ka kohalikke legende: vikont d’Arlincourt mainib, et Tallinna Toompea mägi on hiiglase Kalevi haud ning et Ülemiste järv on tekkinud tema lese pisaratest (keda ta nimetab Põhjala Artemisiaks) (Arlincourt 1843, 2. kd: 88–89).
Eestlased
Nagu eelmisel sajandil, nii ei tunne ka XIX sajandi rändurid huvi kohalike elanike vastu. Eesti talurahvas ei ole ilmselgesti piisavalt eksootiline, et nende tähelepanu pälvida (erinevalt näiteks laplastest, keda kirjeldavad samal ajal mitmed Soomes käinud reisijad). Legitimistist aadlik ja edukas kirjanik vikont d’Arlincourt suhtles Tallinnas viibimise ajal üksnes baltisaksa või vene aristokraatiaga. Ainsal korral, kui ta põliselanikke mainib, piirdub ta sõnaga ori, mida kasutab ühe tõestisündinud loo jutustamiseks. D’Henriet küll märkab oma teekonnal talupoegi, kuid tundub, et nende rahvuslikust kuuluvusest ta teadlik ei ole. Ta ei nimeta ühtki keelt ega rahvust, kuid tõenäoliselt on talupojad, keda ta Peipsi-äärset rännakut kirjeldades mainib, vene vanausulised, mitte eestlased. Tõtt-öelda kujutatakse enamikus XIX sajandi reisikirjades kummaliselt liikumatuid pilte. Linnad on enamasti peaaegu inimtühjad ning ka maastikel ja maapiirkondades inimesi nagu polekski.
Isegi sõna eestlane on tolleaegsetes tekstides mitmeti mõistetav. Mitme autori kasutuses ei viita see mitte üksnes eestikeelsele elanikkonnale, vaid ka baltisakslastele. Vikont d’Arlincourt kasutab seda mõistet üksnes niisuguses tähenduses. Léouzon Le Duc, kes on ometi eesti keelt kõneleva põlisrahva olemasolust täiesti teadlik, kasutab samuti sõna eestlane baltisaksa aadlike tähistamiseks. Ka Bouyer kasutab sõna mõlemas tähenduses.
Eesti keele, rahvaluule, kommete ja kirjanduse kohta leiab XIX sajandi reisikirjadest vähe infot (ainsaks erandiks on Léouzon Le Duc, kes peatub pikemalt rahvakirjandusel ja vaimuelul). Seevastu jõuavad nimetatud teemad peamiselt sajandi teisel poolel prantsuse entsüklopeediatesse ja teaduskirjandusse (Chalvin 2010).
1910. AASTATE LÕPP JA 1920. AASTATE ALGUS
Selle perioodi kolmes analüüsitavas tekstis on reisijate vaated iseseisvunud Eestile väga erinevad.
Émile Terquem näitab artiklis, mille on kirjutanud 1919. aastal (Terquem 1919: 55–58), olles Eestis viibinud mitu kuud, selle maa vastu üles suurt sümpaatiat. Ta kirjeldab imetlusega eesti noore riigiaparaadi toimimist. Samuti kirjutab ta eestlaste iseloomust, nende tõsidusest ja töökusest, visadusest oma ideede elluviimisel, mis tema sõnul eristavad eestlasi venelastest, samuti aga külalislahkusest, mis on mõlema rahva ühine joon. Terquem räägib eri kogukondade vahelistest suhetest: eestlased vihkavad Balti paruneid ja vene emigrandid heidavad eestlastele ette liigset natsionalismi. Tema arvates aga ei ole eesti natsionalism sugugi venevastane. Ta märgib, et „Eesti armastab Prantsusmaad”, ja kurdab, et Prantsusmaa Eestit piisavalt ei aita. Ka annab ta lühiülevaate Eesti majanduslikest raskustest.
Teine prantslane, kes käis Eestis aasta hiljem, on kirja pannud sootuks teistsuguse loo, mis on absoluutselt vastandlik Terquemi estofiilsele entusiasmile. Tegemist on Louis-Oscar Frossard’iga, kes oli töölisinternatsionaali Prantsuse sektsiooni (SFIO) peasekretär ja kellest sai hiljem, Tours’i kongressil, Prantsusmaa kommunistliku partei juht. Frossard, kelle ülesandeks oli võtta ühendust III Internatsionaaliga ja koguda täpsemat teavet Venemaa olukorra kohta, asus koos Marcel Cachiniga Moskva poole teele 31. mail 1920. Tollastes oludes oli ainus võimalus Moskvasse pääsemiseks sõita Tallinna ja jääda ootama „kindla graafikuta” liikuvat Moskva rongi (Frossard 1930: 50). Niisiis saabusid Frossard ja Cachin 9. juunil 1920 Helsingist laevaga Tallinna.
Oma poliitiliste vaadete tõttu suhtus Frossard Eestisse väga vaenulikult, kirjeldades seda kui väikest kodanlikku riiki, mis üritab Venemaa mõju alt vabaneda. Ta naeruvääristab Eesti püüdeid luua oma sõjaväge ning kirjeldab Eesti riigiaparaati kui ülearu keerulist ja kulukat. Eesti majandusel, mida ta kujutab apokalüptiliselt, pole tema hinnangul mingit tulevikku: „Eesti tundub vastu minevat kiirele hävingule” (Frossard 1921). Nagu kõik „tõsiselt võetavad” inimesed leiab ka tema, et see riik ei ole elujõuline ja peaks liituma Venemaaga. Tema hinnangul on Eesti sõltuvuses Inglismaast.
Loomulikult räägib Frossard ennekõike poliitilisest ja majanduslikust olukorrast. Turistlikumat laadi märkused esitab ta telegrammistiilis, lühikeste nominaalfraasidega: „Ongi Reval. Kuueteistkümnenda sajandi vanalinn. Originaalsed majad; gooti stiilis uksed, kõrged lubjatud servadega viilkatused. Kitsad tänavad, tohutu suured munakivid. Kindlustatud linnamüür.” Keskaegne ilu ei huvita teda sugugi ning üldised muljed Tallinnast on väga negatiivsed: „Eestimaa pealinn ei ole kuigi meeldiv, poelettidele on välja pandud primitiivsed kaubad, kohvikud on tagasihoidlikud ja sünged, tänavad vaiksed – siinset monotoonsust häirivad üksnes riigiametnike hobused, kelle jääraudadega kabjad rasketel, teravatel munakividel vastu kajavad” (Frossard 1921).
Terquemi ja Frossard’i reisikirjad peegeldavad tollasel Prantsusmaal üsna levinud ideid, mida leiab ka näiteks ajakirjandusest: ühelt poolt imetlus, mida tekitas Eesti demokraatia ülesehitamise protsess, teisalt aga teatav pessimism seoses riigi elujõulisusega, eesti natsionalismi kriitika ja ettekujutus, et Eesti on just nagu Inglise koloonia.
Kolmas sama perioodi reisikiri on sootuks erinev, selle autor rõhub peamiselt kohalikule koloriidile, püüab saavutada poeetilist või humoristlikku efekti, pajatab naljakaid või ka veidraid tõestisündinud lugusid. 1925. aastal ilmunud teksti autor on kapten René Jeanroy, kes pajatab kaks aastat varem toimunud Petseri-reisist. Jeanroy oli varem töötanud kirjanduse õpetajana, kuid pärast sõda armeeteenistusse jäänud. Ta oli tööle asunud Saint-Maixent’i allohvitseride kooli, kus õpetas ajalugu ja geograafiat. 1923. aasta septembrist detsembrini viibis ta Eestis lähetusel eesmärgiga täiendada oma vene keele oskust (ja võib-olla koguda ka luureandmeid). Hiljem pidas ta mitmeid Eestit tutvustavaid loenguid.
Petseri-reisikiri on peamiselt kirjeldav. Rongiaknast paistva maastiku poeetilisele kirjeldusele järgneb humoristlik ülevaade: troskasõit rongijaamast kloostrisse, linna ainus hotell, klooster ise, katakombid, kus hoitakse munkade säilmeid, kohtumine alkoholilembese arhimandriidiga ning lõpetuseks imettegev tammepuu, mis ravib hambavalu. Kirjeldatud maailm on tõtt-öelda pigem venelik, ehkki Petseri kuulus tollal ametlikult Eesti Vabariigi koosseisu.
1920. AASTATE LÕPP JA 1930. AASTATE ALGUS
1920. aastate lõpust alates ilmub rohkem reisikirju. Eestit tuntakse Prantsusmaal ka juba palju paremini tänu ajakirjandusele, Balti riike käsitlevatele dokumentaaltrükistele, entsüklopeediatele, isiklikele kontaktidele ja aina arenevale turismile. (2)
Tol ajal ei ole Eesti enam läbisõiduriik, vaid täieõiguslik sihtkoht, sageli osana suuremast ringreisist, mis hõlmas ka teisi Põhjamaid või Balti riike. Nagu kirjutab Julien Gueslin, võib täheldada „uut, läbi Põhjamaade või Balti riikide kulgevat reisiteekonda, millel kohtab ajakirjanikke ja niisama reisijaid, samuti aga ringsõidul olevaid poliitikuid või sõjaväelasi. [---] Selline skeem on hakanud võistlema varasema idateekonnaga, mille puhul Balti riikidest sõideti läbi enne pikemat reisi Nõukogude Liitu. Viimasel ajal suundub suurem osa reisijaid paremini korraldatud riikidevaheliste suhete tõttu Nõukogude Liitu Poola värava kaudu” (Gueslin 2004: 532).
Kõnealuse perioodi analüüsitud tekstide autorite seas on tuntud ajakirjanik (Henri de Kérillis), kirjanikke (Suzanne de Callias ja Blanche Vogt ning 1927. aasta Goncourt’i auhinna laureaat Maurice Bedel), õppejõud ja tuntud eelajaloo uurija (krahv Bégouen (ka Begouën)), Tallinnas elav prantsuse keele õpetaja (Jean Cathala, kes sai hiljem tuntuks Solženitsõni tõlkijana), Eestis maal elav prantslasest preester (Charles Bourgeois) ja soome-ugri keelte huviline noor belglane (Jacques Baruch).
Teemaderingi mitmekesistumine
Reisikirjades käsitletavate teemade valik on varasemast märksa mitmekesisem. Arvestades, et Eesti kohta on piisavalt faktilist kirjavara, võib reisikirjades varasemast selgemalt tajuda autorite soovi anda omalt poolt mingit lisaväärtust: ühest küljest muutuvad aina olulisemaks isiklikud tähelepanekud (näiteks kirjeldatakse kohtumisi eestlastega), teiselt poolt aga käsitletakse tunduvalt spetsiifilisemaid valdkondi (sport, Tartu ülikooli olukord, kaitseliidu naistesektsioon, laulupidu jms) ning kirjeldatakse vähem tuntud paiku.
Nõukogude Venemaa naabruses paikneva Eesti geopoliitiline olukord paneb nii mõnegi autori (Kérillis, Callias ja Vogt, Bégouen, Cathala, Baruch) arutlema selliste teemade üle nagu bolševismioht ja suhted Venemaaga. Eestit kirjeldatakse kui Lääne- ja Ida-Euroopa piiriala – idee pärineb eestlastelt endilt, kuid ka prantsuskeelsetes Eestit käsitlevates kirjutistes kujuneb sellest juhtmotiiv. Toome näiteks krahv Bégoueni reisikirja: „Too väike rahvas elab niisiis eraldatuses, „toimides Lääne tsivilisatsiooni vahimehena Aasia piiridel”, nagu ütles suurepärases prantsuse keeles toosti tõstes üliõpilasorganisatsiooni esimees” (Bégouen 1933: 64). Ideed illustreeritakse Eesti-Vene piiri kirjeldustega. Narvas piiri ääres sõnastab Henri de Kérillis üllatavalt ettenägeliku geopoliitilise tulevikuennustuse: „Ühel päeval katkeb okastraat ja langeb sinimust barjäär. Üks neist maailmadest sööstab teise poole ja matab selle enda alla. Kumb?” (Kérillis 1930: 297.)
Nüüdseks on vastus teada ja kolmes viimases tolle perioodi tekstis (Cathala, Baruch, Bourgeois) kirjutataksegi üksikasjalikult Eesti liitmisest Nõukogude Liiduga 1940. aastal. Protsessi kirjeldatakse kui katastroofi ning rahumeelse ja väärika väikerahva suhtes toime pandud ebaõiglust.
Teine 1930. aastate reisikirjeldusi läbiv teema on Eesti-Prantsuse sõprussuhted ja kahe rahva lähedus. Henri Bégouen rõhutab teatava patriootliku rahulolutundega, kui väga eesti rahvas „tunneb tõmmet Prantsusmaa poole, kuna.... hindab meie mõtlejate ja kunstnike säravat loomingut” (Bégouen 1933: 64). Jean Cathala kirjutab ühes sageli tsiteeritud lõigus eestlaste ja prantslaste vaimsest sugulusest:
Eesti hinge puhul pakuvad üsnagi suurt huvi mõningad nüansid, mille poolest see seisab suguluses meie omaga. Eestlasedki hindavad irooniat ega lase ennast haneks tõmmata, nende seas on levinud samasugune teadlik individualism, samasugune terve mõistuse kultus, samasugune kirglik vabaduse pooldamine.... Võimalik, et selles Euroopa nurgas pole teist rahvast, kes meid niisama hästi mõistaks nagu see väike inimkogukond, kes nii ajalooliselt, poliitiliselt kui ka hingeliselt hoopis teisel poolusel näib paiknevat (Cathala 1937: 203–204).
Väärtushinnangud ja subjektiivsed seisukohad
Eesti ja eestlastega seonduvad subjektiivsed seisukohad on enamasti poole-hoidvad või suisa vaimustunud. Tõsi, mõne autori juures võib kohata ka teatavat üleolekutunnet. See ilmneb ennekõike kalduvuses rõhutada Eesti väiksust (seetõttu arvab Frossard’i eeskujul ka Henri de Kérillis, et riik ei ole majanduslikult jätkusuutlik) või siis heita vähem või rohkem heatahtlikku nalja Eesti-maa provintslikkuse ja Pariisi standarditega võrreldes tublisti ajast maha jäänud pealinna üle. Samuti torkab silma kriitilisi või iroonilisi märkusi eestlaste rahvusluse kohta. Kuid enamasti on reisikirjelduste üldine toon siiski väga heatahtlik. Kõigis tekstides rõhutatakse Tallinna veetlust. Osa autoreid käsitleb rahvuslust positiivse nähtusena, mis väljendab eestlaste isamaa--armastust ja vabaduseiha (Baruch, Bourgeois). Eestlasi imetletakse selle pärast, et nad on suutnud üles ehitada demokraatliku riigi. Mõni kirjutab koguni, et Eestist tuleks eeskuju võtta, pidades silmas näiteks haridussüsteemi (Callias ja Vogt) ja naiste rolli ühiskonnas (Bedel). Eesti ülistamisest kujuneb mõnel puhul Prantsusmaa kritiseerimise vahend. (3)
Kolmekümnendate aastate reisikirjades on kohalikul elanikkonnal märksa suurem osa kui varemalt. Reisijad kohtuvad eestlastega ning räägivad neist palju ja ainult positiivset. Üks Maurice Bedeli tekst on kirjutatud kui lüüriline kiidulaul eestlannadele (e.k Bedel 1988, vt ka pr k Bedel 1935). Jean Cathala kirjeldab üksikasjalikult eestlaste eluolu ja kombeid: nädalalõppude veetmist, Tallinna turgu, Tallinna kohvikute atmosfääri, Tartu tudengeid. Ta läheb koguni nii kaugele, et pühendab pika lõigu „eesti hingele”, milles tema sõnul
...patriotismist ja visadusest kootud lõimes vahelduvad lahkus ja umbusklikkus, spontaansus ja reserveeritus, tervemõistuslikkus ja seiklushimu, teadmistekultus ja teooriatepõlgus, praktiline mõtlemine ja analüüsivõimetus. [---] Selle hinge tõelist saladust tuleb aga otsida sügavamalt: tema osaduses eluga. [---] Kõige otsesemas tähenduses on eestlane luuletaja, inimene, kes tunnetab ja loob, kasutades selleks omadust, mis ei piirdu mõistusega, vaid läheb sellest sageli kaugemale (Cathala 1937: 202–203).
Eestlaste moraalseid jooni rõhutab ka preester Charles Bourgeois, kes kirjeldab neid kui väikest rahvakildu, kes on „uhke”, „haritud”, küll „külma ja vaoshoitud olekuga, kuid alati viisakas ja lugupidav”, „õiglust hindav”, „töökas, puhas, korralik”, „väga optimistlik” (Bourgeois 1953: 108–109).
Eesti keelesse aga ei suhtuta kaugeltki samasuguse vaimustusega. Suzanne de Callias ja Blanche Vogt nimetavad seda „hermeetiliseks” ja „eriskummaliseks” (Callias, Vogt 1931: 79). Cathala sõnul on see keel, „mis ei sarnane millegi senituntuga” (Cathala 1981: 13). 1937. aastal mainib ta siiski eesti keele „laulvust”, mis „meenutab vanakreeka keelt” (Cathala 1937: 92), Bedel aga leiab, et eestikeelsed armastust väljendavad sõnad (armastus, ma armastan Teid) on „õrnuseta” ja „pisut karedad” silpide read (Bedel 1988: 50).
Stiilivõtted
1930. aastate reisikirju iseloomustab toonimuutus, mis tuleneb stiililise väljendusrikkuse poole püüdlemisest; üks vahend, mida selleks kasutatakse, on huumor või ka iroonia, mida võis teataval määral märgata Frossard’i ja Jeanroy tekstides ning mida kasutas juba XIX sajandil vikont d’Arlincourt. Just humoristlik hoiak eristab reisikirju teistest samal ajal avaldatud Eestit käsitlevatest tekstidest. Huumor tugineb sageli liialdustele, samuti aga üllatavatele või kohatutele võrdlustele, metafooridele ja iseloomustustele: näiteks võib tuua Cathala, kes kirjeldab varemetes linnust kui „kindlust varuosade kujul” (Cathala 1937: 132).
Samaaegselt leiab tolle ajastu reisikirjadest poeetilises stiilis kirja pandud lõike märksa rohkem kui varasematest.
Mitu autorit (eriti Cathala, kuid ka Baruch jt) kasutavad meelsasti loetelusid või telegrammistiilis nominaalfraase, enamasti selleks, et esitada lühidalt ja tõhusalt teavet maapiirkondade maastiku või linnakeskkonna kohta. Ohtrasti kasutatakse tutvustavaid võrdlusi. Eriti palju esineb neid Cathala „Eesti portrees”.
Kokkuvõtlikult võib öelda, et kolmekümnendatel aastatel muutuvad Eestit käsitlevad reisikirjeldused varasemast tunduvalt kirjanduslikumaks, mis on rohkearvuliste infomaterjalide, turismi- ja teaduslike väljaannete olemasolu loogiline tagajärg. Kuna infomaterjalide nišš on teatavas mõttes täis saanud, peab reisikiri esile tooma oma eripära ja kirjutusviisi kallal töötamine on selleks ideaalne vahend.
NÕUKOGUDE AEG
Teise maailmasõja lõpust 1960. aastate alguseni on Eesti välismaalastele ligipääsmatu. Turiste hakkab Eestisse taas jõudma alles pärast Helsingi ja Tallinna vahelise laevaliini avamist 1965. aastal. Tundub, et prantslastest reisijaid on nende seas siiski olnud väga vähe. Kuni 1980. aastate lõpuni teevad Eestiga seotud teadmised Prantsusmaal märkimisväärset vähikäiku. Kuivõrd Eestit iseseisva riigina ei eksisteerinud, kadus ta peaaegu täielikult Prantsusmaa meedia- ja kirjandusruumist. Reisikirju näib sellest ajast olevat ülivähe. Neil, mis on õnnestunud leida, on vähemalt kaks ühisjoont. Esiteks ei näita nende autorid üles erilist poolehoidu Nõukogude Liidu vastu, vaid on suhteliselt kriitilised (huvitav oleks leida Prantsuse kommunistide tekste, sest tõenäoliselt külastasid mõningad neist siiski Eestit). Teiseks võib tähele panna, et nood reisijad ei ole tavalised turistid, vaid nad on võtnud aega selleks, et eestlastega kohtuda ja vestelda, et püüda aru saada, milline on turistliku pealispinna või ametliku propaganda taga peituv tegelikkus.
Peamised teemad
Reisikirjades käsitletud teemad on üldiselt eelmisest perioodist väga erinevad. Ainus ühine teema, mis on püsinud XIX sajandist alates ja mille käsitlemises pole märgata mingeid muutusi, on Tallinna vanalinn. Simone de Beauvoir kirjeldab seda üsna samamoodi nagu varasemad reisijad: ta toob sama võrdluse nagu Cathala (lähtudes ühest Victor Hugo joonistusest) ja kasutab samuti loeteluvõtet: „lossitornid, laskeavad, kindlusmüürid ja vahitornid” (Beauvoir 1998: 157). Midagi üsna sarnast leiame ka Suzanne Pourchier’ ja Yves Plasseraud’ tekstist, kus kasutatakse samasugust konventsionaalset väljendusviisi, samu keskaegse konnotatsiooniga tüüpväljendeid: „lagunenud munakiviteed”, „hansaaegsete majade renessanssfassaadid”, „raekoja gooti kaared” jne (Pourchier, Plasseraud 1999: 7–8).
Peale selle aga on reisikirjades esikohal poliitilise olukorraga seotud temaatika. Näiteks mainitakse, et paljud Eesti linnad ja maakohad on välismaalastele suletud ning reisitud on salaja, samuti arutletakse tsensuuri või enesetsensuuri üle, mis on seotud autori või inimestega, keda ta reisil kohtab jmt. Nii väljendab näiteks Jean-Luc Moreau muret sõprade pärast, kellega ta 1957. aastal Tallinnas kohtus ning kes panid ennast ohtu, nõustudes teda võõrustama ja talle teejuhiks olema, kuigi tal polnud õigust Eestis viibida ja ta varjas oma tegelikku päritolu. Ta kahetseb, et ei saa pärast Prantsusmaale naasmist neile kirjutada ega neist rääkida: „Mul ei ole selleks õigust. Sellega võiksin nad ohtu seada” (Moreau 2000: 15). Lahkudes lendab ta üle Eesti, mis on tema silmis otsekui keelatud maa: „Eesti on siinsamas, minu silme ees, saladuslik, õrn, haavatav oma jõgede, järvede, põldude, metsade, linnade ja küladega, mis on minu ees igaveseks suletud” (Moreau 2000: 15).
Ka Simone de Beauvoir, kes kirjeldab 1964. aastal koos Jean-Paul Sartre’iga ette võetud Eesti-reisi, alustab tõdemusest, et nende algne plaan sõita Moskvast Pihkva ja Tartu kaudu Tallinna osutus välismaalastele seatud viibimis- ja liikumispiirangute tõttu võimatuks (selle reisi kohta vt Beauvoir 1998; Tamm 1998).
Ehkki Simone de Beauvoir on Vene võimude ametlik külaline, ei karda ta kritiseerida Eesti nõukogustamist. Tallinna nimetab ta koguni „okupeeritud linnaks”. Küüditamisest ja emigratsioonist räägib ta vägagi nõukogudevastasel toonil, dešifreerides põhjalikult eestlastest informantide implitsiitset hoiakut:
Sartre’ilt intervjuud paludes seletas üks ajakirjanik: „Meie ajaleht on mõeldud peamiselt meie kaasmaalastele välismaal.” Siinsetel eestlastel on nende suhtes teatav alaväärsustunne; nad ei arva, et pagulased oleks keeldunud sotsialismist, vaid et nad näitasid üles patriotismi: nad põgenesid iidse hirmuvalitseja, Venemaa ikke alt, ning ilma et seda oleks üheselt välja öeldud, tajusime, et need, kes jäid maha, kiitsid lahkunute otsuse heaks. Pärast sõda saatsid venelased palju eestlasi maalt välja sel lihtsal põhjusel, et nad olid eestlased, seega võimalikud Venemaa vihkajad. Me kohtusime ühe kirjanikuga, kes oli sel moel, ilma mingi muu põhjuseta, istunud aastaid vangilaagris (Beauvoir 1998: 157–158).
Väliseestlaste küsimuses mainib 1967. aastal Nõukogude Eestit külastanud Luksemburgi kõrge riigiametnik Albert Borschette oma tõlgi ettevaatlikke, kuid selgesti arusaadavaid ütlusi, mille kohaselt väljarännanud suhtuvad Nõukogude Liitu negatiivselt ning mis samas võimaldasid tõlgil säilitada neutraalse fassaadi (Borschette 1971: 100).
Eesti poliitilist olukorda väljendab ka piiriületus, reisikirjade klassikaline element, mida võib leida juba mitme sõjaeelse autori tekstidest (Callias, Vogt; Cathala), kuid mis omandab Nõukogude ajal militaarsema ja hirmutavama kuju. Borschette, kes saabus laevaga Helsingist, kirjeldab seda järgmiselt:
Kui laev Tallinna reidile jõuab, asendub enamiku reisijate rõõmus muretus hämmastava vaikusega.
Nõukogude ohvitserid tulevad pardale, seavad end sisse söögisaalis, mis on selleks puhuks reisijatele suletud, ning hakkavad kontrollima turistide viisasid; nood tulevad arglikult ja kikivarvul uurima, kui kaugele kontrollijad on oma tööga jõudnud, samal ajal aga kõlab ragisevatest valjuhäälditest tervituseks sõjaväeline marsimuusika.
Viimaks lubatakse reisijad maale, kus umbusklik miilits võrdleb mu nägu passipildiga (Borschette 1971: 93–94).
Borschette täheldab Eesti järkjärgulist venestamist võimude korraldatud venekeelse elanikkonna juurdevoolu kaudu ning arvab, et pikemas perspektiivis venestatakse Eesti täielikult.
Ometi tundub Eesti reisijatele ikka veel Venemaast selgelt eristuva maailmana. Beauvoir rõhutab riigi läänelikkust ja seda, et säilinud on iseseisvuse ajast pärinevad kodanlikud kombed. Ta märkab vihjeid läänelikkusele hotelli mugavuses, toidu kvaliteedis, samuti aga Tallinna linnaruumis, kus leidub „ahvatleva valikuga” kondiitriärisid, „lääne tüüpi” kohvikuid, millest suurim „meenutab Innsbrucki ja Viini kohvikuid” ega paku oma menüüs viina (Beauvoir 1972: 345). Borschette näeb euroopalikkust Tallinna vanalinnas, mis meenutab talle Krakówit ja Nürnbergi, samuti aga eestlaste riietuses, mis „sarnaneb lääne moega” (Borschette 1971: 94).
Beauvoir märgib õigustatult ka seda, et Eesti tolleaegne intellektuaalne õhustik oli liberaalsem kui Venemaal, tänu millele sai juba 1963. aastal eestikeelses tõlkes ilmuda Albert Camus’ „Katk”.
Samuti väljendub Eesti poliitiline olukord mitmesugustes Nõukogude süsteemist tulenevates olmeraskustes, mida nimetavad Nõukogude perioodi eri aegadel mitmed reisijad. 1967. aastal mainib Borschette elamispindade probleemi, mis on tema hinnangul „ülitõsine”. Pourchier ja Plasseraud kirjutavad trügimisest kauplustes, mis on 1980. aasta olümpiamängude lähenedes tavalisest paremini varustatud. 1990. aastal kirjutab Jacques Tricot, et bensiini müüdi talongide alusel, mis tegi liikumise keeruliseks.
KOKKUVÕTE
Eestit käsitlevate reisikirjade põgus uurimine võimaldab selle teadmusloomeviisi puhul esile tuua vähemalt viis väga pika aja jooksul eristatavat arengujoont.
1. Infotüüp
Iga ajastu reisikirjeldustes esitatud teabe võib jagada kolme suurde gnoseoloogilisse kategooriasse. Esiteks leiame neist reisija isiklikele tähelepanekutele tuginevat infot, teiseks kirjalikest või suulistest allikatest pärinevaid andmeid, mida kasutatakse reisikirjas täiendava infomaterjalina, ning kolmandaks isiklikel tähelepanekutel või muudel allikatel põhinevaid tõlgendusi, hinnanguid, ekstrapolatsioone või väljamõeldisi. Nimetatud kolme infotüübi proportsioon varieerub olenevalt autorist väga suurel määral, kuid ajalises plaanis üldist arengut täheldada ei saa.
2. Eesti kui läbisõidukoht või omaette sihtpunkt
Enne iseseisvumist 1918. aastal oli Eesti reisi sihtpunktiks väga harva. Kõige sagedamini oli Eesti vahepeatus pikemal Venemaa-reisil. XVIII jaXIX sajandil pääses Prantsusmaalt maitsi Sankt-Peterburgi kaht teed pidi: kas Pihkva või siis Tartu ja Narva kaudu, möödudes Peipsist põhja poolt. Venemaa-reisidele järgnesid reisid Nõukogude Liitu: 1919–1920 sõitsid Tallinnast tahes-tahtmata läbi kõik Moskvasse suunduvad Prantsuse kommunistid. Niisiis ei olnud Eesti-reis enne 1920. aastaid peaaegu kunagi olnud eesmärk omaette, vaid lihtsalt vahepeatus, läbisõit. Seda on tunda ka reisikirjadest: enne aastaid 1919–1920 Eesti kohta kirjutatud tekstid on enamasti üsna lühikesed ja pealiskaudsed, neis esitatakse vähe andmeid näiteks kohaliku elanikkonna kohta, keda ei jõuta postitõlla aknast kuigi põhjalikult vaadelda. Huvipuudus ilmneb eriti selgelt, kui võrrelda tekste samade autorite kirjeldustega mõnest muust riigist, kus nad samuti on reisinud. Eesti on neile läbisõidukoht, mida ei peeta erilise tähelepanu vääriliseks, kui reisi materiaalsed tingimused välja arvata. Eesti lakkab olemast läbisõidukoht või vahepeatus ning kujuneb omaette sihtpunktiks 1920. aastate lõpul ja 1930. aastatel.
3. Teemaderingi mitmekesistumine ja põhjalikumad käsitlused
Reisijate käsitletavad teemad muutuvad ajapikku aina spetsiifilisemaks ja mitmekesisemaks ning neist kirjutatakse üha põhjalikumalt. Protsess saab alguse XIX sajandi keskpaigas Louis Léouzon Le Duci teosega „La Baltique ”. Haripunkti jõuab see kolmekümnendatel aastatel. Tol ajal käsitletakse väga kitsaid teemasid, samuti laieneb märkimisväärselt külastatavate paikade valik. Nõukogude ajast pärinevad tekstid tähistavad selles aspektis teatavat tagasiminekut, vähemasti praeguse korpuse puhul.
4. Kasvav huvi kohaliku elanikkonna vastu
Kohalike elanikega puututakse kokku aina tihedamini ja suhtumine neisse muutub radikaalselt. Enne 1918. aastat oli autoreid, kes neid isegi vihjamisi ei maininud. Sõna eestlane kasutati mitmes tähenduses, mis võis osutada kas Eestimaa nime kandva territoriaalse üksuse elanikele olenemata nende rahvusest või siis eesti keelt emakeelena kõnelevatele põliselanikele. (4)
Kui alguses huvi eestlaste vastu puudus, siis hiljem asendub see etnograafilise ja edasi juba laiemalt üldkultuurilise huviga. Esialgu kaasneb sellega kaastunne viletsuses elavate eesti talupoegade vastu. Küllaltki pika aja jooksul võib täheldada ka teatavat üleolekutunnet, mis on tajutav veel 1920. aastate lõpulgi. Kolmekümnendatest aastatest peale on aga juba laialdaselt levinud sümpaatia või ka imetlus. Sümpaatia, mida eestlaste vastu tuntakse, ulatub mõne autori puhul (Jean Cathala, Jacques Baruch, Jacques Tricot) koguni nii kaugele, et väljendatakse sügavat, kõikehõlmavat armastust selle maa vastu, peaaegu müstilist osadust Eestiga.
5. Representatsioonide ühtlustumine
Pikemas perspektiivis võib täheldada reisikirjeldustega edasi antavate representatsioonide teatavat ühtlustumist või vähemalt järkjärgulist sarnastumist. XVIII sajandi tekstid on veel väga erinevad, kuna paigutuvad varasematest representatsioonidest puutumata konteksti. Iga autor näeb Eestis erinevaid asju ja kirjeldab neid omamoodi. XIX sajandi tekstide korpuses leidub ikka veel suuri temaatilisi ja stilistilisi erinevusi, kuid juba on märgata ka ühiseid punkte, tekib vastukaja, mis võib tuleneda varasemate reisikirjade lugemisest (Léouzon Le Duc on nii mõnelegi autorile lähtealuseks) või ka sellest, et on tekkinud kollektiivsed ettekujutused selle kohta, mida tasub Eestis tähele panna. Reisikirjad muutuvad veelgi ühetaolisemaks kolmekümnendatel aastatel ja eriti Nõukogude perioodil. Ehkki käsitletavate teemade koha pealt on jätkuvalt erinevusi, mis tulenevad iga reisija isiklikest kogemustest, moodustavad arvukad korduvad teemad stereotüüpide kogumi ning reisikirjanike vaatenurgad, vaimsus ja koguni kirjutamisviis on väga sarnased. Käesolev tagasihoidlik Eestiga seotud reisikirjelduste korpus kinnitab niisiis üldisemat mõtet, mille järgi reisikirjadel on kalduvus korrata ja levitada käibetõdesid. See tunnus aga ei ole kõnealusele tekstiliigile ainuomane, nagu võib kerge vaevaga veenduda, kui lugeda kriitilise pilguga välisriike tutvustavat aja- või ilukirjandust.
Prantsuskeelsest käsikirjast tõlkinud INDREK KOFF
KIRJANDUS
A r l i n c o u r t, Charles-Victor Prévost d’ 1843. L’Étoile polaire. Paris: Dumont.
B e a u v o i r, Simone de 1972. Tout compte fait. Paris: Gallimard.
B e a u v o i r, Simone de 1998. Külaskäik Nõukogude Eestisse. Prantsuse keelest tõlkinud Marek Tamm. – Vikerkaar, nr 10–11, lk 156–159.
B e d e l, Maurice 1935. Les Estoniennes. – Mémoire sans malice sur les dames d’aujourd’hui. Paris: Gallimard.
B e d e l, Maurice 1988. Eestlannad. Prantsuse keelest tõlkinud Jaan Undusk. – Vikerkaar, nr 2, lk 50–51.
B é g o u e n, Napoléon-Henri 1933. Le tricentenaire de l’Université de Tartu (Estonie), 30 juin 1932. – Mémoires de l’Académie des Sciences. Inscriptions et Belles-Lettres de Toulouse. Toulouse: Impr. Lion et fils.
B o r s c h e t t e, Albert 1971. Itinéraires soviétiques. Bruxelles: A. de Rache.
B o u r g e o i s, Charles 1953. Ma rencontre avec la Russie: relation du hiéromoine Vassily: Narva–Esna–Tartu–Moscou, 1932–1946. Buenos Aires: Iglesia catolica rusa.
B o u y e r, A. C., Midy, Th. 1859. Paysages du Nord. Nouvelle édition. Belgique, Hollande, Russie, Baltique, Golfes de Bothnie et de Finlande, Laponie, Océan-Glacial, îles d’Aland, Norvège, Suède, Cattégat, villes hanséatiques, Angleterre, Écosse, etc. Paris: A. Courcier.
B u r j a, Abel 1785. Observations d’un voyageur sur la Russie, la Finlande, la Livonie, la Curlande et la Prusse. Berlin: Jean-Frédéric Unger.
B u r j a, Abel 1787. Observations d’un voyageur sur la Russie, la Finlande, la Livonie, la Curlande et la Prusse, nouvelle édition revue et corrigée. Maastricht: Jean-Edme Dufour et Ph. Roux.
C a l l i a s, Suzanne de, V o g t, Blanche 1931. Aux pays des femmes-soldats: Finlande, Esthonie, Danemark, Lithuanie. Paris: Fasquelle.
C a t h a l a, Jean 1937. Portrait de l’Estonie. Paris: Plon.
C a t h a l a, Jean 1981. Sans fleur ni fusil. Paris: Albin Michel.
C h a l v i n, Antoine 2010. Eesti ja eestlased 19. sajandi prantsuse tekstides. – Akadeemia, nr 2, lk 296–321.
F r o s s a r d, Louis-Oscar 1921. Mon journal de voyage en Russie (5 juin – 30 juillet 1920).– L’Internationale, november.
F r o s s a r d, Louis-Oscar 1930. De Jaurès à Lénine: notes et souvenirs d’un militant. Paris: Éditions de la „Nouvelle Revue Socialiste”.
G e o r g e l, Jean-François 1818. Voyage à Saint-Pétersbourg, en 1799–1800. Paris: Alexis Eymery et Delaunay.
G u e s l i n, Julien 2004. La France et les petits États baltes: réalités baltes, perceptions françaises et ordre européen (1920–1932). Doktoriväitekiri. Université Paris I Panthéon-Sorbonne, detsember 2004.
H e n r i e t, M. d’ 1865. Voyage dans les provinces russes de la Baltique: Livonie, Esthonie, Courlande, 1851–1854. – Le Tour du Monde: nouveau journal des voyages, 2 e semestre.
J e a n r o y, René 1925 = Capitaine Jeanroy, Conférence sur l’Esthonie. – Bulletin de la Société de Géographie de Lille, lk 28–46.
K é r i l l i s, Henri de 1930. Du Pacifique à la mer Morte (notes d’un journaliste). Paris: éd. Spes.
L a M o t r a y e, Aubry de 1732. Voyages en anglois et en françois d’A. de La Motraye, en diverses provinces et places de la Prusse ducale et royale, de la Russie, de la Pologne etc. La Haye: Adrien Moetjens.
L a n n o y, Guillebert de 1840. Voyages et ambassades de Messire Guillebert de Lannoy, Chevalier de la Toison d’Or, Seigneur de Santes, Willerval, Tronchiennes, Beaumont et Wahégnies, 1399–1450. Mons: Typographie d’Em. Hoyois, libraire.
L é o u z o n L e D u c, Louis-Antoine 1855. La Baltique. Paris: Hachette.
M i l l e t, Richard 2011. Eesti. Paris: Gallimard.
M i l l e t, Richard 2014. Märkmeid Eestist. Prantsuse keelest tõlkinud Eda Lepp. – Loomingu Raamatukogu, nr 14–15.
M o r e a u, Jean-Luc 1999. The goat and the storks. – Estonian Literary Magazine. Spring, lk 17–22. http://elm.estinst.ee/issue/8/goat-and-storks/
M o r e a u, Jean-Luc 2000. La chèvre et les cigognes. – France-Estonie, nr 14.
P o u r c h i e r, Suzanne, P l a s s e r a u d, Yves 1999. Carnets baltes, 1980–1999: chroniques d’une indépendance espérée. Strasbourg: Association Alsace-Lituanie (coll. Lituanica).
T a m m, Marek 1998. Sartre ja Beauvoir Nõukogude Eestis. – Vikerkaar, nr 10–11, lk 148–156.
T e r q u e m, Émile 1919. Retour d’Estonie. – Revue baltique, kd 16, nr 4, 15. XII.
T r i c o t, Jacques 1990. Retour en Estonie. – Nouvelles Baltes, nr 11, oktoober, lk 10–12.
V e n a y r e, Sylvain 2012. Panorama du voyage, 1780–1920: mots, figures, pratiques. Paris: Les Belles Lettres, lk 428–432.
Tekstid on ajapikku kogutud koostöös Marek Tammega ette võetud ühisprojekti, antoloogia „Eesti prantslaste reisikirjades” raames. Antoloogia on peaaegu valmis ja ootab avaldamist.
Vt põhjalikku uurimust Eesti maine kohta Prantsusmaal: Gueslin 2004. Turismi arengu kohta vt lk 535–537 ja reisijate kohta lk 528–541.
Sama võtet kohtame äärmuslikul, lausa karikatuursel kujul hiljuti ilmunud reisikirjas, mis jääb ilmumisaja tõttu käesoleva uurimuse piiridest väljapoole (vt Millet 2011, eestikeelne tõlge: Millet 2014).
Möödaminnes võib märkida, et sõna mitmetähenduslik kasutus on tänapäeval jõuliselt naasnud, kuid selle sisu on erinev. On autoreid, kes kasutavad sõna eestlane üpris lahkelt ka Eesti venekeelse kogukonna liikme kohta.
Keel ja Kirjandus | Antoine Chalvin. Eesti prantsuskeelsetes reisikirjades | https://kultuur.err.ee/310622/antoine-chalvin-eesti-prantsuskeelsetes-reisikirjades | Algusaegadest 1990. aastani. Käesoleval uurimusel on kaks peamist eesmärki. Esiteks üritan anda üldise ülevaate Eesti kuvandi muutumisest prantsuskeelsetes reisikirjades, teiseks aga analüüsida reisikirja kui prantsuskeelses kultuuriruumis vähe tuntud maaga seotud teadmistekogumi moodustamise vahendit. |
Kübaratrikiga sai hakkama Luis Suarez, kelle kolmas tabamus tuli üsnagi ebatavalisel moel. Nimelt otsustas Barcelona teenitud penalti otse löömise asemel lahti mängida ning Lionel Messi söötis penaltipunktilt palli Suarezele, kes selle võrku saatis.
Ühe tabamuse said kirja ka Messi ise, Neymar ning Ivan Rakitic.
Teised pühapäevased tulemused: Real Sociedad - Granada 3:0, Sevilla - Las Palmas 2:0, Eibar - Levante 2:0, Getafe - Madridi Atletico.
Barcelona on 23 mänguga kogunud nüüd 57 punkti ja edestab ühe mängu rohkem pidanud Atleticot kolme ja Madridi Reali nelja silmaga. | Barcelona lõi Celta Vigole kuus väravat, Messi ja Suarez lollitasid vastaste väravavahti | https://sport.err.ee/82142/barcelona-loi-celta-vigole-kuus-varavat-messi-ja-suarez-lollitasid-vastaste-varavavahti | Hispaania jalgpalli kõrgliigas sai tabeliliider Barcelona pühapäeval suure võidu, kui koguni 6:1 alistati Celta Vigo. |
"Gando on meie meeskonda väga hästi sulandunud ja ta silmad põlevad! Ta on väga hea tehnikaga, väljakul aktiivne ja efektiivne. Näen Gandos väga suurt potentsiaali ning tunnen tema liitumise üle heameelt. Plaanin teda kasutada vasakul äärel," ütles Levadia peatreener Sergei Ratnikov klubi kodulehele.
Aime Marcelin Gando Biala, kamerunipäraselt Aime Marcellin Ngando Mbiala kandis eelmisel hooajal Kameruni liigas APEJES FC de Mfou särki, lõi 26 mängus 13 väravat ning andis 9 resultatiivset söötu. Gando on mänginud Kameruni U-23 koondises, kirjutab soccernet.ee.
Levadia on sel talvel lepingu sõlminud ka teise kamerunlase Luc Landry Tabi Mangaga, kes mängib keskkaitses. Lisaks on Eesti mulluse hõbedaklubiga talvel liitunud Rimo Hunt, Anton Mirantšuk ja Maksim Podholjuzin. | Tallinna Levadia palkas vasakule äärele Kameruni poolkaitsja | https://sport.err.ee/82135/tallinna-levadia-palkas-vasakule-aarele-kameruni-poolkaitsja | Tallinna Levadia jalgpalliklubi sõlmis Kameruni poolkaitsja Gandoga (18) üheaastase lepingu võimalusega seda veel aasta võrra pikendada. |
Me ei pane neid õudusi oma argitoimetuste keskel õieti tähelegi ega juurdle, mis on nende sõnumite taga. Aga hetkeks peatudes ja järele mõeldes mõistame küllap kõik, et nende tegude eesmärk on külvata hirmu ja ebakindlust.
Kellele ja miks on vaja, et me kardaksime?
Hirm ja ebakindlus lõhub inimlikke ja ühiskonna sidemeid. Kui kardame elu või perekonna pärast, siis pole sugugi endastmõistetav ligimest aidata. Hirm halvab tahte ja teovõime, sunnib küüru ja paneb inimese tegema tegusid, mis õõnestavad tema enesehinnangut ja võtavad väärikustunde.
Väärikustunde võtmine on üks põhilisi allutamise tööriistu, ja selleks on piiramatult võimalusi. Näiteks on kõik totalitaarsed režiimid kasutanud stigmatiseerimist, et muuta ühiskonna väärtushinnanguid endale sobivaks, sundides ühiskonna kahtlema, kas teatud inimrühmad ikka kõlbavad sesse ühiskonda (juutide kollased kuusnurgad). Väärikusega manipuleeris ka Ceaușescu, kelle Securitate tasalülitas ja ruineeris Rumeenia eliiti, sundides sinna kuulujaid üksteise järel nuhkima. Ajaloos on küllaga olnud toore vägivallaga küüditamist ja töölaagrites orjastamist ning piinamist ja füüsilist hävitamist.
Väga tõhus on õõnestada väärikust majandusliku heidutamisega: inimene tõugatakse vaesusse, tal ei lubata teha erialast tööd ja talt võetakse võimalus elatist teenida. Majanduslikud seosed totalitaarse süsteemi väljakujunemise eeldustena on olulised, sest suuresti just majanduslik olukord määrab selle, kas ühiskonnas on soodne pinnas veidrate ideoloogiate levikule.
Hirmu ja painete tagajärjel väheneb ühiskonna sidusus. Hättasattunud, väärikuse kaotanud või heitunud inimesi on lihtne allutada ja manipuleerida. Seega on hirm ja heitumus totalitaarse süsteemi väljakujunemise eeltingimus, mida toetab ideoloogiline retoorika ja muutunud kultuuriline sättumus.
Ühiskond on kultuuriliselt konstrueeritud, s.t kultuur ja haridus kujundavad nii indiviide kui ka kogu ühiskonda (meenutagem Mowgli efekti: huntide seas kasvav inimlaps sirgub hundiks, kes küll omandab vaevaga inimkeele ja elementaarsed kombed, kuid ei suuda luua teistmoodi suhteid kui need, mis valitsevad hundikarjas.) Niisiis tuleb ühiskonna muutmiseks muuta kultuuri. Ja kui muuta hirmu abil ühiskonna väärtussüsteemi, saabki kehtestada totalitaarse süsteemi. Hirmuühiskonda on kerge ühtaegu manipuleerida ja mobiliseerida.
Kultuuris väljendub ühiskonnas kujunenud ajalooline väärtuste süsteem, kuhu on talletunud inimpõlvede kogemused ja tarkus, tavad ja praktikad, see kujuneb pikaldaselt ja ka muutub pikaldaselt ning see väärtuste süsteem vormib meie kõigi kasvukeskkonda ja seega meid kõiki indiviididena. Michel Foucault, kes uuris, kuidas kujunevad kultuurilised hoiakud ja mentaliteet, on nimetanud ühiskonna ajaloolist väärtuste süsteemi sotsiaalseks regulatsiooniks. [1]
Kes ja kuidas mõjutab hoiakuid kultuuris?
Foucault’ sõnul ohjabki inimest ja kujundab tema hoiakuid ning uskumusi sotsiaalne regulatsioon, mis on kultuuriliselt konstrueeritud ja loomult hegemooniline. Foucault’ arvates juhib sotsiaalne regulatsioon meie elu tõerežiimidega, millele me ei allu mitte niivõrd vägivallahirmus, vaid distsipliini abil, mida kasvatatakse inimeses hariduse ja kasvatuse kaudu. Selline võim ja autoriteet ei ole koondunud ühiskonna võimupüramiidi tippu, vaid asub ühiskonnas igal tasandil ja nii kinnistab olemasolevat süsteemi.
Foucault väidab, et distsipliini abil, s.t järelevalve, kontrolli, hierarhiseerimise, homogeniseerimise, lühidalt normeerimise kaudu luuaksegi indiviid, ent see protsess ei toimu ainult peres ja kogukonnas, vaid ühiskonna haridussüsteemis – see aga tähendab, et otsustavat rolli mängib kultuur. Ja kuigi sotsiaalne regulatsioon on Foucault’ arvates palju võimsam võimuinstrument kui pelgalt moodsa riigi valitsemisaparaat, peab ta modernse ühiskonna keskseks orkestreerijaks just riiki, eeskätt seadusandluse, sõjaväe ja haridussüsteemiga, sest selle institutsionaalse võrgustiku mõju on nt turujõudude või kodanikuühiskonnaga võrreldes ülimuslikul positsioonil.
Riik – modernse ühiskonna keskne orkestreerija
Modernse massiühiskonna spetsiifilist olemust ja selle põhilisi institutsionaalseid välju – riik, turg, kodanikuühiskond – ja nende vastastikmõjulist kujunemist on palju uuritud. Anthony Giddens märgib, et Euroopale iseloomuliku moderniseerumise taga on eeskätt seisusühiskonna kadumine, kapitalismi areng ja rahvusriikide kui uudse poliitilise süsteemi teke ning nende vastastikune ja läbipõimitud mõju. [2] Giddensi sõnul tõi kapitalism kaasa efektiivistuva töökorralduse ning rahvusriigis ilmnes riigiaparaadi administratiivne võimekus, mis ületas kaugelt traditsiooniliste ühiskonnavormide haldussuutlikkuse. Ta kirjeldab riigiaparaadi ülimuslikku võimupositsiooni, mida tingib vajadus institutsionaalse kontrollimehhanismi järele – riigil on rahva ees hariduslikud ja sotsiaalsed jm kohustused –, ja sõjaväelist kontrolli selle riigiaparaadi võimu tagamisel. Giddensi arvates on läänelikult moderniseerunud ühiskonna tasakaalustav jõud kodanikuühiskond, mis kodanike huve esindades reguleerib nii turujõude kui ka riigi survet kodanikele.
Zygmunt Baumani arvates aga on selline modernne riigiaparaat ühes oma seadusandluse, institutsioonide, haridussüsteemi ja sõjaväega otseselt seotud totalitaarsete režiimide kujunemise ja lõpuks ka holokaustiga. [3]
Nõnda võib modernse ühiskonna demokratiseerumises ja laias juurdepääsus haridusele näha otselinki poliitilise kaasatuseni, kuid teisalt peidab see endas ambivalentset ühiskonda allutavat hooba: kui riik vastutab haridussüsteemi eest, siis on ka riigi instantsidel vahetu võimalus sisustada nii haridussüsteem kui ka poliitilised massiorganisatsioonid poliitiliselt sobiva ideoloogiaga, ning see sõltub ühiskonna poliitilisest süsteemist.
Kuidas kujuneb totalitaarne režiim?
Hannah Arendti suurteos „Totalitarismi lätted“ (1948) purustas II maailmasõja järgse n-ö suure vaikuse, kui maailma avalikkus alles seedis toimunut. Arendt uuris, kuidas võimusuhete, hirmu ja salapolitsei koosmõjul vaigistatakse kriitiline mõte ja suveräänne indiviid ning kuidas üheülbaliseks kujundatud ja võõrandunud indiviididest koosneva massiühiskonda propaganda abil mobiliseeritakse. [4]
Arendt põhjendab ka rahvusliku ideoloogia levikut massiühiskonna kujunemisega pärast klassiühiskonna ja seisuskorra lagunemist. Indiviidid, keda varem sidus klassikuuluvus, hakkasid end tajuma üksildaste atomiseeritud rühmadena, kes peale kõige muu pidid asuma üksteisega turumajanduslikult konkureerima. Arendti arvates ei iseloomustagi massiinimest esmajoones brutaalsus ja tagurlikkus, vaid isoleeritus ja normaalsete sotsiaalsete sidemete puudumine. Sotsiaalsete sidemete puudumine lõi ühiskonna koestruktuuri mõrad, need täideti rahvusliku sentimendiga, mis halvematel juhtudel sünnitas eriti vägivaldse rahvusluse.
Seevastu näiteks poliitikateadlane Juan Linz ei ole nõus seletama totalitaarse liikumise edu Saksamaal massiühiskonna kujunemise ega modernse industriaalkapitalismi kujundatud üksildusega. [5] Linzi väitel ei ühinenud enamik inimesi natsiliikumisega mitte indiviididena, vaid mõne seltsi või ühingu ehk teisisõnu kodanikuühiskonna liikmena. Kuid Linz nõustub Arendtiga selles, et massiühiskonna perspektiiv aitab mõista juba kehtestatud totalitaarse režiimi edu.
Linzi hinnangul iseloomustab totalitaarset süsteemi kõigi seniste institutsioonide, organisatsioonide ja huvirühmade täielik lammutamine ja nende asendamine uue eliidi poliitiliste struktuuridega (see spetsiifiline omadus eristab totalitarismi teistest ebademokraatlikest süsteemidest, näiteks sovetliku sunniühiskonna kehtestamiseks lõhuti eelmise ühiskonna sotsiaalne kord suuresti kultuurirevolutsiooni abil: traditsioonilised väärtused tõrjuti kõrvale, rakendati uus kultuurikaanon ning senist eliiti sunniti „ümber kasvama“ või siis juuriti füüsiliselt välja).
Linzi sõnul konstitueeribki totalitaarset süsteemi see, et suur hulk rahvast on aktiivselt kaasatud poliitilistesse organisatsioonidesse. Sotsiaalne kontroll on pihustunud ning põhineb vabatahtlikul või manipuleeritud kaasatusel, mis suletud ühiskonnas on segu boonustest ja ähvardustest.
Näiteks võime tuua Nõukogude Liidu aja, mil riigi käes olid enam-vähem kõik eluks vajalikud ressursid – töö, tootmine, kapital (sh loometegevuseks vajalik) –, siis oligi suurem jagu inimesi kaasatud mingisse organisatsiooni (kompartei, kontrollitud seltsid-ühingud, loomeliidud jm).
Niisiis näeb Linz totalitarismil kaht iseloomulikku omadust: (1) ainuline võimukeskus ja (2) kodanike aktiivne kaasatus (kui aktiivne kaasatus asendub passiivse allumise ja apaatiaga, siis kaotab ühiskond totalitaarse loomuse ja langeb autoritarismi). Sellises ainuparteile allutatud ja hirmutatud ühiskonnas saab massiorganisatsioonide abil rahvast manipuleerida ja mobiliseerida.
Kuid enamus poliitikauurijaid on nõus sellega, et totalitarismi tuum ja keskne element on totaalse domineerimise idee, mis teisisõnu tähendab seda, et riik sekkub ja püüab kontrollida kõiki inimese eluvaldkondi hällist hauani. Arendt ei näe totaalset domineerimist mitte lõppeesmärgina, vaid ideoloogia kehtestamise vahendina. Ja kuna ideoloogia on veendumuste kogu, siis ilmnebki, et totaalse domineerimise siht on kontrollida inimeste mõtlemist ja hoiakuid.
Kuidas kontrollitakse inimeste vaimu ja mõtlemist?
Arendt selgitab, et totalitaarse režiimi üks erijooni on isoleeritud indiviidide, propaganda ja massimobilisatsiooni seos. „Ainult väikest rahvahulka ja eliiti võib ahvatleda totalitarismi vallandumine – massid tuleb võita propagandaga. Seda mõisteti varakult ja seetõttu on totalitaarsetes riikides sageli näha, et propaganda ja terror moodustavad ühe mündi kaks külge.“ [6]
Propaganda on selline ideede kommunikatsiooni, mille eesmärk on veenda inimesi mõtlema või tegutsema teatud kindlal viisil. Tavakommunikatsioonist eristab propagandat manipulatsioon ja varjatud eesmärgid. Nõukogude Venemaal arendati propagandat iseäranis tõhusalt. Varem oli marksist Georgi Plehhanov välja töötanud agitatsioonivõtted – lihtsate sõnumitega suured plakatid ja loosungid, mis pidid köitma harimatute rahvahulkade meeli. Lenin täiendas agitatsiooni propaganda mõistega, püüdes lihtsale agiteerimisele lisada teaduslikke või ajaloolisi fakte, et ka haritud inimesi vaimselt ja intellektuaalselt okupeerida ehk indoktrineerida. Nii kujunes agitprop, mida õpetati kõigile kultuuri-, haridus- ja parteitöötajatele ka Eestis.
Propagandaga käsikäes käib totalitaarsetes süsteemides tsensuur, eriarvamuste kontroll ja keelustamine avalikus ruumis. Autoritaarsed ja totalitaarsed poliitilised režiimid on läbi aegade kontrollinud avalikkust ja tsenseerinud nii kunstiloomet kui ka üldist sõnavabadust. Hannah Arendt on märkinud, et niipea, kui totalitarism saavutab absoluutse kontrolli, asendab ta propaganda indoktrinatsiooniga ja kasutab vägivalda – mitte niivõrd hirmutamiseks (seda on tarvis teha ainult niikaua, kuni leidub veel poliitilist opositsiooni), vaid pigem selleks, et katkestamatult realiseerida oma ideoloogilist doktriini ja selle praktilisi valesid. [7]
Kas on võimalik õpetada ilma indoktrineerimata?
Soome kasvatusteadlane Rauno Huttunen on arutlenud haridussüsteemis avalduvate võimu ja vabaduse aspektide üle. Tema arvates vastandub indoktrineerimisele kommunikatiivne õpetamine. [8] See põhineb valgustuslikul humanistlikul õpetamissituatsioonil, kus õpilasi ei kohelda passiivsete objektide vaid aktiivsete õppijatena – kommunikatiivne õpetamine matkib demokraatlikku tegutsemist. Kasutades Foucault’ ideed, arutleb Huttunen, et kui indiviidid loovad oma identiteedi ja kujundavad oma hoidakud ühiskonnas kehtestatud sotsiaalse korra mõjusfääris, ja kui see käsitlus tõele vastab, siis on indoktrinatsiooni kriitika hariduses küsitav, kui mitte päris võimatu, sest haridussüsteemi olemuslik eesmärk on haritavate vaimu vormida.
Seetõttu on tähtis tähele panna, et sotsialiseerimise protsessis ja haridussüsteemis peituv võimu aspekt sõltub otseselt poliitilisest süsteemist, kehtestatud väärtustest ja ideoloogiast. Ebademokraatlikes süsteemides on kultuur ja haridus alati olnud riigi propaganda tööriistad.
Nõnda siis võibki küsimusele „K uidas kujuneb totalitaarne režiim?“ vastata lühidalt nii: (1) salapolitsei ja vägivallaga lõhutakse ühiskonna usaldussuhted ja inimesed allutatakse; (2) lojaalsuse ja kuulekusega luuakse korrumpeerunud ja suletud võimuvertikaal; (3) vaba arvamusvahetus asendatakse propaganda ja tsensuuriga ning kujundatakse institutsionaalne aparaat, mis hakkab looma ja taastootma võimule lojaalseid tõerežiime; (4) haridussüsteemiga, kus õppimine sisaldab ka indoktrinatsiooni, toodetakse süsteemile sobivaid ja kuulekaid tööriistu. Kõiki neid võtteid rakendades kujundatakse uus kultuur, mis hakkab sedasama poliitilist režiimi legitimeerima ja ühiskonnamudelit taastootma.
Kurjuse banaalsus
Nii juhtubki, et süsteemile allutatud kuulekas inimene võib saada koletisliku süsteemi osaks.
Kui Arendti „Totalitarismi lätted“ purustas sõjajärgse vaikuse, siis 1963. aastal põhjustas tema reportaaž ajakirja New Yorker korrespondendina „Eichmann Jeruusalemmas“ sõna otseses mõttes tormi ja skandaali.
Jutt käib sõjakurjategija Adolf Eichmanni üle Jeruusalemmas peetud kohtuprotsessist mida Hannah Arendt käsitles. Eichmann oli 3nda Reichi üks Juudi küsimuse nn eksperte, kes esialgu töötas juutide emigreerumisega tegelevates struktuurides, seejärel organiseeris nende massilist deporteerimist getodesse ja kontsentratsioonilaagritesse. 1942. aastal kui Saksamaa antisemiitlik poliitika oli muutunud ametlikult genotsiidi poliitikaks, pandi Eichmann kogu Lõpliku lahenduse protsessi logistiliselt juhtima, mida ta tegigi.
Teadupärast õnnestus Adolf Eichmannil põgeneda pärast sõda valenime all Argentinasse, kust Mossad ta kinni võttis ja Iisraeli kohtu alla toimetas. Seda äärmiselt emotsionaalset protsessi jälgivad inimesed tahtsid näha Eichmannis koletist, deemonlikku ürgkurjust, ent Arendt kirjeldas teda mittemidagiütleva halli kujuna, kõhetu mehikesena, kelle kuritegu seisnes selles, et ta allus süsteemile ja täitis talle antud kohustusi, mõtlemata nende kohustuste eetilise olemuse üle. Sest Eichmann kuuleka ametnikuna ei pidanud mõeldavaks hakata riigiaparaadile vastu. Arendti sõnul istus süüpingis deemoni asemel lihtlabane totalitaarsele süsteemile kuulekas kuju. Samamoodi on kurjus ise tihtilugu tühine ja banaalne, mitte deemonlik ega üleinimlik.
Sedavõrd kõhklematu süsteemile allumise ja süsteemse tapmise tegid võimalikuks muutunud kultuurilised hoiakud. Seda kultuuri, mis lubas näha üht inimrühma mitteinimestena, kellest tuleb vabaneda, valmistati ette ideoloogilise retoorika, propaganda ja aastaid kestnud kasvatustööga. Näeme, et kuulekus, mida toodavad totalitaarse ühiskonna institutsionaalne aparaat, haridussüsteem ja kultuur, vaigistab kriitilise mõtlemise ja hävitab inimlikkuse.
Mida õppida holokaustist ja totalitaarsete režiimide kogemustest?
Kõige tähtsam on mõista, et vaba arvamusvahetus on vaba ühiskonna asendamatu tingimus ja selleks peab haridussüsteem kujundama kriitiliselt mõtlevaid inimesi. Sama tähtis on, et inimestelt ei võetaks väärikust ei majandusliku ega ideoloogilise sunniga. Sel juhul julgevad inimesed vahel ka vastuvoolu ujuda, kui tajuvad, et peavool hakkab rappa kiskuma.
Egge Kulbok-Lattik on k ultuuripoliitika uurija Tartu Ülikooli eetikakeskusest
Essee põhineb holokausti mälestuskonverentsi avakõnena esitatud tekstil „Holokaust kui ajalugu ja hoiatus“ Okupatsioonide muuseumis 29. Jaanuaril, 2016.
[1] Foucault, Michel (1991). The Means of Correct Training. – The Foucault Reader. Ed. P. Rabinow. London, 194
[2] Giddens, Anthony (1990). The Consequences of Modernity, Stanford University Press.
[3] Bauman, Zygmunt (1991). Modernity and the Holocaust. Ithaca: Cornell University Press.
[4] Arendt, Hannah (1985 [1948]). The Origins of Totalitarianism. New York: Harvest.
[5] Linz (2000) Linz, Juan J. (2000). Totalitarian and Authoritarian Regimes. London: Lynne Rienner. 70
[6] Arendt, Hannah (1985 [1948]). The Origins of Totalitarianism. New York: Harvest.
[7] Arendt (ibid)
[8] Huttunen, Rauno (2003). Habermas and the Problems of Indoctrination. In: Encyclopedia of Philosophy of Education, (Eds) M. Peters, P. Ghiraldelli, B. Žarnic, A. Gibbons. 04/09 http://www.ffst.hr/ENCYCLOPAEDIA (accessed 10.04.2014) | Egge Kulbok-Lattik. Mis teeb võimalikuks süsteemse kurjuse ja vaigistab inimlikkuse? | https://kultuur.err.ee/310618/egge-kulbok-lattik-mis-teeb-voimalikuks-susteemse-kurjuse-ja-vaigistab-inimlikkuse | Kuigi me elame maailma suurimatest kriisikolletest eemal ning muretseme eeskätt oma toimetuleku ja julgeoleku pärast, tajume me maailma rahutust. Ei möödu päevagi, ilma et meedia ei kannaks meile ette hirmutavaid teateid: ikka laseb kuskil mõni enesetaputerrorist end vastu taevast ja tapab seejuures kümneid kõrvalseisjaid, teisal raiutakse otse kaamera ees päid maha, totalitaarsete ja kriminaalsete režiimide juhid ähvardavad naabreid ning vaba maailma ja nii aina edasi. |
"Inimestele, kes räägivad külmast sõjast või selle ohust, nagu Venemaa välisminister Dmitri Medvedev, võin ma ainult öelda, et Saksa valitsus seda kindlasti ei näe," ütles Saksamaa kantsleri Angela Merkeli pressiesindaja Steffen Seibert ja lisas, et taolise olukorra vältimine on muu hulgas ka Medvedevi kätes.
Välisministeeriumi pressiesindaja Martin Schaefer ütles, et Moskvaga pole intensiivse ja keerulise huvide konflikti taustal teisel viisil dialoogi võimalik pidada. | Saksamaa: külma sõja vältimine on Venemaa kätes | https://www.err.ee/554454/saksamaa-kulma-soja-valtimine-on-venemaa-kates | Saksa valitsus ei usu, et Lääs on jõudnud uue külma sõja veerele ja rõhutas, et selline suhete halvenemine on igal juhul Venemaa otsustada. |
Voodla sõnul on raja põhi vaatamata plusskraadidele säilinud: “Käisin nädalavahetusel suusamaratoni trassil luurel ja olen optimistlik. 95 protsenti jäisest rajapõhjast on säilinud ja umbes viie sentimeetri jagu on tulnud ka lumelisa. Tööd tuleb teha veel Haraka raba juures, Pikanõmme oosi lõpuosas, Venemäe laskumise all ning umbes 3,5 kilomeetrit enne finišit.”
Täpne distants ning raja profiil selgub järgmisel nädalal. “Ilmselt tuleb muuta nii raja alguse- kui lõpuosa. Tänane ilmaprognoos lubab kuni kuu lõpuni kerget külma ning kui see paika peab, siis soovitan kõigil Kõrvemaa matka- ja suusakeskuse radadel toimuvaks maratoniks valmistuma hakata. Kas trassi saab läbida võistlus- või treeningsuusaga, selgub enne võistlust,” ütles Voodla.
Etapid Estoloppet 2016 sarjas:
23.01.2016, 32. Viru Maraton
07.02.2016, 18. Tamsalu-Neeruti Maraton – lükkub edasi
21.02.2016, 44. Tartu Maraton - jääb ära
28.02.2016, 18. Tallinna Suusamaraton
12.03.2016, 18. Alutaguse Maraton
05.03.2016, 42. Haanja Maraton | Tallinna suusamaratoni korraldustööd on täies hoos | https://sport.err.ee/82134/tallinna-suusamaratoni-korraldustood-on-taies-hoos | Tallinna suusamaratoni korraldajal Jüri Voodlal on spordisõpradele positiivseid uudiseid – 28. veebruarile planeeritud mõõduvõtu ettevalmistustööd on täies hoos. |
Nordic Aviation Groupil (NAG) endal ei ole ühtegi tütarettevõtet, küll aga ostetakse sisse teenuseid ettevõtetelt Nordic Crew Management (NCM) ja Nordic Aviation Academy (NAA), vahendas ERR News.
Viimased kaks ettevõtet kuuluvad eralennunduse veteranile Tõnis Lepale ja on tütarfirmadena Hiiumaa Lennukompanii all. NCM ja NAA tegelevad personali otsimise ja pilootide treenimisega.
NAA lennuakadeemias instruktorina töötav Toomas Uibo on samal ajal nõukogu liige Nordic Aviation Groupis. Seotuse kohta märkis Uibo, et ta ei saa NAA käest palka, vaid müüb teenust.
Uibo rõhutas, et ta koolitab ainult erapiloote ning teeb seda endale kuuluva lennukiga. Samuti annab ta teooriaõpet lennundusseadusest ja -reeglitest. Ta lisas, et kommertslendude pilootide treenimiseks puudub tal pädevus.
Ideaalis valitakse ettevõtte nõukogusse liikmed ärisektori ekspertide seast. Eesti väiksuse tõttu võib vaielda, kas Uibo valik oli tema pädevusi arvestades nendes oludes parim.
Siiski näitab see, et uut lennukompaniid üles ehitades on panustatud üksikute ärimeeste isiklikele suhetele. Praegusel juhul on Uibo seotud kompaniidega, mille eesmärk on koostööst NAG-iga kasumit teenida.
Võtmetähtsusega on Nordic Aviation Academy roll uue lennukompanii loomisel ja edasisel toimimisel. See ettevõtte loodi aasta enne, kui Euroopa Komisjonist tuli mullu 7. novembril negatiivne otsus Estonian Airi suhtes.
Vaid kolm päeva hiljem, kui Estonian Air oli oma tegevuse lõpetanud, müüs Estonian Airi endine nõukogu liige Märten Vaikmaa oma enamusosaluse NAA's Hiiumaa Lennukompaniile, mis nüüd omab akadeemias 100-protsendilist osalust.
Veel enne seda, 26. oktoobril sai NAA litsentsi, mis lubas neil treenida piloote lendamaks Bombardier CRJ tüüpi lennukitega, võimaldades pakkuda teenust Nordic Crew Managementile.
Koostöö NAA'ga võimaldab NCM'il pakkuda uuele lennukompaniile pardameeskonna teenust, mis sisaldas muu hulgas ka pay-to-fly skeemi. Selle skeemi kohaselt maksavad piloodid oma tööandjale väljaõppe- ja lennutundide eest, et saada täis lennuaega, mis on nende litsentsi jaoks vaja.
Mitmed allikad väidavad, et NAA esitas litsentsi taotluse juba ammu enne seda, kui oli teada, et uus lennukompanii hakkab lendama just Bombardier CRJ tüüpi lennukitega.
Kuna Märten Vaikmaa oli Estonian Airi nõukogus ning samal ajal omas ettevõtet, mis oli valmis võtma vähemalt osaliselt lennukompanii ärivaldkondi üle, olnuks tegemist huvide konfliktiga. Vaikmaa aga müüs oma osaluse NAA's Hiiumaa Lennukompaniile enne seda, kui NAA oli sõlminud lepingu NCM'iga ja see omakorda NAG'iga.
Kuna nad olid valmis treenima piloote Bombardier CRJ lennukitele, said Hiiumaa Lennukompanii tütarfirmad NCM ja NAA selge konkurentsieelise sõlmimaks lepingut Nordic Aviation Groupiga. Ja nii oligi päeva pealt uus funktsioneeriv skeem uue rahvusliku lennukompanii tarbeks loodud.
Nordic Crew Management ega ka Nordic Aviation Academy ei soovinud omapoolseid kommentaare anda. Majandusministeerium teatas, et ei ole suuteline vastama kolme päeva jooksul, mille vältel ERRi toimetaja vastust palus.
Riigikontrolli eriraport lükkus edasi
Riigikontroll teatas eelmisel nädalal, et teeb lähikuudel täiendavaid toiminguid seoses auditiga „Valitsuse tegevus riigi lennundusettevõtete arendamisel“, mille algselt pidi valmima veebruariks. Täiendavaid toiminguid on vaja auditi käigus selgunud asjaolude tõttu.
"Auditi käigus on selgunud, et osa materjale, mis võiksid olla oluline infoallikas Estonian Airi asjus tehtud otsuste tagamaade analüüsil, pole kas talletatud eeldatavas kohas või need pole olnud seni leitavad põhjustel, mis on riigikontrollile teadmata," teatas riigikontroll.
Riigikontrolör Alar Karis andis mullu 9. novembril korralduse koostada eriraport, et anda riigikogule ja avalikkusele teavet, kas valitsus on Eesti uue lennukompanii loomisel olnud hoolikas ja temast sõltuval määral maandanud riskid, millest möödavaatamisel võis olla oma osa Estonian Airi raskustesse sattumisel ning ettevõtte toetamiseks kulunud rahast ligi 85 miljoni euro keelatud riigiabiks tunnistamisel. | Analüüs: põimunud ärisuhted Nordic Aviation Groupi taga | https://www.err.ee/554446/analuus-poimunud-arisuhted-nordic-aviation-groupi-taga | Lennunduseksperte on Eestis vähe - sektoris tegutsevad ettevõtted ja inimesed on moel või teisel omavahel seotud ning uus riigile kuuluv lennukompanii Nordic Aviation Group illustreerib seda hästi. |
Eestis on umbes 50 pilooti, kes on kvalifitseeritud lendama NAG-i Bombardier CRJ lennukitega. Siiani teevad seda vaid 18, kirjutab ERR News.
Üks põhjus on selles, et kui juba Estonian Airis oli pilootidel peal suur pinge, siis NAG-i ärimudel maksab neile veel vähem palka, märkis mullu novembris ERR Newsile Eesti Liinilendurite Assotsiatsioon (ELA).
Piloote ei palka NAG, vaid neid vahendab Nordic Crew Management (NCM), kes ametlikult piloodid palkab. Teiseks on NCM-i õlgadel pilootide väljaõpe, pakkudes sellega NAG-ile täispaketti.
NAG-i hinnangul on see keerulisel turul tegutsevale ettevõttele eelis. NAG-i operatiivse tegevusega tegeleva Anton Õnniku sõnul parandab see efektiivsust ja peegeldub ka tööturule, kus on väga palju piloote saadaval.
Piloodid kurtsid eelmisel aastal, et NCM maksab neile kolmandiku jagu vähem kui Estonian Air. Umbes 30 protsenti madalam sissetulek, mille lendurid peavad vastu võtma, kui tahavad töötada Tallinnast, tuleneb pilootide sõnul turutingimustest ja sellest, et allhankefirma NCM lisab piloodite tööga seotud kuludele oma tasu.
Piloodid on eriarvamusel NAG-i rollist Eesti turul. Anonüümseks jäänud lennundustöötaja hinnangul kasutab NCM oma pakkumisega häbitult ära seda, et pilootide perekonnad ja elud on Eestis.
ELA esimehe Helen Reinholdi hinnangul võiks NAG koheselt kahekordistada lennutöötajate arvu, kui ta palkaks piloote otse, isegi praegustel tingimustel, mille dikteerib NCM.
Nende pilootide sõnul, kes said tööpakkumise, maksab NCM pilootidele põhipalka, mis oleneb nende töökogemusest. Lisatasu makstakse lennutundide pealt.
Piloodid on väsinud
Selline mudel aga tähendab, et piloodid ei saa haiguse või väsimuse korral põhipalgast suuremat hüvitist. Madala põhipalgaga on piloodid seega sunnitud igal juhul lendama, et elatist teenida.
Nii Euroopa Lennumeeskonnaliikmete Liit (ECA), Šveitsi Airbusi pilootide ühing Aeropers kui ka Eesti Liinilendurite Assotsiatsioon (ELA) kinnitasid ERR Newsile, et selline allhankemudel suurendab haigete ja väsinud pilootide arvu.
See omakorda võib viia ohtlike olukordadeni. 2013. aasta augustis teatas Briti Tsiviillennundusamet (CAA) juhtumist, kus mõlemad piloodid lennu ajal magama jäid. 2009. aastal aga oli USA-s juhtum, kus pilootide väsimuse ja tähelepanu hajumise tõttu lendasid nad oma sihtkohast mööda.
Piloodid maksavad lendamise eest
Lennufirmad, kes harrastavad nn pay-to-fly (maksa, et lennata) skeemi, teevad olukorra veel hullemaks. Pilootide litsentsid sõltuvad nende kogemusest kindla lennukitüübiga, mida mõõdetakse lennutundide järgi.
Pay-to-fly skeemi kohaselt maksavad piloodid oma tööandjale väljaõppe- ja lennutundide eest, et saada täis lennuaega, mis on nende litsentsi jaoks vaja. Sageli peavad piloodid maksma kümneid tuhandeid eurosid, mis arvatakse nende palgast maha.
Läbi NCM-i palkab NAG piloote põhipalga ja lennutundide eest ja samal ajal pay-to-fly skeemi järgi, mis toob kaasa niigi töötulemustest sõltuva palga vähendamise veelgi.
Selline praktika tundub mõistlik ettevõtte seisukohalt: piloote on palju ja konkurents töökohtadele kõrge. Aga kui kaugele võib lennufirma ärimudel kulusid optimeerida, enne kui see hakkab ohutust mõjutama?
Anton Õnnik kaitses seda praktikat, tuues välja pilootide väljaõppe kõrge kvaliteedi ja regulaarsed testimised.
Õnnik tõi välja ka praegused muudatused lennundustööstuses ja selle, et uus turule tulija peab tegutsema maksimaalse efektiivsusega, et üldse ellu jääda. Tema sõnul ei tehta reisijate turvalisuse osas järeleandmisi.
ECA aga ei ole sellega nõus. ECA juhatuse liige ja Šveitsi lennufirma Swiss International Airlines'i lennukiga Airbus A330 lendav Clemens Kopetz ütles ERR Newsile, et niisugused skeemid on ohtlikud, sest õõnestavad lennuturvalisust.
"See, et piloot peab maksma kogemuse saamise eest ja et nad konkureerivad lennutundide eest tavapäraselt palgatud kolleegidega, on vastuvõetamatu," ütles Kopetz, kommenteerides pay-to-fly palkamise poliitikat.
Ta lisas, et lennutunni eest palka saav piloot jääb kohe rahast ilma, kui ta haigeks jääb. Ja selle tõttu õõnestab taoline palkamisviis lennuohutuse standardeid, mis on aja jooksul välja kujunenud.
Kommenteerides lennufirma argumenti, et selline palkamisskeem on vajalik väga tugeva konkurentsiga turu tõttu, ütles Kopetz, et odavlennufirmade turul on hulk ettevõtteid, kes tegutsevad sellise skeemita väga edukalt.
Kombinatsioon põhipalgast pluss tunnitasust koos pay-to-fly skeemiga on aga muutnud NAG-is töötamise vähematraktiivseks. Pilootide leidmine muutub üha raskemaks, mistõttu maksavad nad nüüd Briti tööjõufirmale Zenon, et leida kandidaate ka välismaalt.
NAG-il on keeruline start. See, et jaanuaris teenindati 568 lennuga 17 267 reisijat, tähendab, et lennukite täituvus oli keskmiselt vähem kui 60 protsenti, arvestades praegu ettevõttes lendavate lennukite mahtu.
Rahvusvahelise Õhutranspordi Assotsiatsiooni (IATA) hinnangul peab Euroopa lennufirma mahutavus olema vähemalt 62,7 protsenti, et kulusid tasa teenida, ja üle selle, et kasumit teenida. Kuigi see võib lennufirmati väga palju erineda, püsib konkurents tihe. | Lennake meiega, ütleb NAG - Ei, aitäh, ütlevad piloodid | https://www.err.ee/554440/lennake-meiega-utleb-nag-ei-aitah-utlevad-piloodid | Nordic Aviation Group (NAG) otsib piloote välismaalt, samas kui vähemalt 30 kvalifitseeritud lendurit on Eestis olemas. Piloodid aga on tõrksad vastu võtma tööd uues riiklikus lennufirmas selle personalimudeli, madala palga ja töötingimuste pärast. |
Kuigi Hiinat vihastas Põhja-Korea raketikatsetus, väljendas riik muret ka Washingtoni ja Souli plaanide suhtes võtta kasutusele arenenud USA raketitõrjesüsteem, mis nende hinnangul mõjutaks ka Hiina enda julgeolekut.
"Poolsaare tuumaprobleem on eelkõige USA ja Põhja-Korea vaheline," ütles Hiina välisministeeriumi pressiesindaja Hong Lei.
"Kutsume USA-d ja Põhja-Koread üles maha istuma ja läbirääkimisi pidama, et probleemid lahendada ja lõpuks saavutada ühine soovitud eesmärk."
Põhja-Korea startis 7. veebruaril pikamaaraketi, mille väitis olevat satelliit ja suurendas sellega veelgi rahvusvahelist hukkamõistu kõigest nädalad pärast tuumapommikatsetuse tegemist.
Põhja-Korea sõnul oli tegemist rahumeelse ettevõtmisega, kuid Souli ja Washingtoni hinnangul rikkus see ÜRO julgeolekunõukogu resolutsioone, sest selles kasutati ballistiliste rakettide tehnoloogiat.
Põhja-Korea tuumapommikatsetus möödunud kuul keelati samuti ÜRO resolutsiooni alusel.
Kuigi Hiina on liitunud mitmete eelnevate ÜRO sanktsioonidega Põhja-Koreale, ei usu ta, et sanktsioonid on mõistlik viis probleemi lahendamiseks ja julgustab riike rahukõnelusi pidama.
Arvukad püüded mitmepoolsete läbirääkimiste taasalustamiseks on läbi kukkunud.
Hiina üldine arvamus on kunagi lähedase diplomaatilise liitlase Põhja-Korea suhtes muutunud järjest negatiivsemaks.
"Tuumarelvastusega Korea rahvademokraatliku vabariigi oht on reaalsem kui kunagi varem," kirjutas inglisekeelne China Daily, viidates riigile selle ametliku nimega.
Hong rõhutas, et Põhja-Korea peab oma käitumise eest vastutama.
Pinged Korea poolsaarel jätkuvad.
Lõuna-Korea karistas eelmisel kolmapäeval Põhja-Koread raketi- ja tuumakatsetuse eest sellega, et keelas ühiselt hallatavas Kaesongi tööstuskompleksis vastuseks Pyongyangi raketi- ja tuumakatsetustele.
Põhja-Korea nimetas otsust "sõja kuulutamiseks" ja vallandas Kaesongi Lõuna-Korea töötajad. Kaesong, mis on tegutsenud rohkem kui kümme aastat, oli viimane koht, kus kaks Koread regulaarselt kokku puutusid.
Piirkonna sulgemise kohta ütles Hiina pressiesindaja Hong, et poolsaar on hetkel keerulises ja tundlikus olukorras.
"Loodame, et kõik osapooled teevad samme selle pingelise olukorra leevendamiseks," ütles Hong. | Hiina ärgitab USA-d ja Põhja-Koread läbirääkimisi pidama | https://www.err.ee/554438/hiina-argitab-usa-d-ja-pohja-koread-labiraakimisi-pidama | Hiina välisminister julgustab USA-d ja Põhja-Koread maha istuma ja oma probleeme silmast silma arutama, samal ajal kui pinge Korea poolsaarel järjest kasvab. |
Politsei tänab kõiki, kes naise leidmisele kaasa aitasid. | Politsei otsitud naine leiti | https://www.err.ee/554455/politsei-otsitud-naine-leiti | Politsei teatel leiti Tartus kadunuks jäänud naine üles ja temaga on kõik korras. |
1938. aastal tutvustas kirjanik Eric Knight esmakordselt Ameerika publikule truud ja lastesõbralikku kollikoera Lassie, karakterit, kes kirjutati 1940. aastal ilmunud romaaniga igaveseks popkultuuri ajalukku. Kitsikusse sattunud Carraclough'de perekond on sunnitud oma koera rikkale krahvile müüma, kuid Lassie on niivõrd kiindunud perepoega Joe'sse, et võtab ette pika ja ohtliku rännaku tagasi koju.
1943. aastal MGM-i stuudios valminud filmist "Lassie, tule koju!" sai omamoodi pilootosa 7 filmist koosnevale Lassie-sarjale.
Film on kino Artis ekraanil 15. veebruaril kell 15.00. | "Kirjandus kinos" programm toob Artise ekraanile Lassie | https://kultuur.err.ee/310616/kirjandus-kinos-programm-toob-artise-ekraanile-lassie | 15. veebruaril jõuab Artise ekraanile 1943. aasta film "Lassie, tule koju!", milles nägi esmakordselt filmis kuulsat kollikoera Lassiet. |
Viirusesse on nakatunud naine, kes viibis Dominikaani Vabariigis puhkusel, vahendas Reuters.
Amet märkis, et naise tervislik seisund on rahuldav ning tema perekonnaliikmed ei ole nakatunud. | Venemaal tuvastati esimene Zika viiruse juhtum | https://www.err.ee/554443/venemaal-tuvastati-esimene-zika-viiruse-juhtum | Venemaal registreeriti esimene Zika viiruse juhtum, teatas tarbijakaitseamet (Rospotrebnadzor). |
Esimesel poolajal mänginud Pikk kaitset lukus hoida ei suutnud, sest 37. minutil avas Slovakkia kõrgliigasse kuuluv ViOn skoori. Teiseks poolajaks tegi BATE peatreener Aleksandr Jermakovitš üheksa vahetust, võttes välja ka Eesti koondislase. Valgevenelased viigistasid teise poolaja keskel, kirjutab soccernet.ee.
Pikk viibib BATE treeninglaagris kuni 24. veebruarini. BATE hooaeg algab 13. märtsil, kui superkarikas kohtutakse Artur Kotenko tööandja Saligorski Šahtjoriga. | Artur Pikk mängis BATE eest treeningmängus ühe poolaja | https://sport.err.ee/82137/artur-pikk-mangis-bate-eest-treeningmangus-uhe-poolaja | Barõssavi BATE treeninglaagris viibiv Artur Pikk mängis 1:1 viigimängus Slovakkia jalgpalliklubi ViOn Zlate Moravce'i vastu esimese poolaja. |
Töödega alustati juba tänasest lõigus Narva maantee kuni Poska tänava ristmik. Tormi tänava ja Faehlmanni tänava ristmik on liiklusele suletud 15. veebruarist kuni 28.veebruararini.
Weizenbergi tänav suletakse liikluseks täielikult ajavahemikuks 29. veebruarist kuni 1. juulini. Paaris numbritega majade elanikel on kodule juurdepääsuks kasutada trammitee. Paaritute numbritega majade elanikel palutakse koju jõudmiseks kasutada paralleeltänavat.
Rekonstrueerimistööde ajal tänavaäärseid parkimiskohti kasutada ei saa. Töövõtja poolt on tagatud olmejäätmete väljavedu ja ettevõtete kaubaga varustamine. | Weizenbergi tänav suletakse liiklusele neljaks kuuks | https://www.err.ee/554444/weizenbergi-tanav-suletakse-liiklusele-neljaks-kuuks | Veebruari lõpust kuni juuli alguseni on rekonstrueerimistööde tõttu Tallinnas Kadriorus asuv Weizenbergi tänav liiklusele suletud. |
Õhtu keskendub Ants Orase 1940. aastal ilmunud klassikalisele esseele “Arvustajaist ja arvustusest”, mida on mitu korda uuesti trükitud ja mida saab lugeda siit. Kõnelejad arutavad selle manifesti tänase tähtsuse üle ning puudutavad ka nüüdiskirjanduse suundumusi.
Kõne alla tulevad küsimused: Mida avalikkus arvustuselt ootab? Millised kriitikutüübid on ühekülgsed ja puudulikud? Millised on arvustustegevuse järgud? Miks on tähtis tunda kirjanduse tehnikat? Mille poolest on halva maitsega inimeste kultuuripoliitiline mõju ohtlik? Kuidas mõistab Oras kirjandusteooria rolli arvustamisel? Mis on kirjanduskriitika peamine ülesanne? Millal on vajalik negatiivse hinnangu andmine? Mille põhjal langetada otsus teose õnnestumise kohta?
Vestlusõhtu toimub 16. veebruail kell 18 Tartus klubis kohvikus Arhiiv. Üritus korraldavad Värske Rõhk ning Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakond. | Arhiivis räägitakse kirjanduskriitikast | https://kultuur.err.ee/310624/arhiivis-raagitakse-kirjanduskriitikast | 16. veebruaril astuvad Värske Rõhu kriitikateemalisel vestlusringil üles Evelyn Fridolin, Joonas Ojap ja Iiris Viirpalu, vestlust juhib Märt Väljataga - jutuks tuleb kirjanduskriitika ning selle olulisus inimeste jaoks. |
MX1 klassi kvalifikatsioonis kuuendat aega näidanud Tanel Leok (KTM) sai hea stardi ja oli alguses kaheksas, kuid peagi suutis ta paarist konkurendist mööduda ning mõni ring enne lõppu alistas ta ka eelmise aasta MX2 klassi maailmameistri sloveen Tim Gajseri (Honda) ja lõpetas sõidu neljandana. Leoki ees lõpetasid belglane Jeremy Van Horebeek (Yamaha) venelane Evgeny Bobryshev (Honda) ja sakslane Maximilian Nagl (Husqvarna).
Itaalia meistriks tuli 320 punkti kogunud Van Horebeek, kellest 20 punkti kaugusele jäi Bobryshev, kolmandaks tulnud Nagl kaotas võitjale juba 95 punktiga. Leokile kuulus 170 punktiga viies koht.
Eelmisel etapil väga head kiirust näidanud Karel Kutsar (KTM) oli MX2 klassi sõidus esimese ringi järel 18-ndal kohal, kuid tõusis suhteliselt kiiresti esikümne piirimaile, kuid kaheksandal ringil jäi ta sõit pooleli, kuna tema tsiklil andis esimene amortisaator järgi. MX2 võidukihutamise võitis Michele Cervellin (Honda), kellele järgnesid lõuna-aafriklane Calvin Vlaanderen (KTM) ja sakslane Henry Jacoby (Honda).
Kolme etapi kokkuvõttes tuli Itaalia meistriks Cervellin (340 p), teise koha sai finaaletapil üheksandaks tulnud itaallane Samuele Bernardini (TM, 168 p) ja kolmanda Ottobianost puudunud rootslane Alvin Ostlund (Yamaha, 140 p). Kutsar sai tulemuse kirja ainult esimesel etapil ja seal kogutud 69 punkti andsid talle 14. koha.
Elite klassi sõidus ehk superfinaalis, kus osalesid MX1 ja MX2 parimad, oli Leok avaringilt tulles samuti esikümne piirimail ning head sõitu tehes tõusis ta lõpuks kuuendaks. Sõidu esikolmiku moodustasid Bobryshev, van Horebeek ja Nagl ning sama oli ka meistrivõistluste lõppseis, Bobryshev kogus lõpuks 240, van Horebeek 220 ja Nagl 160 punkti, Leok oli 110 punktiga kuues. | Tanel Leok sai Itaalia meistrivõistlustel viienda koha | https://sport.err.ee/82139/tanel-leok-sai-itaalia-meistrivoistlustel-viienda-koha | Ottobiano krossirajal sõideti Itaalia motokrossi meistrivõistluste viimane etapp, kus sarnaselt eelmistele etappidele olid võistlemas ka Itaalias kolm nädalat treeninud Sõmerpalu motoklubi sõitjad Tanel Leok ja Karel Kutsar. |
Craig viskas pärast viimase filmi "Spectre" valmimist õhku mitmeid vihjeid, et ei soovi enam Bondi kehastada.
Näitleja sai filmivõtetel ka vigastada ja vajas põlveoperatsiooni.
47-aastane Craig kehastas James Bondi neljas mängufilmis ning tal on kehtiv leping ka viienda filmi tegemiseks.
Juba terve viimase aasta on liikunud ka spekulatsioonid, kes võiks kehastada järgmisena Briti superagenti. Välja on käidud ka mõte, et uus Bond võiks olla mustanahaline. Kõlanud on nimed nagu Idris Elba, Damian Lewis ja Tom Hardy. | Daniel Craig sidus end uue sarjaga ning teeb ilmselt Bondiga lõpparve | https://menu.err.ee/289338/daniel-craig-sidus-end-uue-sarjaga-ning-teeb-ilmselt-bondiga-lopparve | Viimased kümme aastat James Bondi kehastanud Briti näitleja Daniel Craig on löönud käed uue USA teleseriaaliga "Purity" ning ilmselt ei jätka selle kõrvalt enam salaagendi mängimist. |
"EL on valmis kehtestama piiravaid meetmeid neile, kelle tegevus on põhjustanud või võib põhjustada vägivalda ja repressioone ning tõsiseid inimõiguste rikkumisi," ütlesid ministrid kohtumisel Brüsselis ning lisasid, et need on suunatud ka neile, kes takistavad poliitilise lahenduse saavutamist, vahendab Reuters.
EL külmutas möödunud aastal nelja president Pierre Nkurunzizale lähedase ametniku varad ja kehtestas neile reisikeelu. Nkurunzizat süüdistatakse oma tagasivalimiste eelsetes kokkupõrgetes ülemäärase jõu kasutamises. | EL on valmis Burundile rakendama täiendavaid sanktsioone | https://www.err.ee/554441/el-on-valmis-burundile-rakendama-taiendavaid-sanktsioone | Burundile ollakse valmis kohaldama veelgi majandussanktsioone, pärast seda, kui kõnelused Kesk-Aafrika riigi poliitkriisi lõpetamiseks ebaõnnestusid, teatasid täna Euroopa liidu välisministrid. |
Noorte olümpiamängudel võistleb Eesti koondis B alagrupis ning pühapäeval saavutati esimene võit. Koondise peatreener Erkki Lille sõnul on Eesti noored näidanud olümpiamängudel head taset. “Oleme näidanud iga mänguga aina ilusamat curlingut, mis täna tõi meile ka võidu vastaste üle,” sõnas Lill.
B alagrupis mängival Eesti võistkonnal on veel ees kolm mängu. Täna õhtul astutakse olümpiajääl Tšehhi vastu. Curlingu segavõistkonnad mängivad noorte olümpiamängudel kahes alagrupis. Eesti võistleb B alagrupis koos Brasiilia, Kanada, Tšehhi, Suurbritannia, Korea, Rootsi ning võõrustajamaa Norraga.
Kõik mängud on kaheksa endi pikad ning enne lõplikku mängutulemuse otsustamist peab olema mängitud vähemalt kuus endi.
Finaalmängud toimuvad 17. veebruaril. Eesti curlingu segavõistkonda kuuluvad Jarl Gustsin, Kristin Laidsalu, Britta Sillaots ja kapten Eiko-Siim Peips, võistkonna treener on Erkki Lill. | Eesti curlinguvõistkond sai olümpiamängudel esimese võidu | https://sport.err.ee/82140/eesti-curlinguvoistkond-sai-olumpiamangudel-esimese-voidu | Norras toimuvatel noorte olümpiamängudel alistas Eesti curlinguvõistkond pühapäevases mängus Brasiilia koondise punktidega 15:1. |
Ukraina peaminister Arseni Jatsenjuki sõnul on tegemist vastukäiguga Venemaa sarnasele sammule, vahendab Reuters.
"Ukraina on ajutiselt keelanud Vene registeerimisnumbriga veoautode transiidiloa, kuni Venemaalt saadakse selgitus ja riigiga jõutakse selle vaidluse osas mingisugusele otsusele," rääkis Jatsenjuk. | Ukraina keelas Vene veoautode liikumise Ukraina territooriumil | https://www.err.ee/554439/ukraina-keelas-vene-veoautode-liikumise-ukraina-territooriumil | Ukraina keelas ajutiselt Vene veoautode liikumise Ukraina territooriumil, teatas Ukraina. |
Legia, keda juhendab Permi Amkari päevil Vassiljevit treeninud Stanislav Tšertšessov, lõi juba esimese 16 minutiga kaks väravat ja lisas teisel poolajal veel kaks tükki. Nemanja Nikolic sai kirja kaks tabamust ning Michal Kucharczyk ja Tomasz Jodlowiec ühe, vahendab soccernet.ee.
Vassiljev kuulus põhikoosseisu ja vahetati välja 65. minutil, kui kaotusseis oli 0:3. Jagiellonia langes lõppenud nädalavahetusel tabelis 11. kohale. | Vassiljev sai endise treeneri koduklubilt suure kaotuse | https://sport.err.ee/82141/vassiljev-sai-endise-treeneri-koduklubilt-suure-kaotuse | Konstantin Vassiljevi koduklubi Bialystoki Jagiellonia sai Poola jalgpalli kõrgliigas talvepausilt naastes oma senise hooaja suurima kaotuse, jäädes alla Varssavi Legiale 0:4. |
“Meie eesmärk oli koondada põlvkondi ja meediat käsitleva teadustöö tulemused alateemade kaupa ühte veebipessa ja tuua need sel moel kõigi huviliste – teadlaste, tudengite ja laiema avalikkuse – jaoks mõne hiirekliki kaugusele,” sõnas projekti GENIRE juhtinud Tartu ülikooli sotsioloogia professor Veronika Kalmus.
Elektrooniline kogumik pakub ka meediakasvatuse alast õppematerjali ning praktilisi soovitusi lastevanematele, õpetajatele ja poliitikakujundajatele.
Näiteks tuuakse lastevanematele suunatud rubriigis välja sammud, mil moel vanemad saavad ette valmistada oma laste esmased kokkupuuted digimaailmaga ning anda nõu isegi juhul, kui nende enda teadmised arvutitest või internetist ei ole kõrgtasemel. Autorid rõhutavad, et virtuaalmaailmas läheb tarvis samasuguseid sotsiaalseid oskusi ja käitumisreegleid nagu igal pool mujal.
“Uuringud on näidanud, et tihti ülehindavad täiskasvanud oma laste internetialasid oskusi. Eriti kehtib see poiste kohta, keda traditsiooniliselt seostatakse tehnoloogiliste kompetentsidega rohkem kui tüdrukuid. Kuna tegelikult on internetis hakkamasaamiseks tarvis paljuski samasuguseid oskusi nagu nn pärismaailmas, on täiskasvanu roll lapse internetitegevuste juhendamisel hädavajalik,” öeldakse kogumikus.
Poliitikakujundajatele mõeldud soovitustes tuuakse esmajärjekorras välja meediakasvatuse ja meediapädevuse õpetamise vajalikkus juba lasteaias, kuivõrd väikelapsed on hästi tuttavad arvutimängude ja erinevate internetikeskkondadega. Käsikäes meediakasvatusega käib aga ka veebiriskide tundmine ja vastavate käitumispraktikate omandamine.
Lisaks soovitatakse tuua koolidesse nn laiendatud arvutiõpetus, mis lisaks tehnilistele oskustele pööraks tähelepanu ka sotsiaalsetele strateegiatele, mida laps või noor saab erinevates olukordades kasutada. Näiteks on neist abi oma identiteedi ja privaatsuse kaitsel, oma digitaalse jalajälje kontrolli all hoidmisel, aga ka küberkiusamise või netiahistamisega toimetulekul. Noorte jaoks on tänapäeval olulised ka digitaalse identiteedi loomise oskused, mis aitavad suurendada sotsiaalset haaret.
Veebikogumik võtab kokku aastatel 2011–2015 väldanud teadusprojekti “Põlvkonnad ja põlvkondade vahelised suhted kujunevas infoühiskonnas”, mille keskmes oli erinevate vanuserühmade igapäevane meediakasutus ja sellega seonduvad hoiakud. Lisaks uuriti, kas ja kuidas muutuvad põlvkondade vahelised suhted infoühiskonna kontekstis.
Kooliealiste laste ja noorte kõrval võeti fookusesse ka vähemuuritud vanuserühm – eelkooliealised lapsed, täpsemalt küsimus, kuidas toimub nende kujunevasse infoühiskonda sotsialiseerimine. Seejuures vaadeldi lastevanemate ja õpetajate omavahelist rollijaotust kasvatusülesannete jagamisel, tähelepanu all olid ka laste eakaaslased ja õed-vennad.
GENIRE sisaldab 50 temaatilist teaduspublikatsiooni, 13 magistri- ja 3 doktoriväitekirja ning projekti põhitäitjate juhendamisel kaitstud 15 bakalaureusetööd. Ajakirjanduses ja erialaajakirjades ilmunud artikleid leiab kogumiku lugeja paarikümne ringis.
Põhiautorite ringi kuulub kaheksa Tartu ülikooli teadlast ja doktoranti ning kaks teadurit Tallinna ja Masaryki ülikoolist.
Loe lähemalt"GENIRE: Põlvkonnad ja põlvkondade vahelised suhted kujunevas infoühiskonnas”. | Põlvkonnauuringud püüti võrku | https://novaator.err.ee/258582/polvkonnauuringud-puuti-vorku | Tartu ülikooli ühiskonnateaduste instituut esitles äsja veebikogumikku GENIRE, mis sisaldab viis aastat väldanud põlvkonnauuringute projekti tulemusi arvukate teaduspublikatsioonide, populaarteaduslike artiklite, bakalaureuse-, magistri- ja doktoritööde kujul. |
Kui avageimis jäi Eesti paar vastastele alla selgelt (16:20), siis teises jagus põnevust kuni viimase punktini - kaotusnumbrid lõpuks 20:22, kirjutab Delfi.
Kanadalased omasid kvalifikatsioonis 13., eestlased aga 20. asetust. 37 minutit kestnud matš jäi ühtlasi Nõlvaku ja Tiisaare ainsaks sel turniiril.
MK-hooaeg jätkub kolme etapiga Brasiilias, kuid nendel ükski Eesti duo kaasa ei tee. | Rannavollepaar Nõlvak - Tiisaar piirdusid MK-debüüdil ühe matšiga | https://sport.err.ee/82133/rannavollepaar-nolvak-tiisaar-piirdusid-mk-debuudil-uhe-matsiga | Eesti vastne rannavollepaar Kusti Nõlvak ja Mart Tiisaar osales Iraanis Kishi saarel hooaja esimesel MK-etapil, kaotades kvalifikatsiooni avaringis Kanada duole Cameron Wheelan - Micheal Plantinga 0:2. |
Tuli puhkes ühe etteaste ajal, mistõttu tuli 25 000 inimesel põgeneda randa, teiste hulgas kõrgetel poliitikutel ja India filmitähtedel, kirjutab CNN.
Nädalapikkune kultuuriürituste sari sai alguse 2014. aasta sügisel ning on mõeldud tõstmaks rahvuslikku initsiatiivi ja meelitamaks välismaiseid investoreid.
Sündmuskohal filmitud videod näitavad, et tuli levis mööda lava, samal ajal, kui tantsijad veel esinesid. Hoonest evakueeruv publik viipas samal ajal kätega, et esinejaid ohust teavitada.
Ametivõimude sõnul ei ole teateid vigastatutest. | India kultuuriürituse katkestas suur tulekahju | https://menu.err.ee/289334/india-kultuuriurituse-katkestas-suur-tulekahju | Mumbais toimunud kultuuriürituste sari "Make in India" sai järsu lõpu, kui ootamatult puhkes suur tulekahju. |
Jätame aga ilukirjanduse kõrvale. Ette loetud pealkiri "Pool miljonit peeglit noolivad Marokos päikeseenergiat" on aga pärit veebimeediast, täpsemini teadusrubriigist.
Mis sel lausel siis viga on? Aga see, et sõna noolima tähendab esiteks ‘lakkuma ’ (ei sobi, peeglid ei laku päikest!), teiseks ‘passima, varitsema’ (ei sobi ka), kolmandaks tähendab noolima ‘noolena liikuma’ (mis ka ei sobi kuidagi).
Mida need päikesepeeglid siis teevad? Vahest võiks sobida koguvad, isegi ehk neelavad, aga noolimine jäägu ikkagi limpsijatele, kanavarastele ja näiteks nooljalt liikuvatele sõidukitele.
Kuulake veel"Keelesäutse". | Keelesäuts. "Noolima" tähendusest | https://kultuur.err.ee/310614/keelesauts-noolima-tahendusest | Pool miljonit peeglit noolivad Marokos päikeseenergiat. Kas see on võimalik? Jah, igasuguseid asju võib kirja panna, palju sellest võib kõlada isegi poeetiliselt – arvatavasti ei kerkiks eriti kellegi kulm, kui kohtaks raamatupoes novellikogu "Peeglid noolivad päikest". |
Eelmisel nädalal sunnitud puhkust saanud eestlane näitas koduväljakul Sumgayet' vastu head vormi, osaledes mitme ohtliku momendi loomisel. Ühest sellisest sündis 69. minutil ka kohtumise ainus värav, kui bosnialane Ermin Zec meie mehe tsenderduse võrku saatis, kirjutab soccernet.ee.
Teise järjestikuse võiduga paranes taas ka Gabala positsioon tabelis - 21. vooru järel ollakse kolmandad, aga neljast lähimast rivaalist kaks andsid punkte ära. | Vigastuspausilt naasnud Zenjov andis väravasöödu | https://sport.err.ee/82131/vigastuspausilt-naasnud-zenjov-andis-varavasoodu | Vigastuspausi pidanud Sergei Zenjov naasis Aserbaidžaani jalgpalli kõrgliigas FK Gabala eest väljakule ja andis ka resultatiivse söödu. |
Nende plaatidel ei lähe ka just kehvasti, kuid bändi põhirelv on juba kümme aastat olnud ikkagi videod, üks lahedam kui teine. Kõik sai alguse kümme aastat tagasi superlaheda palaga "Here It Goes Again", mis oli salvestatud spordisaali jooksutrenažööridel ning tehtud sisuliselt olematu eelarvega. Nüüd pistavad nad edukalt rinda gravitatsiooniga ning mitte et see midagi olulist tähendaks, aga see video on salvestatud Venemaa kohal lendavas lennukis.
Pala leiab nende juba paari aasta eest ilmunud albumilt "Hungry Ghosts". | Päeva video: OK Go - "Upside Down And Inside Out" | https://kultuur.err.ee/310613/paeva-video-ok-go-upside-down-and-inside-out | Illinoisi power-pop-rock-youtube-hit kamp OK Go juba teab, kuidas ühte videot teha nii, et on tehtud. |
Kohus tunnistas Reemet Vahlbergi (34) süüdi kehalises väärkohtlemises, raskete kehavigastuste tekitamisega surma põhjustamises ning joobe juhtimises ja karistas teda kokku nelja aasta ja kolme kuu pikkuse vangistusega.
Lisakaristusena võeti Vahlbergilt ära kolmeks kuuks juhtimisõigus. Menetluskuludena tuleb tal tasuda kokku 2383 eurot, ütles Tartu kohtute pressiesindaja Krista Tamm ERR-i uudisteportaalile.
Kui kehalise väärkohtlemise ja alkoholijoobes olles sõidukijuhtimise süüdistused leidsid kohtus tõendamist, siis Vahlbergile esitatud tapmise süüdistuse kvalifitseeris kohus ümber.
Tunnistajate ütlustest ei kajastunud, et Vahlbrg oleks läinud kannatanu elukohta tahtlusega teda tappa. Karistuse mõistmisel arvestas kohus sellega, et raskendavad asjaolud süüdistatava puhul puudusid, küll aga esines kaks kergendavat asjaolu ehk tema puhtsüdamlik kahetsus ja teo toimepanemine tugeva hingelise erutuse seisundis.
Kohus teeb otsuse vaidlustamise korral motiveeritud otsuse teatavaks 9. märtsil.
Lõuna ringkonnaprokuratuuri süüdistuse kohaselt ründas Vahlberg mullu septembris oma vanaisa ja tema naist ning tekitas viimasele tervisekahjustuse.
Pärast seda lükkas Vahlberg vanaisa põrandale ning peksis teda korduvalt käte ja jalgadega, mistõttu too saadud vigastuste tagajärjel kuu aja pärast suri.
Lisaks sai Vahlberg süüdistuse joobes juhtimises, kuna tabati purjuspäi autoroolist.
Kriminaalasja uuris Tartu politsei ning uurimist juhtis Lõuna ringkonnaprokuratuur. | Peksmisega oma vanaisa surma põhjustanud mees sai veidi üle nelja-aastase vangistuse | https://www.err.ee/554437/peksmisega-oma-vanaisa-surma-pohjustanud-mees-sai-veidi-ule-nelja-aastase-vangistuse | Tartu maakohus mõistis mullu sügisel peksmisega oma vanaisa surma põhjustanud mehele täna veidi üle nelja-aastase vanglakaristuse. |
Vjaltsev tabas liiga uut rekordit tähistavad 12 kaugviset ning kogus lõpuks 40 punkti. Senine rekord oli 10 ning kuulus Marius Runkauskasele. 17-st kaugviskest 12 tabanud Vjaltsevil jäi üks punkt puudu Randy Culpepperi nimele kuuluvast VTB liiga punktirekordist.
Himki püstitas ka meeskonnana ühe tippmargi, kui kokku jagati koguni 46 resultatiivset söötu. Tyrese Rice andis 17 söötu, mis on liiga ajaloo neljas näitaja. Himki 128 punkti on ajaloos paremuselt teine tulemus ning kahepunktivisete tabavusprotsent 81% on kõigi aegade kolmas tulemus.
Väga ilusa esituse tegi Himki särgis taas ka endine Kalev/Cramo keskmängija Josh Boone, kes tabas kõik seitse kahepunktiviset ning kogus 14 punkti ja 8 lauapalli.
Teistes pühapäevastes kohtumistes sai Kalev/Cramo võõrsil 78:77 jagu Tbilisi Vitast, Volgogradi Krasnõi Oktjabr alistas kodus 92:66 Krasnojarski Jenissei, Ning Kaasani Unics oli võõrsil 97:70 parem Saratovi Avtodorist. | VIDEO | Himki tagamees püstitas VTB liiga kaugvisete rekordi, Boone'ilt soliidne mäng | https://sport.err.ee/82126/video-himki-tagamees-pustitas-vtb-liiga-kaugvisete-rekordi-boone-ilt-soliidne-mang | Korvpalli VTB Ühisliigas püstitas Moskva Himki tagamängija Jegor Vjaltsev pühapäeval liiga uue kolmepunktivisete rekordi, kui Himki sai koduplatsil 128:87 jagu Astana meeskonnast. |
"Plekktrumm" on ETV2 eetris esmaspäeval kell 21.35.
Saatejuht on Joonas Hellerma. | "Plekktrummi" tuleb Soosaare esseistikaauhinna pälvinud Margus Laidre | https://kultuur.err.ee/310612/plekktrummi-tuleb-soosaare-esseistikaauhinna-palvinud-margus-laidre | Enn Soosaare eetilise esseistika auhinna pälvis tänavu ajaloolane ja Eesti suursaadik Soomes Margus Laidre. Kuidas oleks võimalik vältida sõdu ja mida õpetab ajalugu inimese kohta, küsib "Plekktrumm" Margus Laidrelt. |
ELASA juhi ametisse asub senine Tehnilise Järelevalve Ameti (TJA) peadirektori asetäitja Priit Soom, kelle tausta ja kogemust peab sihtasutuse nõukogu EstWini projekti juhtimisel ideaalilähedaseks.
Sihtasutuse nõukogu esimehe, Tele2 tegevdirektori Argo Virkebau sõnul toob Soom endaga kaasa kogemuse TJA-st ja avalikust sektorist, mis aitab sihtasutusel tulevikus Eesti ühiskonda paremini teenindada.
„Soovime nii ELASA tegevust kui ka juhtimist muuta avatumaks ja läbipaistvamaks ning kaasata EstWini projekti rohkem osapooli. Selle eesmärgi täitmiseks valisime suurte kogemustega juhi, kes ei tule ühegi mobiilioperaatori juurest,“ selgitas Virkebau nõukogu otsust.
Priit Soom näeb oma peamise ülesandena suurendada sihtasutuse juhina koostööd riigi ja operaatorite vahel, et viia lõpule baasvõrgu rajamine ja leida efektiivseid lahendusi nn viimase miili võrkude rajamisel.
„Tahan kaasata võrguplaneerimisse rohkem huvigruppe ning tutvustada laiemalt võimalusi kohalike juurdepääsuvõrkude rajamiseks. Võrgu rajamise kõrval näen sihtasutuse olulise eesmärgina rentida välja suurem osa võrguressursist, et langetada teenuse hinda kliendile.“
Kuni Soomi ametisse astumiseni jätkab juhikohuste täitmist sihtasutuse ajutine juht Toomas Sõmera.
ELASA asutasid 2009. aastal Eesti juhtivad IKT sektori ettevõtted Telia, Tele2, Elisa, Levira, Ericsson Eesti ja Eltel Networks, et viia uue põlvkonna fiiberoptilised lairibaühendused projekti EstWin raames 2018. aastaks kõigi asulateni Eestis. | Lairiba arenduse sihtasutuse juhiks saab Priit Soom | https://www.err.ee/554435/lairiba-arenduse-sihtasutuse-juhiks-saab-priit-soom | Eesti Lairiba Arenduse Sihtasutus (ELASA) valis endale uue juhi, kes astub ametisse 7. märtsil. |
Süüria mõõdukas opositsioon ei ole valmis rahukõnelusi jätkama enne kui Venemaa ja Süüria valitsusväed lõpetavad rünnakud.
Süüria liider Bashar al-Assad teatas, et ei kavatse terroristide vastast operatsiooni lõpetada.
Ka Vene delegatsioon märkis Müncheni kõnelustel, et relvarahu ei laiene Islamiriigile ja al-Nusra rindele, mille Vene kohtud on kuulutanud Venemaal keelatud organisatsioonideks.
Mitmed Pärsia lahe riigid – sealhulgas Saudi-Araabia ja Ühendatud Araabi Emiraadid, räägivad samas endiselt võimalikust vägede saatmisest ja maapealsest operatsioonist Süürias.
Venemaa on selle vastu. Vene peaminister Dmitri Medvedev ütles eelmisel nädalal, et kui maaväed saabuksid, võiks valla päästa täiemõõtmelise sõja, ehk isegi kolmanda maailmasõja.
Veel eilegi Euronewsile antud intervjuus kritiseeris Medvedev laheriikide plaane.
"Kui USA välisminister John Kerry soovib pikka sõda, võivad nad alustada maapealseid operatsioone ja muud taolist. Kuid ei ole vaja kedagi siin hirmutada, peame läbirääkimisi pidama ja selles raamistikus, milles lepiti kokku välisminister Lavroviga ja mitte ütlema, et kui midagi läheb viltu, alustame Araabia riikide abil maaoperatsiooni. Olen sellele küsimusele varem vastanud ja ütlen nüüdki, et keegi ei taha uut sõda, maaoperatsioon oleks täiemõõtmeline, pikk sõda, seda tuleb arvestada," rõhutas Medvedev.
Lisaks ütles Vene peaminister, et Moskva ei toeta isiklikult Süüria presidenti Bashar al-Assadi.
"Venemaa ei toeta president Al-Assadi isiklikult, Venemaa toetab sõbralikke suhteid Süüria riigiga, mis tekkisid pikka aega enne seda, kui Bashar Al-Assadist sai president", märkis Medvedev. | Süüria vaherahu on üha suurema küsimärgi all | https://www.err.ee/554426/suuria-vaherahu-on-uha-suurema-kusimargi-all | Kuigi USA välisminister John Kerry ja Vene välisminister Sergei Lavrov teatasid eelmisel nädalal Münchenis Süüria vaherahu kohta kompromisslahenduse saavutamisest – et rahu peab jõustuma sel reedel, on see lepe üha suurema küsimärgi all. |
Great American Films Limited Partnership stuudio film "Dirty Dancing“ linastus esmakordselt 21. augustil 1987. Filmi lavastas Emile Ardolino ning kirjutas Eleanor Bergstein, kes lõid ikoonilise filmi täisealiseks saamisest.
Aastal 1963 läheb Frances "Baby“ Houseman, isa lemmiklaps, oma perega puhkama New Yorgi Catskill mägedesse. Baby on üles kasvanud jõukas ning edukas peres ja kõik eeldavad, et ta läheb ülikooli, liitub Rahukorpusega ja päästab maailma, enne kui abiellub eduka arstiga - just nagu tema isa. Ettearvamatult aga on Baby sisse võetud kohaliku laagri tantsuõpetajast - Johnny Castle’ist, kelle elustiil on hoopis erinev tema enda omast.
1987. aastal võitis "Dirty Dancing“ ("Räpane tants") lauluga "(I’ve Had) The Time of My Life“ Ameerika Filmiakadeemialt Oscari parima filmilaulu eest. Järgneval aasta nomineeriti mõlemad peaosatäitjad, Jennifer Grey ja Patrick Swayze, kategooriates parim esitus nais- ning meesnäitlejalt filmis.
Film linastub 15. veebruaril kell 18.00 Kumu auditooriumis inglise keeles ning inglisekeelsete subtiitritega. | Kumu auditooriumis näeb kultusfilmi "Dirty Dancing" | https://kultuur.err.ee/310602/kumu-auditooriumis-naeb-kultusfilmi-dirty-dancing | 15. veebruaril jõuab Kumu auditooriumis ekraanile 1987. aasta kultusfilm "Dirty Dancing" ("Räpane tants"), kus astuvad ekraanile Patrick Swayze ja Jennifer Grey. |
Kehakaalus -85 kg võistelnud Eerik Aps võitis eelringis ukrainlast Sergei Severynit ülekaalukalt punktidega 8:0.
Seejärel poolfinaalis tuli Apsil aga tunnistada valitseva maailmameistri Zhan Belenyuki (Ukraina) paremust punktidega 5:0.
Kohtumises 3.-5. koha peale kaotas Aps iraanlasele Davood Akhbarile tasavägises kohtumises punktidega 2:4.
Järgmise võistluse teeb Rio de Janeiro olümpiakandidaat Aps eeloleval laupäeval Viljandis Eesti meistrivõistlustel. | Eerik Aps võitis turniiril Kiievis kolmest matšist ühe | https://sport.err.ee/82127/eerik-aps-voitis-turniiril-kiievis-kolmest-matsist-uhe | Kreeka-rooma maadluse Eesti koondislane Eerik Aps osales tugevatasemelisel turniiril Ukrainas, Kiievis, kus võitis ühe matši kolmest ja sai lõpuks viienda koha. |
Auhinna sai pikaajalise pühendunud tegevuse eest Kirjandusmuuseumi teadur Rutt Hinrikus, kes on tuntud nii kirjandusteadlasena kui ka Eesti elulugude kogumise suurprojekti vaimse juhina. Rutt Hinrikus on Karl Ristikivi Seltsi asutajaid ning Ristikivi loomepärandi olulisemaid uurijaid.
Üleandmiskõnes rõhutas Toomas Haug, et Rutt Hinrikuse tegevuse tulemusel on Eestis uuesti saanud oma hääle mitmed Nõukogude režiimi ajal kõrvale tõrjutud kirjandusklassikud. Elulugude kogumine, publitseerimine ja mõtestamine on aga aidanud taastada aastakümneid vaikima sunnitud rahva vaimset järjepidevust.
"Klassiku sõbra" tunnustusena antakse üle Seltsi tänukiri ja Marje Üksine graafiline leht "Kõik on üks". | Esimese "Klassiku sõbra" preemia pälvis Rutt Hinrikus | https://kultuur.err.ee/310603/esimese-klassiku-sobra-preemia-palvis-rutt-hinrikus | Tammsaare ja Vilde Sõprade Seltsi esimees Rein Veidemann andis täna Tammsaare muuseumis pidulikult üle esimese "Klassiku sõbra" tunnustuse, mille sai endale Rutt Hinrikus |
Ülitugeva tuule tõttu tekkisid rajale liivapilved ning sõidu distantsi vähendati võistluse käigus 178 kilomeetrilt 21-le, kirjutab Delfi.
Kukkumise läbi elanud Kangert oli üks paljudest, kes finišijoont ei ületanud. Õnneks vigastada eestlane ei saanud.
Klassiku sõitsid lõpuni vaid 76 meest, grupifinišis teenis võidu Leigh Howard Aleksei Tsatevitši ja Aleksejs Saramotinsi ees. | Kangert kukkus Almeria klassikul ja katkestas | https://sport.err.ee/82125/kangert-kukkus-almeria-klassikul-ja-katkestas | Astana profirattur Tanel Kangert osales pühapäeval Hispaanias Almeria klassikul, kuid jättis võistluse pooleli. |
Majandusarengu asekantsler vastutab ministeeriumis ettevõtluse arengu ja ekspordi toetamise, investeeringute kaasamise, innovatsiooni ja tehnoloogilise arendustegevuse eest.
„Pean väga oluliseks Eesti jätkuvat avatust maailmale, sest Eesti on küll väike, aga turg on suur,“ ütles Lubi. „Loodan, et minu senine diplomaatiline kogemus erinevatest maailma maades aitab mind selles ülesandes."
Lubi töötas viimased kolm aastat Eesti suursaadikuna Indias. Enne seda oli Viljar Lubi MKM-i Euroopa Liidu ja rahvusvahelise koostöö osakonna juhataja. Ta on töötanud ka välisministeeriumi pressi- ja infoosakonnas, välismajanduse ja arengukoostöö osakonnas, Eesti saatkonnas Londonis, Euroopa Liidu osakonna üldasjade büroo direktorina ja Eesti suursaatkonna nõunikuna Washingtonis.
Lubi on lõpetanud Tallinna Ülikooli magistrikraadiga politoloogias. Ta on ennast täiendanud Eesti Diplomaatide Koolis rahvusvaheliste suhete ja Euroopa integratsiooni kursusel ning Sussexi Ülikoolis Ühendkuningriigis Euroopa uuringute erialal. | MKM-i majandusarengu asekantslerina asus tööle Viljar Lubi | https://www.err.ee/554427/mkm-i-majandusarengu-asekantslerina-asus-toole-viljar-lubi | Tänasest töötab majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi (MKM) majandusarengu asekantslerina seni Eesti suursaadikuna Indias töötanud Viljar Lubi. |
BAFTA filmiauhindu jagatakse välja juba aastast 1949 ning selle preemiaga tunnustatakse nii Briti filme kui ka olulisemaid filme Ameerikast ja mujalt. 69. BAFTA filmiauhindadel osutusid edukmatakse filmis "Mees, kes jäi ellu" ning "Mad Max: Raevu tee", kes said vastavalt 5 ning 4 auhinda. Kõige rohkem ehk 9 nominatsiooni said filmid "Carol" ja "Spioonide sild" - realiseerisid nad küll vaid mõned neist. Seekordse programmi õhtujuhiks oli Stephen Fry.
Nimekiri olulisematest võitjatest on siin:
Väljapaistev Briti film
45 Years
Amy
Brooklyn
Taani tüdruk
Ex Machina
The Lobster
Parim dokumentaal
Amy
Cartel Land
He Named Me Malala
Listen to Me Marlon
Sherpa
Parim originaalmuusika
Spioonide sild
Vihane kaheksa
Mees, kes jäi ellu
Sicario
Star Wars: Jõud tärkab
Parim animatsioon
Pahupidi
Minionid
Lammas Shauni film
Parim kohandatud stsenaarium
Suur vale
Brooklyn
Carol
Room
Steve Jobs
Parim originaalstsenaarium
Spioonide sild
Ex Machina
Vihane kaheksa
Pahupidi
Päevavalgele
Parim võõrkeelne film
The Assassin
Force Majeure
Theeb
Timbuktu
Wild Tales
Parim režissöör
Adam McKay filmiga "Suur vale"
Steven Spielberg filmiga "Spioonide sild"
Todd Haynes filmiga "Carol"
Ridley Scott filmiga "Marslane"
Alejandro González Iñárritu filmiga "Mees, kes jäi ellu"
Parim naispeaosa
Alicia Vikander filmis "Taani tüdruk"
Brie Larson filmis "Room"
Cate Blanchett filmis "Carol"
Maggie Smith filmis "The Lady in the Van"
Saoirse Ronan filmis "Brooklyn"
Parim naiskõrvalosa
Alicia Vikander filmis "Ex Machina"
Jennifer Jason Leigh filmis "Vihane kaheksa"
Julie Walters filmis "Brooklyn"
Kate Winslet filmis "Steve Jobs"
Rooney Mara filmis "Carol"
Parim meespeaosa
Bryan Cranston filmis "Trumbo"
Eddie Redmayne filmis "Taani tüdruk"
Leonardo DiCaprio filmis "Mees, kes jäi ellu"
Matt Damon filmis "Marslane"
Michael Fassbender filmis "Steve Jobs"
Parim meeskõrvalosa
Benicio del Toro filmis "Sicario"
Christian Bale filmis "Suur vale"
Idris Elba "Beasts of No Nation"
Mark Ruffalo filmis "Päevavalgele"
Mark Rylance filmis "Spioonide sild"
Parim film
Suur vale
Spioonide sild
Carol
Mees, kes jäi ellu
Päevavalgele
Vaata täielikku võitjate nimekirja SIIT. | Jagati välja 69. BAFTA filmiauhinnad | https://kultuur.err.ee/310609/jagati-valja-69-bafta-filmiauhinnad | 14. veebruaril jagati 69. korda välja Briti filmiakadeemia auhinnad BAFTA, millel võidutsesid sel korral filmid "Mees, kes jäi ellu" ning "Mad Max: Raevu tee". |
Eestlane viibis väljakul 13 minutit ning viskas selle ajaga 9 punkti (kahesed 1/1, kolmesed 2/3, vabavisked 1/2), olles sellega oma klubi paremuselt teine mees. Küll tegi eestlane aga täis ka viis viga. Veel jäid protokolli kirja üks vaheltlõige ja kaks pallikaotust.
Võitjate poolel kogus Darrin Govens 22 punkti ja Balazs Kerpel-Fronius sai kirja 15 silma ja 9 lauapalli. Falco edukaim oli 12 punkti visanud Benedek Varadi.
Liigatabelis on ZTE KK (13-5) hoidmas kolmandat kohta, Szombathely Falco (10-9) on 7. positsioonil. | Halliku kodumeeskond sai Ungaris lähirivaalilt hävitava kaotuse | https://sport.err.ee/82123/halliku-kodumeeskond-sai-ungaris-lahirivaalilt-havitava-kaotuse | Ungari korvpalli kõrgliigas sai Reinar Halliku koduklubi Szombathely Falco laupäeval võõrsil lähirivaalilt ZTE KK hävitava 49:84 kaotuse. |
Soomest Eestisse levinud rühmituse Odini sõdalased eesmärk on omaalgatuslikult tänavatel patrullides eestlasi pagulaste eest kaitsta ja seda hoolimata sellest, et Eestis on pagulasi väga vähe, kirjutab Eesti Päevaleht.
Leht märgib, et rühmitus kogub kiiresti toetajaid ning Facebooki toetusrühmas on juba ligi 5000 liiget, samuti on sellega liitunud mitu kõrgel kohal olevat kaitseliitlast ja kaitseväelast.
Lehe andmetel leiab pealiskaudse otsinguga rühmast seitse Kaitseliidu Harju maleva liiget, ühe Pärnumaa malevast ja ka Põlva maleva liikme ning kaks Harju maleva liiget on oma Facebooki profiilipildile lisanud märgi, et tegu on Odini sõdalasega.
Ent Facebookis on siiski toetusrühm, kus osaledes näidatakse grupi reeglite kohaselt toetust ja toetusgruppi kuuluja ei ole rühmituse täieõiguslik liige ega saa tänavapatrullides osaleda.
Kaitseliit ja kaitsevägi ei näe probleemi selles, et nende liikmed kuuluvad vabal ajal enda soovitud rühmitusse – peaasi, et ei minda vastuollu Eesti seaduste ja asutuste väärtustega, kuid endise kaitseministri Sven Mikseri hinnangul ei ole see aga aktsepteeritav, sest Odini sõdalaste tegevus ei aita kaasa ühiskonnas turvatunde tekkimisele. | Leht: Odini sõdalastega on end sidunud kaitseliitlased ja tegevväelased | https://www.err.ee/554432/leht-odini-sodalastega-on-end-sidunud-kaitseliitlased-ja-tegevvaelased | Eesti Odini sõdalased pidasid Tallinna vanalinnas esimese koosoleku, kohale tuli ligi 60 meest, kellest enamik täitis kohapeal ka liitumisavalduse. |
Percussion Plus on Põhja- ja Baltimaade suurim löökpillifestival, mis toimub iga kahe aasta järel roteeruva korraldaja ja toimumispaigaga. Percussion Plus 2016 korraldab Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Tallinnas 17. - 21. veebruaril 2016 jätkuna 2014 Helsingis ning 2012 Aarhusis toimunud festivalidele. Projekt toob kokku ligi 150 professionaalset löökpillimängijat, tudengit ja õpilast Põhjamaade ja Baltikumi muusikakõrgkoolidest.
Neljapäeval, 18. veebruaril toimub esmaesitluste kontsert Estonia kontserdisaalis ja hiljem öökontsert Niguliste kirikus. Reedel, 19. veebruaril toimub Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias õppejõudude kontsert ja Estonia kontserdisaalis kontsert koos Eesti Riikliku Sümfooniaorkestriga “Tähelepanu, löökpillid!”, mille dirigendiks on Paul Mägi.
Kontserdil tuleva ettekandele:
Tatjana Kozlova-Johannes (1977) “Niidiotsad” löökpillidele
Esitavad Tatjana Kozlova-Johannes, Vambola Krigul, Henrik Knarborg Larsen, Odd Kyrre Alsvik, Joakim Anterot, Rein Roos, Helena Tulve ja Lauri Ahone
Erkki-Sven Tüür (1959) “Ardor” kontsert marimbafonile ja orkestrile
Solist Heigo Rosin
Rolf Wallin (1957) “Tõus ja mõõn” (Tides) löökpillidele ja orkestrile
Solistid Maarja Nuut, Brita Reinmann, Heigo Rosin, Ivo Lain, Karl Johann Lattikas ja Tiit Joamets
Percussion Plus 2016 avamine toimub 17. veebruaril Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias ja festivali avakontsert leiab aset samal päeval Estonia kontserdisaalis. | Tallinnas toimub Põhja- ja Baltimaade suurim löökpillifestival | https://kultuur.err.ee/310604/tallinnas-toimub-pohja-ja-baltimaade-suurim-lookpillifestival | 17.-21. veebruarini toimub Tallinnas suurima Põhja- ja Baltimaade löökpillifestival Percussion Plus 2016, mis toob kokku ligi 150 löökpillimängijat kaheksast Põhjamaade ja Baltikumi muusikaakadeemiast ning –koolist. |
Esmakordselt väljaspool USA-d toimunud tähtede mängul jäi kaitse täiesti teisejärguliseks ning mõlemad tiimid püstitasid kõigi aegade punktirekordi. Senine tähtede mängu ühe tiimi rekord oli 163 punkti, mille ületasid mõlemad meeskonnad. Kokku visatud 369 silma oli koguni 48 punkti rohkem, kui mullu püstitatud senine rekord.
Kohtumise kõige väärtuslikumaks mängijaks valiti 31 punkti, 8 lauapalli, 5 korvisöötu ja 5 vaheltlõiget kogunud Russell Westbrook (Oklahoma City Thunder), kellest sai liiga ajaloos esimene mees, kes selle au kahel järjestikusel aastal teeninud.
Westbrooki toetasid lääne poolel Stephen Curry 26, Anthony Davis 24, Kevin Durant ja James Harden 23 ning Kawhi Leonard 17 punktiga. Mängujuht Chris Paul sai kirja 14 silma ja 16 korvisöötu.
Ida poolel viskas Paul George 41 punkti, mis jääb kõigi aegade parimast maha vaid ühe silmaga. John Wall lisas 22 ning DeMar DeRozan 18 silma.
Suure tähelepanu osaliseks sai tänavuse hooaja järel karjäärile joone alla tõmbav Kobe Bryant, kes 26 mänguminutiga kogus 10 punkti, 7 söötu ja 6 lauapalli.
Bryant on karjääri jooksul osalenud tähtede mängul koguni 18 korda ning sellega jääb ta ajaloos maha vaid legendaarsele Kareem Abdul-Jabbarile. | VIDEOD | Rekordeid purustanud NBA tähtede mängul jäeti hüvasti karjääri lõpetava Kobe Bryantiga | https://sport.err.ee/82128/videod-rekordeid-purustanud-nba-tahtede-mangul-jaeti-huvasti-karjaari-lopetava-kobe-bryantiga | Korvpalliliigas NBA pühapäeval Torontos peetud tänavune tähtede mäng purustas mitmeid rekordeid, kui läänekonverentsi meeskond alistas koguni 196:173 (40:43, 52:47, 53:46, 51:37) idakonverentsi esinduse. |
Noorte koreograafide ja tantsijate Joanna Kalmu Ja Sylvia Kösteri soolotükid kasvasid välja Sõltumatu Tantsu Lava residentuurist, kuhu nad valiti läinud sügisel. Üles visati ka teemad: kuidas ennast esitleda ning lavatee algus ja kuulsus. Need on head teemad, sest ennast avades ei saa olla ainult irooniline, nagu saaks millegi välise suhtes - peab olema ka vahetu ja siiras. Samas ei saa ise end võtta surmtõsiselt. Seega, teema on ohtlik ja kontrollib head maitset, lavalist vabadust isiksusena ette astudes – kas on piisavalt kandvat sisu (liikumisvabadus, isikupärase plastika väljatoomine ja oskuslik kasutamine on primaarsed nagunii).
Nii nagu debüütteostesse pannakse tihti sisse palju siirast tööd, on ka nüüd - mõlemad daamid on oma asja sekundhaaval läbi töötanud, aga sisse on jäetud vabama liikumise lõike. Nii ei lähe etteasted kuskil rutiinseks. Võin kohe ette ära öelda, et kuigi soolotantsu tükid olid mõlemad läbinisti ühes võtmes ja dekoratsioonide-kostüümide mõttes oli läbi aetud üsna minimalistlikult, siis suudeti hoida pinget ja värskust. Nali oli enamasti vaid aimatav ja peen, samamoodi aimatav oli haprus ja siirus jõulise esituse taga.
Mis siis laval näha oli? Mida tantsiti, kuhu ja kuidas tants liikus? Kalmu lugu on liigendatum, narratiivsem, kui Kösteri diiva stunt-show, aga sellise pikkusega väljapeetud sooloetteaste pole lihtne ülesanne ühelegi tantsijale.
Joanna Kalm alustab sellest, et võtab end kohe alasti. Ja jääb paljaks läbi kogu tüki. Nii on etteaste mõneti sugulane läinudsügisese Doris Uhlichi tantsuetendusega „Alastusest enam“, kus samuti tantsiti porgandpaljalt kogu asi maha (laias ilmas on taolist muidugi küll ja veel). Sarnane on ka suhtumine alastusse. Vabasse ja loomulikku, kohati argisesse liikumisse, pikitakse üksikuid tantsusamme. Aga Uhlichil oli laval 20 tantsijat ja nii sai teha tõsteid, hüppeid, tantsida end kohati hingetuks ja lava taga puhata uut numbrit oodates. Kalmul neid võimalusi pole. Ta peab üksi hakkama saama ja pinget hoidma. Et ülesanne veel raskemaks teha, siis suures osas tekitab ta ise ka heli. Ta esitab liikudes minimalistliku kordusena etenduse alguse signatuuri või Richard Rogersi „My Favourite Things“, toppides näiteks samas endale otsapidi tagumikku valge siidise ordenilindi, mille ta pärast jalgevahe pühkimist toppis suhu, ja tuterdades sellise sabaga laval käpuli ringiratast – ja uskuge, väga maitsekalt!. Nalja kui palju.
Nii Kalm kui Köster visakavad nalja igasugu paraaditsemise ja ülipüüdliku pidulikkuse üle.
Kalmu lugu liigub teatud motiivide kordamisel. Seinu katvate mustade kangaste eemaldamine, kui (enese ja kunsti tagamaade) avamise kujund ja samas uuendamise ning uute detailide, motiivide mängutoomine. Ühele mõttele ja kujundile keritakse vaikselt uusi kihte ja mõtteniite juurde ja siis on hea tantsule kaasa mõelda. Samas ei hüpata totaalselt uude teemasse. Kõik on seotud ja arenev. Ma usun, et Kalmul on tugevat potentsiaali teha koreograafina pikki kandvaid lugusid ja teemasid variatsioonidega.
Kalmu ja Kösteri plastika on totaalselt erinevad. Ja ongi hea.
Kalm trambib ringi marsisammul, üle kanna astudes (jah, vahele teeb ka mõne õrna paa ja peesitab, mozartlik parukas peas, kanapeel) ja tuututab endale sammumarsimuusikat (vahepeal nii falsetti minnes, et mul on hirm, kas ta hääl peab vastu – aga peab piiri, ilmselt on hääleharjutusi tehtud ja tajutakse oma võimalusi). No vahepeal võtab romeocastellucilikult hämaruses skulptuurseid poose – hinges on peidetud igatsusi – ja siin ollakse korraga irooniavaba, aga hüpe klassitsistlikku esteetikasse (või pigem tsitaat) ei tekita mingit tõrget stilistika kokkusobivuses.
Sylvia Köster aga libiseb lavale liibuvas-läikivas slepisabakesega diivakleidis ja alustab lõpukummardustega (nagu galaõhtu oleks äsja läbi saanud). Köster teeb enda elu raskeks kleidiga, mis lubab vaid teatud stiilis liikumist ja teatud ulatusega samme. Aga selle raskuse vastupanu ületamine hoiab pinget.
Jah, nii Köster, kui Kalm alustavad justkui millegi lõpust ja vaatavad, mis saab edasi pärast lõppu. Lõpust edasi (ja tagasi) minek avab, mis võis olla enne lõppu (ja mida meile pole näidatud) – hea mõte – isegi kui see oli vaid alateadlik. Kui Kalm end algul alasti võtab, tekib kohe küsimus – kuhu edasi!? Nahka maha ju ei kisu, et end rohkem avada – tekib ootus, kas veetakse lugu välja.
Kösteri lõputu kummardusteseeria saab iroonilisi noote, kui vaataja poole keeratakse tagumik ja kummardatakse sama püüdlikult kui enne meile – tagaseina poole. Ikka nii, et sõrmed võivad põrandat puudutada. Sedapidi on Kösteri etteaste vägev trikk, ta suudab valdavalt vaid ühe liigutuse varieerimise ja nüansseerimise, arendamise peal, liikudes vaid mõne meetri ulatuses, püsida värske läbi loo.
Loodan, et suur sisemine pauer ei kaasne nii Kösteril kui Kalmul vaid debüütetenduse plahvatusega, aga seda suudetakse ka edaspidi leida ja hoida.
Hästi ei raatsi ära rääkida Sylvia Kösteri etenduse puänti, aga ma võin öelda, et see on täielik pööre, üllatav, absurdne, naljakas, ja kui pisut kaasa mõelda, siis leiab ka tähendusseoseid (mitte, et neid tantsu puhul vägisi tekitama peaks).
Pärast esietendust pinnisin pisut Joanna Kalmu, et kas tema loos, kus tantsija marss ja tuututamine on läbisegi klassikaliste paladega, olles sealjuures rõhutatult robustne, maalähedane ja groteskne liikumine sajanditetaguse stilistikaga, on ka mingi verbaliseeritav narratiiv või vähemalt kontseptsioon. Minu kergenduseks ütles Joanna Kalm kohe, et ega ei ole. Lugu on sisemine (praegu oleksin äärepealt öelnud: loo sisu on sisemine). Ja eks nii ongi hea ja õige – kuigi on ka moodsat tantsu, kus pakutakse selgelt loetavate tähendustega lookesi ja kujundeid, aga need väsivad tantsutükis kiiresti ja siis peab tekitama trikkide ja anekdootlike episoodide tulevärgi. Vaid üksikud on selles tugevad, millel on oht hakata end kordama. Tants ei ole mustkunst (aga miks ei võiks ka olla?) ega revüü.
Soovitan värsked tegijad Sõltumatu Tantsu Laval üle vaadata. Kui neist klassikud kasvavad, siis teate, kust nad alustasid. Lõbus õhtu ja hästiveedetud aeg. | Arvustus. Minaotsing, -avamine ja –kehtestamine | https://kultuur.err.ee/310605/arvustus-minaotsing-avamine-ja-kehtestamine | Uuslavastused
Sylvia Köster "Star"
Joanna Kalm "Debutane"
Sõltumatu Tantsu Lava
PREMIERE'16 |
Tugevate vihmade tõttu olid ka üleujutused ja maalihked ning äärmuslikud ilmaolud on ilmselt nõudnud vähemalt kahe inimese elu, vahendasid ERR-i teleuudised.
Üks hukkunutusest oli 50-aastane jalgrattur, kelle viis maanteelt kaasa üle kallaste paisunud Vouga jõe tulvavesi.
Taga otsitakse ka 73-aastast meest, kelle lained viisid kaasa, kui ta kalastas Castro Urdialese lähedal.
Tormid häirisid tõsiselt ka rongiliiklust ning nädalavahetuse jooksul teatati rohkem kui 300 maalihkest. | Tugevad tormid räsisid Portugali | https://www.err.ee/554433/tugevad-tormid-rasisid-portugali | Portugali põhjaosa tabasid möödunud nädalavahetusel mitmed tormid, mis tõid endaga kaasa palju kahjustusi ning murdunud puid ja elektriliine. |
Eesti meeskond alistas avaringis Brasiilia 45:39, seejärel teises ringis Lõuna-Korea 43:32 ning veerandfinaalis oldi tulemusega 22:19 paremad Itaaliast.
Poolfinaalis tuli meie meestele sein ette, kui põnevas lahingus kaotati 14:15 hilisemale võitjale Ungarile. Seejärel jäid meie mehed kolmanda koha kohtumises 21:25 alla ka Ukrainale.
Finaalis oli Ungari meeskond 42:36 üle Kasahstanist, kes teises poolfinaalis oli 45:43 alistanud Ukraina meeskonna. | Eesti epeemeeskond sai Vancouveri MK-etapil neljanda koha | https://sport.err.ee/82124/eesti-epeemeeskond-sai-vancouveri-mk-etapil-neljanda-koha | Kanadas, Vancouveris toimunud meeste epeevehklemise MK-etapil sai Eesti meeskond koosseisus Nikolai Novosjolov, Sten Priinits, Marno Allika ja Jüri Salm kõrge neljanda koha. |
Kui veel aasta tagasi küpses riigikogus plaan muuta istungite helisalvestamine kohustuseks ja säilitada salvestisi vähemalt nelja-aastase parlamendiperioodi lõpuni, siis algaval nädalal riigikogu ette jõudvas eelnõus on mõlemast ehk nii koosolekute salvestamise nõudest kui ka salvestiste säilitamise kohustusest loobutud, kirjutab Postimees.
Leht märkis, et sõna "salvestis" eelnõus ega seletuskirjas kordagi ei kasutata ning selle asemel räägitakse dokumentide koostamise abimaterjalist, mille talletamist ja seeläbi ressursi raiskamist ei pea põhiseaduskomisjon otstarbekaks.
Riigikogu kantselei on komisjonidest kokku kogunud 722 CD-plaaditäit helisalvestisi, mis sisaldavad istungite salvestisi aastatest 2002–2012, mis antakse üle rahvusarhiivile.
Riigikogu kantselei kommunikatsioonijuhi Urmas Seaveri sõnul on komisjonide istungite helisalvestisi ka riigikogu kantselei salvestiste võrgukettal ning nendega hakkab kantselei Seaveri sõnul tegelema pärast CD-plaatide üleandmist, et ka need jõuaksid lõpuks arhiivi.
Arhiivi jõudnud salvestised ei muutu automaatselt avalikuks, nagu ei ole seaduse järgi avalikud ka komisjonide istungid ning kui keegi pöördub arhiivi poole sooviga mõnd kinnise istungi salvestist kuulata, peab selleks kõigepealt loa andma riigikogu esimees. | Uus kava näeb ette parlamendikomisjonide tulevaste istungite salvestiste hävitamise | https://www.err.ee/554424/uus-kava-naeb-ette-parlamendikomisjonide-tulevaste-istungite-salvestiste-havitamise | Riigikogu põhiseaduskomisjon on teinud parlamendikomisjonide istungite lindistuste säilitamise küsimuses kannapöörde ning leiab, et salvestised on üksnes abimaterjal, mis tuleb hävitada kohe pärast protokolli valmimist. |
Looduskeskkonda säästetakse ka seetõttu, et ära jääb tarvidus rajada settebassein maapinnale ehk metsa- või põllumaale, ütles Eesti Energia pressiesindaja Kaarel Kuusk ERR-i uudisteportaalile.
"Maa-aluse settebasseini maksimaalne maht on 1,1 miljonit kuupmeetrit, mis ületab ligi kaks korda suurima maapealse settebasseini mõõtmeid. Suurem maht võimaldab kaevandusvee pikaajalisemat setitamist ehk puhastumist, enne selle juhtimist loodusesse. Rajades settebasseini maa alla, jätame vabaks väärtusliku territooriumi maa peal," ütles Estonia kaevanduse juht Erik Väli ja lisas, et Eestis ei ole varem maa-alust kaevandusvee settimist kasutatud. Maa-aluse settebasseini pindala on kaks ruutkilomeetrit.
Lisaks keskkonnahoiule mõjutab projekt positiivselt ka tootmise kuluefektiivsust, sest võrrelduna maapealsete settebasseinidega ei vaja maa-alune bassein nii suurt tööd territooriumi ja pinnase ettevalmistamiseks ning basseini ehitamiseks, ühtlasi pole settebasseini vaja kaevandustegevuse lõppemisel killustikuga tagasitäita.
Ka hooldus- ja käitlemiskulud on antud settebasseini puhul väiksemad. Näiteks on tänu suuremale mahutavusele võimalik paindlikumalt valida aega basseinist vee väljapumpamiseks ja ka pumpla tööd on võimalik sättida soodsama elektri turuhinnaga tundidele.
Uue settebasseini ja pumpla ehitamise vajadus tekkis seoses Estonia kaevanduse mäetööde liikumisega lõuna suunas. Keskkonnamõjude vähendamise ja tootmise efektiivsuse tõstmise eesmärkidest lähtudes projekteerisid Estonia kaevanduse insenerid kaevanduse edelatiiba pumpla ja maa-alla, ammendatud kambriplokkidesse, settebasseini.
Lisaks uuele maa-alusele settebasseinile on Estonia kaevanduses kasutuses veel viis maapealset settebasseini. Settebasseine kasutatakse kaevandusvee settimiseks.
Kaevandusvesi on vesi, mis pumbatakse kaevandusest välja, et kaevandust kuivana hoida ja kaevandamist võimaldada. Kaevandusvesi suunatakse pärast settebasseinides puhastamist tagasi loodusesse.
Eesti Geoloogiakeskuse andmetel on kaevandusvee allikaks valdavalt sadevesi, mis moodustab karjäärides 80 protsenti ja allmaakaevandustes ligi 50 protsenti kaevandusveest. Aastas juhitakse läbi Estonia kaevanduse settebasseinide loodusesse orienteeruvalt 60-70 miljonit kuupmeetrit kaevandusvett. | Eesti Energia rajas Estonia kaevandusse esimese maa-aluse settebasseini | https://www.err.ee/554421/eesti-energia-rajas-estonia-kaevandusse-esimese-maa-aluse-settebasseini | Eesti Energia rajas Estonia kaevanduse ammendunud kambriplokkidesse settebasseini ja pumpla, tänu millele pikeneb kaevandusveest heljumi settimise aeg ning maapinnale juhitakse senisest parema kvaliteediga vesi. |
Orpo kinnitas ajalehele, et pidas eelmisel nädalal kõnelusi piiriolukorra üle. Venemaa piirivalve tegutseb FSB alluvuses.
"On olnud kõnelusi ja kohtumisi ka FSB juhtkonnaga Moskvas," ütles Orpo.
Siseministri sõnul jätkatakse läbirääkimisi järgmiseks Soomes, kuid Orpo ei täpsustanud, kes osaleb neis venelaste poolelt.
Soome eesmärk on naasta enne migratsioonivaidlust kehtinud reeglite juurde.
"Kui Soome piirile tullaks, siis peaksid kaasas olema viisa ja muud ajsakohased dokumendid," märkis Orpo.
Esimest korda mainis kõneluses avalikkuses Venemaa peaminister Dmitri Medvedev Müncheni julgeolekukonverentsil.
"Läbirääkimisi on peetud. Soome poolelt osale siseminister ja meid esindasid julgeolekuteenistuse juht ja migratsiooniamet juht," rääkis Medvedev kohtudes reedel Münchenis Soome presidendi Sauli Niinistöga.
Siseministeeriumi andmetel saabus nädalavahetusel Venemaa kaudu Soome paarkümmend turvapaigataotlejat päevas, mis on tavapärane arv.
Soome president Sauli Niinistö ütles reedel kohtumisel Medvedeviga, et turvapaigataotlejatel ei tohiks olla võimalust valida Soome ja Venemaa vahel, kuna mõlemad on turvalised riigid.
Müncheni julgeolekukonverentsil osalevatel Niinistöl ja Medvedevil oli reede õhtul kahepoolne kohtumine. Enne kohtumist ütles Medvedev usutluses Saksa ajakirjandusele, et Venemaa ei saa takistada asüülitaotlejate suundumist üle piiri Soome. Medvedevi sõnul pole Venemaal turvapaigataotlejate peatamiseks seaduslikku alust. Peaminister viitas sellega seoses Euroopa inimõigusleppele.
Medvedevi kinnitusel on Venemaa siiski valmis koostööks lahenduste otsimiseks pagulaskriisi ohjeldamisel.
Peaminister süüdistas ühtlasi Euroopa liidreid pagulaskriisi loomises oma jabura migratsioonipoliitikaga.
"Kahju küll, aga uste pärani avamine nagu seda Euroopas tehti ja kõigi tahtjate teretulnuks kuulutamine on totrus, kui mitte midagi veel hullemat," ütles valitsusjuht. | Soome siseminister arutas pagulasküsimust FSB juhtkonnaga | https://www.err.ee/554420/soome-siseminister-arutas-pagulaskusimust-fsb-juhtkonnaga | Soome siseminister Petteri Orpo arutas pagulasküsimust Venemaa Föderaalse Julgeolekuteenistuse (FSB) juhtkonnaga, kirjutas ajaleht Helsingin Sanomat. |
Õnnetus juhtus kell 21.25 Suur-Sõjamäe tänav 4 juures, kus kõnniteelt sõiduteele hüpanud 43-aastane Ivar sa löögi Chrysler Grand Voyagerilt, mida juhtis 35-aastane Janis.
Jalakäia toimetati Põhja-Eesti regionaalhaiglasse. | Sõiduteele hüpanud mees jäi auto alla | https://www.err.ee/554419/soiduteele-hupanud-mees-jai-auto-alla | Tallinnas jäi eile õhtul auto alla ootamatult sõiduteele hüpanud mees. |
Arsenal läks kohtumist 8. minutil juhtima tänu Pierre-Emerick Aubameyangile, kes suutis Crystal Palace'i väravavahi Vicence Guaita tõrjest tulnud palli lüüa väravasse.
Poolaja lõpus oli Palace'il hea võimalus viigistamiseks, ent Arsenali väravavaht Aaron Ramsdale tegi suurepärase tõrje Conor Gallagheri pealelöögist tulnud pallile ning avapoolaeg lõppes 1:0 Arsenali kasuks.
Teisel poolajal alustas ohtlikumalt Arsenal, kui Thomas Partey pealelöök lendas napilt Palace'i värava ristnurgast mööda. Loetud minutid hiljem andis Partey kehva tagasisöödu, mille napsas vahelt Palace'i ründaja Christian Benteke, kes kiire spurdiga jõudis Arsenali karistusalasse ja täpse löögiga viigistas kohtumise 1:1 skoorile.
Pärast viigiväravat jätkas Palace mängu kontrollimist ja läks 73. minutil Odsonne Edouardi väravast kohtumist 2:1 juhtima. Taaskord sündis Palace'i värav tänu Arsenali poolkaitsjate prohmakale, mille külalismeeskond kiirrünnakuga ära karistas.
Teise poolaja lisaminutitel lõi viigivärava Arsenali Alexandre Lacazette ning kohtumine lõppes 2:2.
Arsenal hoiab liigatabelis 12. kohta, Crystal Palace on 14. kohal. | Lisaajal löödud värav andis Londoni Arsenalile viigipunkti | https://sport.err.ee/1608374075/lisaajal-loodud-varav-andis-londoni-arsenalile-viigipunkti | Karl Jakob Heina koduklubi Londoni Arsenal mängis koduväljakul 2:2 viiki Crystal Palace'iga. |
Bridgesi uus leping kehtib kuni 2025. aastani ning mängumees teenib uue lepinguga 90 miljonit dollarit. Möödunud hooajal aitas Bridges Phoenixi NBA finaalseeriasse, kus nad jäid kuue mängu tulemusel 2:4 alla Milwaukee Bucksile.
Hea viskekäe ja agressiivse kaitsemängu poolest tuntud Bridges viskas kuuemängulises finaalseerias keskmiselt 12 punkti, haaras neli lauapalli, andis ühe resultatiivse söödu ja tegi ühe vaheltlõike.
Phoenix valis Bridgesi 2018. aasta draft 'i kümnenda valikuna. Bridges polnud ainukene 2018. aasta draft 'i valik, kes möödunud ööpäeva jooksul uue lepingu sai.
Esmaspäeval teatas Memphis Grizzlies, et on sõlminud uue lepingu Jaren Jackson Jr-iga, kelle uus leping kehtib samuti kuni 2025. aastani ning mängumees teenib selle aja jooksul 105 miljonit dollarit.
NBA põhihooaeg algab Eesti aja järgi 20. oktoobril kell 3.20 öösel, kui kohtuvad tiitlikaitsja Milwaukee Bucks ja Brooklyn Nets. | Phoenixi võtmemängija teenib uue lepinguga 90 miljonit dollarit | https://sport.err.ee/1608374069/phoenixi-votmemangija-teenib-uue-lepinguga-90-miljonit-dollarit | Pühapäeval teatas möödunud hooajal NBA finaalseeriasse jõudnud Phoenix Suns, et on sõlminud uue lepingu ääremängija Mikal Bridgesiga. |
Lisaks võõrustajale Ungarile kohtub Eesti noortekoondis Islandi ja Gruusia eakaaslastega. Esimene mäng toimub reedel, 22. oktoobril Eesti aja järgi algusega kell 18.00, kui vastaseks on Ungari.
Esmaspäeval, 25. oktoobril, kohtub Eesti kell 18.00 Islandiga. Viimane vastasseis toimub neljapäeval, 28. oktoobril kell 18.00, kui Eesti mängib Gruusiaga.
Koondised on jagatud 13 alagrupi vahel ning edasi eliitringi pääsevad iga alagrupi kaks paremat, kus nendega liituvad edetabeli kaks paremat koondist Holland ja Hispaania. Finaalturniir toimub 2022. aasta mais ja juunis.
Eesti U-17 koondis EM-valikturniiriks:
Väravavahid:
Daniil Pareiko (11.03.2005) – Tallinna FCI Levadia
Gregor Pürg (07.12.2005) – FC Nõmme United
Kaitsjad:
Mihhail Kolobov (02.03.2005) – Tallinna JK Legion
Aleksandr Alteberg (02.06.2005) – FC Nõmme United
Herman Pedmanson (12.08.2005) – Tartu JK Tammeka
Mihkel Sepp (17.02.2005) – Tartu JK Tammeka
Laurits Õunpuu (10.08.2005) – Tartu JK Tammeka
Ramaz Kardava (03.09.2005) – Ida-Virumaa FC Alliance
Poolkaitsjad ja ründajad:
Anton Volossatov (11.03.2005) – Ida-Virumaa FC Alliance
Dimitri Jepihhin (28.10.2005) – FC Nõmme United
Tristan Vendelin (29.04.2005) – FC Nõmme United
Karel Mustmaa (08.08.2005) – SL Benfica (POR)
Tristan Pajo (19.11.2005) – JK Tabasalu
Oskar Hõim (01.07.2005) – JK Tabasalu
Sander Soo (14.01.2005) – Paide Linnameeskond
Egert Õunapuu (30.04.2005) – FC Nõmme United
Kristjan Kriis (16.03.2005) – Harju JK
Oliver Nikola Cekredzi (12.05.2005) – Hammarby IF (SWE)
Kristofer Käit (04.04.2005) – JK Tallinna Kalev.
Emir Dikajev (27.03.2005) – Nõmme Kalju FC
Peatreener: Marko Pärnpuu
Abitreener: Alex Sander Sepp
Väravavahtide treener: Ats Kutter
Füsioterapeut: Raiko Karpov
Arst: Risto Võsaste
Mänedžer: Even Laanemaa | U-17 jalgpallikoondis mängib EM-valikmänge Ungaris | https://sport.err.ee/1608374066/u-17-jalgpallikoondis-mangib-em-valikmange-ungaris | Eesti noormeeste U-17 jalgpallikoondis mängib 22.-28. oktoobrini Ungaris Euroopa meistrivõistlustel valikturniiril. |
Robert Viiber aitas Grand Nancy meeskonna Prantsusmaa esiliigas 3:0 võidule Saint-Jean d'Illaci üle. Viiber tõi kuus punkti ning pälvis kohtumise kõige parema mängija ehk MVP auhinna, vahendab Volley.ee.
Prantsusmaa meeste meistriliigas aitas Ardo Kreek Arago de Sete´i 3:1 võidule Cannes´i üle. Eesti koondislane panustas 12 punktiga. Liigatabelis on Sete nelja punktiga neljandal kohal.
Soome meeste meistriliigas olid võidukad mõlemad seal mängivad eestlased. Andrus Raadiku 24 punkti aitasid Savo Volley 3:2 võidule Karelia Hurmose vastu. Kristo Kollo tõi Akaa-Volley ridades 16 punkti ning aitas meeskonnal alistada Etta võistkonna 3:1. Tabelis on Savo 11 punktiga teine ja Akaa üheksa punktiga neljas.
Poolas teenis 3:0 võidu Timo Tammemaa koduklubi Rzeszowi Asseco Resovia, kes alistas Radomi. Tammemaa sai kirja täismängu ja tõi 6 punkti. Robert Tähe koduklubi Belchatowi Skra teenis 3:2 võidu Stal Nysa vastu. Vigastusest taastuv Täht platsil ei käinud.
Renee Teppani koduklubi Tokati Plevne sai Türgi kõrgliigas kaks kaotust. Nädala esimeses kohtumises tuli tunnistada Izmiri Arkase 3:0 paremust. Teppan tõi oma meeskonna parimana 10 punkti. Teine 0:3 kaotus saadi Istanbuli Fenerbahcelt ning taaskord oli Teppan kõige resultatiivsem mängija (18 punkti).
Saksamaa meeste kõrgliigas kohtusid omavahel Andri Aganits (VfB Friedrichshafen) ja Eesti rahvuskoondise peatreener Cedric Enard (Berliini Recycling Volleys) ning 3:0 jäi peale Berliini klubi.
Rumeenias kaotas Keith Puparti tööandja Craiova 0:3 Bukaresti Dünamole, Pupart sai kaotuses kirja 8 punkti. | Võrkpallurid välismaal: Viiber ja Raadik tegid suurepärased esitused | https://sport.err.ee/1608374024/vorkpallurid-valismaal-viiber-ja-raadik-tegid-suureparased-esitused | Eesti võrkpallurite jaoks oli lõppenud nädal edukas. Robert Viiber valiti Prantsusmaal kohtumise parimaks mängijaks ja Andrus Raadik tõi Soome meistriliiga võidumängus 24 punkti. |
CSKA võitis avaveerandi 25:16 ja poolaja 37:27. Kolmanda veerandaja lõpuks oli CSKA edu 56:37 ning lõpuks võttis tiitlikaitsja võõrsil 82:60 võidu.
CSKA parimana viskas taanlane Iffe Lundberg 16 punkti, tagamängija Daniel Hackett lisas 14 punkti. Permi parim skoorija oli lätlane Mareks Mejeris, kes viskas 10 punkti ja haaras 3 lauapalli.
Kohtumises tegi CSKA eest debüüdi ka endine NBA mängija ja USA koondisega maailmameistritiitli võitnud Kenneth Faried, kes ei saanud 11 minutiga kirja ühtegi punkti, ent haaras kolm lauapalli ja tegi ühe vaheltlõike.
VTB Ühisliigas on CSKA alustanud nelja järjestikuse võiduga ja kõik kohtumised on CSKA võitnud vähemalt 20 punktiga. Permil on kahest kohtumisest kirjas üks võit ja üks kaotus.
CSKA järgmine VTB Ühisliiga kohtumine on 1. novembril ning siis tuleb Venemaa tippklubi Tallinnasse, et mängida Kalev/Cramo vastu. | CSKA jätkab VTB Ühisliigas kaotuseta | https://sport.err.ee/1608374006/cska-jatkab-vtb-uhisliigas-kaotuseta | Moskva CSKA alistas esmaspäeval VTB Ühisliiga kohtumises Permi Parma 82:60. |
Käesoleval aastal nelja suure slämmi turniiri finaalis mänginud ja kolm finaalimatši ka võitnud serblane esindab oma rahvuskoondist novembrist detsembrini toimuval Davis Cupil, vahendab Eurosport.
Djokovici otsuse avaldas kaasmaalane Filip Krajinovic (ATP 37.), kes kuulub samuti Serbia koondisesse. "Novak on meiega. Me kindlasti ei lähe turniirile kaotama. Läheme turniirile oma riigi parimate mängijatega seega eesmärk on tiitel ka võita," rääkis Krajinovic.
2010. aastal võitis Serbia Davis Cupi tiitli, kui finaalis alistati Prantsusmaa 3:2. Tookord mängis Djokovic finaalis kaks mängu ning alistas Gilles Simoni 6:3, 6:1, 7:5 ning Gael Monfilsi 6:2, 6:2, 6:4.
Davis Cup toimub Austrias, Hispaanias ja Itaalias 25. novembrist kuni 5. detsembrini. Tiitlikaitsja on Hispaania, kes 2019. aastal peetud turniiril alistas finaalis Kanada 2:0. | Novak Djokovic esindab Serbia koondist Davis Cupil | https://sport.err.ee/1608373991/novak-djokovic-esindab-serbia-koondist-davis-cupil | Novak Djokovic (ATP 1.) esindab Serbia koondist novembris ja detsembris toimuval Davis Cupil. |
Valimisliidu Südamega Viljandis esinumbri Helmen Küti hinnangul on Reformierakonna ja Keskerakonnaga tulevikku vaatav võimuliit teostatav.
"Muutusi saab ellu kutsuda ainult koalitsioonis. Meie soovime koostööd teha nende poliitiliste jõududega, kellega saame oma programmi realiseerida ja esmaste kõneluste põhjal usun, et ühes Reformierakonna ja Keskerakonnaga on see võimalik," sõnas ta.
Kütt tõdes, et nii valimisliidul kui ka Reformierakonnal on laialdane linnarahva mandaat ning viljandlaste huvides on see, kui rahvaesindajad neile usaldatud hääli vastutustundlikult kasutavad. Keskerakonda hindas Kütt oluliseks tasakaalustavaks jõuks kahe suurema valimisnimekirja juures.
Reformierakonna esinumber Madis Timpson ütles, et esimesed kohtumised on seljataga ja edasi võiks tegutseda kindlas teadmises, et koos suudetakse moodustada võimekas ja linnakodanike huve teeniv linnavalitsus.
"Läbirääkimised on alles algamas, ent puutepunkte ja ühiseid mõtteid on meil selgelt rohkem kui erimeelsusi," ütles Timpson ja lisas, et kolme poliitilise jõu vaadetes suuri sisulisi lahknevusi pole.
Timpsoni sõnul Reformierakonnal läbirääkimistel punaseid jooni pole. "Selleks pole lihtsalt põhjust, sest nii Südamega Viljandis kui Keskerakonna programmilised vaatepunktid on Viljandi linna huvisid silmas pidades meie omadele piisavalt lähedased."
Keskerakonna Viljandimaa piirkonna juht ja Viljandi linna esinumber Jaak Aab tunnustas valijaid Keskerakonnale jätkuva toetuse näitamise eest ning avaldas heameelt koalitsioonikõneluste alustamise üle.
"Rõõm on koostööd alustada koalitsiooniga, kus osapooled mõistavad teineteist ja kelle esmane ühine soov on leida häid lahendusi. Jätkame linna stabiilset ning kindlat juhtimist, et Viljandi saaks areneda kooskõlas linnaelanike soovidega," ütles Aab.
Valimisliidu Südamega Viljandis, Reformierakonna ja Keskerakonna koalitsiooniläbirääkimised algavad teisipäeval kell 18 Viljandi raekojas. | Viljandis plaanivad koalitsiooni VL Südamega Viljandis, Kesk- ja Reformierakond | https://www.err.ee/1608373988/viljandis-plaanivad-koalitsiooni-vl-sudamega-viljandis-kesk-ja-reformierakond | Kohalike omavalitsuste valimistel Viljandi linnavolikogus kaheksa kohta saanud valimisliit Südamega Viljandis, seitse kohta teeninud Reformierakond ja kaks kohta saanud Keskerakond leppisid kokku koalitsioonikõneluste alustamises linna valitsemiseks. |
Argo Erit võitis napilt Siim Salini ees, kes võitis kuni 105-kiloste meeste kulla. Absoluutkategooria pronks läks Tõnis Holmbergile.
"Olin seadnud eesmärgiks absoluutse Eesti meistritiitli ja seetõttu tuli platsil raskusi strateegiliselt valida. Peamisteks konkurentideks olid Tõnis Holmberg ja Siim Salin, kes pakkusid nauditavat ja võrdväärset võitlust. Võistlus käis viimase hetkeni," rääkis Erit.
Argo Erit ja Tõnis Holmberg võistlesid kuni 120-kiloste meeste kategoorias ja Holmberg võitis selle kategooria, ent Erit kaalus vähem ja võttis absoluudi kulla.
Oma edukaima jõutõmbekatse sooritas Erit mõttega, et absoluutarvestuse võit kindlustada ning sai 337,5 kilogrammiga edukalt hakkama. Kokku tõmbas Erit 815 kilo. Holmberg läks aga kaalukategooria võitu jahtima ja tõmbas 341,5 kilo, mis on Eesti rekord ja sai kogusummaks 816,5 kilo.
"Selleks, et kindlustada absoluutne meistritiitel, pidin loobuma nii kehakaaluvõidust kui ka viimased kaheksa aastat hoitud jõutõmberekordist, kuid usun, et süda on selleks korraks rahul. Järgmisel aastal püüdlen juba suuremate eesmärkide poole ega välista, et jõutõmberekordi uuesti enda nimele kirjutan", lisas Erit.
Naiste absoluutkategoorias võidutses Gerlyn Mäepea, kelle järgnesid Elisabeth Suits ja Helena Veelmaa. Kuni 57-kiloste naiste seas võidutses samuti Mäepea, kes sai tulemuseks 338 kilo. Elisabeth Suits sai kuni 63-kiloste naiste kategoorias kuldmedali. Kuni 76-kiloste naiste seas võidutses Eliise Mikomägi.
"Tegemist oli mõnes mõttes erakordse võistlusega selle poolest, et see toimus kolmel päeval erinevalt varasematest klassikalise jõutõstmise võistlustest, kus oleme kahe päevaga hakkama saanud," sõnas Eesti Jõutõsteliidu president Alexander Andrusenko.
"Seekord oli osalejaid lausa 95, mis näitab, et varustuseta jõutõstmise vastu on võistlejatel suur huvi ja ala populaarsus kasvab. Eriti hea meel on selle üle, et osales palju noori. Tehti väga häid tulemusi, eriti palju Eesti rekordeid tehti tütarlaste ja naiste klassides," lisas Andrusenko. | Eesti meistriteks jõutõstmises krooniti Argo Erit ja Gerlyn Mäepea | https://sport.err.ee/1608373979/eesti-meistriteks-joutostmises-krooniti-argo-erit-ja-gerlyn-maepea | Möödunud nädalavahetusel peeti Tartus Eesti meistrivõistlusted jõutõstmises, mille absoluutkategoorias võidutsesid Argo Erit ja Gerlyn Mäepea. |
Praegu on Pfizeri vaktsiini lubatud kasutada 12-aastastel ja vanematel.
Comirnaty sisaldab molekuli, mida nimetatakse mRNA-ks ja mis sisaldab juhiseid COVID-19 haigust põhjustava SARS-CoV-2 viiruse valgu ehk antigeeni tootmiseks. Comirnaty ei sisalda viirust ennast ja ei ole võimeline tekitama COVID-19 haigust.
EMA inimravimite komitee langetab otsuse, tuginedes vaktsiinitootja esitatud andmetele, mis ühtlasi hõlmavad viie- kuni 11-aastaste lastega käimasolevate kliiniliste uuringute tulemusi.
Kui esitatud andmed on piisavad ning ei ole vaja küsida vaktsiinitootjalt lisaandmeid, võib EMA sõnul hinnangut oodata paari kuu pärast. | EMA hindab Pfizeri koroonavaktsiini kasutamist viie- kuni 11-aastastel | https://www.err.ee/1608373949/ema-hindab-pfizeri-koroonavaktsiini-kasutamist-viie-kuni-11-aastastel | Euroopa Ravimiamet (EMA) hindab taotlust, millega soovitakse laiendada BioNTech/Pfizeri koroonavaktsiini Comirnaty kasutamist viie- kuni 11-aastastele lastele. |
UEFA otsuse kohaselt peab Inglismaa jalgpallikoondis mängima järgmised kaks kohtumist n-ö suletud uste taga ehk fännideta. Karistus mõjutab Inglismaa koondise kahte järgmist UEFA Rahvuste liiga mängu ning mitte 2022. aasta maailmameistrivõistluste valikmänge. Kuna tegemist on UEFA ning mitte FIFA otsusega, siis novembris toimuvate MM-i valikmängude ajal peaksid Inglismaa koondise fännid staadionile pääsema.
Lisaks määrati Inglismaa jalgpalliliidule ka 100 000 euro suurune rahatrahv. Suvel peetud jalgpalli Euroopa meistrivõistluste finaalmängu eel Itaalia vastu tekitasid Inglismaa fännid Wembley staadionil ja staadioni ümbruses kaose.
Sajad piletiteta fännid rammisid gruppide viisi turvapiirdeid ja nende taga seisnud turvatöötajaid, üritades toore jõuga neist mööduda. Tunnistajad kirjeldasid vaatepilti kui sõjapiirkonda - hullunud inimesed jooksid ringi, prügi, klaasikillud ja lahtised esemed vedelesid tänavatel, puud olid sinna otsa ronida üritanud inimestest vigased ja inimesed põhjustasid oma pressimisega rüselusi.
Piletikontrollijate aega raiskasid fännid, kes endale piletit soetanud polnud. Kui nad väravatelt tagasi saadeti, liikusid nad pisut tagasi, kuid vaid selleks, et uute inimeste keskel uuesti õnne proovida. Samuti proovis suur grupp järjekorras piletita fänne Covid-19 testimisalasse tungida ja üritasid end staadionile murda toore jõuga. Mitmed piletita fännid said ka staadionile ja tekitasid ebameeldivusi istekohad ostnud fännidele. | Inglismaa jalgpalliliit sai fännide käitumise tõttu karistada | https://sport.err.ee/1608373928/inglismaa-jalgpalliliit-sai-fannide-kaitumise-tottu-karistada | Esmaspäeval määras UEFA Inglismaa jalgpalliliidule karistuse, kuna EM-i finaalmängu eel tekitasid märatsevad Inglismaa fännid Wembley staadionil ja selle ümbruses kaose. |
Esmaspäeval, 18. oktoobril esietendub Kanuti Gildi SAALis etenduskunstnik Elina Masingu provokatiivne debüütlavastus "Fairy Tale Arch".
Lavastuses tegeleb Masing muutumise mõtestamisega ning uurib, kuidas seda tähistada. Masing ning etendajad Kärt Koppel ja Jaan Hellermann avavad lavastuses enda läbitud muutusi – nii paratamatuid muutusi inimkehas kui ka soovi kapitalistlikus ühiskonnas pidevalt muutuda, aga jääda siiski igavesti nooreks.
Töö alguspunktiks oli kirurgiline iluprotseduur – Masing läbis möödunud kevadel subnasaalse huule tõstmise. Videomaterjali kaudu saab publik vaatemänguliselt osa kõhedustundest, mis tekib noa alla minnes ning end pärast muutumist nähes. Seekaudu käsitleb Masing ühiskonna poolt seatud ootusi välimusele ning modelleeritud iluga kaasnevaid tabusid. Teisalt intrigeeris Masingut küsimus, kui kaugele ollakse valmis kunsti, ideaalide ja eneseteostuse nimel minema.
Kärt Koppel uurib kapitalistlikku tähistamist, ostes juustupulga päeval poest juustupulki või kreemitäidisega sõõriku päeval sõõrikuid. "Siiani ei ole tähtpäevade ja traditsioonide tähistamine minu jaoks oluline olnud. Samas on mind painanud küsimus, miks tähtpäevade taga vaid reklaami ja kavalat majandustõusu toetavat skeemi näen. Lõin päeviku eesmärgil Instagrami konto @celebrationaday, et pidada järge oma tähistamistest."
Jaan Hellermann, kes on ühtlasi Eesti Kurtide Noorte Organisatsiooni juhatuse liige, kaotas 21-aastaselt kuulmise. Selle kaudu vaatleb lavastus füüsilisi ning tihti paratamatuid muutusi. Olles rääkinud paljude kurtidest noortega sai Masingu jaoks oluliseks, et tema lavastus sobiks ka kurtidele ja vaegkuuljatele. "Nad saavad filmifestivalidel käia, aga miks nad etendusele oodatud pole?"
Sel põhjusel otsustati lavastus teha inglise keeles ning rahvusvahelises viipekeeles. "Ühist keelt on targem otsida meie ühisest ebamugavusest. Kõik peavad enda emakeelest ehk mugavustsoonist lahkuma." Prooviprotsessi ajal suhtlevad etendajad omavahel Messengeri grupivestluses ning Masing ja Koppel õpivad paralleelselt rahvusvahelist viipekeelt. Seeläbi otsib lavastus ka vormiliselt võimalusi vaegkuuljast või kurdist vaatajale info edastamiseks, jäämata vaid subtiitrite tasandile.
Elina Masing on vabakutseline kunstnik, kelle loomingus on keskne vastuoluliste teemade tõstatamine provokatiivsel ning tihtipeale naeruvääristaval moel. Elina Masing on tuntud ka oma muusikalise alter ego Valge Tüdrukuna.
Etendused toimuvad 18., 20., 21., 23. ja 28. oktoobril Püha Vaimu SAALis. 20. oktoobri etendusele järgneb ka vestlus kunstnikuga. | Kanuti Gildi SAALis etendub Elina Masingu lavastus "Fairy Tale Arch" | https://kultuur.err.ee/1608373919/kanuti-gildi-saalis-etendub-elina-masingu-lavastus-fairy-tale-arch | 18.oktoobril esietendub Kanuti Gildi SAALis Elina Masingu provokatiivne debüütlavastus "Fairy Tale Arch". |
Itaalia tugevuselt teises liigas mängiv Janne Pulk aitas koduklubi San Giovanni Valdarnol võtta võõrsil 60:51 võit Capri naiskonna üle. Pulk oli 13 punktiga oma naiskonna kõige resultatiivseim mängija, vahendab Korvpall24.
Briti naiste kõrgliigas näitas Greeta Üprus küll taas suurepärast mängu, aga Oaklands Wolvesil tuli võõrsil vastu võtta 78:87 lisaajakaotus Nottingham Wildcatsi käest. Algviisikus alustanud Üprus viskas tiimi parimana 22 punkti, hankis kolm lauapalli ja tegi kolm vaheltlõiget.
Hispaania kõrgliigas kaotasid Kadri-Ann Lass ja Bembibre kodusaalis 52:85 Promete Campusele ning liigatabelis ollakse ainsa võiduta tiimina kahjuks viimasel kohal. Eestlanna sai platsile avaviisikus ja kogus neli punkti ja haaras viis lauapalli.
Möödunud neljapäeval alustasid Mailis Pokk ja Saksamaa klubi Keltern tänavust teekonda naiste Eurocup sarjas, kui kodusaalis jäädi 78:81 alla brittide London Lionsile.
Eesti koondise kapten Pokk sai küll mänguaega vaid veidi rohkem kui kuus minutit, aga viskas viis punkti ja haaras kolm lauapalli. Nädalavahetusel pidi Keltern tunnistama kaotust ka koduses liigas, kui 86:89 jäädi alla Hannoveri naiskonnale.
Loe pikemalt portaalist korvpall24.geenius.ee. | Greeta Üprus ja Janne Pulk tegid koduklubide eest tugevad esitused | https://sport.err.ee/1608373916/greeta-uprus-ja-janne-pulk-tegid-koduklubide-eest-tugevad-esitused | Eesti naiskorvpallurid Greeta Üprus ja Janne Pulk olid möödunud nädalavahetusel oma koduklubide kõige resultatiivsemad mängijad. |
Koostöös Lady Gagaga ilmus Bennettil 1. oktoobril album "Love for Sale". Sel päeval oli Tony Bennett 95 aastat ja 60 päeva vana.
35-aastane Lady Gaga ütles, et nende 60-aastane vanusevahe talle muret ei valmista ning vanema muusikuga koostöö annab noorele artistile inspiratsiooni.
Uus album pole Gaga ja Bennetti esimene ühine plaat. 2011. aastal salvestasid muusikud loo "The Lady is a Tramp" ning kolm aastat hiljem avalikustasid nad albumi "Cheek to Cheek".
See pole esimene kord, kui Bennett püstitab Guinnessi maailmarekordi. Varasemalt on ta olnud vanim inimene, kes on jõudnud nii USA kui ka Suurbritannia albumite edetabelisse. Samuti on tema album jõudnud kahel korral UK TOP20-sse, kuid seda 39 aastase vahega. | Laulja Tony Bennett püstitas Guinnessi maailmarekordi | https://menu.err.ee/1608373901/laulja-tony-bennett-pustitas-guinnessi-maailmarekordi | Ameerika Ühendriikide poplaulja Tony Bennett püstitas Guinnessi maailmarekordi, olles vanim inimene, kes andis välja uue albumi. |
98-kilomeetrisel sõidul tabas eestlast ebaõnn juba esimesel kilomeetril, kui ta lõhkus rehvi. "Ajasime seejärel kümme kilomeetrit gruppi taga ning edasi läks sõidule iseloomulikult andmiseks," kirjeldas Pruus.
"Seejärel hakkas tagumine amort õhku kaotama, mistõttu hakkasid pedaalid pidevalt vastu maad ja kive käima. Viimasel kolmel kilomeetril hakkas tagumine rehv samuti uuesti õhku kaotama, seega oli see etapp ikka omamoodi seiklus. Koht oli vaatamata kõigele viisakas ja loodetavasti mehaanilised probleemid sellega lõpevad", lisas Pruus
Finišis kaotasid Pruus ja Pliem võitjatele Urs Huberile ja Simon Schnellerile (3:57.35,2) kuue minuti ja 59,4 sekundiga. Teise koha said Martin Frey ja Simon Stiebjahn (+0.00.02,2) ning kolmanda Andreas Seewald ja Martin Stošek (+00.00.03,1).
Kokkuvõttes jätkavad meeste seas liidritena Jordan Sarrou ja Matthew Beers. Pruus ja Pliem tõusid üheksandale positsioonile, kaotades esimestele kümne minuti ja 24 sekundiga.
Segavõistkondade ja naiste tiimide seas olid teist päeva järjest parimad Laura Stark ja Sebastian Stark ning Sina Frei ja Laura Stigger. Mõlemad paarid hoiavad oma kategooriates ka üldarvestuses esikohta.
Masters klassis teenisid eestlased Rain Lond ja Argo Rohtmets neljanda koha, kaotades võitjatele Karl Plattile ja Alban Lakatale (4:10.16,0) 31 minuti ja 27,8 sekundiga. Teisena ületasid finišijoone Craig Uria ja Andrew Duvenage (+16.34,5) ja kolmandana Rolan Müller ja Andre Bachmann (+26.07,1).
Lond ja Rohtmets langesid Masters klassi üldarvestuses neljandale kohale, kaotades liidritele Plattile ja Lakatale 38 minuti ja 15,3 sekundiga.
Mitmepäevasõidu teisel päeval on kavas 96 kilomeetrit 2100 tõusumeetriga. | Peeter Pruus tõusis mainekal maastikuratturite võistlustel esikümnesse | https://sport.err.ee/1608373895/peeter-pruus-tousis-mainekal-maastikuratturite-voistlustel-esikumnesse | Lõuna-Aafrika Vabariigis jätkub maastikuratturite mitmepäeva sõit Absa Cape Epic. Peeter Pruus võitles esimesel etapil ebaõnnega, kuid kokkuvõttes tõusis eestlane koos paarilise Manuel Pliemiga (Austria) üheksandale kohale. |
Tehase asukohta veel ei avaldatud, kuid ettevõte kinnitas, et tehasesse tulevad töökohad 1750 inimesele ning akude tootmine algab 2025. aastal.
Tehas on osa 3,4 miljardist dollarist, mille Toyota plaanib järgmise kümne aasta jooksul investeerida USA-s autoakude tootmisse. Toyota ei täpsustanud, mille peale kulub ülejäänud 2,1 miljardit.
Ka paljud teised tootjad on teatanud elektriautode akude tootmise suurendamisest, sest enamik autotoojaid töötab ülemineku nimel sisepõlemismootoritelt saastevabade akudega autodele.
Stellantis ja LG Energy Solution teatasid esmaspäeval, et plaanivad ehitada USA-sse samuti akutehase.
Ford teatas, et hakkab Inglismaa põhjaosas seni käigukaste valmistanud tehases tootma elektriakusid Euroopas müüdavatele autodele ja veokitele.
Toyota plaanib müüa aastaks 2030 üle kogu maailma kaks miljonit saastevaba vesiniku ja elektriakudega sõidukit. USA-s plaanib Toyota müüa aastaks 2030 1,5 miljonit kui 1,8 miljonit sõidukit, mis töötavad vähemalt osaliselt elektriga.
Ettevõtte teatel on neil aastaks 2025 üle kogu maailma müügil 15 erinevat elektriakudega mudelit. | Toyota ehitab USA-sse 1750 töökohaga akutehase | https://www.err.ee/1608373871/toyota-ehitab-usa-sse-1750-tookohaga-akutehase | Jaapani autotootja Toyota plaanib ehitada USA-sse uue 1,29 miljardit dollarit maksva tehase, et toota akusid gaasi-elektri hübriidautodele ja elektriautodele. |
Kreeka politsei teatel arreteeriti üks mees ja kaks naist "arheoloogiliste alade kaitse seaduse rikkumise pärast", vahendas Politico.
"Arreteeritute hulgas olid Tiibeti üliõpilane ja eksiilis elav Hongkongi aktivist," teatas New Yorgis baseeruv inimõiguste organisatsioon Õpilased vaba Tiibeti eest. Rühmitus nõuab, et Rahvusvaheline Olümpiakomitee tühistaks otsuse anda taliolümpiamängud Pekingile.
Pekingis algavad taliolümpiamängud 2022. aastal 4. veebruaril. Esmaspäeval süüdati Kreekas, iidsete olümpiamängude toimumispaigas ka Pekingi taliolümpiamängude tuli.
Kreekal on Hiinaga tihedad majandussidemed. Finantskriisi ajal tegi Peking suuri investeeringuid Kreekasse.
Hiina laevandusfirma COSCO on Pireuse sadama suurosanik. Tegemist on Kreeka suurima sadamaga. Sadam on konteinerlaevade sõlmpunkt, laevad saabuvad sadamasse Suessi kanali kaudu. COSCO eesmärk on teha Pireuse sadamast Vahemere suurim transiidisõlm. | Kreekas vahistati Pekingi olümpiamängude vastased aktivistid | https://www.err.ee/1608373853/kreekas-vahistati-pekingi-olumpiamangude-vastased-aktivistid | Kreeka võimud vahistasid pühapäeval 2022. aasta Pekingi taliolümpiamängude vastu protestinud aktivistid. Aktivistid ronisid ajaloolisele Akropolise monumendile ja heiskasid seal Hiina-vastase loosungi. |
Jacksonville Jaguars alistas 23:20 tulemusega Miami Dolphinsi. Kohtumine mängiti Londonis, Tottenham Hotspuri jalgpalliklubi koduväljakul. Jacksonville vajas viimase sekundi lööki, et skoorida kolm punkti ja võita kohtumine normaalajal.
#DUUUVAL, this one's for you. pic.twitter.com/5SckFN7wPg
— Jacksonville Jaguars (@Jaguars) October 17, 2021
Enne pühapäevast võitu oli Jacksonville eelmise hooaja algusest kaotanud 20 järjestikust kohtumist. Nii Jacksonville kui Miami on sel hooajal teeninud ühe võidu ja viis kaotust.
Kaotuseta püsiv Arizona Cardinals alistas vaevata Cleveland Browns meeskonna 37:14. Arizona mängujuht Kyler Murrey viskas 229 jardi ja neli touchdown 'i. Clevelandi mängujuht Baker Mayfield eksis mitme olulise viskega ning lõpetas kohtumise kahe touchdown 'i ja ühe pallikaotusega.
Another day.
Another A.J. Green touchdown. pic.twitter.com/Xi1w8SANgG
— Arizona Cardinals (@AZCardinals) October 17, 2021
Eelmisel hooajal Super Bowli kaotanud Kansas City Chiefs alistas 31:13 Washington Football Teami. Avapoolajal näitas selgelt paremat mängu Washington, ent Patrick Mahomesi juhtimisel domineeris Kansas City teist poolaega ja teenis hooaja kolmanda võidu.
Möödunud nädalal endise peatreeneri Jon Grudeni teenetest loobunud Las Vegas Raiders alistas võõrsil divisjonirivaali Denver Broncosi 34:24. Dallas Cowboys, Pittsburgh Steelers ja Minnesota Vikings vajasid kõik lisaaega, et teenida võidud. Dallas alistas New England Patriotsi, Pittsburgh oli parem Seattle Seahawks'ist ning Minnesota alistas võõrsil Carolina Panthersi.
All. Day. Long. @derekcarrqb 's best throws from today's win in Denver. (via @NFL)
More highlights on https://t.co/wXUK7ZZimE. pic.twitter.com/8Qy6x2Qe1i
— Las Vegas Raiders (@Raiders) October 18, 2021
Margus Hundi koduklubi Chicago Bears kaotas 14:24 suurele rivaalile Green Bay Packersile. Hunt kohtumises kaasa ei teinud.
Eesti aja järgi teisipäeva varahommikul kell 3.20 mängivad kuuenda nädala viimases kohtumises Buffalo Bills ja Tennessee Titans.
Tulemused:
Jacksonville Jaguars - Miami Dolphins 23:20
Kansas City Chiefs - Washington Football Team 31:13
Los Angeles Rams - New York Giants 38:11
Indianapolis Colts - Houston Texans 31:3
Cincinnati Bengals - Detroit Lions 34:11
Green Bay Packers - Chicago Bears 24:14
Baltimore Ravens - Los Angeles Chargers 34:6
Minnesota Vikings - Carolina Panthers 34:28
Arizona Cardinals - Cleveland Browns 37:14
Las Vegas Raiders - Denver Broncos 34:24
Dallas Cowboys - New England Patriots 35:29
Piitsburgh Steelers - Seattle Seahawks 23:20 | Jacksonville sai Londonis hooaja esimese võidu, Arizona jätkab võimsas hoos | https://sport.err.ee/1608373856/jacksonville-sai-londonis-hooaja-esimese-voidu-arizona-jatkab-voimsas-hoos | Eesti aja järgi pühapäeva õhtul ja esmaspäeva varahommikul mängiti ameerika jalgpalliliigas (NFL) kuuenda nädala kohtumised. Jacksonville Jaguars teenis Londonis mängitud kohtumises hooaja esimese võidu, Arizona Cardinals pole jätkuvalt ühtegi kaotust tunnistanud. |
Maria Esko, mis on selle "Vernon Subutexi" fenomen? Kuidas te ta enda jaoks avastasite ja miks selle töö kallale üldse asusite?
Selle triloogia fenomen on iga lugeja jaoks ilmselt natuke erinev. Eriti kui võrrelda lugejat Prantsusmaal ja lugejat Eestis. Me vaatame ilmselt natuke erinevaid asju. Aga Prantsuse lugeja jaoks on see üks suurepäraselt, teravmeelselt kirja pandud lugu ühe põlvkonna aegumisest, rock'n'roll 'i põlvkonna vananemisest ja olelusvõitlusest, millest nad end ühel hetkel avastavad, kui neid enam justkui vaja ei ole, ja sellest, mis nad siis teevad.
Lisaks on see väga värvikas kaader Pariisi erinevatest ühiskonnakihtidest, ja just nimelt Pariisi, sest seal tõepoolest elab mitu linna ühes ja kui meie eestlastena läheme Pariisi, siis näeme tavaliselt pealmist kihti. Tegelikult on neid kihte kümneid ja raamatus on samamoodi kümneid kihte. See võtab ette päris ambitsioonikaid eesmärke; üks neist võiks olla see, et miks meil on vajadus inimestena koos elada ja miks me ei oska seda sugugi teha.
Sellele raamatule on ju tehtud ka telesari ja seda on lavastatud. See pakub jätkuvalt inspiratsiooni. Ta ei kipu millegipärast oma aktuaalsust kaotama.
Esimene osa ilmus Prantsusmaal 2015, nii et mitte sugugi kaua aega tagasi. Aga selle triloogia aktiivne tegevustik on väga ümardavalt öeldes 2006–2016 ehk see on meile väga lähedane aeg ja protsessid, mis Prantsusmaal ühiskonnas on toimunud, on ülekantavad igasse Lääne ühiskonda. Need on väga samastuvad küsimused ja inimtüübid. Ma tunnen end seal vähemalt kümnes tegelases mingil määral ära.
See on ka Virginie Despentes'i kõige kuulsam romaan. Ta on neid enne ka kirjutanud ja eesti keelde ei ole neid väga palju jõudnud. Aga see on vist kõige lugejasõbralikum?
Jah, seda kindlasti. Seda peetakse tema absoluutseks tippteoseks. See on hetkel ka tema viimane teos. Ma tean, et järgmine on ka ilmumas lähitulevikus. Peaks rääkima narkomaaniast. Väga põnev, tahan juba käpa peale panna. Aga "Vernon Subutex" on tõesti kõige lugejasõbralikum, väga põnev ja värvikas. Sealt on välja tõmmata enda jaoks täpselt see tegevus- või mõtteliin, mis huvi pakub.
Sellest on tõesti tehtud ka telesari. Telesari on sobilik vaatajale, kes ei ole raamatut lugenud või kellele raamat ei meeldi, sest raamatust ei ole seal palju alles. Tegevustik on pööratud täitsa pea peale, rõhk on seksikusel, psühholoogia on kadunud ja autor pehmelt öeldes ei ole ka vaimustatud sellest sarjast.
Seevastu Thomas Ostermeieri lavastus Schaubühne teatris Berliinis on vägagi raamatutruu ja esimesest raamatust tehtud lavastust mängiti just suvel ja mul oli au ja õnn seda ka ise näha. See sama lavastus rändab järgmisel suvel Pariisi Odeoni teatrisse. Nii et seda on võimalik vaadata, kes soovib. Väga soovitan, tõesti raamatutruu ja suurepäraselt valitud näitlejad.
"Vernon Subutexi" tegelased ja seal toimuv meenutab Rainer Werner Fassbinderi filme ja neid karaktereid, keda seal võib näha. Siin on samu tunnusjooni.
Kuna Virginie Despentes on ise ka režissöör, siis ta on teadlikult kirjutanud triloogia üsna filmilikuks või sarjalikuks ning ettekujutatavat on seal väga palju. Kusjuures Virginie Despentes'i esimesest romaanist "Baise-moi" (eesti keeles "Kepi mind" -- toim) tehtud film jõudis 2001. aastal ka Eesti vaatajani. See oli väga verine ja toores Despentes'i teos. Sellest on ta edasi arenenud küpseks ja lepitust otsivaks autoriks, kes näeb suurt pilti ning püüab kaaluda läbi kõik komplekssused. Ta ei ela enam ennast välja, vaid püüab mõelda, mis nüüd saab.
Suur osa on muusikal kogu selles teoses. Selle peaosaline on samuti plaadipoe müüja ja DJ. Selle raamatuga peaks kaasas käima ka soundtrack või plaat, kuhu need lood võiks kõik kirja olla pandud.
Despentes on ravimatu melomaan, mina samamoodi, nii et me oleme need kolm aastat väga hästi läbi saanud. Nendest lugudest, mida triloogias on mainitud, neist tegelikult on playlist 'id olemas. Need on leitavad Youtube'ist ja Spotifyst samamoodi ja sisaldavad kõiki lugusid, millest raamatus juttu on. Kui see playlist ette võtta ilma raamatut lugemata, siis tundub, et mis kohutav eklektika see on, aga raamatus on see kõik loogiline.
Kas rock'n'roll on siin surnud või ei ole, kui raamat räägib kaduvast põlvkonnast?
Rock'n'roll on iseloomutüüp ja elamise viis ning ma arvan, et see ei saa surra. | Maria Esko: "Vernon Subutex" on väga värvikas kaader Pariisi eri ühiskonnakihtidest | https://kultuur.err.ee/1608373760/maria-esko-vernon-subutex-on-vaga-varvikas-kaader-pariisi-eri-uhiskonnakihtidest | Kirjastusest Varrak ilmub esmaspäeval viimane osa prantsuse kirjaniku Virginie Despentes'i loodud triloogiast "Vernon Subutex". Raamatusarja tõlkija Maria Esko märkis, et üks sarja fenomene on selle värvikas läbilõige Pariisi erinevatest ühiskonnakihtidest ja väga samastutavad tegelased. |
Meeste käsipalli karikavõistlustel on kaheksa paremat meeskonda valmis veerandfinaalideks. Teisipäeval ja kolmapäeval mängitakse neljast veerandfinaalist kolm. Veerandfinaalidesse jõudsid viis meistriliiga ja kolm esiliiga klubi.
Meistriliigaklubidest kohtuvad omavahel karikakaitsja HC Kehra/Horizon Pulp&Paper ja mullune poolfinalist Raasiku/Mistra. Tänavu kohtusid meeskonnad korra Balti liigas ja Kehra sai kolm nädalat tagasi 26:21 võidu. Mullu kaotas Raasiku kõik neli omavahelist liigamängu kolme- kuni viieväravalise vahega.
"Loosiga muidugi ei vedanud, sest kui kolm tugevat meistriliiga klubi said vastased esiliigast, siis meie Kehraga peame omavahel tõestama, kes on kõlblik finaalnelikusse murdma. Kahe veerandfinaali vahel on väga pikk aeg, mis ühest küljest pole hea, aga teisalt annab rohkem aega vigade parandusi meeskonnas teha," arutles Raasiku/Mistra peatreener Jüri Lepp.
"Kehra noored on tänavu lõpuks rohkem vastutust saanud ja mänginud hästi. Pink on neil lühikesevõitu, kuid mängivad targalt ja rahulikult ning on Balti liigaski saanud häid võite. Lihtne meil olema ei saa, aga lahingu anname kindlasti. Näis, kas see meid edasi aitab," lisas Lepp.
Karikasarja veerandfinaalideseeria avab teisipäeva õhtul Põlva/Arcwoodi ja Viljandi HC vastasseis. Kuigi klubid mängivad erinevates liigades, on mõlemad meeskonnad sel hooajal suurepärases hoos. Viimati omavahel mängides (2018. aasta karikavõistluste pronksimängus) said põlvalased 30:29 võidu.
Rekordilised 13 karikavõitu kogunud Põlva Serviti sai veerandfinaalis vastaseks esiliigatiimi Valga Kävali. Nädalavahetusel jäi Serviti eurosarjas alla Kaunase Granitas-Karysile, Käval alistas esiliigas kahel korral HC Tallas/Tallinna Spordikooli.
Neljanda veerandfinaali algus lükkub edasi koondisepausi järgsesse aega, mil kolm ülejäänud paari peavad juba kordusmänge. Esiliigaklubi Põlva Coop võõrustab avamängus 2018. aasta karikavõitjat HC Tallinnat 9. novembril, nädal hiljem ollakse vastamisi Kalevi spordihallis.
Eesti karikavõistluste veerandfinaalid:
19.10. kell 20.00 Põlva/Arcwood – Viljandi HC (kordusmäng 10.11.)
20.10. kell 19.00 HC Kehra/Horizon Pulp&Paper – Raasiku/Mistra (kordusmäng 9.11.)
20.10. kell 19.00 Põlva Serviti – Valga Käval (kordusmäng 11.11.)
9.11. kell 18.00 Põlva Coop – HC Tallinn (kordusmäng 16.11.) | Käsipalli karikasari jätkub veerandfinaalidega | https://sport.err.ee/1608373838/kasipalli-karikasari-jatkub-veerandfinaalidega | Eesti käsipalli karikasari jätkub sel nädalal, teisipäeval ja kolmapäeval mängitakse esimesed veerandfinaalmängud. |
Hetkel on 20-aastane Barden laenul Šoti klubis Livingstonis.
"On olnud väga keeruline periood, aga perekonna, sõprade ja kolleegide toetus on mul aidanud viimased paar nädalat üle elada," ütles Baiden klubi kodulehel. "Ma ei suuda Norwichi ja Livingstoni meedikute tiimi ning Royal Marsdeni haigla personali piisavalt tänada. Kõik on juhtunud nii kiiresti, aga kõik toetavad mind."
Barden lisas, et vähk avastati varases staadiumis ning prognoos on positiivne. | Premier League'i väravavahil diagnoositi vähk | https://sport.err.ee/1608373814/premier-league-i-varavavahil-diagnoositi-vahk | Premier League'i klubi Norwich City teatas esmaspäeval, et nende väravavahil Dan Bardenil on diagnoositud munandivähk. |
Mootoribensiini oktaaniarvuga 95 hind kerkis esmaspäeva pärastlõunal eelmise nädala 1,559 eurolt 1,584 euroni, bensiin 98 maksab 1,634 eurot ning diislikütus kallines eelmise nädala 1,349 eurolt 1,374 euroni.
Tegemist on neljanda järjestikuse nädalaga, mil bensiini ja diislikütuse hind rekordeid lööb.
Septembri keskel maksis 95-oktaanise bensiini liiter Eesti tanklakettides keskmiselt 1,459 eurot, diislikütuse liiter 1,249 eurot. | Kütusemüüjad kruvisid taas hinda juurde | https://www.err.ee/1608373811/kutusemuujad-kruvisid-taas-hinda-juurde | Mitu nädalat väldanud mootorikütuste hinnatõus Eestis sai esmaspäeval jätku, kui tabloodelt vaatasid vastu taas 2,5 senti kõrgemad hinnad kui nädal varem. |
Lavrovi sõnul peatab Venemaa oma esinduse töö NATO juures. Samuti peatab Venemaa NATO infokeskuse töö Moskvas.
"Kui NATO-l on Venemaale küsimusi, võib allianss võtta ühendust Venemaa suursaadikuga Belgias," ütles Lavrov.
NATO teatas varem sel kuul, et on jätnud akrediteeringust ilma kaheksa Venemaa esinduse liiget, nimetades neid "deklareerimata luurajateks". Vene delegatsiooni suurust kärbiti sellega poole võrra kümnele. | Lavrov: Moskva astub vastusamme NATO otsusele Venemaa esinduse kohta | https://www.err.ee/1608373799/lavrov-moskva-astub-vastusamme-nato-otsusele-venemaa-esinduse-kohta | Moskva astub vastusamme NATO otsusele vähendada alliansi juures asuva Venemaa esinduse personali, teatas esmaspäeval Vene välisminister Sergei Lavrov. |
Barcelona jäi mängus viiendal minutil kaotusseisu, kui Valencia eest skooris Jose Gaya. Viigiväravani jõuti 13. minutil, kui kauglöögist oli täpne Ansu Fati. 43.minutil lõi Barcelona teise värava, kui Fati teenitud penalti realiseeris Memphis Depay.
Teisel poolajal vormistas lõppseisu vahetusest sekkunud Philippe Coutinho. Agüero sekkus vahetusest 87. minutil ning vahetas välja ründeliinis mänginud Sergino Desti. | Agüero tegi võidumängus Barcelona eest kauaoodatud debüüdi | https://sport.err.ee/1608373739/aguero-tegi-voidumangus-barcelona-eest-kauaoodatud-debuudi | Tänavu suvel Manchester Cityst Barcelonasse siirdunud Sergio Agüero naasis enam kui kümneaastase pausi järel Hispaania kõrgliigasse ning tegi klubi eest debüüdi üheksandas voorus, kui Barcelona alistas koduväljakul Valencia 3:1. |
Eelmisel nädalal möödus 100 aastat rahvusvahelise kirjanikke ja teisi loomeinimesi koondava organisatsiooni PEN International asutamisest. Uurisin PENi tegemiste kohta organisatsiooni välissekretärilt ja Eesti PENi presidendilt Kätlin Kaldmaalt.
Naasid äsja Londonist PEN-klubi juubelitähistuselt. Millest pidupäevakõnedes räägiti? Organisatsiooni puhul ei ole vist nii nagu õnnesoovisaates, kus saja-aastastele soovitakse tugevat tervist ja päikeselisi vanaduspäevi, vaid on põhjust kõneleda ka kaugemast tulevikust. Võib-olla on koguni välja töötatud programm "PEN 200"?
PEN International on maailma suurim rahvusvaheline kirjanike ja ka teiste kirjandusala inimeste organisatsioon ning selle asutaja Catherine Amy Dawson Scotti kutsel tuldi tõepoolest esimest korda kokku 1921. aasta 5. oktoobril. Organisatsiooni kuuluvad PEN-keskused enam kui 100 riigis, neid on praegu 150 ringis ja igaüks neist tegutseb just nii, nagu parasjagu võimalik.
Nagu arvata võib, siis saja-aastase juubeli tähistamine jäi üleilmse pandeemia tõttu esialgu planeeritust kordades tagasihoidlikumaks – viimased kaks aastat ei olnud võimalik tavapärasel kongressil kohtuda ja nii 2020. kui ka 2021. aasta kongress toimus digitaalsel kujul. Seda suurem rõõm oli osaleda Inglise PENi 100. aastapäeva kirjandusfestivalil Londonis Southbanki kultuurikeskuses. Üritus algas Chimamanda Ngozi Adichie esinemisega suures saalis, mis oli pungil täis noori naisi, kellele Chimamanda on kahtlemata julge eneseväljenduse võrdkuju. Seekord rääkis ta eelkõige leinast – eelmisel aastal kaotas ta kõigepealt isa ja seejärel ema – ja selle väljendamisest kirjas. Festival lõppes PEN Internationali verivärske presidendi Burhan Sönmezi osalusel toimunud vestlusringiga.
Pidupäevakõnedes puudutati muidugi niihästi minevikku kui ka tulevikku. Ütleksin, et PEN on selline parimais aastais tugev inimhing, kes ei püsi hetkegi paigal. Viimased aastad on esitanud ka nii palju uusi väljakutseid, et mitte kuidagi ei ole võimalik puhkama jääda. Tulevikuprogrammi kallal praegu töötatakse. Organisatsioonil on alati paari lähema aasta tööplaan ees, aga uus president toob loomulikult kaasa uue hingamise, ja kurdi kirjanik Burhan Sönmez, kes on aastaid Türgi vanglas istunud ning advokaadina järjepidevalt saatusekaaslaste abistamise nimel töötab, on otsusekindel ja rahulik inimene, kellel on kindlad eesmärgid. Veidi uuenenud juhatus ongi juba tulevikuplaanide arutamisega tööle asunud – kõigepealt järgmine aasta, siis kolme aasta plaan ja seejärel veel pikem perspektiiv. Juhatuse üks eesmärke ongi hoida pidevalt pilk pikal perspektiivil, sellal kui peakorteri töötajad tegelevad otseselt kirjanike eluliste probleemide ja järjekindlalt sõnavabaduse vastu eksivatele valitsustele mõju avaldamisega. See on lõputu töö.
Kui PEN asutati, oli selle eesmärk edendada kirjanike sõprust ja intellektuaalset koostööd. Viis aastat tagasi välissekretäri ametisse asudes tõdesid aga, et maailm on kõvasti muutunud ning PENil tuleb välja astuda niihästi sõnavabaduse eest kui ka laialdaselt levinud illegaalse jälitustegevuse vastu. Jah, kahjuks ei ole põhjust arvata, et PENi prioriteedid ei ole praegu samad. Kes või kus on organisatsiooni suurimad murelapsed?
Tõepoolest, prioriteedid ei ole sugugi muutunud. PEN on küll organisatsioon, mis seisab justkui kahel jalal, üks neist kirjandus ja teine sõnavabadus, ent oma töös tegeleme enam sõnavabaduse kui kirjandusega. Ilma sõnavabaduseta lööb ka kirjandus kõikuma. Kirjanduse osas aitavad õnneks väga tublisti kaasa paljud kohalikud PEN-keskused, kus tegeldakse kõigega alustades loovkirjutamise tundidest koolilastele kuni kirjandus- ja tõlkeauhindade väljaandmiseni.
Mõelgem või kahe viimase aasta peale. Väga lähedalt on PENi puudutanud sündmused niihästi Myanmaris, Valgevenes kui ka Afganistanis. Paljud meie lähedased kolleegid sealsetes PENides on otseselt ohtu sattunud. Nad on pidanud hävitama või väga hoolega ära peitma kõik PENi tegevust puudutavad dokumendid, nende arvutid on konfiskeeritud, organisatsioonid kas suletud või ei ole neil vähimatki võimalust jätkata ilma enda ja oma perekonna elu ohtu seadmata. Meie telefonid on ööpäev läbi sisse lülitatud ja taustajõud kogu aeg reageerimiseks valmis. See on olnud pidev sõjaseisukorras elamine ja mul on väga hea meel, et meie töötajatel on olnud võimalus saada psühholoogilist kriisiabi.
Palun too näide ka mõnest PENi viimaste aastate õnnestumisest.
Õnnestumisi õnneks on. Võtame või ukraina režissööri ja kirjaniku Oleg Sentsovi, kes 2019. aasta sügisel viimaks tänu mitmeaastasele kampaaniale Venemaa vanglast välja sai. Sentsovi vabastamise juures mängis kindlasti suurt osa seegi, et esimest korda lõid kirjanikega kampa rahvusvahelised filmitegijate organisatsioonid. Kui me siis kuu aega hiljem Sentsoviga kohtusime, oli see tõeline tunnete uperpall!
Neid rõõmsaid hetki on olnud ikka omajagu, kui kirjanik, kelle eest on aastaid ja aastaid võideldud, on vanglast välja saanud. Toon siinkohal ära ka mõned naiskirjanikud: palestiinlanna Dareen Tatour Iisraelist, Asli Erdogan Türgist, Stella Nyanzi Ugandast, Yirgalem Fisseha Mebrahtu Eritreast. Kõik need tugevad naised on omanäolised kirjanikud, ajakirjanikud ja kunstnikud.
Laiemas plaanis üks väga suur õnnestumine on olnud PENi naiskirjanike manifest, mis võeti ühel häälel vastu 2017. aasta kongressil Lvivis. Selle kallal töötati mitu aastat ja väga hea meelega märgin siinkohal ära, et viimast inglise keele lihvi aitas sellele anda Anneli Andre-Barrett, eesti keele ja kultuuri esindaja Kanada PENis. Manifest sündis terve rea väga andekate naiste väga viljakas koostöös, gruppi kuulusid PEN Internationali toonase presidendi Jennifer Clementi ja juhatuse liikme Margie Orfordi juhtimisel näiteks Caroline Criado Perez, Lisa Appignanesi, Kamila Shamsie, Deanna Rodger jt.
Naiskirjanike manifesti aitab päev päeva järel täide viia PEN Internationali naiskirjanike komitee, mida praegu juhatab Zoe Rodriguez Austraaliast. Eelmisel aastal algatasime VIDA nimekirja koostajatega koostöös üleilmse PENi/VIDA statistilise loenduse. Juba olemasolevad andmed annavad esialgse ülevaate naisautorite esindatusest üleilmses kirjandussfääris viimase viie aasta jooksul, ja need täienevad iga kuuga.
Võib ehk öelda, et tegu on lausa naiste manifestiga? Dokumendis nõutakse mis tahes vägivalla lõpetamist kõigi naiste ja tüdrukute vastu, nende ligipääsu haridusele, võrdsust nii seaduse ees kui ka majanduslikult, võimalust osaleda ühiskonnaelus jm. Vaid üks alapunkt kuuest on kitsamalt pühendatud naissoost kirjanikele ja ajakirjanikele.
Sul on õigus, see on väga oluline dokument – meie PENi töös on selgelt näha, et suures osas maailmast ei ole naistel üldse õigust midagi teha, kirjutamisest ja eneseväljendamisest rääkimata. Maailma kirjanduses ja kultuuris on naiste vaatepunkt selgelt alaesindatud. PENi tegevus laiemas plaanis ja naiskirjanike komitee on otseselt sihitatud naiskirjanikele toetuse andmisele. Juba see, kui PEN-keskuses luuakse naiskirjanike komitee, kes tegutseb koos teiste samasugustega, annab meie kolleegidele väga palju jõudu ja enesekindlust.
Organisatsiooni 100. aastapäeva puhul esitleti mahukat, illustratsioonide ja dokumentidega rikastatud ajalooraamatut "PEN International. An Illustrated History". Kuidas on selles esindatud eesti kirjandus?
See teos on tõeline varandus! Raamat kaalub kaks kilo, see ilmus inglise, hispaania ja prantsuse keeles. Lisaks on ilmunud või ilmumas veel mitmes keeles väljaanded kohaliku lisaga. Neist saksakeelne on juba ilmunud – ja see kaalub ilmselt juba kolme kilo ligi …
Raamatu sisu on jagatud viide ossa, mis iseloomustavad PENi tegevust kõige enam: pagulaskirjanikud, vangistatud kirjanikud, tõlkimine ja õigus emakeelele, kirjanikud seismas rahu eest, naissoost kirjanikud. Otseselt eesti kirjandusest selles raamatus juttu ei ole, aga Eesti PEN kui osa Eesti kirjandusloost on raamatus kenasti esindatud. Võib julgelt öelda, et PENi ajalugu on lõputu. Isegi kui keegi kunagi suudab ammendada PENi ajaloo ingliskeelsed materjalid, siis sellele lisandub kõigi enam kui 150 eksisteerinud PEN-keskuse ajalugu.
Nagu teame, pidas Eesti PENi nimel Londonis läbirääkimisi Aino Kallas. Näiteks ilmus PENi uudiskirjas Aino Kallase kutse Eesti saatkonda 23. märtsil 1927. Tänu tema tagantsusimisele asutatigi Eestis PEN-klubi varem kui näiteks Soomes. 1930. aastaks oli Eesti osakond kenasti maailma esimese 35 PENi seas, Balti riikide esimene kusjuures oli hoopis Vilniuses asutatud Jidiši PEN. 1945. aastal, pärast sõda, oli PENi maailmakaart juba sootuks teistsugune: Baltimaade PENid olid kinni pandud ja terve rida organisatsioone tegutses eksiilis (esimene neist, Saksa PEN Eksiilis, asutati muide juba 1933. aastal). Raamatus on ära toodud Eesti, Läti ja Leedu kirjanike 1946. aasta pöördumine, kus palutakse võimalust tegevust maapaos jätkata, ning see luba neile järgmisel aastal ka anti. Hilisematest dokumentidest on näha, kuidas näiteks Eesti Vabariigi saadik August Torma osales Londonis järjekindlalt organisatsiooni tegevuses.
Tunnistan, et ei ole jõudnud veel tervet raamatut korralikult läbi töötada. Siin on meeletult materjali.
PENi 100. aastapäevaks valminud mahukas ajalooraamat "PEN International. An Illustrated History"
PEN-klubi (PEN International) on rahvusvaheline kirjanikke, ajakirjanikke ja teisi loomeinimesi ühendav organisatsioon. PEN-klubi asutas 1921. aastal Londonis inglise kirjanik Catherine Amy Dawson Scott. Suurtähtlühend PEN tuleb sõnadest poets, essayists, novelists ehk luuletajad, esseistid, romaanikirjanikud. Organisatsiooni esimene president oli John Galsworthy, praegu juhib seda Burhan Sönmez. PENil on üle 145 kohaliku keskuse ja 40 000 liiget.
Eesti kirjanikud on PENi tegevuses osalenud alates 1926. aasta Berliini kongressist. 1928. aastal asutati Tartus Eesti PEN, mis sai tegutseda 1940. aastani. Eesti PEN taastati 1946. aastal Stockholmis. 1989. aastal asutati Eesti PENi Tallinna osakond, mille tegevus hääbus aga 1990. aastate lõpul. Eesti PEN taasasutati 2010. aastal, keskusesse kuulub praegu 24 liiget. Eesti PENi president on Kätlin Kaldmaa. | Eesti PENi president Kätlin Kaldmaa: ilma sõnavabaduseta lööb ka kirjandus kõikuma | https://kultuur.err.ee/1608373733/eesti-peni-president-katlin-kaldmaa-ilma-sonavabaduseta-loob-ka-kirjandus-koikuma | Kuni maailmas leidub riike, kus rikutakse sõnavabadust, ei kavatse rahvusvaheline kirjanike organisatsioon pensionile jääda, tõdes Eesti PENi president Kätlin Kaldmaa Sirbile antud intervjuus. |
Subsets and Splits
No community queries yet
The top public SQL queries from the community will appear here once available.